1-06-3301\15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-3301 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Alina Koop

Kriminaalasi Erlend Saksa süüdistus KarS § 114 p 5 ja 346 järgi ning L.T süüdistus KarS § 200 lg 2 p 5, 7 ja § 346 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23 jaanuari 2007. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Erlend Saksa kaitsja adv. Leelo Viil ja L.T kaitsja adv. Natalia Lausmaa

Prokurör Elle-Mai Velling

Süüdistatavad Erlend Saks

sünd 03.04.1981.a. Eesti kodanik, elukoht x, ei tööta, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, viimati 26.10.2004.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 215 lg 2 p 1 järgi 2 aastase vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga

L.T sünd 23.09.1987.a, Eesti kodanik, elukoht x, Tallinna x kooli III kursuse õpilane, varem kohtu poolt karistamata Kaitsjad Adv. Natalia Lausmaa ja Leelo Viil RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 23. jaanuari 2007.a otsus Erlend Saksa ja L.T süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erlend Saks tunnistati süüdi KarS § 114 p 5 järgi ja karistati 9 aastase vangistusega, KarS §

346 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 5000 krooni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud vangistust 26.10.2004.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra

(2 aastat) ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti tema kinnipidamise päev 12.10.2005.a.

L.T tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi ja karistati 3 aasta ja 10 kuulise vangistusega, KarS § 346 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses s.o 5000 krooni. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvanguistuses viibitud 8 päeva. KarS § 74 lg 1 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata, katsejaks määrati 2 aastat.

2.1 Erlend Saks tunnistati KarS§ 114 p 5 järgi süüdi selles, et ta alkoholijoobes olles 08.10.2005.a pärast kella kümmet õhtul x maja ees tappis röövimise eesmärgil A. B. Nimelt

eraldus ta oma kaaslastest J. R ja L.T-st ning järgnes ees liikunud A. Ble Liiva tänavale, tõmbas ta pikali ja korduvalt, vähemalt 10 korral lõi jalaga pea ja keha piirkonda,

tekitades kannatanule eluohtlikud vigastused - pea ja kehatüve kinnise tömbi hulgitrauma näokoljuluude murdudest põhjustatud rohke verejooksu vere aspiratsiooniga hingamisteedesse

alkoholijoobe foonil ning mis olid kohtuarst-eksperdi arvamuse kohaselt A. B surma põhjuseks kuriteopaigal.

Pärast seda kui E. Saks oli peksmise lõpetanud ning Liiva tänavale olid jõudnud peksmist

pealt näinud J. R ja L.T, võtsid E. Saks ja L.T E. Saksa ettepanekul omastamise eesmärgil ära A. Blt jope 1350 krooni väärtuses, käekella 1500 krooni, rahakoti

koos rahaga kokku 500 krooni väärtuses ning auto kindlustuslepingu, ID-kaardi, mobiiltelefoni.

Eelkirjeldatud episoodis tunnistati L.T süüdi KarS § 200 lg 2 p 5 ja 7 järgi.

2.2 süüdi KarS § 346 järgi selles, et nad ööl Peale selle tunnistati Erlend Saks ja L.T

vastu 09.10.2005.a, olles Tallinnas x asuvas korteris, põletasid ära A. B rahakotis olnud ametlikud dokumendid – sõiduauto tehnilise passi ja kindlustuslepingu, juhiloa ja ID-kaardi A. B nimele.

APELLATSIOONIDE SISU

3. Erlend Saksa kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 114 p 5 järgi ja uue otsusega tema süüdimõistmist KarS § 118 p 1,

117 ja 199 lg 2 p 4 ja 7 järgi ning kergema karistuse mõistmist. Kaitsja on seisukohal, et

maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti

3 materiaalõigust. Kuriteo kvalifikatsioon KarS § 114 p 5 järgi on ebaõige. E. Saksa tahtlus A. B surma põhjustamise osas, s.h ka kaudne tahtlus, pole tõendatud.

Apellatsiooni põhjendused on järgmised.

3.1 Apellant nõustub maakohtuga selles, et E. Saksa kavatsetus A. B tappa ei leidnud

tõendamist, ei nõustu aga sellega, et kannatanu surma suhtes oli E. Saksal kaudne tahtlus. Kohus ei arvestanud sellega, et E. Saksal oli tavaliste elukogemuste pinnalt oma teo ja selle

võimalike tagajärgede hindamine raskendatud ja ebaadekvaatne, kuna ta oli raskes alkoholijoobes. Sellises seisundis isiku puhul ei saa eeldada mõistlikku käitumist ja kõigi oma

teo võimalike tagajärgede arvestamist. E. Saks ei suutnud joobest tingitud mälulünga tõttu toimunut meenutada ega olnud seetõttu end võimeline ka kaitsma.

3.2 Kohtuotsusest ei nähtu, et oleks tuvastatud E. Saksa tahtluse intellektuaalse elemendina ettekujutus mitte ainult teost, vaid ka teo tagajärjel saabuvast võimalikust tagajärjest. Kuigi kohtuarsti arvamust arvestades ei saa vaidlustada põhjuslikku seost kannatanu löömise ja tema surma saabumise vahel, on kaheldav, kas E. Saks spontaanselt arenevate sündmuste käigus

raskes joobes nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumist lämbumise või kukkumise

tagajärjel. K. K ja R. R ütluste kohaselt oli kannatanu kiirabi saabumisel veel elus ja talle osutati arstiabi.

3.3 E. Saks ei võinud ka oma isiklike elukogemuste põhjal arvestada saabunud raske tagajärjega, sest ta ei kasutanud löömisel mingeid esemeid ega vahendeid ja tegemist ei olnud grupiviisilise ebavõrdse jõuvahekorraga.

3.4 E. Saks ei suutnud ristküsitlusel oma tegu kuigi konkreetselt meenutada ega põhjendada, väites vaid, et ilma põhjuseta ei oleks ta kindlasti kedagi sellisel viisil peksnud ja kannatanu asjade äravõtmine eesmärgiks ei olnud, kuna raha oli tal piisavalt. Kõrvaldamata kahtlus on selles, et kannatanu võis ise E. Saksa agressiivsele käitumisele põhjust anda. Tunnistaja J. R

on öelnud, et tegu oli rohkem „kahepoolse kähmlusega“. Ka kannatanu oli alkoholi tarvitanud.

3.5 Kohus tuvastas tapmise toimepanemise seoses röövimisega ebaõigesti. See koosseis näeb

ette, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise kui röövimise koosseisu. Käesolevas asjas on tegemist ilmselt ajaliselt eraldiseisvate kuriteoepisoodidega, mille puhul

ei saa eeldada ka ühtse tahtluse olemasolu. Asjaolust, et E. Saksa juurest leiti kannatanule

kuuluvaid esemeid, ei saa üheselt järeldada, et E. Saks kasutas vägivalda kannatanu asjade äravõtmise eesmärgil ega ka seda, et ta võttis ära asjad kannatanu suhtes eelnevalt kasutatud vägivalla abil.

3.6 Maakohus on otsuse tegemisel aluseks võtnud ebausaldusväärsed tõendid. Kohus on märkinud, et J. Ri ütlustes esinevad vastuolud, samas on neid ütlusi aga arvestanud peamiste tõendite hulgas. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-52-06, millistes on rõhutatud, et pole võimalik lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, vaid tuleb otsustada, kas sellisel juhul saab tunnistajat tõendi

allikana usaldada. Mitteusaldamisel aga tuleb tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta.

3.7 peeti samaaegselt E. Saksaga kinni kahtlustatavatena A. B Kuna nii J. R kui L.T

tapmises, võib eeldada, et ülekuulamisel lähtusid nad eelkõige oma kaitsepositsioonist ja

4

andsid endale soodsaid ütlusi. Muuhulgas enne kinnipidamist suhtlesid L.T ja J. R omavahel mitu päeva, seega võisid nad oma edasist käitumist kooskõlastada. Kumbki neist ei püüdnud samal ajal kontakteeruda E. Saksaga. Kaitsja viitab Riigikohtu otsustele 3-1-1-67-06 ja 3-1-1-94-04 ning märgib, et kõik tunnistajad ei ole oma tõendusväärtuselt ühesugused ja

erilise tähelepanelikkusega tuleb arvestada asjaoludega, mis võivad mõjutada ütluste hindamist ja usaldusväärsust.

4. kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega L.T L.T õigeksmõistmist KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi. L.T poolt toimepandu on

apellandi arvates kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ning karistus tuleb mõista sanktsioonile vastavalt.

4.1 tunnistas ennast süüdistuses märgitud tegudes süüdi, kuid väitis, et tal ei olnud L.T

eelnevat kokkulepet E. Saksaga röövimise toimepanemiseks. E. Saks järgnes kannatanule

ootamatult ja asus vägivalda tarvitama L.T osavõtuta. Ta tõmbas pärast E. Saksa poolt vägivalla tarvitamise lõpetamist kannatanul kaelast mobiiltelefoni, mille omastas ja otsis läbi kannatanu püksitaskud. Teo pani ta toime E. Saksa otsesel verbaalsel mõjutamisel, mis järgnes vägivalla tarvitamisele E. Saksa poolt. Ka kohus on oma otsuses korduvalt rõhutanud,

et L.T vägivalda ei rakendanud, kuid siiski leidis, et L.T on toime pannud

röövimise isikute grupis ja toimepanduna raske tervisekahjustuse tekitamisega. Samas on

kohtuotsusega tuvastatud, et kõik kannatanu kehavigastused, sealhulgas ka surmavad

vigastused põhjustas E. Saks üksi, L.T seisis eemal. Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas materiaalõiguse normi ebaõigesti.

4.2 Juba sellega, et E. Saks mõisteti kehavigastuste tekitamises ja kannatanu surma põhjustamises süüdi üksinda, on vägivalla rakendamise tahtlus ammendatud üksnes E. Saksa tegudega ning seda ei ole enam võimalik laiendada L.T tegevusele, kes ise mingeid

vägivallategusid ei sooritanud ning vägivalla rakendamise tahtlust ja kavatsuslikkust vara omastamise eesmärgil eitab.

4.3 nägi vägivalla rakendamist E. Saksa Apellant on seisukohal, et asjaolust, et L.T

poolt pealt, ei saa järeldada, et L.T tahtlus kannatanu vara hõivamise teostamisel hõlmas ka vägivalla rakendamist tema suhtes. Kaitsja ei väida, et L.T tuleks esitatud

süüdistuses õigeks mõista, kuivõrd tal oli tõepoolest võimalus kannatanu vara hõivamisest täielikult loobuda, seda ta aga ei teinud. Samas puudus tal omapoolne kui ka E. Saksaga ühine tahtlus kannatanu suhtes vara omastamise eesmärgil vägivalda tarvitada.

4.4 võis olla tahtlus kannatanu suhtes raske Täielikult on tõendamata, et L.T tervisekahjustuse tekitamiseks, kuivõrd ta mingeid tegusid selleks ei sooritanud. Kaitsja leiab, et L.T poolt kannatanu vara hõivamine tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 5 järgi. KarS § 346 järgi L.T süüdimõistmist apellant ei vaidlusta.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Prokurör leidis, et apellatsioonid ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Süüdistatavad ja nende kaitsjad taotlesid apellatsioonide rahuldamist ja maakohtu otsuse osalist tühistamist.

5

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

6.1 süüditunnistamist KarS § 346 järgi ei ole vaidlustatud, Kuivõrd E. Saksa ja L.T siis süüdistusasja seda osa kohtukolleegium ei käsitle.

6.2 Erlend Saksa kaitsja apellatsiooni puutuvalt märgib kohtukolleegium, et maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud.

6.3 Maakohtul puudus alus E. Saksal teo toimepanemise ajal esinenud alkoholijoobe tõttu

välistada kaudse tahtluse olemasolu kannatanu surma suhtes. Selleks ei anna võimalust

kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamus, mille kohaselt oli E. Saks talle süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal tavalises alkoholijoobes, mida tuleb käsitada vastavalt KarS §-le 36. 08. 10.2005.a õhtul tegutses E. Saks sihipäraselt, ta ei olnud piiratud süüdivusseisundis (KarS § 35), ta oli kuriteo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima /I kd tl 52-53/. Teisalt ei tugine apellandi väide, nagu oleks E. Saks olnud 08.10.2005.a raskes alkoholijoobes, ühelegi

tõendile ning on seega oletuslik. Kuid samas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et KarS § 36 mõttes ei välista ka raske joobeseisund süüd, kuivõrd karistusõiguslikult lähtutakse eeldusest, et keskmise või raske joobe korral säilib isikul arusaam oma teo ebaõigussisust ka siis, kui ta hiljem toimunut ei mäleta. Tähelepanuta ei saa jätta, et E. Saks viis 08.10.2005.a

end joobeseisundisse ise ja tahtlikult. Nagu öeldud, ei viita ka ükski maakohtu istungil kontrollitud tõend, et E. Saks oleks vaidlusalusel õhtul olnud just raskes joobes. Tunnistaja J. Ri ütluste kohaselt olid nad kolmekesi küll kõik joobes, kuid mitte täis, mitte ka kained, tema arvates võrdselt joobnud /II kd tl 60/. Kaassüüdistatava L.T sõnul olid küll J. R ja E.

Saks enne kokkusaamist alkoholi tarvitanud, kuid E. Saks ja J. R ei olnud väga purjus, ta pidas tarbitud alkoholi kogust väikeseks /II kd tl 69-70/.

6.4 Vastupidiselt apellatsioonis väidetule on maakohus tuvastanud E. Saksa tahtluse intellektuaalse elemendina ettekujutuse ka teo tagajärjel saabuvast võimalikust tagajärjest (kohtuotsuse lk 6). KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Seega määratlebki

seadus kaudse tahtluse selle intellektuaalse elemendi kaudu. Intellektuaalset elementi tähistavad kaudse tahtluse definitsioonis sõnad . See tähendab isiku sellist peab võimalikuks

psüühilist suhtumist oma teosse, mille puhul ei ole tagajärje saabumine kindel, vaid seda

peetakse üksnes võimalikuks (tõenäoliseks). Maakohus, tuvastanud E. Saksale

inkrimineeritud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused – kannatanu peksmine jalaga palju

kordi ülakehasse ja pähe, järeldas põhjendatult, et E. Saks pidas tavalise elukogemusega inimesena võimalikuks kannatanu surma saabumist. Ta ei pürginud küll faktiliselt saabunud tagajärje (kannatanu surm) saavutamisele, kuid möönis selle saabumise võimalikkust (kaudse tahtluse voluntatiivne element). Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud ning kohtupraktikas on

kindlalt asutud seisukohale, et pekstes kannatanut rusikate ja jalgadega keha elutähtsatesse osadesse, nagu pea ja rindkere, möönab isik mis tahes tagajärge (Riigikohtu otsused 3-1-1- 107-96; 3-1-1-106-97; 3-1-1-106-03 jt).

6.5 Kaitsja ei ole vaidlustanud põhjuslikku seost kannatanu peksmise ja surma saabumise vahel. Seega ei oma ka tähtsust asjaolu, et kiirabi saabumisel kannatanu veel elus oli. Eksitav

6 on apellatsioonis väidetu ka selle kohta, et kaheldavalt ei möönnud E. Saks kannatanu surma saabumist lämbumise või kukkumise tagajärjel, kuivõrd süüdlase arusaamine oma teost ei pea hõlmama endas kohtuarstlikku diagnoosi.

6.6 Kohtupsühhiaatria ekspertiisiakti kohaselt on E. Saks psüühiliselt selgel teadvusel ja igakülgselt õigesti orienteeritud, mälu ja formaalne intellekt on normaalsel tasemel, tahteelu

aktiivsuse ega sihipärasuse häireid ei täheldatud. Neist asjaoludest lähtuvalt ongi ekspert jõudnud arvamusele, et E. Saks ei ole nõrgamõistuslik, nõdrameelne ega vaimuhaige. Seega

on maakohus süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse – tahtluse – tuvastamisel põhjendatult lähtunud süüdistatavast kui tavalise elukogemusega inimesest. Seega on apellandi väide, nagu E. Saks ei võinud oma isiklike elukogemuste põhjal raske tagajärje saabumisega arvestada,

põhjendamatu. Mis puutub apellatsioonis viidatud jõuvahekorrale, siis tuvastatud faktiliste

asjaolude kohaselt ei olnud see kaugeltki võrdne, kuivõrd süüdistatav tõmbas esmalt kannatanu pikali ja peksis siis jalaga maaslamavat kannatanut.

6.7 Tõsi, et E. Saks on andnud oma käitumise kohta äärmiselt nappe ütlusi, väites muuhulgas, et ilma põhjuseta ei oleks ta kindlasti kedagi sellisel viisil peksnud. Kannatanu tundmisele E.

Saks ei viita. Kuid kohtus kontrollitud tõendite kogum ei anna aga tunnistust sellest, et kannatanu oleks enda kallal vägivallatsemiseks ja peksuks mingilgi määral põhjust andnud. J.

R kinnitas, et E. Saks jooksis ühele mehele Liiva tänava suunas järele, mingit kontakti eelnevalt selle mehega ei olnud /II kd tl 55-56/. L.T sõnul nägi ta üht meest bussist väljumas ja Liiva tänava poole minemas, tuttav ta ei olnud, kõndis 20-30 m neist eespool.

Ühel hetkel jooksis E. Saks mehele järele ning samas nägi, kuidas E. Saks mehe pikali sikutas, tõmbas jopest ja mees kukkus /II kd tl 62-63/. Seega ei saa tuvastatu pinnalt kuidagi tekkida kahtlust, et kannatanu ise oleks kallaletungiks ja vägivallaks põhjust andnud.

E. Saksa väide selle kohta, et raha oli tal piisavalt, mistõttu ei olnud kannatanu asjade äravõtmine tema eesmärgiks, ei anna alust tema käitumist teisiti hinnata kui seda on teinud maakohus, sest isiku tegevust saab käsitada röövimisena ka juhul, kui tal on raha piisavalt.

6.8 Apellant, väites, et tegu oli tunnistaja J. Ri ütluste kohaselt rohkem „kahepoolse kähmlusega“, ei ole lähtunud tunnistaja ütluste sisust kogumis. J. R on nimetanud toimunut küll kähmluseks, kuid selgitanud, et talle on kähmlus sama, mis peksmine … ta oli šokis, sest teades Erlendit, sai aru, et head sealt loota ei ole, Erlend on suur ja tugev mees ja võib haiget

teha. Ta nägi, kuidas Erlend lõi, kohati kiiresti … /II kd tl 55-58/ Peale selle nähtub J. Ri ütlustest, et ta kannatanu poolseid lööke ta ei näinud, E. Saksa käitumine šokeeris teda, sest

teadis, et Erlend niisama ei silita, ta sai aru, et E. Saksa poolt oli tegemist löökidega, nägi Saksa tegevust, millest järeldas, et viimane lõi kannatanut ülakeha piirkonda /II kd tl 61-62/. Kohtukolleegium on seisukohal, et kõne all oleva tunnistaja ütlustest ei saa järeldada, nagu oleks ta näinud „kahepoolset kähmlust“.

6.9 Põhjenduse, miks on E. Saksa poolt toimepandu hinnatav tapmisena seoses röövimisega

KarS § 114 p 5 järgi, on maakohus oma otsuses esitanud (lk 5-6). Tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust järelduseks, nagu oleks käesolevas asjas tegemist ajaliselt eraldiseisvate kuriteoepisoodidega. Vahetult pärast peksmise lõpetamist alustas E. Saks koos L.T-ga kannatanult jope ja asjade äravõtmist. Ka ei saa maakohtu otsusest kuidagi teha järeldusi, et kohus oleks süüdistatava ühtse tahtluse olemasolu tuvastanud selle abil, et E. Saksa juurest

leiti hiljem kannatanule kuuluvaid esemeid. Apellatsioonis esitatud seisukohad kõne all olevates küsimustes on eksitavad ega tulene tuvastatud tehioludest ega ka maakohtu otsuse sisust.

7

6.10 Apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ning võtnud otsuse tegemisel aluseks ebausaldusväärsed tõendid,

kohtukolleegium ei nõustu. Tõsi, et tunnistaja J. Ri ristküsitlusel on prokuröri taotlusel

avaldatud tema eeluurimisel antud ütlustest leheküljelt 194 lause „Erlend peksab ühte inimest“, selgitamaks, mida mõtleb tunnistaja väljendi „kähmlus“ all /II kd tl 56/. J. R on selle asjaolu kohta selgitused andnud ning maakohus on neid selgitusi ja tunnistaja kohtuistungil antud ütlusi analüüsinud ning põhjendatult tõendina arvesse võtnud J. Ri kohtuistungil antud

ütlused, minemata seejuures vastuollu apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadega. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu

otsusele nr 3-1-1-3-07, milles väljendatud seisukoha kohaselt olukorras, kus on tegemist

diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval

ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt selgitada, miks ta on

erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus,

mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Nagu öeldud, ei ole käesolevas asjas

maakohus eelrefereeritud seisukohaga vastuollu läinud. Esiteks ei olnud tegemist

diametraalsete lahknevustega erineval ajal antud ütluste vahel vaid teatud vastuolulisusega

üksnes ühes väljendis. Teiseks lahendas kohus vastuolulisuse tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütluste ja selgituste sisust lähtudes ja arvestas tõendina üksnes neid. J. Ri ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks puudus kohtukolleegiumi arvates maakohtul alus.

6.11 ütluste sisust lähtudes ei ole võimalik Tunnistaja J. Ri ja kaassüüdistatava L.T teha järeldusi, nagu oleksid need ütlused kantud soovist ennast soodsamas valguses näidata ja

E. Saksa käitumist eriliselt esile tõsta, nagu seda apellant väidab. Nad mõlemad on kohtuistungil andnud riimuvaid ütlusi ka selle kohta, millest nad pärast juhtunut kokku saades rääkisid, need ütlused on loogilised ja usutavad. Apellandi väide, et kumbki neist ei püüdnud

samal ajal E. Saksaga kontakteeruda, ei vasta kohtuistungil tuvastatule. L.T sõnul püüdis ta E. Saksale helistada, kuid tema telefon oli välja lülitatud /II kd tl 67-68/.

6.12 Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nagu seda nõuab KrMS § 61 lg 2 ning andnud Erlend Saksa käitumisele põhjendatult õige hinnangu.

7. kaitsja apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu ning märgib, et maakohtu L.T seisukoht L.T käitumisele antud õigusliku hinnangu suhtes on seadusest tulenevalt ja põhjalikult motiveeritud (lk 6).

7.2

Apellant ei vaidlusta esitatud apellatsioonis tuvastatud faktilisi asjaolusid – L.T nägi, et E. Saks lõi kannatanut jalgadega üle kümne korra keha elutähtsatesse osadesse, ta

jälgis peksmist. Vahetult pärast E. Saksa poolt peksmise lõpetamist läks L.T

liikumatult maas lamava kannatanu juurde ning võttis temalt koos E. Saksaga ära asju. Ta nägi, et kannatanu nägu ja pea on verised, kannatanu oli teadvuseta ega liigutanud. Seega ta aktsepteeris E. Saksa vägivaldset tegevust kannatanu suhtes.

7.3

Nagu eelpool väljendatud, nõustub kohtukolleegium maakohtu poolt L.T

käitumisele antud õigusliku hinnanguga ning põhjendustega, kuid lisaks peab vajalikuks

osundada Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-100-06, milles kriminaalkolleegium märgib, et süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu

8

ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske

tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti. Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS

§ 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk

kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija

teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral

röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab

kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2

teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes

kannatanule kuuluva vallasasja. Seega tunnistas maakohus L.T põhjendatult süüdi röövimise kaastäideviimises.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu

23.01.2007.a otsuse Erlend Saksa ja L.T suhtes muutmata ja nende kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla