1-05-50\9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9.märtsil 2007.a. Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-05-50 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava ja Malle Preimer Vaidlustatud kohtumääraus Harju Maakohtu määrus 29.jaanuarist 2007.a. Määruskaebuse esitaja

V. Õ RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu määrus 29.jaanuarist 2007.a.personaalarvuti LG 52x MAX konfiskeerimise osas ja tagastada see H. Mule ja V. Õle. Edasikaebamise kord Käesolev määrus on vaidlustatav määruskaebe korras Riigikohtus

10 päeva jooksul alates määruse teadasaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 29.jaanuarist 2007.a. mõisteti H. M süüdi KarS prg. 344 lg 1 järgi ning karistati 1(ühe)aastase vangistusega, KarS § 347 lg 1 järgi ja karistati 3(kolme)aastase vangistusega ,KarS § 348 järgi ja karistati 6(kuue)kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel, loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3(kolm) aastat vangistust. KrMS § 238 lg. 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra – kandmisele kuulub 2(kaks) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti H. M’ul karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 04.11.2003-03.05.2004 so 6(kuus) kuud, kandmisele kuulub 1(üks) aasta ja 6(kuus) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel määrati, et tähtajalist vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2(kahe)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 alusel käitumiskontrolli nõudeid Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all.

V. Õ mõisteti KarS § 344 lg 1 järgi ning KarS § 347 lg 1 järgi õigeks . Kohtuotsuse resolutiivosa p.13 sätestas, et asitõendite osas tehakse eraldi kohtumäärus.

Samal päeval, kui oli kuulutatud kohtuotsuse resolutiivosa, kuulutati ka kohtumäärus, mille kohaselt muuhulgas määrati, et V. Õ poolt määruskaebuses vaidlustatud personaalarvuti LG 52x MAX , kuulub konfiskeerimisele.

MÄÄRUSKAEBUSE SISU:

V. Õ vaidlustab esitatud määruskaebuses kohtumäärust osaliselt ja seda osas, mis puudutab personalarvuti konfiskeerimist. Kaebaja märgib , et kohtumääruses puudub õiguslik alus personaalarvuti konfiskeerimiseks ja puuduvad ka põhistused.Kohus ei ole arvestanud asjaolu, et tegemist ei ole kuriteo toimepanemiseks eraldi kohandatud esemega.tegemist on tavapärase personaalarvutiga. Personaalarvuti konfiskeerimine ei ole proportsionaalne, kohus on konfiskeerinud tegelikult ainult osaliselt personaalarvuti kui süsteemi ja seda mittetöötavana. Kuriteo toimepanemiseks kasutatud failid asuvad ainult ühel andmekandjal ning seega on võimalik see andmekandja ilma arvutit kahjustamata eraldada ja eraldi konfiskeerida.Proportsionaalsuse printsiibist tulenevalt on muu arvuti riistvara konfiskeeriminemitevajalik ja põhjendamatu. Kuriteo toimepanemise vahendiks saab lugeda ainuüksi faile. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu Riigikohtu otsusele 3-2-1-12-00, kus on käsitletud konfiskeerimise üldist olemust. Kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel peab kohus lähtuma selle sunnivahendi eesmärgist. Konfiskeerimise eesmärk on tõkestada uue kuriteo toimepanemist selleks kasutatava spetsiaalse vahendi äravõtmise teel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Esiteks peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asjaolu, et maakohus vormistas asitõendite suhtes võetavad meetmed kohtuotsusest eraldi määrusega, ei ole rikkunud kohtumenetluse poolte õigusi. Määruse kohaselt oli kohtumenetluse pooltel võimalik seda vaidlustada määruskaebe korras ning see ei ole vastuolus KrMS prg. 383-385 sätetega. Kohtukolleegium vaatab läbi määruskaebuse KrMS prg. 390 lg 2 kohaselt üksnes kaebuse piires. Samas märgib kohtukolleegium, et menetlusosalistele tuleb anda võimalus käesoleva määruse edasikaebamiseks kuna asitõendite suhtes võetavate meetmete otsustamine KrMS prg. 313 p.11 korras kohtuotsusega, oleks menetlusosalistel olnud õigus sama küsimuse vaidlustamiseks Riigikohtus.

Kohtukolleegium nõustub kaebuse väitega, et määruskaebus on motiveerimata, kuid kohtukolleegiumi seisukohast on maakohtu otsustus personaalarvuti konfiskeerimise osas ebaseaduslik olenemata kohtu motiividest. Kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine.

H.Mu elukohast Tallinn X xx-x võeti ära läbiotsimise käigus -. personaalarvuti LG 52x MAX, mis tunnistati asitõendiks. (II kd, lk 10-18). Eeltooduga rõhutab kohtukolleeegium, et tegemist ei le mitte konfiskeerimise tagamiseks arestitud varaga vaid asitõendiga. Kohtuotsuse kohaselt on kohtulikul uurimisel tõendatud, et H. Mu ja V. Õ ühises korteris olid ühiskasutuses arvuti, printer ja skanner, mille olid H. M ja V. Õ omandanud ühiselt. Kohtuotsust vaidlustatud ei ole. Seega puudub vaidlus personaalarvuti kuuluvuse üle. Kohtukolleegium leiab, et määrates kohtumääruses personaalarvuti konfiskeerimise, on maakohus eiranud KrMS § 126 nõudeid, milles nähakse ette asitõendi suhtes võetavad meetmed. Kohtukolleegium osundab, et KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tagastatakse asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, selle omanikule või seaduslikule valdajale. Personaalarvuti kuuluvust H. Mule ja V.

Õle ei ole vaidlustatud. Seega on kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud personaalarvuti konfiskeerimisele määramine maakohtu otsusega ebaseaduslik ning see tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tagastada H. Mule ja V. Õle.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 126, 390 tühistab kohtukolleegiumosaliselt maakohtu määruse personaalarvuti konfiskeerimise osas.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava Malle Preimer