1-06-941\14 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-06-941

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2007 Tartu Kriminaalasja number 1-06-941 (05260200775) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi M.Z-i süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 24. novembri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava M.Z-i kaitsja advokaat Heiki Kuningas Prokurör Kretel Tamm Süüdistatav M.Z

isikukood: XXX elukoht: XXX X-XX töökoht: XXXXXX

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja advokaat Heiki Kuningas. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

24. novembri 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 28. veebruarist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 14. märtsist 2007.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15. märtsist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 24.11.2006 otsusega tunnistati M.Z süüdi KarS § 424 järgi ja karistati teda 2 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 74 alusel määrati, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui M.Z ei pane

1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi. KarS § 75 järgi on süüdimõistetu kohustatud käitumiskontrolli ajal: 1) elama kohtu määratud alalises

elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning

esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama

kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui

viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töövõi õppimiskoha vahetamiseks. KarS § 50 alusel võeti M.Z-ilt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 1 aastaks.

Maakohus arutas M.Z-i süüdistust selles, et tema isikuna, kes on 28.10.2004 Lõuna

Politseiprefektuuri otsusega karistatud liiklusseaduse (LS) § 7419

järgi mootorsõiduki

juhtimise eest alkoholijoobes, juhtis 31.07.2005 kella 21.15 ajal Tartumaal X vallas X külas mootorsõidukit Ford Escort reg. märgiga XXX , olles alkoholijoobes.

M.Z eitas oma süüd maakohtus täielikult. M.Z-i ütluste kohaselt olid N.F. ja M.K. sel õhtul temal külas. Mingil hetkel õhtu jooksul sõitsid tema ja N.F. 4 km kaugusele tanklasse viina järele. Tema juhtis autot, kuna oli siis täiesti kaine. Tanklas nägi ta K.U. , kellest ta oli kuulnud, kuid keda ta ei tundnud. K.U. ähvardas ta maha lüüa, kui ta veel X külla tuleb. Nad sõitsid N.F. ga tagasi tema poole,

kus võtsid viina. Naised alkoholi ei tarbinud. Hiljem läksid tema ja abikaasa A.K. külalisi autoga koju viima. Autot juhtis abikaasa, tema ja M.K. istusid tagaistmel ning N.F. juhi

kõrval. Nad sõitsid X poe juurde, kus K.U. lõi talle jalaga ootamatult vastu külge. Ta kukkus maha. Tema naine karjus, et mis sa peksad, tapad inimese ära. Seepeale K.U. lõpetas

peksmise. Peale peksmist istus ta autosse juhi kõrvalistmele. K.U. võttis autovõtmed süütelukust ära ja kutsus politsei, kuna mõtles, et tema oli autoga sõitnud. Ta tunnistas politseinikele, et on purjus ja nõustus puhuma. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on M.Z-i süü tõendatud.

M.Z-i ütlused selle kohta, et tema ei juhtinud nimetatud õhtul autot, vaid seda tegi

tema abikaasa, on paljasõnalised ja antud enda süüst vabastamiseks. Politseikonstaabli Aleksandr Gutini ütluste kohaselt oli neid väljakutsunud isik K.U. rahulik ja kaine ning ka politseiametnikel ei tekkinud kohapeal mingit kahtlust K.U. ütluste usaldusväärsuses.

3 K.U. väidete kohaselt teadis ta süüdistatavat vaid nägupidi, kuid suhelnud ei olnud nad kunagi. A.K. ei osanud samuti öelda, miks K.U. kui võõras inimene peaks tema mehe peale valetama. Süüdistatava enda ütluste kohaselt ei olnud ta tunnistajaga kunagi varem suhelnud ning vihavaenu nende vahel ei olnud. Süüdistatav tõi põhjusena välja nn külajutud, s.t ta olla

kuulnud, et K.U. ei salli, et tema käib läbi K.U. ga ja N.F. ga, kes elavad tunnistajaga samas majas. Süüdistatava selline väide on otsitud. K.U. , A.K. u ja süüdistatava enda ütlustest nähtub, et omavahel neil kokkupuuteid ei olnud ning nad ei olnud

enne seda päeva isegi mitte suhelnud. Tegemist oli täiesti võõraste isikutega ning seega ei olnud mingit põhjust K.U. l võõrast isikut ilma põhjuseta kinni pidada, tema peale valetama hakata ning politsei kohale kutsuda. Eitades autoroolis olemist, on süüdistatav kaitsetaktikana hakanud omakorda süüdistama K.U. t, väites, et tunnistaja tungis talle ilma põhjuseta kallale,

peksis teda ja tekitas talle vigastusi. Süüdistatava sellised ütlused on ümber lükatud

tunnistajate ütlustega, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, joobeseisundis isiku

kainenemisele toimetamise protokolliga ning Lõuna Politseiprefektuuri nooremspetsialistvelsker Ülla Siimbergi teatisega. Arsti küsimusele, kas tal on kaebusi tervise suhtes, vastas

süüdistatav eitavalt ning tervisekahjustusi tal ei tuvastatud. K.U. kinnitas, et ta jooksis süüdistatava küll jalust maha, kuid meest ta ei löönud. Ka politseiametnikud väitsid, et ei M.Z

ega keegi teine juuresolijaist ei kurtnud neile kordagi, et keegi oleks tema kallal vägivalda tarvitanud.

Süüdistatava ütlustes annab alust kahelda ka asjaolu, et kuigi väidetavalt tekitas tunnistaja

talle vigastused 31. juulil, pöördus ta arsti poole alles 04. augustil. Kui tunnistaja oleks M.Z-ile tekitanud suurt valu põhjustavaid vigastusi, ei oleks ta arsti juurde minekuga oodanud neli päeva. Tunnistaja A.K. u ütlused, et autot juhtis tema ning et K.U. peksis süüdistatavat, on samuti

antud soovist vabastada abikaasa vastutusest ning näidata K.U. t ebausaldusväärse

tunnistajana. Politseiametnikud kinnitasid, et keegi kohapeal olnutest ei väitnud, et süüdistatav ei olnud roolis. Kahelda K.U. ja oma tööd tegevate politseiametnike ühetaolistes ütlustes puudus põhjus. Samuti on A.K. u ütlused, et tema oli 31.07.2005 õhtul kaine ja alkoholi ei olnud tarvitanud,

vastuolus K.U. , A. Gutini ja V.K. ütlustega. Tunnistajad kinnitasid, et kõik autos olnud inimesed olid silmnähtavas alkoholijoobes. Samuti kinnitasid mõlemad politseiametnikud, et kellelegi kohapeal olnutest nad autot üle anda ei saanud, sest kõik isikud olid joobes. Seega leidis täielikult tõendamist, et autot juhtis M.Z, olles seejuures alkoholijoobes.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. M.Z-i käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

M.Z-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus.

Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse ning

süüdistatava kaitseõigust on rikutud. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni § 6 lg 1 sätestab

õiguse õiglasele asja arutamisele, mis muu hulgas näeb ette õiguse olla ära kuulatud ning

esitada selleks omapoolseid tõendeid. Seega juhul kui jäetakse uurimata süüdistatava poolt

esitatud tõendid põhjusel, et neid ei esitatud enne kohtulikku uurimist, on tegemist

süüdistatava põhiseadusest tuleneva põhiõiguse rikkumisega. Maakohus jättis rahuldamata

süüdistatava taotluse M.K. ja N.F. ülekuulamiseks. Nimetatud isikud viibisid koos süüdistatavaga autos süüdistatava kodust kuni X kaupluseni, nägid, kes oli roolis, teadsid, kes olid alkoholi tarvitanud ning nägid kaupluse juures toimunut. Seega on tegemist isikutega,

4 kes saavad ümber lükata tunnistaja K.U. ütlused. Istungi protokollis ega ka kohtuotsuses ei

ole põhjendatud, miks jäeti süüdistatava taotlus tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Seega on rikutud süüdistatava kaitseõigust, õigust esitada omapoolsed tõendid ja õigust nende tõendite vahetuks uurimiseks. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega KrMS §-de 34 lg 1 p 7 ja 339 lg 2 mõttes.

Tunnistaja K.U. ütlused ei lange kokku tunnistaja A.K. u ega ka süüdistatava ütlustega. Tunnistaja A.K. on selgitanud, et ta rääkis politseile, et tema oli roolis. Teda aga ei kuulatud

ning politseibussi aken tõsteti üles. Politsei tegeles sel ajal süüdistatavale protokolli koostamisega. Hetkelise otsustusvõime puudumist ei saa tõlgendada tunnistaja püüdena oma

abikaasat süüst vabastada ja valetada. Hetkel valitsev nõutus mis oli tingitud tunnistajale

ebatavalisest ja ootamatust olukorrast pärssis tunnistaja käitumist. Asjaolu, et tunnistaja oli joobes, ei ole tõendatud ühegi otsese tõendiga. Tunnistaja K.U. ja politseitöötajad on esitanud vaid oma arvamuse, et autos olnud isikud, s.h. tunnistaja A.K. olid joobes. Samuti on tõendatud asjaolu, et tunnistaja K.U. tungis süüdistatavale kallale. Tunnistaja K.U. on väitnud, et tal on halvad suhted M.K. ja N.F. ga, kes elavad tunnistajaga

samas trepikojas. Süüdistatav ja tema abikaasa suhtlevad ülalnimetatud isikutega ning on

viibinud nende isikute korteris. Seega ei saa lugeda ülalnimetatust tulenevat negatiivset suhtumist süüdistatava suhtes paljasõnaliseks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

süüdistatava, tunnistajad M.K. ja N.F. , kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342

lg 3 p 1. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, nagu seda apellatsioonis välja tuuakse.

Apellatsioonis on esitatud uute tõenditena tunnistajad M.K. ja N.F. ning seoses nende

ütlustega taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et vaatamata apellatsioonis esitatud uutele tõenditele ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 74-76). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsja taotlustele

süüdistatav kas õigeks mõista või süüdi tunnistamise korral määrata tunduvalt kergem

karistus kui seda taotles prokurör, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 63 pöördel).

Õigeksmõistmise taotlust korratakse ka apellatsioonis (lk 87-89), kus leitakse, et kohtulik uurimine on läbi viidud ühekülgselt ja kohtu poolt on rikutud kriminaalmenetlusõigust, kuna

jäeti rahuldamata kaitsja taotlus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata süüdistatava ja tunnistaja A.K. ütlused ning

on alusetult lugenud süüdistuse tõendatuks, tuginedes ainult ühele otsesele tõendile, so

tunnistaja K.U. ütlustele, mida kaudselt kinnitavad kohalekutsutud politseitöötajatest

tunnistajate A. Gutini ja V. Kabaneni ütlused. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis

toodud väitega, nagu oleks maakohus uuritud tõendeid valesti hinnanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega (lk 74-76) M.Z-i süü tõendatuse kohta,

sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p 1 ja 2

nõuetele, sest otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja

5 tõendid, millele tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib,

et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-85-00 kohaselt saab kohtuotsust põhimõtteliselt lugeda motiveerituks ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab kohtuniku poolt

olema selline, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on seda nõuet täitnud, sest otsusest on selgelt jälgitav,

miks süüdistus on loetud tõendatuks tunnistaja K.U. ütlustest tulenevalt (lk 74-76). Kuna tunnistaja K.U. ütluste usaldusväärsus seati apellatsioonis kahtluse alla, siis ringkonnakohus kuulas täiendavalt ära kaitsja tunnistajad M.K. ja N.F. . Ringkonnakohus leiab, et nimetatud

tunnistajate ütlused M.Z-ile esitatud süüdistuse sisuks oleva mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed ning ei lükka ümber tunnistaja K.U. ütlusi.

Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt (lk 101-107) juhtis 31.07.2005 õhtul autot M.Z-i abikaasa A.K. . N.F. istus eesistmel juhi kõrval ja M.K. tema taga ning M.Z istus oma abikaasa taga. Auto sõitis X kaupluse hoovi, sest M.Z tahtis kaupmehele oma

võlga ära maksta. Aeg oli hiline ja kauplus oli suletud. M.Z väljus autost ja läks

kaupluse tagaukse juurde, teised kõik jäid autosse. Tunnistaja nägi, et K.U. tormas M.Z-ile

kallale ning seejärel tunnistaja ja A.K. läksid autost välja, N.F. jäi autosse.

Seejärel K.U. helistas politseisse ja varsti tuli politsei kohale. M.Z viidi politseiautosse ja seal kirjutati midagi. Tunnistaja N.F. ütluste kohaselt (lk 107-110) võis see sündmus, kus M.Z X s peksa

sai, olla 2005 juuli lõpus või augustis. Päeval oli N.F. koos M.Z-iga viimasele

kuuluva autoga käinud tanklas viina ostmas ja seal oli M.Z tunnistaja K.U. ga konflikt olnud. Õhtul, kui sõideti X kaupluse juurde, juhtis autot A.K. , tunnistaja istus tema kõrval ning M.Z ja M.K. istusid taga. Tunnistaja ei tea, kas auto pargiti kaupluse ette või taha. Tunnistaja mäletamist mööda tema väljus esimesena autost, aga see võis ka M.Z olla. Kauplus oli veel lahti ja tunnistaja läks kauplusse toiduaineid ostma ning nägi läbi kaupluseakna, kuidas K.U. tungis M.Z-ile kallale. Mis politsei kaupluse juures tegi, seda tunnistaja ei tea, sest läks koos K.U. ga ära koju. Nagu eeltoodust nähtub, on tunnistajate M.K. ja N.F. ütlused ühesed selles osas, kes autot juhtis, mitmete muude asjaolude suhtes aga on nende ütlused omavahel vastuolus. Nii räägib K.U. , et kuna kauplus oli suletud, siis sõideti kaupluse hoovi ja M.Z läks kaupluse tagaukse juurde. N.F. ei tea, kuhu auto pargiti, kuid mäletab, et kauplus oli avatud ja tema

ostis sealt toiduaineid. N.F. väidab, et nägi kaupluse aknast, kuidas K.U. tungis M.Z-ile

kallale. M.K. ütluste kohaselt N.F. oli aga sel ajal autos kui K.U. kaupluse tagaukse juures M.Z-ile kallale tungis. Teatud vastuolud on ka tunnistaja A.K. u ütlustega. A.K. on maakohtus öelnud, et kui K.U. tema abikaasale kallale tungis, siis N. ja M. nägid seda pealt ning „sel momendil kui nad löömist nägid, hüppasid nad autost välja“ (lk 60). M.K. ütluste kohaselt N.F. jäi autosse. N.F. enda ütluste kohaselt oli ta hoopis kaupluses sisseoste tegemas. Samasugused vastuolud on ringkonnakohtus üle kuulatud tunnistajatel süüdistatava ütlustega. M.Z on maakohtus öelnud, et kui teda peksti, siis „M. ja N. olid juba autost välja

läinud ja nägid kõike pealt koos naisega“ (lk 54). Süüdistatav on kinnitanud, et sündmus

toimus õhtul ja pood oli suletud (lk 55). Ka tunnistaja K.U. ütluste kohaselt kauplus oli suletud (lk 56 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et kuigi süüdistatava ning tunnistajate A.K. u, M.K. ja N.F. ütlused on ühesed selles, et autot juhtis A.K. , ei saa neid usaldusväärseks pidada, sest eelpool on

juba viidatud vastuoludele muude sündmust kajastavate detailide kirjeldustes. Ei ole

6 tõenäoline ega usaldusväärne, et täpselt mäletatakse, kes kus autos istus, aga ei mäletata, kes mis ajal autost väljus ning mida tegi või nägi. Viidatud isikute ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka see, et A.K. on süüdistatava abikaasa ning M.K. ja N.F. nende kauaaegsed

perekonnatuttavad. Ringkonnakohus leiab, et K.U. on erapooletu tunnistaja. Maakohus on

selle kohta märkinud, et tegemist oli omavahel täiesti võõraste isikutega ning seega ei ole

mingit põhjust, miks K.U. peaks võõra isiku ilma põhjuseta kinni pidama, tema peale

valetama ning raiskama oma aega ja jõudu, et politseid kohale kutsuda (lk 75 pöördel).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest ringkonnakohtus üle kuulatud

tunnistajate ütlustest ei selgunud mingeid asjaolusid, mis kinnitaks apellatsioonis toodud väidet, et K.U. tegevus oli tingitud sellest, et süüdistatav suhtles M.K. ja N.F. ga, kelledega

K.U. l olevat halvad suhted. Maakohus on seda nn külajuttude teemat käsitlenud (lk 75 pöördel) ja ringkonnakohus leiab, et külajutu tasemele see apellatsioonis toodud väide ka jäi. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et tunnistaja K.U. tegevus süüdistatava kinnipidamisel oleks

olnud tingitud mingist vihavaenust süüdistatava või tunnistajate M.K. ja N.F. vastu.

Ringkonnakohus leiab, et K.U. näol on tegemist kodanikuga, kes julgelt sekkub õigusrikkumistesse ja püüab neid ära hoida. Seda kinnitab see, et päeval ta juba nägi tema

arust alkoholijoobes olevat süüdistatavat autot juhtimas ning hoiatas teda, et ärgu rohkem sõitku. Süüdistatav seda hoiatust kuulda ei võtnud ning seetõttu K.U. pidas ta õhtul kinni ja kutsus politsei välja. Seda K.U. arvamust, et süüdistatav oli juba päeval alkoholi tarvitanud, kinnitavad tunnistaja A. Gutini ütlused, kellele M.Z avaldas, et oli päev otsa alkoholi tarvitanud (lk 58). Seda, et K.U. näol oli tegemist valvsa kodanikuga, kes pidas kinni joobnud juhi, on kinnitanud ka tunnistaja V. Kabanen (lk 59). Tunnistaja K.U. ütluste kohaselt juhtum sai alguse sellest, et „lõuna paiku, kui käisin Favora

tanklas, siis sama auto seisis ohtlikult keset teed, pidin peaaegu sisse sõitma, sain autost mööda. Kui olin tanklast ostud teinud, siis sama auto sõitis tanklasse sisse. Läksin kodaniku juurde, kes istus autos, oli silmnähtavate joobe tunnustega. Ütlesin talle, et küla vahele rallima ei tule, muidu kutsun politsei. Auto roolis oli M.Z“ (lk 55 pöördel). Tunnistaja oli õhtul oma elukohas ja nägi, et üks auto tuli eemalt. Ringkonnakohtus tunnistajad M.K. ja N.F. väitsid, et autot võib küll mööda sõitmas näha, aga kuna tee ääres on kõrge hekk, siis seda küll näha ei saavat, kes autos istuvad (lk 102, 105, 108). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tunnistajate ütlused ei lükka ümber tunnistaja K.U. ütlusi, sest nägemine ja kuulmine on igal

isikul erineval tajumise tasemel, st et ei ole välistatud, et mida üks ei näe, seda teine võib

näha. K.U. on auto möödumist oma silmaga näinud ja tajutut on ta väljendanud ütlustega,

mille kohaselt: „siis avastasin, et on täpselt sama värvi auto, mida nägin tanklas. Majast mööda sõites oli näha, et ees oli 2 meest ja taga 2 naisterahvast“ (lk 56). Seejärel tunnistaja

jooksis poe juurde. Edasist sündmuste käiku on ta kirjeldanud selliselt: „Auto seisis,

juhipoolne uks oli lahti ja M.Z oli poe ukse ees. Jooksin talle vastu ja ta keeras ümber, tahtis auto poole hakata liikuma. Ilmselt tahtis ära sõita, kuna juhipoolne uks oli lahti. Kõik teised olid autos, keegi ei olnud väljas. Sain ta kuidagi pikali ja käskisin tal pikali olla,

mispeale hakkas ülejäänud seltskond autost välja tulema. Üks naisterahvas oli agressiivne. Kogu seltskond oli purjus, kõigil oli rääkimise ajal alkoholi lõhnad juures. Naisterahvas üritas mind eemale tõugata. Mõtlesin siis, et ei saa 4 isikuga hakkama ja võtsin lihtsalt auto võtmed eest ära“ (lk 56). Apellatsioonis õigesti märgitakse, et tõendamisesemeks on asjaolu, kas konkreetne isik juhtis

sõidukit joobeseisundis. M.Z-i puhul ei ole vaidlust selles, et ta oli alkoholijoobes, küll aga väidetakse, et mitte tema ei juhtinud autot, vaid seda tegi ta abikaasa A.K. .

Maakohus on näidanud, miks ei ole usaldusväärsed süüdistatava ja A.K. u sellekohased

ütlused, et hoopis A.K. juhtis autot (lk 75-76). Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega. Maakohtu järeldust ei lükka ümber ka ringkonnakohtus täiendavalt üle kuulatud tunnistajad M.K. ja N.F. . Miks nende ütlused ei ole usaldusväärsed, seda on eelpool

7

juba käsitletud. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, loeb usaldusväärseks tunnistajate A.

Gutini ja V. Kabaneni ütlused, sest tegemist on erapooletute tunnistajatega. Nii vastas A. Gutin küsimusele, et kas keegi seltskonnast üritas selgitada, mis toimus ja püüdis selgitada, et

M.Z ei juhtinud autot, järgmiselt: „seal oli ka teisi isikuid, kes kõik olid joobes ja segasid meie tööd. Pidime neid korduvalt korrale kutsuma, kuid konkreetset juttu kelleltki ei tulnud“ (lk 58). Küsimusele, miks oli vaja treiler kutsuda ja miks nad ei võinud autoga edasi

sõita, on A. Gutin vastanud: „nad olid kõik silmnähtavalt joobes, kellelgi polnud vist

dokumente ka esitada“ (lk 58). Samale küsimusele on tunnistaja V. Kabanen vastanud nii: „teisaldasime, kuna polnud autot kellelegi üle anda. Ta oli ise auto omanik ja teised olid ka kõik joobes, tuikusid seal“ (lk 59). Eeltoodud tunnistajate ütlustega on ümber lükatud väide,

et A.K. oli kaine ja et ta ütles politseinikele, et hoopis tema juhtis autot. Tõendatud on, et autot juhtis süüdistatav, sest tunnistaja K.U. nägi umbes 20 meetri kauguselt, et autot juhtis M.Z. K.U. jooksis autole järele, pidevalt oli tal autoga silmside. Ta nägi, kuidas auto jäi X kaupluse juurde seisma ja juhi kohalt väljus M.Z. Tunnistaja pani süüdistatava

pikali, sest süüdistatav üritas ära minna, kuid tunnistaja ei lasknud, sest süüdistatav oli alkoholijoobes ja sõitis autoga (lk 56-57 pöördel). Tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses toodud põhjendused

süüdistuse tõendatuse kohta vastavad faktilistele asjaoludele ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Aarne Sarjas Tiit Lõhmus Mati Kartau