1-05-216\9 · Viru Maakohus Kohtla-Järve kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06.märtsil 2007 Kohtla-Järve kohtumajas Kriminaalasja number 1-05-216 (03244002752)

Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär, tõlk

Sekretär Olga Štšeglova, Kristel Aademets, Marge Ojaäär, Käthlin Uustal,

tõlk Svetlana Hamaza, Inga Kaljus, Leonora Nõmmik

Kriminaalasi G.R süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

üldmenetluses

Prokurör

Kannatanute lepingulised esindajad

Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Anu Toluk

Kannatanu Vjatšeslav Poverennovi lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, kannatanu Irina Kostina lepinguline esindaja Marko Tiirik

Süüdistatav G.R, isikukood xxx, kodakondsuseta, kõrgharidus, emakeel – vene keel,

OÜ Koralia direktor, elukoht Sõle 41-43 Tallinn, varem kohtu poolt karistamata

Kaitsja Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306; 309 lg 1,3;310;311; 312; 313, 315 , 318 lg 1; 319 lg 1,2, kohus

2 O T S U S T A S:

G.R süüdi tunnistada KarS § 423 lg 1 järgi

(mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus). Mõista karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust.

Lähtudes KarS § 73 lg 1,3 jätta vangistus tingimisi G.R suhtes kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui G.R katseaja kestel ei pane uut tahtlikku kuritegu. Katseajaks määrata 3 (kolm) aastat. Katseaja algus – 06.03.2007.

Kannatanu V P tsiviilhagi summas 80825 (kaheksakümmend tuhat kaheksasada kakskümmend viis) krooni jätta läbivaatamata vastavalt KrMS § 310 lg.1. Kannatanu I K tsiviilhagi summas 585001,80 (viissada kaheksakümmend viis tuhat üks krooni 80 senti) jätta läbivaatamata vastavalt KrMS § 310 lg 1. Kannatanutel on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

Vabastada eeluurimiskohtuniku 10.11.2004 määruse alusel arestitud G.R vara aresti alt - korteromand (kinnistu vana nr 51766, praegune

5176601) Sõle t 41-43 Tallinn ja korteromand (kinnistu vana nr 61472, praegune 6147201) Õismäe tee 114-14 Tallinn.

Välja mõista G.R-ilt riigituludesse kriminaalmenetluskulud: 5400 (viis tuhat nelisada) krooni sundraha,

11750 (üksteist tuhat seitsesada viiskümmend) krooni ekspertiiside maksumus.

Kriminaalmenetluse kulud – ekspertiiside maksumus summas 5750 ( viis tuhat seitsesada viiskümmend) krooni - jätta riigi kanda.

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

10220034800017 SEB EESTI ÜHISPANK või arveldusarvele nr 221023778606 HANSAPANK, viitenumber 2800049900. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Viru Ringkonnakohtusse Viru

Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

3 Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamise kuupäevast.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtukantseleis kättesaadav alates 09.04.2007 kella 15-st.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

G.R-ile oli süüdistus esitatud järgmiselt:

Tema, 19.09.2003 kell 20, juhtides sõiduautot VW Passat nr xxx xxx ja sõites mööda Tallinn-Narva mnt Tallinna poole, Ida-Virumaal Kohtla vallas Tallinna-Narva mnt 154. kilomeetril, sooritades vasakpööret Kohtla-Järvele ei lasknud mööda vastassuunas otse sõitvat sõiduautot Toyota Corolla nr xxx xxx V P juhtimisel, mille tulemusel toimus kokkupõrge, kus said kannatada V P , J P ja I K . G.R ei tegutsenud kooskõlas LE § 2,4,11,91, 156. Vastavalt LE § 91 enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Vastavalt LE § 156 pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Kokkupõrke tulemusel sai raske tervisekahjustuse V P – kederluu killulise murd, vasaku rangluu mõra, kriimustused ja põrutused, mis ei ole eluohtlikud nende tekitamise momendil, kuid kuna kannatanu paranemine võib kesta üle 120 päeva, on tegemist raske tervisekahjutusega. Kannatanu esitas tsiviilhagi summas 39000 krooni. J P sai lühiajalise tervisekahjutuse – ajuvapustus, parema sääre pehmete kudede põrutus, sidemete venitus, mis ei ole eluohtlikud ega kutse esile rasket tervisekahjustust. I K sai eluohtliku tervisekahjustuse - parema õlaluu kinnine murd, vasaku

sääreluude lahtised murrud, haavad ja kriimustused lauba piirkonda. Kannatanu esitas tsiviilhagi summas 150000 krooni.

Oma tegevusega pani G.R toime mootorsõiduki juhi poolt

liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus, kuriteo KarS § 422 lg 1 järgi.

Prokurör loobus süüdistusest kannatanu J P osas, sest talle tekitatud lühiajaline tervisekahjustus ei moodusta KarS § 422 või 423 järgi ettenähtud

süüteokoosseisule vastavat obligatoorset tunnust – kannatanu rasket tervisekahjustust. Samuti prokurör loobus G.R teo kvalifitseerimisest KarS § 422 lg 1 järgi. Prokurör toetas süüdistust KarS § 423 lg 1 järgi, olles arvamusel, et S.

4 G.R toimepandud teo ( juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ) objektiivne

külg jääb samaks, aga subjektiivsest küljest on see toime pandud ettevaatamatult, mitte tahtlikult.

Süüdistatav tunnistas end süüdi osaliselt. Tema arvamusel, enne manöövri

sooritamist veendus ta piisavalt selle ohutuses, muidu ta ei alustaks

vasakpööret. Ta otsustas siiski sooritada vasakpööret, sest kannatanu V. P juhitud Toyota Corolla kaldus paremale nagu tahaks juht pöörata paremale

Kohtla-Järve poole, kuid ootamatult sõiduk rivistus vasakule ja jätkas liikuma otsesuunas. Sellise manööverdamisega viis kannatanu teda eksitusse. Seetõttu ta leiab, et antud juhul tegemist on vastastiku süüga.

Kannatanu V. P selgitas, et tal ei olnud kavatsust pöörata paremale Kohtla- Järve poole. Ta ei ole andnud vastavat signaali suunatulega. Ta jätkas sõitu otsesuunas kiirusega 80 km/h. Ta ei kaldunud paremale ega manööverdanud teel.

Kohus analüüsib tõendeid ja nendest tulenevaid asjaolusid arvestades

kolmeastmelist deliktistruktuuri. Alguses tuvastab kohus, kas tegu on toime pandud ja vastab süüteokoosseisule, siis kas tegu on õigusvastane, ja lõpuks kas isik on selle toimepanemises süüdi.

KarS §-s 423 lg 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu puhul on tegemist materiaalse

tagajärjedeliktiga ettevaatamatusest, mille puhul tõendamisele kuuluvad

koosseisupärase teo toimepanemine, ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud koosseisupärane tagajärg ning teo ja tagajärje omavahelise põhjusliku seose olemasolu.

Kohus märgib, et antud kriminaalasjas puudub vaidlus koosseisupärase

tagajärje olemasolu kohta. Pooltel ei ole vastuväiteid selle kohta, et kannatanute I K ja V P on avastatud rasked tervisekahjustused, mis tekkisid liiklusõnnetusel 19.09.2003.

1. Kuriteokoosseisu tuvastamine, selle objektiivne ja subjektiivne külg.

Riigikohus märkis oma lahendis

08.03.2006 J. K. 3-1-1-136-05 kriminaalasjas: „ Tulenevalt eeltoodust ja käesoleva kriminaalasja kvalifikatsioonist peatub 9.

kriminaalkolleegium ettevaatamatusdelikti objektiivse külje elementidel. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad selle tegu, tagajärg ja nendevaheline

põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr , RT III 3-1-1-11-01

2001, 6, 66). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti

5

lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas

tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida

alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine.“

Järelikult tuleb alustada sellest, milline hoolsuskohustus pidi olema täidetud G.R poolt ning kas hoolsuskohustus oli rikutud.

Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 1 alusel liiklust seadusega reguleerimise eesmärgiks on liikluse korraldamine ning liiklusohutuse tagamine. LS § 3 lg 2 kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi valitsus liikluseeskirjaga.

LS § 2 lg 1 kohaselt, kõik liiklejad ja muud isikud peavad järgima

liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

Mootorsõidukite juhtidel on LS §-st 2 tulenev hoolsuskohustus olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik, vältida ohtu ja kahju tekitamist. LS §-st 2 tuleneb ka see, et igaüks liikleja, sealhulgas ka mootorsõiduki juht, on õigustatud eeldada, et kõik teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid.

Sellest tulenevalt võib liikleja planeerida oma liiklustegevust teatud

ajavahemikuks. Arutatava juhtumi puhul viimane lause tähendab seda, et

analüüsides talle vastutuleva auto signaale, liiklemise iseloomu ja muid vajalikke asjaolusid, tuleb juhil otsustada, kas ta võib alustada vasakpöörde

sooritamist kohe või tuleb oodata ja anda teed juhile, kes sõidab vastassuunast. Vajadus olla ettevaatlik on rõhutatud Liikluseeskirja ( edaspidi LE ) §-s 154: ristmikule lähenedes peab juht olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi. Kohus märgib, et see nõue kehtis mõlema juhi nii G.R kui ka V. P kohta.

LE § 156, mille rikkumist G.R-ile süüks arvatakse ja mille

rikkumise otseseks tagajärjeks on kannatanutele tekitatud rasked

kehavigastused, sätestab, et pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul.

Arutataval juhtumil hoolsuskohustuse täitmine tähendaks seda, et juht G.R , veendudes, et talle vastutulev sõiduk V. P juhtimisel sõidab otse, peaks vähendama kiirust või peatuma selleks, et anda teed vastutuleva sõiduki juhile.

Kohus märgib, et LE § 156 puhul on tegemist juhile hoolsuskohustuse panemisega, mitte aga imperatiivse normiga ehk keeluga alustada manöövrit

enne seda kui vastutulev sõiduk sõidab peatunud või kiirust vähendanud

6 sõidukist mööda. Loomulikult, hoolsuskohustuse täitmisel on ajalised piirid.

See tähendab, et G.R ei pea alati andma teed vastutulevale sõidukile, vaid siis kui ohu tekkimise moment on määratletud.

Millised võivad olla need asjaolud, mille alusel juht G.R pidi jõudma järeldusele, et vastutuleva sõiduki juht sõidab otse ja talle tuleb anda

teed, ehk millal tekkis ohu moment, millal G.R oleks kohustatud asuma LE §-st 156 tuleneva hoolsuskohustuse täitmisele.

Kõigepealt tuleks G.R hinnata, kui kaugel on vastutulev sõiduk, kui kiiresti ta liigub ning kas tema ise jõuab sooritada vasakpööret ehk ületada teed enne vastutuleva sõiduki kohale jõudmist ilma et takistada vastutuleva sõiduki liikumist.

Liiklusekspert tuli arvamusele ( k. 1 lk. 122, arvamuse p 3), et

liikumishulkade jäävuse seaduse alusel on võimalik, et Toyota kiirus (kannatanu auto) kokkupõrke hetkel oli vahemikus 80-90 km/h; VW kiirust (süüdistatava auto) ei ole võimalik arvutuslikult määrata, kuid liiklustavasid

arvestades võis olla vahemikus 15-30 km/h. Kohus märgib, et sõidukite kiiruse osas ühtivad eksperdi arvamusega nii süüdistatava kui ka kannatanu kohtuistungil antud ütlused. Süüdistatava ja kannatanu V. P ütluste järgi ( k. 2 lk. 49, 52) hetkel, kui nad lülitasid kaugtuled lähituledeks, oli nende vahel

250-300 m. Süüdistatava ütluste järgi (k. 2 lk. 52), ta vähendas kiirust sujuvalt kuni 40 km, vastutuleva autoni jäi 50 m, tema ütlustest ei nähtu, mis

hetkel ta lülitas vasaku suunatule. Kannatanu V. P ütluste järgi, G.R auto VW näitas suunda suunatulega (k. 2 lk. 48 pöördel, 49) kui vahemaa autode vahel oli 100-150 m. Kannatanu V. P ja süüdistatava ütluste järgi kannatanu auto Toyota kiirus oli 80-90 km/h ( k. 2 lk. 48 pöördel, 52)

ning kannatanu väitis kohtuistungil, et hoidis kiirust püsivaks ja jätkas otsesõitu oma reas kuni kokkupõrke ohuni, siis pidurdas ja keeras rooli vasakule süüdistatava autost, mis oli tema auto ees ( k. 2, lk. 48 pöördel, 49). Kui lähtuda sellest, et kannatanu sõiduauto Toyota liikus püsiva kiirusega 80-90 km/h ja S. Gortšinki poolt vasaku suunatule näitamise hetkel oli autode vahel 100-150 m vahemaad (arvestamata G.R sõiduauto liikumist kannatanu autole vastu kiirusega vähemalt 40 km/h), siis kannatanu sõiduauto Toyota “kohtuks“ VW-ga 5-7 sek pärast ( kiirusega 80 km/h) või 4-6 sek pärast ( kiirusega 90 km/h). Kui aga arvestada G.R sõiduauto VW

liikumist kiirusega vähemalt 40 km/h, võiks kokkupõrge toimuda veelgi

kiiremini. G.R juhitud auto oleks pidanud jõudma nimetatud ajavahemiku kestel ( 4-7 sek või isegi veelgi vähem) pöörata vasakule ja ületada teed laiusega 3,75 m ( vt liiklusõnnetuse sündmuskoha skeem k. 1 lk. 34). Süüdistatava ütluste järgi tema kiirus vahetult enne kokkupõrget oli 20 km/h, minimaalne ( k. 2 lk. 51), ta jäi peaaegu seisma ja sõitis väga aeglaselt ( k. 2, lk. 51 pöördel). 20 km/h tähendab 5,5 m/sek. Järelikult, teoreetiliselt võiks G.R ületada teed laiusega 3,75 m ühe sekundiga. Kuid siin

7

ei ole arvestatud kiirenduse ja aeglustuse momente, samuti ka seda, et juht peab ületama ristmiku kaare järgi mitte otseliinil. Selliseid aritmeetilisi arvutusi ei tehta reaalses liiklemises. Juhid otsustavad manöövri sooritamise üle lähtudes oma kogemusest ning visuaalsest olustikust. Kohus leiab, et G.R suhtes tekkis ohu moment siis, kui nähes 100- 150 kauguselt vastassuunast tulevat sõidukit, otsustas sooritada vasakpööret ja

andis teada oma manöövrist lülitades vasaku suunatule. Siis tekkis tal

kohustus anda teed lähenevale sõidukile juhul, kui ta sõidab otse või

paremale. LE § 2 p 2 seletab mõistet „anda teed“ järgimiselt: anda teed

(mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat

muutma liikumissuunda või kiirust; liikleja, kellel on kohustus anda teed,

peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. G.R rikkus kohustust anda teed, mis seisnes selles, et

ta alustas vasakpöörde sooritamist, ei lasknud otsesuunas sõitvat Toyota, millele järgnes kokkupõrge.

Kohus leiab, et keskmise kogemusega keskmise juhi poolt 80-90 km/h kiirusega vastutuleva sõiduauto ette sõita hetkel, kui autode vahel jääb 100- 150 m vahemaad, oleks väga riskantne ja järelikult ebaõige samm. Arvesse tuleks võtta ka ilmaolustikku – sajas vihma, asfalt oli märg ja pime. Sellist riski ei saa lugeda lubatuks.

Süüdistatav õigustas oma tegevust sellega, et Toyota juht manööverdas teel, nimelt Toyota kaldus oma otserajalt paremale nagu tahaks pöörata paremale

Kohtla-Järve poole. Sellest tegi süüdistatav järelduse, et Toyota liigub

aeglustusrajal, mis on ettenähtud parempöörde sooritamiseks. Järelikult

Toyota pöörabki paremale, süüdistatav aga võiks rahulikult lõpetada vasakpööre.

Kohus leiab, et antud järelduse tegemiseks puudusid süüdistataval mingisugused alused. Esiteks, süüdistatava endi ütluste järgi, Toyota liikus püsiva kiirusega 80-90 km/h. Ka liiklusekspert kinnitas, et kokkupõrke hetkel tuleb lugeda Toyota kiiruseks 80-90 km/h. Kannatanu V. P lepinguline esindaja A. Repnau

põhjendatult osutas sellele, et sellise kiirusega pööret ei sooritata (

välja arvatud liiklushuligaane, kelleks kannatanu V. P ilmselt ei ole). Kohus sellega nõustub ja loeb nimetatud asjaolu üldtuntuks. Asjaolu, et

Toyota ei vähendanud kiirust, peaks olema süüdistatava jaoks piisavaks

aluseks olla ettevaatlik ja jälgida veelgi hoolikamalt, kuhu Toyota soovib siiski sõita. Teiseks, juhi kohustus on vastavalt liiklusolukorrale anda suunamärguanne. Teisisõnu, lülitada suunatuli. See kohustus tuleneb LE §-st 82, mis sätestab, et

suunamärguanne tuleb anda õigel ajal, kuid mitte hiljem kui 3 sek enne

manöövri alustamist. Järelikult, süüdistatav G.R jaoks oli

ootuspärane eeldada, et sõiduk, mis ei näita suunda suunatulega, sõidab

8

otsesuunas. Oletuseks, et Toyota pöörab paremale, ei olnud küllaldast

põhjust. Asjaolu, et paremale kaldunud Toyota jätkab liikumist aeglustusrajal, samal ajal aga ei näita suunda, võiks anda süüdistatavale aluse

mitte enam kui selleks, et lugeda Toyota liikumist ebakindlaks. Olles

tuvastanud, et Toyota liigub ebakindlalt, pidi süüdistatav eriti hoolikalt

suhtuma oma hoolsuskohustusse „anda teed“. Kohus leiab, et Toyota

ebakindel liikumisstiil ei anna VW juhile alust jätta LE §-st 156 tulenev kohustus täitmata.

Lähtudes ülaltoodust, tuleb kohus järeldusele, et G.R rikkus hoolsuskohustust, mis tulenes LE §-st 156, ei täitnud kohustust „anda teed“,

alustas vasakpöörde sooritamist, ei lasknud mööda vastutulevat otsesuunas sõitvat sõiduautot Toyota.

Selle hoolsuskohustuse rikkumise tulemusena toimus kokkupõrge, mille

tagajärjel said raskelt kannatada V. P ja I. K . G.R võiks

kokkupõrget vältida juhul, kui tema poolt oleks täidetud nõue anda teed

kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega vastavalt LE §-le 2 lg 1. Süüdistataval oli selleks tehniline võimalus, sest kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, mis viitaks VW peatumise võimatusele. Juhul, kui

G.R sõiduauto VW peatuks enne vasakpöörde sooritamist, jääks ootama aeglustusrajale ja annaks teed vastutulevale Toyotale, kokkupõrge ei

toimuks ega kahju tekkiks, sõltumata sellest, kas Toyota liikus otserajal õigesti või oli kaldunud paremale.

Subjektiivsest küljelt tegutses süüdistatav G.R ettevaatamatult nii teo

kui ka tagajärje saabumise suhtes. Selles osas nõustub kohus prokuröriga.

Kohus leiab, et G.R ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest ehk seda, et ta rikub kohustust anda teed ja selle tulemusel toimub

kokkupõrge, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise

korral pidanud ette nägema. Sellise järelduse tegemise eelduseks võis olla Toyota ebakindel liikumisstiil.

2. Teo õigusvastasus ja selle välistavate asjaolude kontroll.

G.R tegu on õigusvastane, sest selle teo tulemusel tekkis koosseisupärane tagajärg ja G.R teo õigusvastasus ei ole millegagi välistatud. Liiklusnõuete rikkumine juhul, kui sellega on põhjustatud raske tervisekahjustus, on karistatav kriminaalkorras KarS § 422 või 423 alusel.

Oma arvamuse põhjendab kohus järgmiselt.

Kohus peab vajalikuks viidata KarS §-le 31 lg 1, mis sätestab, et „tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette

9

asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest“.

G.R poolt sooritatud vasakpööre oli oma olemusest tahtlik tegu. Ei ole ju võimalik sooritada sihipärast manöövrit ettevaatamatult. G.R

kujutas endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid tema teo

õigusvastasuse. Süüdsitatav tegi järelduse, et Toyota pöörab Kohtla-Järve

poole, sest ta on kaldunud paremale, tema aga võib rahulikult ja aeglaselt

alustada vasakpöörde sooritamist, ja tema liikumine ei takistaks Toyota

liikumist, sest parempöörde tegemiseks on eraldi aeglustusrada. Kohus on juba analüüsinud, miks selline järeldus oli ekslik, viidates LE §-le 82, millest nähtub, et suuna muutmisest antakse teada signaaliga, lülitades suunatule.

Kohtuistungil esitatud küsimusele, kas vastutuleval autol põles suunatuli,

vastas süüdistatav, et ei oska öelda k. 1 lk. 50 pöördel. Kohus leiab, et

süüdistatav kasutab oma õigust mitte raskendada ausa vastusega oma

olukorda ja seetõttu vastab neutraalselt. Süüdistatav andis kohtuistungil üksikasjalikke ütlusi, hinnates vastutuleva auto liikumissuunda ja kiirust, samal ajal niivõrd olulise momendi kohta, mille alusel ta olekski pidanud otsustama vasakpöörde sooritamine, ta „ei oska öelda“. Kohus leiab, et see on ebaloogiline. Kohtuistungil oli tunnistajana ülekuulatud süüdistatava abikaasa S T , kes oli reisijana tema abikaasa juhitud autos VW. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et vastutulevat autot ta nägi kohe, autol vilkus suunatuli Kohtla-Järve poole k. 2

lk. 84. Prokuröri taotlusel avaldas kohus tunnistaja kohtueelsel uurimisel

23.09.2003 antud ütlusi osaliselt lk. 53-54 suunatulede osas: „ …nägin vastutulevat autot, mul oli veendumus, et ta pöörab paremale Kohtla-Järve poole, sest ta võttis paremale ja vähendas kiirust… Minu veendumus selles,

et vastutulev auto pöörab paremale, väljendus selles, et auto tuli ( svet

mašinõ) oli suunatud mitte otse meie suunas, vaid nagu ma nägin Kohtla- Järve poole“. Kohtuistungil prokuröri küsimusele, miks ta ei rääkinud uurijale

suunatuledest, vastas tunnistaja, et uurija esitas talle suunavaid küsimusi ja täpsustas, et ta ei saa selgitada, miks ta sellest ei rääkinud k. 2 lk. 86. Kohus leiab, et tunnistaja S. Toomjärv antud ütlused on suunatud sellele, et kuidagi

õigustada ja seletada G.R tegu ja sellega kergendada või isegi

vältida vastutust. Kohus ei leia, et tunnistaja andis kohtuistungil teadvalt

valeütlusi. Kohtuistung toimus 21.08.2006, sündmusest on möödunud peaaegu 3 aastat. Tunnistajal ja süüdistataval oli piisavalt aega mõtlemiseks.

Prokurör leidis oma kõnes, et tunnistaja ütlused kohtuistungil ei ole

usaldusväärsed, sest need on tingitud soovist seletada G.R tegu

loogiliselt, selleks aga vajalik fakti tuvastamine, et Toyotal oleks olnud

lülitatud suunatuli, alles siis G.R tegu, vasakpöörde sooritamine, oleks justkui õigustatud. Kohus nõustub sellega täielikult. Kohus ei välista,

et tunnistaja ise usub sellesse, mille kohta ta andis kohtuistungil ütlusi.

Vastavalt Riigikohtu praktikale,

tunnistades S. T

ütlusi

10 mitteusaldusväärseteks, jätab kohus need tõendite kogumist tervikuna välja ( vt Riigikohtu lahendid 3-1-1-3-07; 3-1-1-113-06; 3-1-1-1-07).

Kohus leiab, et antud kriminaalasjas Toyota poolt suunatule lülitamise või

mittelülitamise küsimusel on põhimõtteline tähendus. Juhul, kui oleks tõendatud, et Toyota juht võttis paremale ehk rivistus aeglustusrajale ja näitas

paremat suunatuld, oleks G.R täiuslik ja põhjendatud õigus

vähemalt alustada vasakpööre, kuigi liikudes vasakule Kohtla-Järve poole oleks G.R pidanud ka sel juhul olema ettevaatlik ja andma teed

Toyotale, kes G.R arvates pidi sõitma ristmikult paremale. Kuna süüdistatav ise selgitas kohtuistungil ja kohtul ei ole alust kahelda sellistes

ütlustes, et ta alustas vasakpööret aeglaselt ja rahulikult, minimaalse

kiirusega, siis põhimõtteliselt tal oleksid kõik eeldused manöövri õigeks

lõpetamiseks, andes teed Toyotale. Sellisel juhul G.R tegevus

vastaks LE §-le 156. Olukorras, mil Toyota võttis küll paremale, aga

suunatuld ei näidanud, polnud G.R alust teha ennatlikke järeldusi Toyota paremapoolse manöövri kohta. Kohus leiab, et kohtulikul arutamisel ei leidnud kinnitust faktiline asjaolu, et

Toyota juht oleks lülitanud parema suunatule. Selle asjaolu tuvastamisel

tugineb kohus kõigepealt süüdistatav G.R ja kannatanu V. P ütlustele. Tunnistaja S. T ütlused jätab kohus tervikuna tõendite kogumist

välja, sest need ei ole usaldusväärsed, tema kohtuistungil ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on diametraalselt lahknevad suunatulede kasutamise

kohta, ning tunnistaja ei suutnud kohtule mõistusepäraselt selgitada nende lahknevuse esinemist.

Kuna Karistusseadustik, nimelt selle § 423 näeb ette kriminaalvastutuse

liiklusnõuete rikkumise eest, mis on toime pandud ettevaatamatusest, siis lähtudes KarS §-st 31 lg 1 G.R tegu jääb õigusvastaseks isegi siis, kui ta kujutas endale asjaolusid ette ekslikult. G.R kannab sel juhul vastutust ettevaatamatusest toimepandud teo eest.

3. Süü

Kohus leiab, et G.R on süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises. Süüd välistavad asjaolud puuduvad. G.R on

süüdiv ja vanuses, millest saabub kriminaalvastutus. KarS § 38 alusel, ettevaatamatusest teo toimepannud isikul puudub süü, kui ta on oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu ei ole suuteline aru saama, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist juhtima. S. Gortšinki võimetes kahtlusi tekkinud ei ole.

Kohtu kohustus vastata kaitsja ja süüdistatava poolt kohtulikul arutamisel püstitatud küsimustele ja argumentidele, kummutades või tunnustades neid.

11

Kaitsja ja süüdistatav püüdsid kohtulikul arutamisel tõendada, et kogu

protsessi põhiprobleemiks on kokkupõrke koha ja sõidukite liikumistrajektoori tuvastamine.

Kohus nõustub, et kokkupõrge mehhanismi kindlakstegemise vaatenurgalt kokkupõrge koht ja liikumistrajektoor on tähtsad faktorid, kuid mitte niivõrd, et nende mittetuvastamisel poleks võimalik lahendada kes on liiklusõnnetuse põhjustaja. VW trajektoor on üldjoontes teada süüdistatava endi ütlustest. Ta liikus kaare

järgi, alustades aeglustusrajalt ja jätkas vasakule. See on kajastatud kokkupõrke mehhanismi skeemis k. 1 lk. 125. Toyota trajektoor on ka üldjoontes teada - esiteks kannatanu ütlustest, samuti

süüdistatava ütlustest ja liikluseksperdi arvamusest ja tema ülekuulamisest

kohtuistungil. Toyota liikus Tallinnast otse Narva poole. Arvestades süüdistatava ja liikluseksperdi arvamust, leiab kohus, et ei ole välistatud, et Toyota lähenedes ristmikule võis kalduda paremale ja kokkupõrge hetkel võis asuda osaliselt, suuremal või väiksemal määral, paremale jääval ohutussaarel, ( vt liikluseksperdi arvamuse p 2, k. 1 lk. 122 ja skeem lk. 125). Kohus leiab, et Toyota juhi poolt oli see päris võimalik, sest tema juhi kogemus oli tol ajal

3 aastat, ilm oli vihmane, pime, teekate oli märg, järelikult teekate helkis, aeglustusraja ( märgitus 912 k. 1 lk. 34 teelõige skeem) pikkus on ainult 40 m. Liiklusõnnetuse skeemile on märgitud kildudega kaetud ala pikkusega 8,1 m ja laiusega 5,2, mis asub täielikult ohutussaarel k. 1 lk. 33. Kaitsja püüdis tõestada kohtule, et kildudega kaetud ala näitab kokkupõrke

kohta ja sellest tulenevalt võib tehniliselt arvutada sõidukite trajektoore (selleks palus kaitsja määrata uus liiklusekspertiis) ja tuvastada, kes kuidas

liikus ja kes on liiklusõnnetuse tegelik põhjustaja. Kaitsjal ja süüdistataval tundub olevat sisetunne, isegi siseveendumus, et Toyota juh rivistus alguses

aeglustusrajale, siis hakkas rivistuma vasakule oma otserajale, kuid ei jõudnud ja toimus kokkupõrge. Kui sellist Toyota ümberrivistumist tehtud ei

oleks, siis kokkupõrge ei toimuks. Järelikult liiklusõnnetuse tegelik põhjustaja Toyota juht V. P . Osaliselt seda väidet kinnitab kannatanu enda tunnistus, et ühel hetkel keeras ta rooli vasakule k. 2 lk. 49.

Kohus kaitsja argumentatsiooniga ei nõustu. Esiteks, kannatanu ütluste järgi keeras ta rooli vasakule vahetult enne kokkupõrget eesmärgiga seda vältida, pidurdas erakorraliselt ja siis toimuski kokkupõrge k. 2 lk. 49 ja 50 pöördel. Teiseks, kohus tugineb kohtuistungil uuritud liiklusekspertiisi aktile k. 1 lk.

118-125, samuti liikluseksperdi kohtuistungil antud ütlustele lk. 93, 94, 97, kus liiklusekspert korduvalt, põhinedes ka eriala kirjandusele, vastas kaitsja

erinevates variantides korduvalt esitatud küsimustele, et kildudega kaetud ala iseenesest ei määratle ega näita kokkupõrke kohta ja lähtudes ainult sellest

liikumistrajektoori arvutada ei saa. Samuti põhjendas liiklusekspert, miks kildude kogumi ala ehk see ala, kus neid kilde on kõige enam, kus need on

12 kontsentreeritud, ei määratle kokkupõrke kohta k. 2 lk. 95. Liiklusekspertiisi akt on piisavalt põhjendatud, eksperdi mõtete käik on jälgitav. Kohus ei valda muidugi nii hästi liiklusfüüsika ainet, et hinnata, kas kasutatud arvutused on asjakohased või ülesannet tuleks lahendada mingi teise võrrandi abil. Selles osas kohus lähtub kogenenud eksperdi usaldusväärsuse põhimõttest. Kaitsja

ei suutnud näidata kohtule, miks läbiviidud ekspertiisi ja selle tulemusel saadud ekspertiisiakti ei saa pidada usaldusväärseks.

Liiklusekspert jäi kindlale seisukohale, et antud juhtumil eksperdile on

esitatud niivõrd vähe algandmeid, et sõidukite trajektoori ja kokkupõrke

kohta saab määrata ainult ligikaudselt, mis oligi tehtud ja võimalikud variandid on näidatud kokkupõrge mehhanismi skeemile k. 1 lk. 125. Ekspert lähtus autode paiknemisest pärast kokkupõrget, nende kiirustest – VW - 15- 30 km/h, Toyota - 80-90 km/h. Kohtuistungil ei olnud saadud mingeid uusi

andmeid, mille tõttu võiks tekkida kahtlus, kas ekspertiisi tulemused

vastavad tõele, näiteks kui kohtuistungil tuvastatud kiirused erinevad eksperdi poolt ekspertiisi läbiviimisel kasutatud andmetest. Ka kohtuistungil

on tuvastatud, et Toyota kiirus oli 80-90 km/h, süüdistatava poolt on aga

täpsustatud kohtuistungil, et tema kiirus enne kokkupõrget oli 20 km/h. Ka sellise kiirusepuhul eksperdiarvamus on aktsepteeritav, sest 20 km/h mahub

eksperdi poolt arvutamisel rakendatud vahemikusse 15-30 km/h. Vastuolu

andmetes või kahtlust ekspertiisi tulemustes kohtul tekkinud ei ole. Ainuke „uus asjaolu“, millele viitas kaitsja eksperdi ülekuulamisel k. 2 lk. 96, ongi kildude kogum, ekspert vastas kaitsjale veelkord, et kildude kogum ei määra isegi ligikaudselt kokkupõrke kohta, sest killud liikuvad inertsist, paiskuvad laiali, mitte ei lange alla k. 2 lk. 97.

Kohus leiab, et kaitsja ja süüdistatava versioon on paljasõnaline ega tugine ühelegi tõendile.

Kohus leiab tõendatuks, et G.R-i 19.09.2003 kella 20.00 paiku, juhtides sõiduautot VW Passat xxx xxx ja sõites Tallinn-Narva mnt 154.

kilomeetril, Kohtla vallas, Ida-Virumaal, Tallinna poole, sooritades

vasakpööret, rikkus hoolsuskohustust; rikkumine seisnes selles, et ta jättis ettevaatamatult täitmata LE §-st 156 tuleneva kohustuse anda teed juhile, kes sõidab otse või paremale, nimelt ei lasknud mööda vastassuunas otse sõitvat sõiduautot Toyota Corolla xxx xxx V. P juhtimisel, mille tulemusel toimus kokkupõrge, kus said rasked tervisekahjustused kannatanu V P ja I K .

Kohus leiab, et G.R tuleb süüdi tunnistada KarS § 423 lg 1 järgi ja karistada vastavalt toimepandule.

TSIVIILHAGID

13

Antud kriminaalasjas on esitatud kaks tsiviilhagi G.R vastu. I K , tema esindaja M T kaudu, esitas tsiviilhagi summas 585001,80 krooni, nendest 216000 krooni on saamata jäänud töötasu, 50000 krooni vajaminev summa operatsioonile ning 300000 krooni mittevaraline kahju k. 1 lk 200- 201. V P oma esindaja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau kaudu, esitas

tsiviilhagi summas 80825 krooni, nendest saamata jäänud töötasu 6818

krooni, töövõimetust tulenev kahju 20807 krooni, 43200 krooni – lõhutud sõiduki parkimistasu ning 10000 krooni – õigusabi tasu.

Kohus märgib, et antud juhul tsiviilhagid on esitatud vale kostja vastu, sest

G.R poolt liiklusalase kahju tekitamine on kindlustatud

kindlustusseltsis ( juhul, kui tema sõiduk ei olnud kindlustatud, siis

pöörduda võib ka Liikluskindlustuse Fondi poole). Teisisõnu, G.R

poolt tekitatud liiklusalase kahju eest vastutab mitte tema vaid

vastav kindlustusselts. G.R vastutab ainult selle kahju tekitamise eest, mida ei hüvita kindlustusselts.

Kohus juhib tähelepanu sellele, et mõlemad kannatanute lepingulised

esindajad jätsid täielikult mainimata, miks nad esitavad tsiviilhagi oma vastutust kindlustanud G.R vastu ega nõua, et kahju oleks hüvitatud

kindlustusseltsi poolt. Samuti prokurör palus välja mõista kahju

süüdistatavalt, jättes mainimata, miks oma liiklusalast tsiviilvastutust

kindlustanud süüdistatav peab siiski vastutama tema poolt tekitatud liiklusalase kahju eest.

K. 1 lk. 32 liiklusõnnetuse aktist nähtub, et G.R sõiduk VW Passat ehk selle sõidukiga tekitatud kahju oli kindlustatud kindlustusseltsis Salva.

Kohus osutab Riigikohtu lahendile 3-1-1-27-99 23.03.1999 M. V. süüdistuses, kõigepealt kohtuotsuse 6. punktile:

„5. Liiklusõnnetuse protokollist nähtub, et M. V.oli liikluskindlustus(tl 4).

Liikluskindlustuse seaduse (

LKS) § 1 lg 2 kohaselt on

liikluskindlustuse kindlustusobjektiks tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki

omaniku või omaniku poolt juhtima volitatud isiku (kindlustatu) poolt

sõidukiga liikluskahju tekitamisega. Seadus ei erista füüsilist või juriidilist isikut, samuti ei sätestata, et sõidukijuhi kriminaalvastutusele võtmisel tema tsiviilvastutus pole kindlustatud.

LKS § 4 määratleb liikluskahjuna isiku-või varakahju, mis on tekkinud

liiklusõnnetuse tagajärjel sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tingimustel, olenemata kahjukannatanu osalemisest liiklusõnnetuses.

14

LKS § 19 lg 2 kohaselt on isikukahjuks ajutisest töövõimetusest tulenev kahju; püsivast töövõimetusest tulenev kahju; kannatanu ravikulud ja surmaga lõppenud liiklusõnnetusest tulenev kahju. …

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab (RT III

1997, 33, 346 (RT III 1996, 20, 280) väljendatud seisukohti, mille kohaselt liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju (nii isikukui ka varakahju) hüvitab kannatanule (nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule) kindlustusselts

või Liikluskindlustuse Fond. Liiklusõnnetuses on süüdlane kohustusliku

kindlustusvõtjana liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse

kindlustanud, mistõttu temalt võib sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond.“

Alates 1999.aastast ei ole Riigikohtu praktika selles küsimuses muutunud, samuti Eestis kehtib jätkuvalt Liikluskindlustuse seadus (edaspidi LKS). Arutatava juhtumi ajal kehtinud LKS redaktsioon ( 01.09.2002-01.01.2004) nägi ette, et liikluskindlustus on suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus ( LKS § 2).

LKS § 7 sätestas, et kindlustusandjal on kohustus hüvitada kindlustatu

tekitatud liikluskahju. Kindlustusandja on kohustatud teenindama kindlustusvõtjaid, kes tema poole pöörduvad.

LKS § 26 määratles, et liikluskindlustuse liiklusjuhtum (liikluskahju) on

kindlustamisele kuuluva sõidukiga kahju tekitamine, kui esinevad käesolevas paragrahvis sätestatud tingimused. LKS § 28 määratles, et liikluskahju on isikukahju ja varakahju. Isikukahju on ajutisest töövõimetusest tulenev kahju, püsivalt töövõimetusest tulenev kahju, kannatanu ravikukud, isikukahjuga seotud valu ja vaev. Varakahju on vara

rikkumise või hävimise kahju, samuti mõistlikud ja vajalikud kulud

õigusabile ja ekspertiisile; samuti sõiduki hävimise kahjuks loetakse mõistlikud kulutused selle sõiduki parkimisele.

LKS §-des 29, 30,31, 33, 34 oli sätestatud üksikasjalikult, milline kahju,

millised kulud kuuluvad hüvitamisele, mis ulatuses, millega neid tuleb ära tõendada. LKS § 44 lg 3 sätestas, millal kahju ei hüvitata, toodud tingimuste loetelu.

Käesoleval ajal kehtivas LKS-i redaktsioonis ( alates 01.07.2006) põhimõttelisi muudatusi ülalnimetatu osas tehtud ei ole.

15

Kohus tuleb järeldusele, et I K ja V P esitatud tsiviilhagid tuleb jätta

läbivaatamata ja kannatanutel on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Ilma kindlustusseltsi tsiviilkostjana kaasamiseta

ei saa kohus lahendada tsiviilhagi KrMS § 306 lg 1 p. 11 mõttes, sest kohtule ei ole teada, mis ulatuses hüvitaks kahju kindlustusselts. Alles siis, kui kindlustusjuhtumi hüvitise summa saaks lõplikult määratud, võik kohus asuda G.R vastu esitatud tsiviilhagi lahendamisele, sest temalt võib

välja mõista liiklusõnnetusest tulenevat kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts.

KRIMINAALMENETLUSE KULUD

KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral kannab menetluskulusid süüdimõistetu. Kohus leiab, et G.R-ilt tuleb välja mõista sundraha 5400 krooni KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel, 11750 krooni ekspertiiside läbiviimise eest ( k. 1 lk. 110, 117, 124) KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel. Menetluse kulud summas 5750 krooni, need on G.R kohtuarstliku ekspertiisi tasu ja J P kohtuarstliku ekspertiisi tasu, tuleb kohtu arvates jätta

riigi kanda, sest G.R ekspertiisi läbiviimine ja sellest tulenevate kulude tekitamine ei olnud millegagi põhjendatud. J P tekitatud lühiajaline

tervisekahjutus

ei moodusta KarS §-ga 423 lg 1 ettenähtud süüteokoosseisulist tunnust.

KRIMINAALMENETLUSE TAGAMISE MEETMED

G.R-ile kuuluvad korteriomandid Sõle tänav 41-43 Tallinn ja Õismäe tee 114-14 Tallinn, tuleb vabastada aresti alt, sest võimalike hagide

katteks kohaldatud hagi tagamise meede on oma aktuaalsuse kaotanud.

Tsiviilhagid on jäetud läbi vaatamata. Kannatanutel on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras ning taotleda tsiviilkohtult hagi tagamise meetmete kohaldamist.

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada isikut hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Isiku karistamise aluseks on isiku süü.

16

G.R vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

KarS § 423 lg 1 sanktsioon näeb ette karistusena rahaline karistus või vangistus.

Kohus leiab, et rahaline karistus poleks süüdistatavale piisavalt mõjuvaks.

Karistuse liigi ja määra kindlakstegemisel tuleb lähtuda kõigepealt

toimepandust. G.R teo tulemusel said raskelt kannatada kaks kannatanut. Seetõttu kohus leiab, et rahalise karistuse puhul oleks karistamise mõju ebapiisav. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega, keskmisest määrast

alla poole. Prokurör palus karistada süüdistatavat 9-kuulise vangistusega.

Sellega nõustusid kannatanud ja lepingulised esindajad. Kohus leiab, et 9- kuuline vangistus vastab karistuse eesmärkidele. Prokurör taotles vangistuse kohaldamata jätmist KarS § 73 alusel 3-aastase

katseajaga. Kannatanud ja lepingulised esindajad ei olnud sellele vastu.

Kohus leiab, et prokuröri taotlus on põhjendatud. Süüdistataval on pere ja

kindel töökoht kindla sissetulekuga, ta ei ole varem kohtulikult karistatud,

samuti väärteokorras oli ta karistatud ainult ühel korral aastal 2003 liiklusalase väärteo toimepanemise eest ja talle määratud trahv oli tasutud kuu jooksul peale selle määramist ( k. 1 lk. 148). Kuigi süüdistatav tunnistas oma

süüd osaliselt, ei takista see KarS § 73 kohaldamist. Süüdistatava eelnev seadusekuulekas eluviis näitab, et tema isoleerimine kinnipidamiskohas ei ole

otstarbekohane. Kohus tuleb järeldusele, et G.R tuleb karistuse kandmisest vabastada KarS § 73 näidatud alusel, kohaldades katseaega 3 aastat.

Kohtunik Inna Kirsipuu