1-06-14754\8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-14754 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Svetlana Talli Kriminaalasi J.G süüdistus KarS § 25 lg 1, 2 – 199 lg 2 p 4, 7 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. veebruari 2007. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav J.G Prokurör Kaito Puusepp

Süüdistatav J.G

sünd 30.11.1984.a. kodakondsuseta, elukoht x Harjumaal, töötab OÜ-s G, karistatud 08.08.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi 2 aastase vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga

Kaitsja Sergei Puškarenko RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 23. veebruari 2007.a otsus J.G süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

2 Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

J.G tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7 – 25 lg 1, 2 järgi süüdi ja karistati 6

kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 08.08.2006.a otsusega mõistetud kandmata karistuse – 2 aasta – võrra ja

liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev.

J.G tunnistati süüdi selles, et ta varem röövimise toime pannud isikuna grupis

koos T.Z-iga sisenes 04.09.2006.a võõra vallasasja ebaseadusliku äravõtmise ja

omastamise eesmärgil Maardus x asuvas parklas E. L sõiduautosse Opel Vectra ning aitas sõiduauto käivitamiseks ning selle varastamiseks T.Z rooli keerates lõhkuda roolilukku. Vargus jäi lõpule viimata, sest süüdistatavad peeti politsei poolt kinni.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel T.Z, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

APELLATSIOONI SISU

J.G vaidlustab kohtuotsuse üksnes talle mõistetud karistuse osas. Viidates

15.03.2007.a tehtud seadusemuudatusele KarS § 199 lg 2 sanktsioonis, s. o ka rahalise

karistuse mõistmise võimalikkusele, taotleb ta enda karistamist rahalise karistusega ning palub mitte pöörata täitmisele Harju Maakohtu 08.08.2006.a kohtuotsust.

Karistuse mõistmisel palub apellant arvestada kergendava asjaoluna seda, et oli teo toimepanemise ajal tugevas joobes ega saanud aru, mida teeb. T.Z palus tal lihtsalt üht

autot käivitada. Auto uksed oli avatud ja tal ei tekkinud asjas mingeid kahtlusi, aitas tõepoolest rooliga midagi teha. Samas tuli politsei ja pidas ta kinni, T.Z aga põgenes. Tema midagi autost ei võtnud. See, et ta tol ööl T.Z kohtas, oli täielik juhus.

Eelmise kohtuotsusega mõisteti ta süüdi 2003.a toime pandud kuriteos. Sellest ajast arvates ei ole ta toime pannud ühtki õigusrikkumist, töötas ausalt, ei pea ennast sotsiaalselt ohtlikuks

inimeseks, kelle ümberkasvatamine ei oleks võimalik ilma ühiskonnast isoleerimata. Ta

töötab ja on võimeline kandma rahalist karistust, tasuma kohtukulud ja tsiviilhagi. Ühiskonnast isoleerimisel kaotaks ta töökoha.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon selle tühistamiseks alust ei anna.

Süüdistatav J.G ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmises osas ning rahalise karistuse mõistmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et KarS §-s 5 lg-2 sätestatud karistusseaduse ajalise

kehtivuse põhimõtte kohaldamine ei ole käesolevas süüdistusasjas J.G suhtes

vältimatu, kuivõrd alates 15. märtsist 2007.a kehtima hakanud KarS § 199 2. lõike

redaktsioon kehtestas varguse toimepanemise eest rahalise karistuse mõistmise võimaluse

üksnes alternatiivselt ning kohtukolleegium on seisukohal, et uue, vangistuse kõrval

kergemat karistust ette nägeva seaduse tagasiulatuva jõu kohaldamiseks käesolevas

süüdistusasjas peavad esinema mõjuvad põhjused. Apellatsioon selliseid põhjendusi ei sisalda.

Eksitav on apellatsioonis esitatu selle kohta, nagu oleks joobeseisund käsitatav kergendava asjaoluna. Tavaline joobeseisund (ka raske) kuriteo toimepanemise ajal ei ole arvestatav kergendava asjaoluna. Apellandi väide, et aidates T.Z sõidukit käivitada, ei saanud ta oma tegevuse sisust aru, on asjakohatu ega haaku maakohtu poolt tuvastatuga. J.G on

kohtuistungil ennast süüdi tunnistanud, kinnitanud, et ei taotle enda ülekuulamist kohtuistungil ning jääb kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde /II tl 155/. Kahtlustatavana ülekuulamisel on ta aga selgitanud, et T.Z-i kannul parklasse jõudnud, nägi ta purustatud

aknaklaasiga sõiduautot, istunud autosse, üritas T.Z roolialuses konsoolis asetsevate

juhtmete kaudu autot käivitada, tema mõistis, et kaaslane tahab sõidukit ärandada. Sellele

vaatamata püüdis ta rooli keerates roolilukku purustada /II tl 29/. Seega olid J.G-le kuriteo faktilised asjaolud selged. Kaassüüdistatava T.Z-i ütlustest nähtub aga, et kohates J.G, öelnud ta otse välja, et vaja on üks auto varastada, J.G kutsus ta appi

seetõttu, et teadis viimast kui autovargustega tegelenud noormeest /II tl 72/. Asjaolu, et J.G

04.09.2006.a ööl juhuslikult kohtus, ei oma tähtsust talle karistuse mõistmisel.

Järelikult ei ole apellatsioonis esitatud väited kooskõlas maakohtu poolt tuvastatuga ning

teisalt ei ole need väited ka loogilised, kuivõrd apellandi taotlusest lähtudes vaidlustab ta üksnes mõistetud karistuse, st nõustub enda süüditunnistamisega KarS § 25 lg 1, 2 – 199 lg 2 p 4, 7 järgi.

Apellant, tuues esile asjaolu, et alates 2003.a ei ole ta õigusrikkumisi toime pannud, jätab eksitavalt tähelepanuta aga olulise – 08.08.2006.a tunnistati J.G süüdi kahes, 2003.a toime pandud esimese astme kuriteos ning ta vabastati tingimuslikult karistusest, kuid vähem

kui kuu pärast katseaja algust pani ta toime uue kuriteo. Maakohus on seda asjaolu oma otsuses põhjendatult karistuse mõistmisel arvestanud. Kohtukolleegium märgib, et karistusest

tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, st kohtul on alus eeldada, et süüdimõistetu enam kuritegusid toime ei pane. J.G kuritarvitas seda usaldust.

Ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks on J.G hüvitanud kannatanu E. L poole tsiviilhagist. Kohtukolleegium arvestab seda kergendava asjaoluna, kuid samas märgib aga, et

karistust kergendava asjaolu tuvastamine ringkonnakohtu poolt ei too iseenesest kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse tühistamist, kuivõrd ringkonnakohtul on KrMS § 340 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatust lähtudes õigus karistus muutmata jätta ka juhul, kui ta mõistab oma otsusega süüdistatava süüdi kergemas kuriteos või õigeks osas kuritegudes.

Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et J.G-le mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon selle tühistamiseks alust ei anna.

4 Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.02.2007.a otsuse J.G suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla