1-06-12545\20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. märts 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-12545 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kriminaalasi K.R ja J.R-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi ja S.K süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7,8 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 06. detsembri 2006. a otsus Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Arne Pruus ja S.K kaitsja adv. Aleksei Ratnikov

Prokurör Arne Pruus

Süüdistatavad J.R

sünd 19.11.1980.a. Eesti kodanik, elukoht x, töötab ? karistatud 27.07.2005.a Järva Maakohtu poolt KarS § 117 ja 118 p 1 järgi 3 aasta ja 8 kuulise vangistusega, millest koheselt kantud 6 kuud, ülejäänud 3 aastat ja 2 kuud jäeti tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. Vahi all 05.06.2006.a K.R Sünd 12.09.1973.a Eesti kodanik, x OÜ tööline, elukoht x, varem karistatud kahel korral, viimati 05.03.2002 Järva Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1, 2 järgi 39 päevase vangistusega Viibis vahi all 05.06-09.08.2006.a S.K 03.08.1978.a. Eesti kodanik, elukoht x, töötas x , varem kohtu poolt karistamata.

2

Kaitsja Adv. Eve Jundas ja Aleksei Ratnikov RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 6. detsembri 2006.a. otsus osaliselt J.R-i ja K.R süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi ning S.K süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 1 järgi. Uue otsusega: Tunnistada J.R ja K.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi, jättes neile mõistetud karistused muutmata.

Tunnistada S.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi ning karistada teda 4

kuulise vangistusega. KarS § 74 lg 1 alusel ei pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui S.K ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja

täidab talle KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Katseaja algust arvestatakse kohtuotsuse kuulutamise päevast. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, S.K kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

J.R tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 ja 7 järgi ning karistati 3 kuulise

vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 27.07.2005.a otsusega mõistetud kandmata karistuse – 3 aasta ja 2 kuu võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 5 kuud vangistust algusega 05.06.2006.a.

K.R tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 ja 7 järgi ning mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust, millest loeti 2 kuud ja 4 päeva kantuks eelvangistuses viibimisega. Ülejäänud 26 päeva vangistuse kandmisest K.R vabastati KarS § 74 alusel tingimisi 18 kuulise katseajaga.

S.K tunnistati süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära ulatuses s.o 7500 krooni.

J.R ja K.R tunnistati süüdi selles, et nad varem vargusi toime pannud

isikutena varastasid 04.06.2006.a. Rapla maakonnas x vallas x külas asuva OÜ * töökoja territooriumilt E.S teadmatust ära kasutades veokite transportimise platvormi 50 000 krooni väärtuses, multilifti platvormi 25 000 krooni ja tõstuki kahvli 15 000 krooni väärtuses.

3 Kohtueelsel uurimisel ja süüdistusaktis süüdistati nii J.R kui K.R KarS § 199 lg 2 p 4,7 ja 8 järgi, kuid kohus ei arvanud KarS § 199 lg p 8 neile süüks, kuivõrd leidis, et K.R ja J.R ei tunginud territooriumile sisse.

S.K-le oli esitatud süüdistus selles, et ta 04.06. 2006.a koos J.R-i ja K.R-iga tungis x külas sissesõitu takistava keti eemaldamise teel OÜ * territooriumile ning E. S teadmatust ära kasutades varastas J.R-i ja K.R süüdistuses nimetatud vara.

Kohus leidis, et S.K tegu on käsitatav teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamisena KarS § 202 lg 1 järgi.

APELLATSIOONIDE SISU

Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist. Uue otsusega palub apellant S.K süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi ja karistada 10 kuulise vangistusega tingimisi KarS § 74 alusel 2 aastase katseajaga;

J.R-i süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi ja karistada 8 kuulise

vangistusega, millist suurendada KarS § 64 lg 2 alusel kandmata karistuse – 3 aasta ja 2 kuuga, liitkaristuseks mõista 3 aastat ja 10 kuud vangistust; K.R süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi ja karistada vangistusega 8

kuud, millest arvata maha eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 4 päeva. KarS § 74 alusel

ärakandmata karistus 5 kuud ja 26 päeva vangistust jätta tingimisi kohaldamata KarS § 74 alusel, katseajaks määrata 2 aastat.

Apellatsiooni põhjendused on järgmised:

Prokurör leiab, et kohtuotsuse sõnastusest ei ole üheselt arusaadav, kas S.K sai aru, et J.R puudub platvormide müügiks seaduslik alus.

Apellant märgib, et kuivõrd kohtuistungil J.R-i ütluste usaldusväärsust kohtumenetluse pooled kahtluse alla ei seadnud, ei olnud kohus volitatud avaldama ja analüüsima J.R-i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Kuid ka 05.06.2006.a. antud J.R-i ütlustest ei tulene,

et ta oleks S.K-le mõista andnud, et tal on veokite transportimise platvormide müümiseks õigus. J.R-i ütluste kohaselt tahtnud ta omanikule helistada, et luba küsida, kuid S.K veenis teda mitte helistama, küsides, kas ta ise ei soovi raha teenida.

Kohtuistungil kogutud tõenditest nähtub üheselt, et S.K , olles teadlik, et J.R

puudusid volitused platvormide müügiks, veenis J.R raha pakkumisega võimaldama

talle juurdepääs töökoja territooriumil paiknevatele platvormidele ja sellele järgnevale vara äraviimisele.

Süüdistuse kohaselt on varguse algmomendiks K.R tegevus, kes võõra vallasasja omastamise eesmärgil lohistas tõstukiga ära töökoja territooriumile sissesõitu takistava keti ja

lõppes hetkega, mil platvormid territooriumilt välja viidi. Seetõttu ei oma tähtsust, milliste kavatsustega S.K algselt töökoja territooriumile läks.

S.K poolt J.R-ile raha pakkumine ja temalt sel viisil nõusoleku saamine juurdepääsuks võõrale varale ning nõustumine 3000 krooni eest võõra vara üleandmisega, on vaadeldav varguse ettevalmistamisena.

4 Kuriteo kvalifikatsiooni seisukohalt on määrava tähtsusega asjaolu, kas S.K teadis, et J.R ei olnud volitusi müüa veokite platvorme. J.R on üheselt selgitanud (vastastamisel S.K-ga), et ütles S.K-le, et tal ei ole õigust platvorme müüa. Neil olnud S.K-ga kokkulepe, et juhul kui asi politseisse läheb, siis räägivad, et ei tea asjast midagi.

J.R-i ütluste usaldusväärsust kinnitab fakt, et S.K ei küsinud, millist äriühingut J.R

esindab, ei tundnud huvi volituste ega isikuandmete kohta. Volituste puudumist J.R kinnitab veel asjaolu, et ära oli vaja lohistada territooriumi kaitsev kett, samuti see, et

platvormid anti üle ainult 3000 krooni eest ja isikud, kellega S.K suhtles, olid alkoholijoobes.

Kohus, mõistes S.K KarS § 202 lg 1 järgi süüdi, väljendas seisukohta, et S.K

oli teadlik, et J.R ei olnud platvormide valdaja. Valdus on tegelik võim asja üle, kus valdaja saab oma asja ilma takistusteta mõjutada. Asi on isiku valduses siis, kui ta on tema

valitsemisruumis. Vargus on lõpule viidud, kui hõivaja on saavutanud selle üle võimu.

Töökoja territooriumil olid platvormid omaniku valduses, mistõttu on ekslik seisukoht, et

vargus on lõpule viidud töökoja territooriumil. Käesoleval juhul toimus valduse üleminek vara territooriumilt väljaviimisega ning alles sellest hetkest on vargus lõpule viidud. Ka oli vargus toime pandud sissetungimisega, sest varale juurdepääsu saamiseks oli vaja kõrvaldada sissesõitu takistav kett.

S.K kontrollis varguse toimumise kulgu sellega, et kihutas raha pakkumisega kuriteole

J.R-i ja K.R ning organiseeris asjade äraviimiseks vajaliku transpordi. J.R

kontrollis kuriteo kulgu sellega, et võimaldas S.K-le juurdepääsu ja raha eest võõra vara äraviimise. K.R aga sellega, et tõstis tõstukiga eest ära territooriumit kaitsva keti ja aitas veoautole laadida veokite platvorme. Kõik kolm tegutsesid ühise eesmärgi nimel ja iga isiku tegevusest olenes varguse lõpuleviimine, mistõttu ongi tegemist isikute grupiga.

Grupi liikmete tegevus on ülekantav igale liikmele, mistõttu tuleb S.K, J.R-i ja K.R tegevus kvalifitseerida vargusena, mis on ühiselt toime pandud sissetungimisega.

Prokurör on seisukohal, et süüdistatavatele mõistetud karistused on liialt leebed, mis ei vasta nende poolt toimepandud kuriteo raskusele ja ühiskonnaohtlikkusele. S.K kasutas varastatu äraviimiseks E. S veoautot ning kallutas vargusest osavõtule J.R-i ja K.R,

oli initsiaatoriks. Varguse teostamise viis on ühiskonnaohtlik, mistõttu minimaalmäärale lähedase karistuse mõistmine on ebaõige.

S.K kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised.

Kaitsja arvates tegutses S.K mõistlikult ja heauskselt. Ta oli E. S kuulnud, et töökoda

kuulub norralasele, keda esindab kohapeal eestlanna, kelleks ta J.R pidaski. Tal ei tekkinud kahtlust, et J.R ei ole volitust kaupade müügiks, kuna kõik faktid kogumis viitasid selgelt sellele, et J.R võib kaupu müüa.

Kaitsja viitab TsÜS § 116 lg 2 ning leiab, et J.R ja K.R oleksid pidanud oma

majandustegevuses hoolitsema selle eest, et ostja ei satuks segadusse kaupade müügiks

volitatud isikute volituste kindlakstegemisel. Kõik riisikod lasuvad ettevõtjal ja ilma

5

volitusteta kaupu müünud isikutel, aga mitte heausksel ostjal. S.K omandas ostetud esemed heauskselt.

Mis puutub hindadesse, siis leiab S.K , et nende analüüs ja sellele pühendatud tähelepanu on üleliigne ning pole otstarbekas. Siinkohal viitab apellant PS §-le 1, mis käsitab

rahvast kui kõrgemat riigivõimu kandjat. Asja hinna määramine toimub pakkumise ja nõustumise andmise tagajärjel. Seega kui pooled leppisid hinnas kokku, siis on nende vaba

tahe ja kompromiss ning sellest ei tohiks teha mingeid järeldusi, seda enam süüdistatava kahjuks.

K.R eemaldas territooriumilt keti niivõrd laitmatult, et S.K-lei tekkinud kahtlust selle tegevuse õiguspärasuses.

S.K nõustub kohtu järeldusega J.R-i ütluste mitteusaldusväärsuses (nagu oleks J.R kinnitanud, et tema pole omanik ega saa midagi müüa).

Kuna müügitehingu tegemine ei ole iseenesest karistatav ja antud tehingu liik on lubatud seadusandja poolt (VÕS 11. peatükk), siis ei tohiks kvalifitseerida S.K tegevust KarS

§ 202 lg 1 järgi, sest tegelikkusese oli S.K veendumus, et tema teostab müügitehingut, olles mõistlik inimene, sai ta aru, et tegemist on tavapärase müügitehinguga, mis ei ole karistatav.

Apellant rõhutab, et ka E. S ei näinud antud tehingus ja toimingus midagi kahtlast, tal olid autos väikesed lapsed.

S.K leiab, et menetluse käigus ei ole põhjendatud, et tal oli tahtlus temale omistatud kuriteo toimepanemise vastu, ta ei pidanud võimalikuks vara kuritegelikku päritolu.

Apellant on seisukohal, et 2000 krooni konfiskeerimine on äärmuslik ja ebaõiglane. Tuvastatud sai, et raha kuulus temale. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata,

siis jääb S.K-le põhjendatud lootus raha tagastamisele, kuna see oli ettenähtud müügitehingu tegemiseks. S.K tegevus ja käitumine ei olnud niivõrd seadustrikkuv, et see vääriks konfiskeerimise kohaldamist.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör toetas apellatsiooni ja taotles süüdistatavate süüdimõistmist süüdistusaktile vastavalt ning karmimate karistuste mõistmist.

Süüdistatav S.K ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva otsuse tegemist.

J.R-i ja K.R kaitsja leidis, et kohtuotsus on J.R-i ja K.R suhtes seaduslik

ning et karistuste karmistamine, nagu seda prokurör oma apellatsioonis taotleb, ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära

kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud osas, mis puudutab süüdistatavate tegudele antavat õiguslikku hinnangut.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et apellant viitab põhjendatult kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele maakohtu poolt, mis seisnes süüdistatava J.R-i kohtueelsel uurimisel antud ütluste analüüsimises ja võrdlemises kohtuistungil antud ütlustega. KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 kohaselt võib kohus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes ristküsitluse käigus ja seda vaid kohtumenetluse

poole taotlusel. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kohtumenetluse pooled J.R-i ütluste usaldusväärsuses kahelnud ega esitanud taotlust tema varasemate ütluste avaldamiseks /II kd tl 67-72/. Osundatud kriminaalmenetlusnormide rikkumine ei too aga iseenesest kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmist, kuivõrd on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. Kohtukolleegium lähtub tõendite hindamisel J.R-i

kohtuistungil antud ütlustest ning viitab muuhulgas ka prokuröri apellatsioonis märgitule selle kohta, et sisulisi vastuolusid J.R-i menetluse vältel antud ütlustes ei ole.

Prokuröri seisukohaga, mille kohaselt ei ole maakohus andnud S.K tegudele õiget juriidilist hinnangut, kohtukolleegium nõustub.

Objektiivsest küljest kujutab vargus võõra vallasasja äravõtmist. Vaidlust ei ole selles, et

süüdistuses märgitud vara oli S.K-le võõras ja võõras valduses ning selle näol oli

tegemist vallasasjadega. Ka on vaieldamatult tuvastatud, et S.K hõivas veokite transportimise ja multilifti platvormid ning tõstuki kahvli, kuivõrd omaniku valdus neile

esemetele lõppes, uue valduse kehtestas S.K ning saavutas vara üle võimu. Kuid

hindamaks, kas S.K käitumine vastab varguse objektiivsele koosseisule, on vajalik

tuvastada, kas valduse ülekandumine seisnes valduse murdmises ehk üleminekus senise valdaja nõusolekuta, kuivõrd nõusolek välistab ühe hõivamise tunnuse.

Maakohtu seisukohad on otsuses kajastatud vastuoluliselt. Kohus leidis, et millegagi ei ole tõendatud varguse kavatsus S.K ning minek töökoja territooriumile ja pöördumine J.R-i poole oli õiguspärane. Samas on aga kohus märkinud, et J.R-i vastusest pidi S.K aru saama, et J.R ei ole volitatud sealt midagi müüma. Maakohtu arvates pidi J.R-i

ja K.R tegevuse seaduslikkuses kahtlust äratama ka asjaolu, et mõlemad olid

joobes ning et veoautoga territooriumile pääsemiseks pidi K.R eemaldama tõstukiga piirdeks pandud keti. Neil asjaoludel on maakohus aga leidnud, et S.K omandas teadvalt kuritegelikul teel saadud vara. Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu.

J.R-i ütluste kohaselt oli S.K huvitatud platvormide ostmisest, kuid tema selgitas, et ei ole omanik ega saa midagi müüa. Vaatamata sellele veennud S.K teda ise neid asju müüma, mispeale ta leppiski hindades kokku ja nõustus 3000 krooni eest kaks platvormi ja tõstuki kahvli S.K-le andma /II kd tl 67-68/. Neist ütlustest tuleneb üheselt, et S.K

sai aru J.R müügivolituste puudumisest, sellele vaatamata aga võttis nõuks

veenda joobnud J.R raha eest võimaldama soovitud vara ära viia. J.R-i ütlused

ning vaieldamatult tuvastatud teised faktilised asjaolud – suletud territooriumi avamine tõstuki abil, kümneid tuhandeid kroone maksva vara omastamine vaid 3000 krooni eest, nii J.R-i kui K.R ilmne joobnud olek – annavad aluse järelduseks, et S.K sai aru platvormide ja tõstuki kahvli valdaja tahte vastasest ja ebaseaduslikust omastamisest.

7

Seega on kohtukolleegium seisukohal, et S.K käitumisega on varguse objektiivne koosseis täidetud.

Subjektiivsest küljest eeldab vargust tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud,

kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. S.K sai nii enda kui J.R-i ja K.R käitumise ebaseaduslikkusest aru. Sellele viitavad J.R-i eelpool osundatud ütlused ja tuvastatud faktilised asjaolud. Peale selle on J.R kinnitanud kokkulepet S.K-ga selle kohta, et juhul kui politsei asja vastu huvi tunneb, väidavad nad mõlemad teineteist mitte

tundvat /II kd tl 69/. Need asjaolud annavad aluse järelduseks, et S.K pani kuriteo toime otsese tahtlusega.

S.K tegutses vargust toime pannes grupis koos K.R ja J.R-iga . Prokurör

märgib oma apellatsioonis põhjendatult, et S.K kontrollis varguse toimumise kulgu sellega, et kihutas raha pakkumisega kuriteole J.R-i ja K.R ning organiseeris vara äraviimiseks vajaliku transpordi; J.R sellega, et võimaldas S.K-le juurdepääsu ja raha eest võõra vara äraviimise; K.R sellega, et lohistas tõstukiga eest ära territooriumit kaitsva keti ja aitas veoautole laadida platvormid ning tõstuki kahvli. Kõik kolm tegutsesid ühise eesmärgi nimel ja neist igaühe tegevusest olenes varguse lõpuleviimine. Grupi liikmete tegevus on aga ülekantav igale grupi liikmele, mistõttu tulebki nende kõikide käitumine

kvalifitseerida grupilise vargusena. Lähtudes asjaolust, et S.K oli varguse

kaastäideviija, ei ole tema tegevust võimalik mingil tingimusel hinnata KarS § 202 järgi.

Kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamisena on käsitatav nn eelteost osavõtja tegevus, mitte aga täideviija käitumine.

Maakohus, tunnistades J.R-i ja K.R küll varguses süüdi, leidis, et nende käitumises

ei esine KarS § 199 lg 2 p 8 tunnuseid, s.o nad ei pannud vargust toime sissetungimisega. Kohtuotsuse kohaselt elasid J.R ja K.R töökoja territooriumil ning neil oli vaba juurdepääs süüdistuses nimetatud esemetele ning värava ees oleva keti eemaldamine tõstuki

abil ja seeläbi veoauto lubamine territooriumile ei ole vaadeldav sissetungimisena.

Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu. Kuriteo kvalifitseerimise seisukohalt ei oma mingisugust tähtsust asjaolu, kus J.R ja K.R elasid. Süüdistatavate tegudele

tuleb hinnang anda varguse toimepanemise faktilistest asjaoludest lähtudes. Kohtupraktika kohaselt on vargus lõpule viidud siis, kui vara on süüdlase käes ning tal on võimalus hakata

seda oma äranägemise järgi kasutama või käsutama. Käesoleval juhul oli kõikide süüdistatavate eesmärgiks see, et vara saaks hakata käsutama ja kasutama S.K. Selle eesmärgi realiseerimiseks, ehk teisisõnu varguse lõpuleviimiseks oli vajalik kõrvaldada vara kaitsev tõke – lohistada eemale väravakett. Tõkke kõrvaldamine varguse toimepanemiseks on käsitatav KarS § 199 lg 2 p 8 järgi. Seega vastutavad J.R ja K.R kui varem vargusi toime pannud isikud KarS § 199 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi ning S.K KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi.

J.R-ile ja K.R-ile mõistetud karistustesse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et

KrMS § 340 lg 4 p 1 sätestatust lähtudes ei too süüdistatava süüditunnistamine

ringkonnakohtu poolt raskemas kuriteos vaieldamatult kaasa raskema karistuse mõistmist.

Kohtukolleegium on seisukohal, et prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole sedavõrd veenvad, et J.R-ile ja K.R-ile mõistetud karistusi karmistada. Maakohus on leidnud, et J.R-i ja K.R karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Ometi on nii J.R

kui K.R on ennast süüdi tunnistanud ja kahetsust avaldanud. Kohus ei ole

põhjendanud, miks neid asjaolusid karistust kergendavatena ei arvestata. Kohtukolleegium

8

leiab, et J.R-i ja K.R karistust kergendava asjaoluna tuleb süü tunnistamist ja kahetsust arvesse võtta ning neile mõistetud karistus muutmata jätta.

S.K-le karistust mõistes lähtub kohtukolleegium KarS § 56 sätetest ning arvestab tema

süüd, sealjuures asjaolu, et tema oli varguse initsiaatoriks, vastutust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi kuritegude toimepanemisest

hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust raskendavad asjaolud S.K puuduvad. Kergendava asjaoluna arvestab kohtukolleegium tema poolt varastatu tagastamist

omanikule ja kahju heastamist. S.K ei ole varem kohtu poolt karistatud. Eelnevat kogumis arvestades leiab kohtukolleegium, et S.K-le tuleb mõista karistus, mis jääb allapoole KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmist määra ning kohaldada tema suhtes KarS § 74 sätteid.

S.K kaitsja apellatsiooni puutuvalt märgib kohtukolleegium, et tema kaitsealuse

käitumisele andis kohtukolleegium hinnangu prokuröri apellatsiooni käsitledes. Siinkohal

tuleb veelkord rõhutada, et kindlaks tehtud faktilised asjaolud ei anna alust käsitada

04.06.2006.a OÜ * territooriumil toimunut ostu-müügi tehinguna J.R-i ja S.K

vahel. S.K-le oli selge, et J.R ei olnud mingisugust õigust talle platvorme ja

tõstuki kahvlit müüa ning ta sai aru, et vara, mida soovis, oli võõras nii temale kui kaassüüdistatavatele. Sisuliselt ei lepitud kokku mitte S.K poolt soovitud vara hinnas,

vaid selle summa suuruses, millise eest olid J.R ja K.R nõus kuriteos osalema.

Apellandi viited S.K heausksusele on kindlaks tehtud tehiolusid silmas pidades kohatud.

K.R-ilt kinnipidamisel äravõetud 2000 krooni on maakohtu poolt KarS § 83 lg 1 alusel põhjendatult konfiskeeritud. K.R selgituse kohaselt on tegemist rahaga, mis S.K kannatanu vara eest andis. Kuni 01. veebruarini 2007.a kehtinud KarS § 83 lg 1 kohaselt võib

kohus kohaldada tahtliku süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga saadud vara

konfiskeerimist, kui need kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale. Ühelt poolt oli see raha J.R-i ja K.R suhtes süüteoga saadud, teisalt S.K jaoks aga vahendiks, mis võimaldas kuritegu toime panna.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 1, 342 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 6. detsembri 2006.a. otsuse J.R-i ja K.R süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4 ja 7 järgi ning S.K süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 1 järgi. Uue otsusega mõistab ringkonnakohus J.R-i ja K.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi ning S.K KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi.

Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla