1-07-1211\8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1-07-1211

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2007. a Tartu kohtumaja, Tartu, Kalevi 1 Kriminaalasja number 1-07-1211 (05278000891) Kohtunik Madis Kägu Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi R.D süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses Prokurör Marju Persidskaja Kannatanu esindaja Adv. Ann Saar Süüdistatav R.D

elukoht: X isikukood:xxx;

Varasem karistatus: kriminaalmenetluse korras karistatud 1 kord

Kaitsja Vandeadvokaat Karl Saavo RESOLUTSIOON juhindudes KrMS § 306, 315 lg 4, 5 kohus otsustas:

süüdi tunnistada R.D KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada käesoleva otsusega mõiste

tud karistust Tartu Maakohtu

11.06.2004.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6

(kuus) kuud vangistust võrra ja

mõista R.D-le ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust.

Kohtuotsuse täitmise tagamiseks vahistada R.D viivitamatult kohtusaalis ja karistuse kandmise aega arvata temal alates 10.04.2007.a. Asitõend – hambaproteesid, mis on hoiul B.L. käes – vabastada asitõendi staatusest käesoleva

2(6) otsuse jõustumisel. Välja mõista R.D-lt 14470.95 krooni (neliteist tuhat nelisada seitsekümmend krooni ja

95 senti) riigituludesse kriminaalmenetluse kulude katteks Rahandusministeeriumi arvele nr

10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049874. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör esitada apellatsioonkaebuse või - protesti 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kuulutamisele järgnevast päevast Tartu

Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule. Kirjalik apellatsiooniteade tuleb esitada 7 päeva

jooksul alates kohtuot

suse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonteate saamisel on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav alates 27.04 2007.a.

Süüdistus ja kuriteo kvalifikatsioon

R.D süüdistatakse selles, et tema 18.05.2005.a kella 20.00 ajal Tartumaal Laeva vallas L külas P talus lõi oma 82-aastasele isale B.L. rusikaga rindu, mille tagajärjel kannatanu kukkus

põrandale pikali. Seejärel tõstis B.L. püsti, pigistas õlgadest ning tõukas kannatanut korduvalt põrandale pikali. Seejärel lükates kannatanut läbi tubade välisukseni, lõi välisukse juures rusikaga

B.L. vastu õlgu, mille tulemusena kukkus kannatanu murule pikali, tekitades B.L. pehmete

kudede turse ja nahaalused verevalumid õlgade piirkonnas, nahamarrastused põlvedel, säärte nahavigastused.

Sellega pani R.D toime KarS § 121 ettenähtud kuriteo – teise inimese löömise ja muu kehalise väärkohtlemise.

Kohtus tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

Süüdistatav R.D kohtuistungil end temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.

Prokurör leidis kohtus, et kuritegu on kvalifitseeritud õigesti kehalise väärkohtlemisena. Kannatanu ütluste ja kohtuarstliku ekspertiisiaktiga on tõendatud süüdistatava süü.

Kaitsja leiab, et süüdistatava süü ei leidnud kohtus tõendamist ja palub kohtul kahtlused

tõlgendada süüdistatava kasuks ning süüdistatav õigeks mõista. Kaitsja on veendumusel, et süüdistatava süü on tõendatud eelkõige kannatanu ütlustega, mida toetavad perearsti tõend ning kohtuarstlik ekspertiisiakt.

Kannatanu B.L. andis kohtuistungil antud ütluste kohaselt sai intsident tema ja süüdistatava vahel alguse sellest, et 2005.a 18. mai õhtupoolikul läks ta süüdistatavalt nuga küsima. Ta ei leidnud nuga üles ja arvas, et süüdistatav on selle loata võtnud. Ta küsis tasase häälega, kuid süüdistatav tuli talle kohe kallale. Põrutas talle rusikaga vastu rinda ja ta kukkus. Ta vaatas, et olukord on kriitiline. Kui ta poolele teele sai, võttis süüdistatav tal õlgadest ja viskas kahe käega täie jõuga vastu põrandat, tõstis püsti ning viskas jälle ja nii 7-8 korda järjest. Kolmest toast läbi niimoodi.

Vastu mööblit ta ei kukkunud. Viimane koht oli veranda. Ta ei mäleta, kas süüdistatav teda

tõukas või lõi rusikaga ning lükkas ta pehme muru peale maha. Ta ei jõudnud püsti tulla ja roomas tuppa. Ta vinnas ennast voodisse riietega nii nagu oli. Ta oli seal järgmise päeva õhtuni. Ta proovis üles minna, aga ei jõudnud. Järgmisel päeval ei olnud olukord parem ja ta lamas veel päeva. Alles kolmandal päeval taipas ta helistada arstile. Ta tuigerdas jalgratta juurde ja proovis,

3(6) et lükkab ratast. Karku tal siis ei olnud. Ta läks Laeva arsti juurde. Umbes kilomeetri. Ratas on

väga hea tugi. Kriimustused olid siis juba paranenud. Täpselt ta kõike ei mäleta. Sellest ajast

alates on tal tasakaaluhäired ja käivad valud. Tuikab ja pistab, peamiselt kõrvade piirkonnas. Vahepeal on pealael tagasihoidlik valu. Kannatanu arvamuse kohaselt tuleneb süüdistatava viha tema vastu sellest, et ta pole joodik ja

selline nagu süüdistatav, kes pole kunagi tööd teinud. Tema süüdistatavat sõimata ei saa, sest kohe tuleb hoop. Jõudu on süüdistataval palju. Süüdistatava tuba on 84 ruutmeetrit suur, seal on kolm kappi ja tugitool, mahakukkumiseks on ruumi küll.

Tunnistaja Ü.V. on Laeva valla sotsiaalinspektor. Kannatanu ja süüdistatav on talle tuttavad. 18. mai sündmusi teab ta kannatanu ütluste kaudu, kes rääkis, et süüdistatav paiskas teda. Kannatanu

pidas süüdistatavat ema lemmiklapseks. Süüdistatav on haige inimene, aga kannatanu on hästi töökas. Kannatanut ärritab, et Jaan ei ole selline. Tunnistaja avaldas kannatanu kohta, et viimane

ise endaga hakkama ei saa. Kannatanu unustab palju, kuid kirjutab artikleid ja on poliitikaga

kursis. Probleeme alkoholiga ei ole. 2006.a septembris või oktoobris määrati kannatanule

koduhooldaja. Süüdistatava kodus on tunnistaja käinud koos vallavanemaga, kuna kannatanu tahtis majast seda tuba, mida süüdistatav praegu kasutab. Nad lootsid lahenduse leida, aga kui kannatanu ja süüdistatav kokku läksid, olid nagu kaks kurja koera. Eraldi olid mõlemad viisakad, aga kui kokku said, läksid endast välja. Süüdistatava tuba oli üsna mööblit täis, kuid liikumiseks ruumi. Seda, kas süüdistatav on vägivaldne inimene, tunnistaja öelda ei osanud.

Tunnistaja Ivika Oja on Laeva perearst. Nii süüdistatav kui kannatanu on mõlemad tema

patsiendid: R.D umbes 4-5 aastat, B.L. alates 1977. aastast. Kannatanu käis 20. mail

2005.a tema juures peamiselt valudega õlgades ja rindkeres ning soovis tõendit tagantjärgi.

Põlvevalu oli. Samuti käis ta 25. mail ja rääkis tugevast peavalust ja iiveldusest. See ilmnes hiljem ja peale 25.mai visiiti. Ta kirjutas saatekirja erakorralisse. Patsiendi ütluste kohaselt oli poeg teda tõuganud. Kannatanul olid vigastused kaelal ja mõlema õla piirkonnas. Hematoomid ja

marrastused olid välimuse järgi värsked, koorikud olid peal. Kannatanu seostas oma vigastusi vägivallaga. Tunnistaja arvamuse kohaselt võisid kannatanu vigastused olla saadud 18. mail, aga see võis olla ka 1-2 päeva varem või hiljem. Vigastused võisid tekkida kätega pigistamisel, kuid tunnistaja ei välistanud vigastuste tekkimist seoses olmeliikumisega. Samas on tunnistaja arvates raske põhjendada vigastuste tekkimist kahele õlale. Kui inimene kaotab tasakaalu, kukub põlvili ja siis kätele., kuid ei saa kukkuda kahele õlale üheaegselt. Tunnistaja oli kuulnud, et kannatanu kukkus rattaga, kuid arsti juurde kannatanu sellega seoses ei pöördunud.

Tasakaaluhäired olid kannatanul juba 2004.a, kuid neid oli rohkem peale 2005.a maikuus juhtunud asja. 2005.a algul soovis kannatanu retseptide pikendamist ja unerohtu. Tunnistaja arvamuse kohaselt on võimalik, et kannatanu võib oma ea tõttu avaldada mõtteid, mis ei vasta tõele. Tal on mäluhäireid, ajab segi kuupäevad ja kuud. Kannatanu kasutas unerohtu, aga peale

19. aprilli 2005.a, kui tekkisid lisaks unehäiretele ka hirmud, sai esimest korda kirjutatud antidepressant Doxsali.

Tunnistaja V.L. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb kannatanut ja süüdistatavat

ammu, süüdistatav on talle mehe õe poeg. Kannatanu on korralik ja puhas, aga intriigitseb ja kaebab teiste peale. Kannatanu ütles kunagi, et hävitab Jaani. Süüdistatava ja kannatanu suhted on väga halvad. Kannatanu tahab poja majast välja tõsta ja maja maha müüa. Perekonnaasjad on

sügaval, nad kõik vihkavad üksteist. Tüli oli varem, kui ema sealt ära läks. Tunnistaja on kuulnud, et kannatanu lõi oma naist ja lapsed sekkusid. Kannatanu tahtis ära müüa elamist, aga

naisele kuulub pool. Süüdistatav ei ole kuri ega kujuta tunnistaja arvates kannatanule ohtu. Tunnistaja ei osanud kohtus arutusel oleva löömise kohta ütlusi anda.

4(6) Tunnistaja M.L. on süüdistatava õde ja kannatanu tütar. Mõlemat külastab ta väga harva, kuna hoolitseb linnas haige ema eest. Süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted on halvad. Tunnistaja ütluste kohaselt annavad nii süüdistatav kui kannatanu oma kätele voli, hiljem muutis

tunnistaja oma ütlusi, väites, et mõlemad annavad voli sõnadega. Tunnistaja arvates ei ole kannatanu ei aus ja muudab oma ütlusi. Kannatanul on majas kaks tuba ja WC, süüdistataval on

üks tuba, kuid võimalust pesta ja WC-s käia ei ole. Omavahelised eluruumide uksed on kinni löödud. Süüdistatava tuba on avar, seal on ruumi pikali kukkuda. Tunnistaja ei osanud kohtus arutusel oleva löömise kohta ütlusi anda.

Süüdistatav R.D andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et 18. mail 2005.a õhtul tuli

kannatanu linnast ja ütles talle, et pane riidesse ja hakkame kilet panema. Kuna ta oli metsas

hommikul kella viiest saati palke teinud, ütles ta resoluutselt ei. Sellele järgnes sõim. Ta läks ukse juurde ja palus kannatanul stoilise rahuga lahkuda. See ei mõjunud ja ta palus juba kõvema

häälega. Vahetoani nad ei jõudnud, kõik toimus klaveritoas. Hiljem läks ta voodisse. Avanes vaheuks ja B.L. pani hambaproteesid tema tuppa, mille ta edastas politseile. Kannatanu rattaga kukkumise kohta seletas süüdistatav, et ta käib iga päev arsti soovituse kohaselt jalutamas. 20.mail kella 9 ja 9.30 vahel ligines ta kauplusele ja see seltskond, kes oli kaupluse juures, nägi

pealt, kuidas kannatanu käis rattaga külili ja kukkus vastu äärekive peaga. Seejärel läks kannatanu arsti juurde. Tunnistaja ei osanud seletada, miks ta eeluurimisel rääkis, et kannatanu

kukkus rattaga 14.-15.mail, millest ta kuulis kannatanu käest. Tunnistaja lisas hiljem, et kannatanu kukkus ka 25.mail ning tema nägi kukkumist hoopis 18.mail. Süüdistatava arvamuse

kohaselt mõtleb kannatanu vanaduse tõttu asju välja, ta kuuleb läbi seina, kuidas kannatanu arstiga räägib.

Dokumentaalsed tõendid: B.L. 27.05.2005.a avaldus Lõuna Politseiprefektuurile (tl 1-3).

Laeva perearst Ivika Oja 20.05.2005.a tõendi kohaselt patsiendi ütlusel 18.05.2005 kella 20.00 ajal poeg patsienti tõuganud, lükanud. Patsient kaebab valu õlgades ja rindkeres. Objektiivne leid:

kerge turse ja üksikud hematoomid õlgade piirkonnas. Mõlema põlve piirkonnas 2 cm läbimõõduga nahamarrastused, säärtel üksikud nahavigastused. 25.05.2005.a patsiendil ilmnenud tugevad tasakaaluhäired, iiveldus, peavalu (tl 11). 04.05.2006.a tõendi kohaselt pöördus patsient 11.01.2006.a vastuvõtule, et kukkunud rattaga peaga vastu kivi 4-5 kuud tagasi. Mitme kuu vältel on süvenenud teravad valusähvakud peas (tl 46).

SA TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardi andmetel viibis B L vastuvõtul 23.02.2006.a, diagnoositi pingepeavalu (tl 48).

Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 111 kohaselt B L 20.05.2005.a diagnoositud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et määruses

näidatud ajal (18.05.2005.a) ja viisil – pigistamisel õlgadest/löökidest õlgade piirkonda ja/või kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvu pindu, esemeid (tl 55-57).

Kohus, asja arutanud ja hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et R.D süü temale esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud ja ta tuleb süüdi mõista KarS § 121 järgi.

Süüdistatava ja kannatanu ütlustega on tõendatud, et 18.05.2005.a toimus Laeva vallas P talus

süüdistatava ja kannatanu vahel konflikt. Kohus loeb kannatanu ütlustega tõendatuks, et 18.05.2005.a õhtul lõi süüdistatav tekkinud sõnavahetuse käigus kannatanut korduvalt vastu rindu

ja pigistas õlgadest ning lükkas põrandale pikali, mille tagajärjel sai kannatanu kehavigastusi.

5(6)

Süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega vastuolus. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et

18.05.2005.a õhtul tuli kannatanu tema tuppa ning tekkis sõnasõda, kuid kannatanut ta ei puutunud. Süüdistatav eitas kannatanu löömist, püüdes kohtuistungil kannatanu vigastusi seletada viimase kukkumisega rattalt ning avaldades arvamust, et kannatanu mõtleb asju välja. Samas on

süüdistatav andnud vastukäivaid ütlusi kannatanu poolt rattaga kukkumise kohta, mis on vastuolus nii kannatanu ütlustega kui perearsti tõendiga. Kohtuistungil ütles süüdistatav, et nägi,

kuidas kannatanu 20. mail kukkus rattaga Laeva kaupluse juures. Eeluurimisel on süüdistatav avaldanud, et kannatanu käis 14-15.05.2005.a Laeva alevikus ja ta kuulis kannatanult, et too oli rattaga Laeva poe juures kukkunud. Süüdistatav lisas kohtus, et nägi, kuidas kannatanu kukkus rattaga 18. mail ja et kannatanu kukkus ka 25.mail. Kannatanu ütluste kohaselt kukkus ta rattaga peale 18. mail toimunud peksmist, mida ta ütles ka perearstile. Perearsti tõendi kohaselt kukkus

kannatanu peaga vastu kivi augustis 2005.a. Eeltoodu põhjal peab kohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks, mis on kantud soovist vabaneda vastutusest. Kannatanu on kuriteosündmuse kohta andnud nii eeluurimisel kui kohtus ühetaolisi ja loogilisi ütlusi, mille tõelevastavuses ei ole

kohtul alust kahelda. Kannatanu ütlusi toetab Laeva perearsti tõend kannatanul tuvastatud

vigastuste kohta. Perearsti arvamuse kohaselt on tõenäoline, et kannatanu sai vigastused

süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil, seevastu vigastuste tekkimist rattalt kukkumisega pidas

tunnistaja raskesti põhjendatavaks. Samuti on kohtuarstlikus ekspertiisiaktis sedastatud, et kannatanu vigastused võisid olla saadud süüdistuses märgitud ajal ja viisil.

Ükski kohtus üle kuulatud tunnistajaist kuriteosündmust pealt ei näinud. Tunnistajate ütlustest ilmnes vaid süüdistatava ja kannatanu omavaheline halb läbisaamine, mis on kestnud aastaid. Nii tunnistaja M.L. kui Ü.V. sõnul lähevad mõlemad kokku saades endast välja. Tunnistustest avaldub,

et kannatanu mälu ei ole enam endine, ta unustab asju, kuid keegi tunnistajaist ei väitnud, et kannatanu mõtleb fakte või sündmusi välja. Kohtul ei tekkinud kahtlusi kannatanu vaimse tervise osas, samuti ei ole kohtul alust kahtluseks, et kannatanu oleks süüdistatavat tahtlikult süüdistanud

enda löömises. Kaitsja esitas kohtus kriminaalhooldaja korralise ettekande R.D kohta,

milles süüdistatavat iseloomustatakse positiivselt, kuid kriminaalhooldust takistavaks asjaoluks pidas kriminaalhooldaja kannatanu poolset sekkumist kriminaalhoolduse käiku. Kriminaalhooldaja

positiivne hinnang süüdistatava käitumisele enne käesoleva kuriteo toimepanemist ei välista

süüdistatava süüd. Kohtuistungil uuritud tõendeid hinnates leiab kohus, et kannatanul 20. mail

2005.a tuvastatud vigastused ei saanud tekkida muul viisil kui süüdistatava poolt rakendatud kehalise väärkohtlemise tagajärjel.

Asjaolu, et R.D põhjustas 18.05.2005.a B.L. kehavigastused, on tõendatud kogumis

kannatanu ütlustega tema löömise kohta ning perearsti tõendiga. Seega pani süüdistatav toime

KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo – kehalise väärkohtlemise. Kehaline väärkohtlemine on

inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes

aktsepteeritav. Süüdistatav põhjustas kannatanule löömise ja pikali tõukamisega valu.

Käesoleval juhul on kannatanu vigastused tuvastatud perearsti 20.05.2005.a tõendiga. Kuna süüdistatava eesmärgiks oli kannatanut lüüa ja talle valu tekitada, pani ta teo toime tahtlikult. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Kohtu seisukoht karistuse kohta

Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastavalt KarS § 56 lg 1 süüdistatava karistust kergendavaid

ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 kirjeldatud teo eest nähakse ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus.

6(6) Prokurör taotleb R.D-le karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada

käesoleva otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu 11.06.2004.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuud vangistust võrra ja mõista R.D-le ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

Süüdistatav on varem väärteo korras karistamata. Kriminaalkorras on teda karistatud samalaadse

kuriteo toimepanemise eest. Käesoleva kuriteo pani R.D toime katseajal. Kuriteo

toimepanemisel puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Karistust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes.

Kohus, hinnanud kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid, nõustub prokuröri seisukohaga karistuse osas. Tegu on isa ja poja vahelise tüliga, mis lõppes sellega, et süüdistatav

lõi kannatanut korduvalt ja lükkas pikali, mille tagajärjel sai viimane kergeid kehavigastusi.

Arvestades asjaolu, et kannatanu puhul on tegemist kõrges eas isikuga, on selline vägivalla

tarvitamine äärmiselt taunitav ning R.D karistamine vangistusega on põhjendatud.

Kohtuotsuse täitmise tagamiseks tuleb R.D vahistada kohtusaalis. Karistuse kandmise aega R.D arvestada alates tema vahistamisest, s.o 10.04.2007.a.

Tsiviilhagid ja asitõendid

Tsiviilhagi esitatud ei ole.

Asitõend – hambaproteesid, mis on hoiul B.L. käes – tuleb vabastada asitõendi staatusest käesoleva otsuse jõustumisel.

Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb R.D-lt välja mõista järgmised menetluskulud: 1) KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 5400 krooni; 2) KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu 2875 krooni;

3) KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 594.72+3127 krooni ja kannatanule määratud kaitsja tasu 2404.84 krooni; 4) KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 69.40 krooni. Menetluskulud on kokku 14470.96 krooni.

Kohus paneb menetluskulud süüdimõistetava kanda KrMS § 180 lg 1 alusel.

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049874.

Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse

jõustumisest. Menetluskulude vabatahtliku tasumise korral tuleb kviitung esitada viivitamatult Tartu Maakohtu kantseleile Tartu, Kalevi 1.

Eelnimetatud tähtajal menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.

Kohtunik