1-06-4726\20 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-06-4726

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-06-4726 (05278000738) Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Tõlk Virge Harak Kriminaalasi O.N-i ja S.A süüdistus KarS § 263 p 1, 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 6. novembri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja

süüdistatava O.N-i kaitsja Marina Valge ja süüdistatava S.A kaitsja Karl Saavo Prokurör Silva Peebo Süüdistatav O.N

elukoht: XXX-XX, isikukood: XXX, töökoht: OÜ AA

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Süüdistatav S.A

elukoht: XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: OÜ A.R.

varem kriminaalkorras karistatud viiel korral Kaitsja vandeadvokaat Valli Murde.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

6.novembri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-4726 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Välja mõista S.A-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu

advokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi eest 1357

2

krooni riigituludesse. S.A tasuda väljamõistetud

summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti

Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr

221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber

2800049858 ning selgitus: „S.A kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 28.veebruarist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 20.märtsist 2007.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 21.märtsist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 06.11.2006 otsusega mõisteti O.N ja S.A süüdi ning karistati KarS § 263 p 1, 4 järgi rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o 10 000 krooni.

Maakohus arutas O.N-ile ja S.A-le KarS § 263 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad 07.05.2005 ajavahemikul kell 15.00-15.30 Tartus, Riia ja Kalevi tn ristmikul

rikkusid raskelt rahu ja avalikku korda, mille käigus mõlemad grupis sõimasid A.M. ja

tungisid kannatanule kallale, tõmmates lahti A.M.

sõiduauto Opel Omega,

registreerimisnumbriga XXX , juhipoolse ukse, püüdes kannatanut sõiduautost välja tirida. Sealjuures O.N lõi A.M. le korduvalt rusikaga näo piirkonda, tekitades vasema silma alla verevalumi.

O.N tunnistas end kohtus avaliku korra rikkumises osaliselt süüdi, kuid ei nõustunud, et tegu oli toime pandud grupi poolt. S.A end kohtus süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatavatele esitatud süüdistus tõendatud täies mahus.

Kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis on tõendatud mõlema süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate samasisuliste ütlustega. A.M. juhitud sõiduk peatus autode rivis Kalevi tänaval

Riia tänava suunas paremas sõidureas Riia-Kalevi tänavate ristmikul valgusfooris põleva

punase fooritule taga. Seda asjaolu ära kasutades väljusid O.N ja S.A O.N-i juhitud õppesõiduautost ja suundusid A.M. auto juurde temalt selgitust nõudma. Kuna A.M. auto uksed olid lukustatud ja ta avas rääkimiseks akent, kasutasid süüdistatavad seda olukorda sõiduauto lukustuste avamiseks. Mõlemad süüdistatavad panid läbi avatud akna

3 prao käed A.M. juhitud autosse ja haarasid temast selleks, et läbi akna avada ukse lukustust.

Nimetatud tegevusega olid mõlemad süüdistatavad füüsilises kontaktis kannatanuga. O.N-i

süüd omaksvõtvad ütlused selles, et tema lõi käega A.M. pea piirkonda, on

tõendatud kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlustega. Löömise tagajärjel tekkinud A.M.

vigastused: vasema silma all verevalum, valulikkus nina piirkonnas, on tõendatud traumakaardiga nr 7115.

Süüdistatavate ja tunnistaja J.H. ütluste järgi ajendas neid tegu toime panema kannatanu eelnev käitumine Sõpruse sillal, kui kannatanu sõitis ootamatult O.N-i juhitud autole

ette, mille tulemusena O.N oli sunnitud pidurdama. Ka kannatanu ei välistanud hooletu manöövri sooritamist. Mõlemad süüdistatavad väitsid, et neile oli vastuvõetamatu, et õppesõiduauto ette võib ootamatult manöövri teha. Õppesõidu situatsioonis oleks see võinud

kaasa tuua materiaalset kahju õppesõiduki vigastamisega. Kuriteole eelnenud ajal ei teinud

süüdistatavad ja tunnistaja õppesõitu. Mitte millegagi ei ole põhjendatud süüdistatavate seadmine ennast õppesõidu situatsiooni, milles nad ei olnud.

Mõlemad süüdistatavad andsid samasisulisi ütlusi, et ei soovinud politseile Sõpruse sillal juhtunust teatada, vaid tahtsid ise asja selgitada. Samas nad möönsid, et nende käitumine ei olnud liikluseeskirjadega kooskõlas. Need asjaolud kinnitavad süüdistatavate otsest tahtlust.

Kohtuistungil eitasid mõlemad süüdistatavad S.A kannatanu auto juures käimist ning väitsid, et S.A autost väljumise eesmärgiks oli edasi sõita O.N-i juhitud autoga.

Veenvalt ei seletanud kohtuistungil kumbki süüdistatav oma eeluurimisel antud ütluste muutmist. S.A arvas tunnistaja D.A. kohtuistungil antud ütluste kohta, et kuna tunnistaja

on kannatanu naine, leppisid nad kannatanuga ütlused kokku. Kohus hindab nimetatud arvamust suunatuks kõrvale, teisele isikule. Nimetatud arvamus iseloomustab süüdistatavate kohtuistungil antud ütlusi. Seetõttu ei ole kohtul põhjust kahelda kannatanu ja tunnistaja D.A.

ütlustes selle kohta, et mõlemad süüdistatavad käisid kannatanu auto juures ja olid

kannatanuga füüsilises kontaktis, mis kestis mitu valgusfoori tsüklit. Füüsiline kontakt kannatanu suhtes iseloomustab vägivalda. Teo vägivalla aste oli O.N-i poolt suurem, kuna tema poolt toimusid löögid kannatanule.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

O.N-i karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. O.N on varem karistamata isik. OÜ AA poolt 23.08.2005 esitatud iseloomustuse kohaselt töötas O.N OÜ AA sõiduõpetajana. O.N näitas end kohusetundliku ja korrektse töötajana, kolleegide ja õpilastega on rahulik ja heatahtlik, mingeid vastuolusid töötajaga ei ole olnud. Sama tööandja

on O.N iseloomustanud ka 06.07.2006 antud iseloomustuses: koolitab õpilasi

asjatundlikult, kasutades individuaalset lähenemist, õppematerjalid on metoodiliselt õiged; tunneb suurepäraselt liikluseeskirju, liiklusohutust ja liikluspsühholoogiat; tema käsutuses

olevat õppesõiduautot käsitleb hoolikalt; töökaaslastega on suhted head ja südamlikud; on

alati abivalmis ja jagab meelsasti oma kogemusi kolleegidega ning laiendab sellega teiste ametioskusi.

Kohus leidis, et karistuse eesmärke on võimalik mõlema süüdistatava suhtes saavutada kergemaliigilise karistuse – rahalise karistusega alla KarS § 44 lg 1 sätestatud keskmist määra.

Mõlemat süüdistatavat on võimalik mõjutada samasuguse karistusega. Kuigi O.N-i

tegevus oli aktiivsem, sest ta juhtis sõidukit, järgnedes kannatanu sõidukile ja saanud kannatanule juurde, lõi teda, esineb O.N samal ajal ka karistust kergendav asjaolu.

4

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

O.N-i kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse O.N-i suhtes ja kvalifitseerida O.N-i käitumise KarS § 263 p 1 järgi ning kergendada talle mõistetud karistust.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt O.N eitab, et kannatanu auto juures oleks käinud S.A. S.A väljus küll autost, kuid ainult selleks, et istuda juhi kohale, kus varem istus O.N. Samasuguseid ütlusi on andnud S.A ja tunnistaja J.H. . Kannatanu ütlustest nähtub, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid tema auto juures, samas ei

oska kannatanu täpsemalt kummagi tegevust kirjeldada. Kannatanu võtab omaks liiklusohtliku olukorra loomise enda poolt Sõpruse sillal. Tunnistaja D.A. andis kohtuistungil

ütlusi selle kohta, et mõlemad süüdistatavad olid nende auto juures, eitades liiklusohtliku olukorra loomist.

Kohus leidis, et ei ole põhjust kahelda kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlustes, kuid ei põhjenda, miks kohus ei arvestanud erapooletu tunnistaja J.H. ütlusi, et S.A kannatanu auto juures ei käinud.

Kohus, tehes etteheiteid süüdistatavatele, jättis hindamata kannatanu väära käitumise ning arvestamata, et kannatanu käitumine tingis olukorra, kus süüdistatavad käitusid vääralt.

Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, et füüsiline kontakt kannatanu suhtes iseloomustab vägivalda. Samuti ei saa nõustuda, et mõistetud karistus on kohane O.N-ile. KarS § 44 lg 1 alusel

võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära. Kohus oleks

pidanud karistuse mõistmisel arvestama kannatanu väära käitumist ning enam pöörama tähelepanu avariiohtliku olukorra loomisele, mitte aga õigustamisele.

S.A kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse S.A süüdimõistmise osas, mõistes S.A õigeks süüdistuse tõendamatuse tõttu.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole maakohus võtnud seisukohta vastuolude suhtes, mis

esinevad kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlustes võrreldes süüdistatavate ja tunnistaja J.H. ütlustega.

Kannatanu ja tunnistaja D.A. eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütluste kohaselt istus

õppesõiduauto roolis nii enne intsidenti kui ka sündmuskohalt ära sõites S.A ja juhi

kõrval O.N . See fakt ilmneb kannatanu ja tunnistaja D.A. poolt antud isikukirjeldustest, seda nii ülekuulamiste kui äratundmiseks esitamise protokollides. Kuna nii

kannatanu kui tunnistaja D.A. nimetavad lööjana ja aktiivsema kallaletungijana juhi kõrval istunud meest, oleks kohus pidanud võtma seisukoha, kelle ütlused on õiged. Sellest sõltub S.A

tegevuse hindamine talle esitatud süüdistuses. Vastuolu esinemine kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlustes sunnib kriitiliselt suhtuma nende ütluste tõepärasusse tervikuna.

Tunnistaja D.A. on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et ka roolis olnud meesterahval õnnestus mõned korrad A. lahtise käega näkku lüüa (tl 14). Lööjana osutab ta siin S.A-le. Teisel ülekuulamisel väidab D.A. , et roolis olnud meesterahvas vist tahtlikult A. ei löönud, küll kiskus ta A. pusast (tl 17). Kohtuistungil antud ütlustes väitis D.A. , et mingil ajal S.A kakkus A.M. pusast, aga tegelikult seisis ta kõrval.

Kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlused kohtueelsel uurimisel läksid lahku selles, kes süüdistatavatest avas Opeli juhiukse. A.M. ütluste järgi õnnestus roolis olnud mehel oma käsi külgakna praost sisse ajada. Seejärel ulatus meesterahvas uksenupuni ja tõmbas selle lahti (tl

5

4). D.A. ütluste järgi õnnestus juhi kõrvalistujal oma käsi aknapraost sisse ajada ning uksenupuni küünitada ja see avada (tl 14). Süüdistatavad on nii eeluurimisel kui kohtus andnud sisuliselt kattuvaid ütlusi. Süüdistatavate ütluste kohaselt juhtis õppesõiduautot kuni Kalevi-Riia tänavate ristmikuni O.N. Juhi

kõrval istus S.A. Sündmuskohalt minema sõites vahetasid süüdistatavad kohad. Nende ütluste kohaselt S.A ei osalenud avaliku korra rikkumises. S.A küll väljus korraks autost, kuid läks ümber auto esiotsa ja istus juhi kohale. Kannatanu auto juures ta ei käinud ja

kannatanuga füüsilises kontaktis ei olnud. Seda kinnitas ka tunnistaja J.H. nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungil.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlused, mitteusaldusväärseks aga süüdistatavate ja tunnistaja J.H. ütlused. Sellega on kohus

jätnud tähelepanuta KrMS § 61 lg 1 sätestatu, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette

kindlaksmääratud jõudu. Kohus ei ole võtnud seisukohta vastuolude osas, mis esinevad

kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlustes. Sellega on rikutud KrMS § 312 p 2 nõuet, mille

kohaselt esitab kohus kohtuotsuses ka tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseks, koos põhjendusega, miks ta neid usaldusväärseks ei pea.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

S.A kaitsja apellatsioonis taotletakse maakohtus uuritud tõendite pinnalt tehtud järelduste

ümberhindamist ja maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. O.N-i osas taotletakse süüdistuse ümberkvalifitseerimist kergemaks kuriteoks ja karistuse kergendamist.

S.A kaitsja apellatsioonis leitakse samuti, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis on endaga kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, kuid ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest selle kinnituseks pole veenvalt sisukohast apellatsioonis nimetatud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuse kirjeldav-motiveerivas osas (tl 114-118) põhjalikult käsitlenud kriminaalasjas kogutud tõendeid, analüüsinud nende sisu ja tuvastatuks

loetud kuriteosündmuse tehiolusid ning põhjendanud, milliseid tõendeid loetakse

usaldusväärselt süüdistust tõendavaks. Analüüsitud on süüdistatavate kaitseversioone ja

kannatanu ning sõidukites viibinud tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Õieti on järeldatud kummagi süüdistatava roll ja tegevus grupiviisilises vägivallaga toimepandud avaliku korra raskes rikkumises.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas omab tähtsust ja süüdistustega puutumust 07.05.2005 kella 15.00-15.30 paiku Tartus, Riia ja Kalevi ristmikul asetleidnud lühiaegne (ca 1 minuti jooksul) avaliku korra raske rikkumine, mitte aga sellele eelnenud liiklussituatsioon Annelinnas Eedeni kaupluse juures.

6

Ringkonnakohtus jäid süüdistatavad maakohtus antud ütluste ja kaitseversioonide juurde. O.N kinnitas osaliselt talle esitatud süüdistuse õigsust, kuid S.A eitas süüdistuses märgitud teo toimepanemist. Süüdistatav O.N väitis, et ei saanud kohtueelsel uurimisel uurija kõigist küsimustest aru, sest oli siis veel toimunust erutatud. Küll aga kinnitas, et kannatanu auto juures ta käis ja kannatanut käega kaks korda näkku lõi, kuid ei teinud seda kuus või seitse korda nagu väidab kannatanu. Jälitama olid nad asunud kannatanu sõidukit seetõttu, et saaks kannatanuga “asja ära klaarida“. Süüdistatav väitis, et lõi kannatanut seetõttu, et oli sel hetkel endast väljas, sest

kannatanu polnud märguande peale peatunud ja ei käitunud „mehelikult“ ning nad said ta valgusfoori taga kätte. Kuna oli tööpäeva lõpp, siis oli pinge suur. Ta oli uurijale vastanud, et

võimalik, et kaassüüdistatav S.A käis samuti auto juures. Intsident kannatanu sõiduki juures kestis umbes ühe minuti. Süüdistatav väitis, et nad ei kooskõlastanud S.A-ga eelnevalt tegevust ja kokkulepet kannatanu ründamiseks ei olnud. Karistuseks mõistetud rahalist karistust palus süüdistatav vähendada.

Süüdistatav S.A jäi samuti varemantud ütluste juurde. Ta väitis, et pärast kannatanu

sõiduki seismajäämist väljus ta valgusfoori punase tule ajal sõidukist ja läks istus autosse

juhiistmele. S.A väitis endiselt, et tema kannatanu sõiduki juures ei käinud, kuid kannatanu sõidukist väljus mingi hetk naisterahvast kaasreisija. Küll mäletab süüdistatav, et ta

karjus kannatanu aadressil a´la “ sellistele debiilikutele ei tohi lubasid anda“. Süüdistatav leidis, et sellise karjumisega päevasel ajal kella 15.oo paiku ta solvas kannatanut. Samal ajal seisid nende sõiduki ees ja taga mitmed autod.

Seega pole vaidlust selles, et O.N väljus õppesõiduautost Riia-Kalevi ristmikul, kus

kannatanu oli peatunud valgusfoori keelava tule all ja läks ning lõi juhirooli taga viibinud

kannatanule rusikaga näkku. Samas püüab O.N süüdistuses märgitut ja kannatanu

kirjeldatut vähendada, väites, et lõi kannatanut vastu põske 2-3 korral käega, mitte aga rusikaga. Süüdistatav möönis, et eelnenud liiklussituatsiooni tõttu ei pöördunud ta politseisse seetõttu, et pidas õigemaks asetleidnud liiklussituatsiooni sõidukijuhtide endi vahel ära klaarida.

Ringkonnakohus leiab, et S.A kaitsja apellatsioonis rõhutatakse liigselt, kes sõitis

õppesõiduautos juhikohal, kes kõrvalistmel. Süüdistuse seisukohalt ja tõenduslikult on oluline, mis toimus tänaval kannatanu sõiduki juures. Selles osas on kannatanu ja tunnistaja

D.A. maakohtus antud ütlused omavahel kattuvad tajutus ning vastupidiselt apellatsioonis väidetule D.A. ütlustes vastuolu ei esine.

Apellatsioonis püütakse väita, et tunnistaja D.A. ütlustes esinevad vastuolud tema poolt tajutus. Seda leitakse tunnistaja ütluste vähetähtsates detailides. Samas pole aga tõusetunud kahtlust, et tunnistaja tajus päevasel ajal just mõlema süüdistatava tulekut kannatanu sõiduki juhipoolse ukse juurde ja sellega kaasnenud avaliku korra rikkumist.

Ringkonnakohus ei nõustu O.N-i kaitsja väitega, et kohus pole hinnangut andnud kõigile tunnistajate ütlustele. O.N-i kaitsja apellatsioonis on samuti kaassüüdistatava S.A kaitsepositsiooni kindlustavalt asutud väitma, et kannatanu auto juures süüdistatav S.A ei käinud.

Apellatsioonis on kannatanule etteheidetud, et ta pole piisavalt detailselt osanud kummagi süüdistatava tegevust kirjeldada. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on ainetu, sest A.M. on tajunud tekkinud käitumissituatsiooni küllaldaselt. Olukorras, kus kannatanu viibis samal

ajal liiklussituatsioonis sõiduki rooli taga ja tegi meeleheitlikke katseid kahe korrarikkujast

7

meeskodaniku meelepaha ja vägivalla eest pääsemiseks, ei olnudki tal võimalik sündmuse kiire (ca 1 minut) toimumise skaalas kõiki detaile sekundilise täpsusega märgata.

Samuti polevat maakohus piisavalt arvestanud õppesõiduautos viibinud tunnistaja J.H. ütlustega. Nimetatud tunnistaja väitvat, et kannatanu sõiduki juurde läks O.N üksi ja

seega polevat õige kuritegu kvalifitseerida grupiviisilisena. Maakohtu otsuses polevat

küllaldaselt põhjendatud, miks ei loeta usaldusväärseteks süüdistatavate ja tunnistaja J.H.

ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus usaldusväärseteks peetakse kannatanu ja tunnistaja D.A. ütlusi ei peagi samas mahus motiveerima teiste tõendite osas avaldatu asjasse mittepuutuvat või mitteusaldusväärsust.

Ringkonnakohus ei saa nõustuda väitega, et maakohus on tunnistaja J.H. ütlused jätnud tähelepanuta, sest tunnistaja pole teadnud midagi sisukohast selgitada, pole kõiki asjaolusid tajunud või on tema ütlused süüdistuse seisukohast olulisest distantseeritud. Ta on muuhulgas

väitnud, et ei näinud kõike mis auto juures toimus. S.A väljumist autost peab võimalikuks seoses asjaoluga, et ta pidi istuma juhi kohale.

Pole alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses mõlema süüdistatava tegevuses. Tunnistaja D.A. on samuti kinnitanud kannatanu ütlusi.

Kannatanu on maakohtus kinnitanud, et mõlemad süüdistatavad rüselesid auto akna ees ja

karjusid vene keeles. Üks süüdistatavatest tõmbas ukse nupu üles, seejärel tegid autoukse lahti, teda kisuti pusast ja üks süüdistatavatest lõi teda vähemalt neli korda rusikaga näkku. Tunnistaja D.A. selgitas maakohtus ( tl 89), et nad mõlemad tulid auto juurde, surusid jõuga akent alla, tegid ukse lahti ja hakkasid A.M. pusast kakkuma, mõlemad käed olid sees ja ilma

vuntsideta mees (O.N ) hakkas A.M. näkku peksma. Löögid oli rusika ja lahtise

käega. Lööke oli omajagu, rohkem kui üks. Kui peksmine toimus siis oli uks lukust lahti, A.M. oli juhiistmel, nad kakkusid teda, aga kuna turvavöö oli peal, siis ei saanud teda välja tirida. Ringkonnakohus leiab, et pole alust kahelda D.A. ütlustes selles, et hetkel, mil O.N kannatanut näkku lõi, seisis S.A seal kõrval pärast pusast kiskumise lõpetamist ( tl 90). Ründajad karjusid vene keeles.

Maakohtus on uuritud ka tunnistaja D.A. le fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli,

millest nähtuvalt ta on S.A ära tundnud isiku, kes A.M. 07.05.2005 Kalevi-Riia ristmikul ründas (tl 18-19).

Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava S.A kaitseversiooniga, et kannatanul ja tunnistaja D.A. l on omavahel ütlused kooskõlastatud ja „kokku räägitud“.

Ringkonnakohtu arvates on väheveenev, et kui kannatanu auto juhiukse juures oli

vägivallategu toime panemas väidetavalt ainult O.N , siis peavad kannatanu ja tunnistaja D.A. kindlasti andma süüstava iseloomuga ütlusi ka S.A osas ja „lavastama“ ka tema ründajaks ja kuriteos osalejaks. Selleks puudub olemasolevate tõendite pinnalt motiiv ja mõistuspärane põhjendus.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras kus süüdistatav S.A maakohtus ja ringkonnakohtus

kohati eitab sõidukist väljumise järel kannatanu sõiduki juurde minekut ja süüdistuse

tõendatust Riia-Kalevi tn ristmikul, tuleb tema sellekohaseid ütlusi hinnata võrrelduna kohtueelsel uurimisel ja tunnistajate antud ütlustega. Maakohtus vastas S.A prokurörile, et temal kannatanu sõiduki juurde asja ei olnud, sest ta ei saanud oma autot maha jätta ( tl 98 pöördel). Samas on vastuolude tõttu eeluurimisel antud

8

ütlustega prokurör palunud avaldada tl 27 alt kolmandast reast, kus süüdistatav on

kahtlustatavana ülekuulamisel 04.08.2005 avaldanud, et „Juri läks jooksuga Opeli juurde.

Mina läksin samuti Opelist mööda ning ütlesin ärritunud hääletooniga vene keeles, et „igasugu tattninadele antakse ka lubasid, kes ei oska sõita“. Süüdistatav on seejärel kohtule

vastanud, et „selline situatsioon võis juhtuda“. Samas püüab süüdistatav jällegi

kaitseversioonina väita, et „ uurija esitas nii küsimusi, et olid kaheti mõistetavad“. Ütluste

kontrollimisel maakohtus ka pärast tunnistaja D.A. ütluste avaldamist kinnitas süüdistatav S.A, et ta ikkagi käis kannatanu sõiduki juures.

Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, et süüdistatavad on kriminaalasja menetlemisel ütluste sisu muutnud, minimaliseerides järjest oma süülist tegevust. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kuna O.N on ise sõiduõpetaja, siis oli kannatanu käitumine liikluses teda eriti ärritanud. Sõiduõpetajast süüdistatava olukorrale reageerimine ja vägivaldne käitumine ei saa kindlasti olla eeskujuks ja õigustatud nimetatud situatsioonis.

Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et süüdistusest ei nähtu nagu oleks tegemist olnud avaliku korra rikkumisega. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-102-03 kohaselt loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud.

Süüdistuse kohaselt toimus sündmus päevasel ajal aktiivse liiklustihedusega ristmikul, kus

viibib hulgaliselt sõidukijuhte ja jalakäijad. Kuna süüdistuses märgitud tegu (vägivald,

sõimamine) toimus süüdistatavate poolt umbes ühe minuti jooksul, siis oli häiritud ka

kaaskodanike rahu. Sellise tegevusega avaldasid süüdistatavad lugupidamatust teiste isikute suhtes.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusega O.N-ile mõistetud karistuse

kergendamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on juba mõistnud karistust kergendava asjaoluna ka süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Mingeid uusi asjaolusid, millised poleks maakohtule teada olnud, ringkonnakohtule ei esitatud

Maakohus on motiveeritult põhjendanud ka karistusliigi valikut, samuti põhjendanud millistest asjaoludest lähtuvalt mõistetakse mõlemale süüdistatavale rahaline karistus võrdses määras. Samas on vajalik märkida, et süüdistatavatele on rahaline karistus niigi mõistetud alla keskmise määra.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele

makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on S.A kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat V. Murde poolt.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas