1-06-4412\14 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-06-4412

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2007 Tartu Kriminaalasja number 1-06-4412 (05260101190) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi U.B süüdistuses KarS § 203 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava U.B kaitsja advokaat Andres Veski Prokurör Silva Rood Süüdistatav U.B

isikukood: XXX elukoht: XXX-XX töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja advokaat Andres Veski. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

15. jaanuari 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-4412 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 11. aprillist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 27. aprillist 2007.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 28. aprillist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 15.01.2007 otsusega tunnistati U.B süüdi KarS § 203 järgi ning mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi arvati U.B eelvangistuses

viibitud aeg 11.06.2005-13.06.2005 karistuse hulka ja mõisteti U.B-le lõplikuks karistuseks 7 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 74 järgi määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui U.B 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 järgi sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: elab kohtu määratud alalises elukohas, ilmub kriminaalhooldaja juurde määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; allub kriminaalhooldaja kontrollile oma

elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saab

kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töövõi õppimiskoha vahetamiseks.

Maakohus arutas U.B süüdistust KarS § 203 järgi selles, et tema 11.06.2005 kella 05.00 paiku lõhkus Tartus Kuu ja Nõva tänava nurgal seisnud OÜ E.H. kuulunud veoauto Volvo

FL74x2 reg.nr XXX esiklaasi, ukseklaasi ja kabiini sisustuse, millega tekitas olulise kahju 55 908.40 krooni. U.B ei tunnistanud end temale esitatud süüdistuses süüdi. Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta päeval (10.06.2005) J.S. ja P.I. kokku. Nad sõitsid koos tuttavatega järve äärde, kus joodi palju. Öösel tulid nad linna tagasi. Roolis oli P. , kes tõi nad E-Kaubamaja juurde. Nad jäid J. kahekesi E-Kaubamaja juurde ja jõid Aramist. Nad jõid selle ära ja hakkasid liikuma, aga kuhu poole, seda ta ei mäleta, kuna oli väga purjus. Koju ta ei

jõudnud, kuna Citymarketi juures võttis politsei ta kinni. Ta on püüdnud sündmusi meenutada, eelmisel suvel kõndis ta tee läbi ja talle on meenunud üksikud asjad. Ta kukkus

Kuu bussipeatuse juures U.B tänaval. Tegu oli järsu kohaga, maas oli killustikupuru ja seetõttu läks tal käsi katki. Viiekordse maja juures kõndides nägi ta lõhutud autot. Ümber auto olid asjad laiali. Ta ei välista, et näppis seal midagi. Ta oli nii purjus, et poleks suutnud üksi suurt autot lõhkuda. Eeluurimisel ei mäletanud ta nimetatud asjaolusid seetõttu, et ei olnud siis tuldud teed läbi käinud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on U.B süü kuriteo toimepanemises tõendatud molekulaargeneetilise ekspertiisiaktiga nr 050212, mille kohaselt on veoauto Volvo FL74x2

reg.nr XXX rattakoopa välisäärelt ja juhiukse polstrilt võetud verekahtlased proovid, mis

sisaldavad verd ning nimetatud proovidest saadud DNA profiil langes täielikult kokku U.B DNA profiiliga.

Samuti on U.B süü tõendatud 11.06.2005 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja

selle juurde kuuluvatelt fototabelitega. Samuti viitavad kuriteo toimepanemisele tunnistaja

J.S. ütlused selle kohta, et nad lahkusid süüdistatavaga E-Kaubamaja juurest kella 00.30

paiku, kellaaeg võib poole tunni võrra kõikuda. Süüdistatav peeti kell 04.54 Kuu-Nõva tn

3 ristmikul kinni. Eelnevast lähtudes oli süüdistataval ka piisavalt aega, et süüdistuses märgitud kuritegu toime panna. Tunnistaja G.V. ütluste kohaselt nägi ta 11.06.2005 varahommikul koju minnes süüdistatavat, kes korjas kiirustamata auto ümbert maast asju kohvrisse. Süüdistatav oli joobes ning käed olid tal verised nagu oleks klaasikildudega lõigatud. Süüdistatav ei osanud selgitada, mida ta auto juures teeb, öeldes vaid, et tegu on sõbra autoga, kuid sõbra kohta midagi rohkemat ei

öelnud. Samas ei maininud süüdistatav tunnistajale ega hiljem ka politseile midagi selle kohta, et oleks leidnud auto lõhutuna. Sellest saab üheselt järeldada, et süüdistatav üritas tunnistajale valetada, lootes seeläbi varjata toimepandud kuritegu. Seda järeldust kinnitas veoauto kabiinist ja rattakoopalt leitud veri, mis pärineb süüdistatavalt ja tõendas, et süüdistatav vigastas käsi veoauto lõhkumise tagajärjel. Kuigi keegi tunnistajaist ei näinud pealt, kuidas süüdistatav autot lõhkus ning U.B enda sõnul ei mäletanud kuriteo toimepanemist, puudusid muud tõendid, mis viitaksid teiste isikute

osalusele antud kuriteos. Süüdistatava ütlused selle kohta, et möödunud suvel uuesti 11.06.2005 hommikul tuldud teed läbides meenusid talle mõningad asjaolud, ei vasta tõele ja olid kantud soovist vabaneda süüst. Seega on U.B süü kuriteo toimepanemises tõendatud kogumis tunnistajate ütluste ning kohtuarstliku ekspertiisimäärusega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

U.B kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt ei kinnita kriminaalasjas kogutud tõendid, et U.B veoautot lõhkus.

Asjaolu, et tunnistaja G.V. nägi U.B sündmuskohal, ei kinnita veel seda, et U.B oleks pannud toime kuriteo. G.V. ei ole kordagi väitnud, et ta oleks näinud U.B

veoautot lõhkumas. Ta ütles, et nägi lõhutud veoauto kõrval U.B. Seega tõendavad tunnistaja G.V. ütlused üksnes asjaolu, et U.B oli kuriteo sündmuskohal.

Samuti ei kinnita asjaolu, et veoauto rattakoopa välisäärelt ja juhiukse polstrilt on leitud U.B verd, seda, et auto lõhkujaks oli U.B ning et ta vigastas kätt veoauto lõhkumise tagajärjel. Samuti ei saa välistada asjaolu, et kuna U.B oli kuriteosündmuse toimumise ajal

tugevas alkoholijoobes, võis ta kätt vigastada ka klaasikildude peale kukkudes, mis auto ümber vedelesid. Asjaolu, et verd leiti veoauto rattakoopa välisäärelt ja juhiukse polstrilt ning

verekahtlane määrdumine roolilt, kinnitab pigem seda, et U.B üritas autosse siseneda,

toetudes käega rattakoopale ja püüdes kinni võtta roolist, mis aga temal ei õnnestunud. Arvestades veoauto sisemuses korda saadetud rüüstamist, esiklaasi koos tihendiga väljalöömist (mis vajab suurt füüsilist pingutust), pole mõeldav, et auto sisemusse poleks vereplekke

jäänud. Ükski tunnistaja ei näinud, et U.B oleks autot lõhkunud. Seetõttu puuduvad

otsesed tõendid selle kohta, et U.B on pannud toime teo, milles teda süüdistatakse.

Kaudsetest tõenditest on olemas üksnes G.V. ütlused selle kohta, et ta nägi süüdistatavat sündmuskohal ja süüdistatava vere plekid auto rattakoopa välisäärel ja juhiukse polstril, mis aga kumbki ei tõenda rohkemat, kui üksnes seda, et süüdistatav on sündmuskohal olnud. Eelnevast lähtudes on käesolevas asjas kohtulik uurimine toimunud ühekülgselt ja puudulikult ning isik on süüdi tunnistatud vaatamata tõendite puudumisele. Seega on kohus oluliselt rikkunud ka kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kaldudes kõrvale in dubio pro reo põhimõttest.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus kaitsja toetas apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

4

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei

pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Samuti ei tuvastanud

ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, nagu seda apellatsioonis välja tuuakse. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate

tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse

nimelt nendele tõenditele (lk 85-86). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsja taotlusele süüdistatav õigeks mõista, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 80). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonis (lk 87-89), kus leitakse, et kohtulik uurimine on läbi viidud ühekülgselt ja puudulikult ning kohtu poolt on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja leiab, et

puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et U.B autot lõhkus ning maakohus on ta põhjendamatult süüdi mõistnud.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas on olemas tõendid, mis kinnitavad U.B-le

esitatud süüdistust. Lisaks tunnistaja G.V. ütlustele, kes nägi U.B sündmuskohal,

kinnitavad tema süüd auto lõhkumises sündmuskoha vaatlusprotokoll (lk 3-6) ja

molekulaargeneetilise ekspertiisi akt (lk 14-15). Sündmuskoha vaatlusprotokollis on

fikseeritud jäljed nii parempoolsel kui juhiuksel. Parempoolse ukse klaas on purustatud. Klaasikillud on suuremas osas juhikõrvalistmel, osaliselt ka auto põrandal. Parempoolse ukse

sisemisel polstril lingi ümbruses ja rattakoopa välisääres ukseavas on verekahtlane

määrdumine. Eeltoodust võib järeldada, et lõhuti aken ja seejärel avati uks seestpoolt. Ka juhiukse polstril ja roolil oli verekahtlane määrdumine. Seega verekahtlased määrdumised on

mõlema ukse polstril. Järelikult on tegutsetud terves kabiinis. Süüdistuse kohaselt autol on lõhutud esiklaas, ukseklaas ja kabiini sisustus. Fikseeritud jälgedest on isikuliselt tuvastatud

vere kuuluvus. Ekspertiisiakti kohaselt U.B saab olla isik, kelle DNA-d leidus

verekahtlastest määrdumistest võetud proovides. Ringkonnakohus leiab, et kuna verekahtlased määrdumised leiti mõlema ukse siseküljelt, roolilt ja rattakoopa ukseavast, siis ei ole asjakohane kaitsja väide, et kui U.B üldse midagi tegi, siis ta võis ainult üritada autosse siseneda, mis tal aga tugeva alkoholijoobe tõttu ei õnnestunud. Seda, et U.B viibis auto kabiinis, kinnitavad eeltoodud verekahtlased määrdumised. Nimetatud jäljed kinnitavad ka tema poolt toimepandud lõhkumist, sest need on fikseeritud kabiini mitmes erinevas kohas.

Aarne Sarjas Ago Kutsar Mati Kartau