1-05-1140\7 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

KOHTUOTSUS

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.märtsil 2007 a. Pärnus

Kriminaalasja number

1-05-1140

Kohtukoosseis

Kohtunik Teet Olvik

Sekretär Anneli Kaljula

Prokurör Sirje Hunt

Kaitsjad Sirje Must, Tanel Pürn, Andres Veski

Kriminaalasi

P. K., T. K. ja M. M. süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi

üldmenetluses.

Süüdimõistetud

P. K., isikukood XXX, sünd. XXX a. XXX, Eesti Vabariigi

kodanik, rahvuselt eestlane, kõrgharidusega, abielus, varem

kohtulikult kriminaal ja väärteokorras karistamata.

Elukoht XXX.

Töötab XXX. Tõkendit kohaldatud ei ole, 22.11.-24.11.2004 a.

viibis kahtlustatavana eelvangistuses.

T. K., isikukood XXX, sünd. XXX a. XXX, Eesti Vabariigi

kodanik, rahvuselt eestlane, keskeriharidusega, vallaline, varem

kohtulikult kriminaalkorras karistamata. Väärtegude eest

karistatud neljal korral. Elukoht XXX.

XXX üliõpilane. Tõkendit kohaldatud ei ole, 22.11.-24.11.2004

a. viibis kahtlustatavana eelvangistuses.

M. M., isikukood XXX, sünd. XXX a. XXX, Eesti Vabariigi

kodanik, rahvuselt eestlane, keskharidusega, vallaline, varem

kohtulikult

kriminaalkorras

karistamata.

Väärtegude

toimepanemise eest karistatud kolmel korral.

Elukoht XXX, töötab XXX. Tõkendit kohaldatud ei ole,

23.11.25.11.2004 a. viibis kahtlustatavana eelvangistuses.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 315 lg 4

Õigeks mõista P. K. süüdistuses KarS 274 lg 1 järgi.

Süüdi tunnistada P. K. KarS § 275 järgi ning karistada teda rahalise karistusega summas (300)

kolmsada 50 krooni suurust päevamäära, s.o. kogusummas (15000) viisteist tuhat krooni.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata P. K.-l eelvangistuses, ajavahemikus 22.11.-24.11.2004 a. viibitud aeg,

s.o. 3 päeva karistusaja hulka. KarS § 70 lg 2 kohaselt arvestades vangistus ümber rahaliseks

karistuseks, lugeda P. K.-l tema karistusest kantuks rahaline karistus 9 päevamäära, s.o. 450 krooni

ulatuses. Lugeda kohtuotsuse kuulutamise seisuga P. K.-l veel kandmisele kuuluvaks karistuseks

rahaline karistus summas (291) kakssada üheksakümmend üks 50 krooni suurust päevamäära, s.o.

kogusummas (14550) neliteist tuhat viissada viiskümmend krooni. Rahaline karistus kuulub

tasumisele 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr.

10220034796011

SEB

Eesti

Ühispangas

või

arvele

nr.

221023778606

Hansapangas.

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 4100064858 ning selgitus „P. K., 1-05-1140, rahaline

karistus“ .

Süüdi tunnistada T. K. KarS § 274 lg 1 järgi ning karistada teda (1 a) ühe aastase vangistusega, milline

aga jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata kui T. K. (18 k) kaheksateist

kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud

käitumiskontrolli nõudeid. KarS § 68 lg 1 alusel arvata T. K.-l ajavahemikus 22.11.-

24.11.2004 a. eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 3 päeva karistusaja hulka ning lugeda tema karistus

selles osas kantuks.

Katseaja algust arvata alates 05.03.2007 a.

Süüdi tunnistada M. M. KarS § 274 lg 1 järgi ning karistada teda (8 k) kaheksa kuulise vangistusega,

milline aga jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata kui M. M. (18 k)

kaheksateist kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1

ettenähtud käitumiskontrolli nõudeid. KarS § 68 lg 1 alusel arvata M. M.-l ajavahemikus 23.11.-

25.11.2004 a. eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 3 päeva karistusaja hulka ning lugeda tema karistus

selles osas kantuks.

Katseaja algust arvata alates 05.03.2007 a. eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 3 päeva karistusaja hulka

ning lugeda tema karistus selles osas kantuks.

Allutada T. K. ja M. M. katseajaks käitumiskontrollile ning panna T. K Pärnu Maakohtu

Kriminaalhooldusosakonna Pärnu talituse juhataja poolt nimetatava kriminaalhooldusametniku, M.

M. aga

Harju

Maakohtu

Kriminaalhooldusosakonna

juhataja

poolt

nimetatava

kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

Välja mõista tsiviilhagi – T. K.-lt ja M. M.-lt solidaarselt (7965) seitse tuhat üheksasada

kuuskümmend viis krooni YYY (reg. kood XXX) kasuks.

Välja mõista menetluskulud – süüdimõistetutelt P. K.-lt, T. K.-lt ja M. M.-lt, igaühelt sundraha (5400)

viis tuhat nelisada krooni riigi tuludesse. Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi

arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr. 221023778606

Hansapangas. Makekorraldusele tuleb märkida selgitus „ 1-05-1140, P. K. või T. K. või M. M. -

sundraha“.

Kui rahaline karistus ja sundraha ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile tätemenetluses ettenähtud korras.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva

jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest.

Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda.

ASJAOLUD:

P. K.-LE oli esitatud süüdistus selles, et tema, olles 21.11.2004 a., kella 2.15 ajal sõiduki XXX

XXX juhtimisel liiklusjärelevalve teostamise käigus XXX teel ametikohustusi täitva ,

vormiriietust kandva politseiametniku R. M. poolt kinni peetud, eiras politseitöötaja

seaduslikku korraldust juhitava sõiduki ja juhtimisõigust tõendavate dokumentide esitamiseks,

keeldus alkoholijoobe kohapeal tuvastamisest alkomeetriga ja arstlikku ekspertiisi sõitmisest,

kasutas politseiametniku aadressil ebatsensuurseid väljendeid, sisenes oma eluhoone käimlasse,

kus suletud ukse taga ja eesmärgiga venitada politseiametniku korralduse arstlikku ekspertiisi

sõitmiseks täitmist, mobiiltelefoniga helistades kutsus kohale poja T. K., misjärel väljus

korrastamatuna tualetist, jätkas politseitöötaja aadressil ebatsensuursete märkuste tegemist ja

ähvardas politseiametnikku lüüa taburetiga.

Süüdistus oli P. K.-le esitatud selles, et tema, ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes

vägivalla kasutamisega, pani toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

T. K.-LE oli esitatud süüdistus selles, et tema, 21.11.2004 a., ajavahemikul kella 2.15 kuni 3.00,

tungis XXX talu hoovis koos M. M.-ga kallale ametikohustusi täitvale politseiametnikule R.

M.-le, keda ähvardas tapmisega, püüdis teda välja rebida politseimärgistuse ja värvides

teenistusauto juhiistmelt ja torkas kurikaga ülakehasse, tekitas kannatanule kaelalihase

venituse, misjärel siis kui politseitöötajal õnnestus lukustada sõiduki uksed, peksis käte, jalgade

ja kurikaga sõiduki keret tuvastamata arv löökidega, tekitades teenistusautole vigastusi 7965

krooni suuruses summas.

M.- M.-LE oli esitatud süüdistus selles, et tema, 21.11.2004 a., ajavahemikul kella 2.15 kuni

3.00, tungis XXX talu hoovil koos T. K.-ga kallale ametikohustusi täitvale politseiametnikule

R.- M.-le, püüdes viimast välja rebida politseimärgistuse ja värvides teenistusauto juhiistmelt,

tekitades kannatanule kaelalihaste venituse, misjärel siis kui politseitöötajal õnnestus lukustada

sõiduki uksed, peksis sõiduki keret tuvastamata arvu löökidega, tekitades politsei

teenistusautole vigastusi 7965 krooni suuruses summas ja ähvardas politseitöötajat tapmisega,

kui viimane peaks XXX alevis M. M.-ga kohtuma.

T. K.-le ja M. M.-le oli esitatud süüdistus selles, et nemad, ametikohustusi täitva võimuesindaja

suhtes vägivalla kasutamisega, panid toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD KOHTUS:

Asja kohtulikul arutamisel süüdistatavad P. K., T. K. ja M. M. end kuriteo toimepanemises

süüdi ei tunnistanud.

P. K. eitas politseitöötaja korralduste eiramist, tema sõimamist ning ebatsensuursete väljendite

kasutamist kannatanu suhtes. Samuti eitas ta seda, et ta oleks ähvardanud kannatanut taburetiga

lüüa. P. K. hinnangul ei vasta kannatanu ütlused tõele ning on ajendatud tema isiklikust

vihavaenust P. K. ning tema pere suhtes.

T. K. eitas politseitöötajast kannatanule kallale tungimist ning tema ähvardamist. Samuti eitas

ta seda, et oleks kannatanut toginud kurikaga või teda politseiautost jõuga välja püüdnud rebida.

Süüdistatav kinnitas, et ta ei ole ka kannatanut tapmisega ähvardanud ega tema ametisõidukit

käte, jalgade või mõne esemega peksnud. Süüdistatav tunnistas, et tal oli kannatanuga XXX

talu hoovil, 21.11.2004 a. öösel konflikt ja sõnavahetus, kuid seda põhjusel, et kannatanul on

tema ning tema isa P. K. suhtes isiklikud vaenulikud suhted.

M. M. eitas samuti kannatanu ähvardamist, tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist ning

politseiauto peksmist kinnitades samuti, et kannatanu taolised ütlused on ajendatud isiklikust

vihavaenust P. K. ja T. K. vastu.

Kannatanu R. M. kinnitas, et P. K. eiras tema kui politseitöötaja seaduslikke korraldusi esitada

juhtimisõigust tõendavaid ning sõiduauto dokumente, tuvastada joovet ning tulla kaasa

ekspertiisi. Samuti solvas ta kannatanut ebatsensuursete väljenditega ning vältimaks

politseitöötajaga kaasa sõitmast, kutsus kohale oma poja T. K.

Samuti kinnitas kannatanu, et kohale saabunud T. K. ja M. M. ähvardasid teda kui politseiametnikku

vägivallaga, T. K. togis kurikaga, püüdsid välja rebida teenistusautost ning peksid teenistusautot.

Kuriteo tagajärjel sai kannatanu kaelalihaste venituse ning teenistusautole tekitati tehnilisi vigastusi.

Prokurör jäi esitatud süüdistuste juurde, leides, et kõigi süüdistatavate süü on leidnud neile

esitatud süüdistustes tõendamist ning palus nende süüdi tunnistamist KarS § 274 lg 1 järgi.

KOHTU SEISUKOHT:

Kohus leidis, et süüdistatavate süü kuriteo toimepanemises on tõendatud järgmiselt : -

Kannatanu R. M. ütlustega kohtus on leidnud tõendamist, et 21.11.2004 a. öösel oli ta

politseitöötajana

politseivormis

ning

politsei

tunnusvärvidega

politsei

ametiautoga

teenistusülesannete täitmisel XXX vallas. Teenistusülesannete täitmise käigus peatas ta

kontrollimise eesmärgil P. K. juhitava sõiduauto, nõudes peatamisel sõiduki ja juhtimisõigust

tõendavaid dokumente. Peatamise peale vastati kannatanule süüdistatava poolt ebaviisakalt

väljendiga „mis sa passid siin“ ning siis kui kannatanu soovis näha dokumente väljendiga „Kas

sa pole lube enne näinud või“. Kuna kannatanul tekkis kahtlus, et süüdistatav võib olla

alkoholijoobes, tegi kannatanu talle ettepaneku puhuda alkomeetrisse, millele järgnes

süüdistatava poolne sõim ning ähvardused kannatanu aadressil. Kuna süüdistatav keeldus

alkomeetrisse puhumast, tegi kannatanu talle ettepaneku XXX-sse, ekspertiisi sõitmiseks.

Seoses sellega, et sõidukis viibis peale süüdistatava ka tema abikaasa, nõustus kannatanu

süüdistatava palvel võimaldada neil kodust läbi minna. Jõudnud K.-te elukohta, läks süüdistatav

tualettruumi ning viibides seal umbes 15 minutit, sõimas ja mõnitas ta kannatanut läbi

tualettruumi ukse. Mingil ajal helistas süüdistatav ka oma pojale ning kutsus teda koju. Seejärel,

olles tualettruumist väljunud, seisis P. K. kannatanule köögi ukse peale ette, takistas kannatanul

väljumast, haaras tabureti ning tõstis selle pea kohale, mille tõttu tekkis kannatanul arvamus, et

süüdistatav võib teda taburetiga lüüa. Kannatanu kinnitusel saatis nimetatud tegevust

süüdistatava poolne sõim ning rõvetsemine.

Kui kannatanu ja süüdistatav olid majast väljunud, sõitis talu hoovi auto, millest jooksid välja

kaks noormeest, kellest ühel oli käes kurikas. Kannatanu kinnitas, et teda rebiti noormeeste

poolt kaelast ning püüti autost välja tõmmata, samuti togiti kurikaga ülakeha piirkonda. Lisaks

sellele ähvardati kannatanut noormeeste poolt sõnadega „Kui veel XXX-le tuled, siis lööme su

maha“. Pärast seda, kui kannatanul õnnestus lõpuks autosse sulguda, peksti noormeeste poolt

vastu auto ust ja katust, kusjuures vastu katust löödi ilmselt kurikaga ning nõuti kannatanu

väljumist. Pärast seda kui kannatanu leidis üles autopõrandale kukkunud autovõtmed, õnnestus

tal sõita eemale ning kutsuda raadio teel XXX-st abi.

Kannatanu kinnitas, et eelnimetatud noormeesteks olid süüdistatavad T. K. ja M. M.. Samuti

kinnitas kannatanu, et kurikaga noormeheks oli T. K. Kannatanu väidete kohaselt teab ta T.

K.-t ning tundis ta ära ka sündmuskohal näo järgi.

Kannatanu hinnangul solvati teda ametikohustuste täitmise käigus ning ähvardati vägivallaga

P. K. poolt. Samuti kasutasid tema kui politseitöötaja suhtes vägivalda T. K. ja M. M. tirides

teda sõidukist välja, peksid politsei ametiautot käte ja jalgadega, T. K. ka kurikaga ning

ähvardasid teda tapmisega. Oma tegevusega põhjustasid T. K. ja M. M. kannatanule

kaelavigastuse ning tekitasid politsei ametiautole tehnilisi vigastusi. P. K. kannatanu ütluste

kohaselt maja hoovis toimunud sündmustesse enam ei sekkunud.

Hinnates süüdistatavate ning kannatanu ütlusi kuriteosündmuse kohta, ilmneb vastuolu.

Hindamaks seda, kelle ütlusi lugeda tõepärasemateks, tuleb hinnata kelle ütlused haakuvad

muude kriminaalasjas kogutud tõenditega ning on seetõttu usutavamad.

Kohus leidis, et ei ole põhjust kahelda kannatanu R. M. ütlustes ning hinnata neid kui

valeütluste andmist süüdistatavate suhtes ning seda alljärgnevatel põhjustel – tunnistaja J. P.

kinnitas, et 21.11.2004 a., s.o. järgmise päeva hommikul pärast sündmuse toimumist, kohtus ta

XXX-l oma kolleegi R. M.-ga ning viimane avaldas talle öösel juhtunust. Kannatanu oli

rääkinud, et ta pidas kontrolliks kinni P. K. juhitud sõiduki, kuid P. K. keeldus joobe

tuvastamisest kohapeal. Seejärel, kui mindi P. K. koju, kutsus P. K. kohale oma poja T. K.

ning toimus füüsiline konflikt, mille käigus oli kannatanut püütud autost välja rebida. Autost

väljarebimise tagajärjel sai kannatanu kael vigastada. Samuti oli pekstud politsei ametiautot.

Tunnistaja kinnitas, et nägi ka ise sõidukil olnud tehnilisi vigastusi. Tunnistaja ütlused lähevad

kokku kannatanu poolt avaldatuga ning kinnitavad kohtu hinnangul kannatanu ütluste õigsust.

-Tunnistaja, politseitöötaja D. T. ütlustega kohtus selle kohta, et 21.11.2004 a. öösel teatas

politsei juhtimiskeskus kiireloomulisest väljakutsest XXX-le. Jõudnud kohapeale, kohtus D. T.

kannatanuga, kes teatas, et ta tahtis autot juhtinud vanemat meest alkoholijoobe

kindlakstegemiseks viia ekspertiisi, kuid juht põgenes. Pärast seda oli kaks nooremat meest

peksnud politseiautot kurikatega ning tekitanud autole tehnilisi vigastusi. Tunnistaja kinnitas,

et nägi mõlke politseiauto küljel.

Hinnates tunnistajate J. P. ja D. T. ütlusi kohtus, leidis kohus, et kuigi antud tunnistajad

kuriteosündmust ise pealt ei näinud ja selle juures vahetult ei viibinud, kuulsid nad juhtunud

sündmustest kannatanult, samuti nägid nad seda, et politseiautole oli tekitatud tehnilisi

vigastusi. Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et politseitöötajast kannatanu tegi kõigepealt alusetu

kiireloomulise väljakutse XXX-lt XXX juhtimiskeskusesse, seejärel avaldas kohalesaabunud

politseitöötajatele väljamõeldud versiooni talle kallale tungimisest. Samuti ei ole võimalik, et

kannatanu järgmisel päeval rääkis oma kolleegile J. P.-le alusetut ja enda väljamõeldud juttu

talle kallaletungimisest ning politseiautole vigastuste tekitamisest. Kuivõrd tunnistajad D. T. ja

J. P. nägid tehnilisi vigastusi politseiautol, ei ole kohtul alust kahelda nende esinemises. Samuti

ei ole kohtul alust arvata, et taolised tehnilised vigastused oleks politseiautole tekitatud kellegi

teise poolt. Ebatõenäoline on ka see, et kannatanu ise tekitas politseiautole tehnilised vigastused

ning andis nende kohta seejärel teadvalt valeütlusi.

-Asitõendi – politsei sõiduauto XXX, reg. nr. XXX vaatlusprotokolliga (t.l. 23-27) on

tõendatud, et kannatanu R. M. kasutuses olnud politseivärvides sõidukil esinesid tehnilised

vigastused – lõhutud oli katusel asuva sinise vilkuri kinnitus, mõlk juhipoolse külje tagaosas

bensiiniluugi ja tagatule vahel, mõlk juhiuksel, välisküljel, käepideme kohal, samuti mitu

väiksemat mõlki auto katusel juhi kohal oleva sinise vilkuri taga. Kohtu hinnangul kinnitavad

taolised tehnilised vigastused kannatanu R. M. ütlusi selle kohta, et süüdistatavad T. K. ja M.

M. peksid sõidukit kurikaga ning käte ja jalgadega vastu auto külge ja katust, kuivõrd taolised

mõlgid sinna ei saanud tekkida muul viisil kui löökidest. Mõlgid sõiduki katusel kinnitavad

kannatanu ütlusi kurikaga vastu katust löömise kohta.

Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta kurikat ühe isiku, s.o. T. K. käes, M. M. käes ta mingeid

esemeid ei näinud. Eeltoodu põhjal tuleb asuda seisukohale, et kurikaga, käte ja jalgadega

peksis autot T. K., ainult käte ja jalgadega aga M. M.

-Tehniliste vigastuste esinemist politsei ametiautol kinnitab ka YYY remondi eelarve

23.11.2004 a. (t.l. 28), millest nähtub, et sõiduki remondi ja taastamise maksumuseks kujunes

7965.- krooni.

-Asitõendi – telefonikõne salvestise vaatlusprotokollist (t.l. 31-34) nähtub, et öösel kell 2.44 on

kannatanu R. M. helistanud politsei korrapidajale ning teatanud, et üks isik ei allunud tema

korraldustele, ta asub XXX lähistel XXX külas ning politseiautot rünnatakse kurikaga.

Kõneeristusest nähtub, et kannatanu on nõudnud tungivalt abi saatmist seoses ohtliku ja

kriitilise olukorraga. Asukoht XXX küla viitab P. ja T. K. elukohale. Kohtu hinnangul viitab

see olukorra tõsidusele, kuivõrd politseitöötajast kannatanu ei oleks muidu pöördunud abi

saamiseks üle 40 kilomeetri kaugusel asuvasse keskusesse ning palunud sealt endale abi

saatmist.

Asitõendi vaatlusprotokollis on t.l. 31 märgitud kõne alguse ajaks ekslikult 21.10.2004 a. kell

2.44:34. Tegemist on ilmselt eksitusega kuupäevas kuivõrd t.l. 34 koostatud kõnede

kokkuvõttest nähtub, et kõik kõned on juhtimiskeskusesse tulnud 21.11.2004 a. öösel.

Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub ka süüdistatava T. K. kõne politseile (t.l. 34), milles

süüdistatav süüdistab kannatanut R. M. tema isa tüütamises ja tagakiusamises. Kohtu hinnangul

ei välista nimetatud kõne eelnevalt toimunud kuriteosündmust süüdistatavate ning kannatanu

vahel.

-Perearst M. V. tõendas kohtus, et pühapäevasel päeval pöördus tema poole kannatanu R. M.

kaevates valu kaelas ja seljas. Samuti esines tal kõrgenenud vererõhk ja käte värin. Samuti

rääkis kannatanu perearstile öisest vahejuhtumist. Perearsti hinnangul ei saanud üheaegselt

esinenud kaela ja seljavigastus tekkida kukkumisest ning selle kõige tõenäolisemaks põhjuseks

võis olla kallaletung. Samuti pidas tunnistaja tõenäoliseks, et mõlemapoolne kaelavigastus oli

tingitud tema rebimisest auto ukse vahele. Tunnistaja ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi tema

suhtes kasutatud vägivalla kohta süüdistatavate T. K. ja M. M. poolt, s.o. tema kaelast

kinnihaaramist ja autost väljarebimist. Samas on kannatanu tunnistajale kinnitanud, et P. K. ei

allunud küll kannatanu korraldustele, kuid füüsilist vägivalda kannatanu suhtes ei kasutanud.

Tunnistaja ütlustel ei ole kannatanu tema poole abi meditsiinilise abi saamiseks muidu

pöördunud. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et kannatanul oli eelnevalt esinenud erakorraline

vahejuhtum, mille käigus sai ta kannatada.

Asja kohtulikul arutamisel tõusetus vastuolu selles, millisel konkreetsel kuupäeval kannatanu

perearsti poole pöördus. Tunnistaja M. V. avaldas kohtus, et kannatanu pöördus tema poole

pühapäevasel päeval, s.o. 20.11.2004 a. Samas on kriminaalasja toimikusse lisatud XXX arsti

M. V. teatis patsiendi R. M. erakorralise pöördumise kohta 21.11.2004 a. (t.l. 15). Asja

kohtulikul arutamisel ei osanud tunnistaja antud vastuolu kommenteerida. Kohus leidis, et

pöördumine on aset leidnud 21.11.2004 a. ning tunnistaja ei mäleta praegu täpselt üle kahe aasta

taguseid sündmusi. 2004 aasta kalendrist nähtub, et pühapäev 2004 aastal oli 21. november,

mitte 20. november. Kannatanu on kutsutud korduvale vastuvõtule 22.11.2004 a., mis oli

esmaspäev. Kohtu hinnangul on see igati loogiline ja kooskõlas perearstide tööpraktikaga,

kuivõrd ei ole tõenäoline, et esmane erakorraline vastuvõtt oleks toimunud laupäeval ning

korduv vastuvõtt töövabal pühapäevasel päeval. Tunnistaja hinnangust kannatanu tervislikule

seisundile ei nähtu ka seda, et kannatanul oleks esinenud niivõrd tõsine või raske tervislik

seisund mida oleks pidanud ilmtingimata veel uuesti kontrollima nädalavahetusel perearsti

poolt. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et kannatanu pöördus perearsti poole

21.11.2004 a. hommikul, s.o. vahetult järgneval päeval pärast kuriteosündmuse toimumist.

-Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga (t.l. 11-13) on tõendatud, et kannatanul R. M.-l esinesid tömbist

vägivallast, ründest kaelasidemete ja lihaste venitus. Eksperdi hinnangul võis kannatanu

taolised vigastused saada tema seletuses toodud viisil, s.o. siis kui teda püüti autost välja rebida

ning tema pea ja kael jäid rebimise käigus uksepiida taha. Eksperdi arvamus kinnitab kannatanu

ütlusi selle kohta, et teda püüti T. K. ja M. M. poolt sõiduautost välja rebida.

-Kohtuarst Enn Vellend kinnitas kohtus, et kannatanu pöördus ekspertiisi, olles eelnevalt

pöördunud perearsti poole. Enn Vellendi hinnangul ei esinenud kannatanul juhtunu tagajärjel

psüühilisi häireid ega stressi, küll aga väljendas ta solvumist tema suhtes toimunu kohta. Kohtu

hinnangul kinnitab eeltoodu seda, et kannatanu suhtes oli eelnevalt kasutatud nii füüsilist

vägivalda kui ka solvanguid.

-Tunnistaja L. K. seletas kohtus, et teel peolt koju peatas tema abikaasa P. K. poolt juhitud

sõiduki politseinik, küsis dokumente ning tegi ettepaneku minna joobe kindlakstegemiseks

ekspertiisi. Abikaasa nõustus, kuid palus luba minna kodust läbi ning käia ära WC-s. Jõudnud

nende elukohta, nõudis politseinik tungivalt, et P. K. teeks ruttu ning kiirustas teda tagant.

Tunnistaja kinnitas, et P. K. politseitöötajat sõimanud ega ähvardanud ei ole. Samuti kinnitas

ta, et politsei peab P. K. ja tema pere peale isiklikku viha. Talu hoovis toimunud sündmustest

ning vahejuhtumist T. K., M. M. ja kannatanu vahel tunnistaja rääkida ei teadnud. Kohtu

hinnangul tuleb tunnistaja ütlustesse suhtuda kriitiliselt kuivõrd tema puhul on tegemist

süüdistatava P. K. abikaasa ning T. K. emaga, mistõttu on loomulik, et ta ei soovinud anda ütlusi

nende kui lähedaste isikute vastu.

-Tunnistaja M. V. seletas kohtus, et viis 21.11.2004 a. öösel T. K. ja M. M. peolt T. K. elukohta.

Talu hoovil seisis politseiauto. T. K. ja M. M. väljusid ning hakkasid politseinikuga rääkima

ning millegi üle vaidlema, mõne aja pärast sõitis politseiauto ära. Tunnistaja seletas, et kuna ta

viibis eemal, umbes 60 meetri kaugusel, siis ta politsei ning süüdistatavate omavahelist vestlust

ei kuulnud. Tunnistaja kinnitas, et politseiniku ja süüdistatavate vahel füüsilist konflikti ei

toimunud, samuti ei olnud süüdistatavatel kurikat. Kohus leidis, et ka antud tunnistaja ütlustesse

tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna tema puhul on tegemist süüdistatavate M. M. ja T. K. tuttavaga,

mistõttu ei soovinud ta anda ütlusi nende vastu.

-Tunnistaja A. S. seletas kohtus, et P. K. suhted kannatanuga on halvad. Tunnistaja avaldas, et

kannatanu kui politseitöötaja on korduvalt P. K. maja lähedal „passinud“ püüdes teda tabada

õigusrikkumistelt. Samuti on ta pealt kuulnud sõnelust kannatanu ja P. K. vahel ning seda, et

kannatanu ähvardas P. K.-t „sõjaga“. Kohtu hinnangul ei lükka tunnistaja ütlused ümber

süüdistust, kuivõrd tunnistaja ei näinud kuriteosündmust pealt. Samas on tegemist P. K. hea

tuttavaga, kes tunnistaja ütlustel käib suviti P. K.-le Tallinnast abiks. Eeltoodust lähtudes on

loogiline, et tunnistaja väljendas kohtus süüdistatavatega sarnaseid seisukohti mille kohaselt on

„politseitöötajast kannatanul K.-te pere vastu vihavaen“.

Hinnates süüdistatavate ja nendepoolsete tunnistajate väiteid selle kohta nagu peaks kannatanu

nende pere vastu isiklikku vihavaenu, ei saa kohtu hinnangul jätta tähelepanuta asjaolu, et enne

kuriteosündmuse toimumist on süüdistatavale T. K.-le kohaldatud korduvalt väärteokaristusi

13.02.2003 a., 17.10.2003 a., 01.02.2004 a. ja 01.03.2004 a. liiklusalaste õigusrikkumiste eest

(t.l. 64-66), millised on jõustunud. Kohtu hinnangul ei saa tööülesannete täitmise käigus

politseitöötaja poolt õigusrikkumiste fikseerimist pidada isiklikuks tagakiusamiseks või

vihavaenuks süüdistatava suhtes.

-Süüdistatav M. M., kes eitas kohtus enda süüd kuriteo toimepanemises tunnistas kohtuistungil,

et T. K. ja kannatanu R. M. vahel toimus konflikt ning sõnavahetus. Samas on süüdistatav

kohtueelsel uurimisel andnud teistsuguseid ütlusi (t.l. 62) ning tunnistanud, et koputas vastu

auto külge, T. K. aga rebis kannatanut autost välja ning ähvardas teda. Asja kohtulikul

arutamisel muutis süüdistatav oma ütlusi, kuid ei suutnud ütluste muutmist kohtule põhjendada

väites, et „midagi võis olla ja ta nüüd enam sündmusi ei mäleta“. Kohtu hinnangul püüab

süüdistatav „mittemäletamisega“ varjata nii enda kui teiste süüdistatavate süüd ning viia sellega

kohut eksiteele.

Lähtudes eeltoodud tõenditest, leidis kohus, et on leidnud tõendamist süüdistatavate süü

alljärgnevas – P. K. puhul selles, et tema politseiametniku poolt sõiduki peatamisel eiras

politseitöötajast kannatanu R. M. korraldusi dokumentide esitamiseks ning joobe tuvastamiseks

kohapeal. Samuti kasutas süüdistatav kannatanu suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid

(„mis sa passid siin jne.). Hiljem kui nad olid jõudnud süüdistatava koju, jätkas süüdistatav P.

K. kannatanu suhtes solvavate väljendite kasutamist sõimates teda läbi tualettruumi ukse.

Väljunud tualettruumist, jätkus süüdistatava poolne ebatsensuursete ja solvavate väljendite

kasutamine, samuti takistas ta kannatanut köögist väljumast seistes talle ette ja tõstes üles

tabureti.

Kohtu hinnangul on süüdistatava P. K. taoline käitumine käsitletav politseitöötaja kui

ametikohustusi täitva võimuesindaja solvamisena KarS § 275 tunnustel. Kohtueelsel uurimisel

on P. K.-le esitatud süüdistus kuriteo toimepanemises KarS § 274 lg 1 järgi – s.o. ametikohustusi

täitva võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamises. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud tõendite

põhjal leidnud tõendamist vägivalla toimepanemine. Hinnates P. K.-le esitatud süüdistust,

vastab süüdistusest KarS § 274 tunnustel vägivalla kasutamisele üksnes politseiametniku

taburetiga löömisega ähvardamine. Asja kohtulikul arutamisel ei leidnud üheselt tõendamist P.

K. tahtlus kannatanut taburetiga lüüa. Kannatanu väitis asja kohtulikul arutamisel küll seda, et

süüdistatav tõstis tabureti pea kohale ja kannatanul tekkis kartus, et teda võidakse taburetiga

lüüa. Samas väitis ka kannatanu, et ta ei ole selles päris kindel, et teda taheti taburetiga lüüa.

Kuriteo toimepanek KarS 274 tunnustel eeldab vägivalla kasutamist, s.o. vägivallategusid KarS

§ 120-122 mõttes - ähvardamist, kehalist väärkohtlemist või piinamist. Süüdistuses käsitletud

tabureti pea kohale tõstmist on võimalik käsitleda seega ähvardamisena, kuid seda sellel juhul

kui kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Kohus leidis, et antud juhul tuleb kogu

süüdistatava käitumist – kannatanu korraldustele mitteallumist, tema suhtes solvavate ja

ebatsensuursete väljendite kasutamist, venitamist politseitöötajaga kaasaminekul vaadelda

jätkuva ühise tegevusena, mille sisuks oli politseitöötaja solvamine. Nimetatud tegevusega on

kohtu hinnangul hõlmatud ka see, et süüdistatav seisis köögis kannatanule ette ning vehkis

taburetiga. Kuivõrd kannatanu ei olnud kindel selles kas süüdistatav tõepoolest teda taburetiga

lüüa kavatses, samuti on süüdistatav kindlalt taolist kavatsust eitanud, leidis kohus, et vägivalla

kasutamine süüdistatava P. K. poolt kannatanu R. M. suhtes ei ole vajalikul määral tõendamist

leidnud. Samas aga on kohtu hinnangul leidnud tõendamist P. K. süü kuriteo toimepanemises

KarS § 275 järgi.

KarS § 275 objektiivse koosseisu moodustab võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu

isiku laimamine või solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Solvamiseks tuleb

pidada inimese halvustamist ebasündsas vormis, mis antud juhul väljendus kannatanu kui

politseitöötaja tegevuse agressiivses ja vahendeid mittevalivas kritiseerimises („Mis sa passid

siin“, „Kas sa pole juhilube enne näinud“ jne) ja demonstratiivselt ebatsensuursete väljendite

kasutamises. Kannatanu kinnitas kohtus, et taoline käitumine tema kui politseitöötaja suhtes oli

solvav.

Politseitöötajast kannatanu R. M. puhul oli tegemist võimuesindajaga, kelle tööülesanneteks oli

Politseiseaduse ning Lääne Politseiprefektuuri poolt kehtestatud patrullteenistuses töötava

konstaabli ametijuhendi kohaselt avaliku korra kaitse. 21.11.2004 a. toimunud kuriteosündmuse

ajal täitis R. M. vastavalt XXX konstaablipiirkonna töö- ja valvegraafikule tööüleasendeid (t.l.

22). Vahejuhtum süüdistatava P. K.-ga ning sellele järgnenud solvangute kasutamine kannatanu

suhtes toimus seoses tööülesannete täitmisega kannatanu poolt. Subjektiivsest küljest on P. K.

käitumine – solvavate väljendite kasutamine kannatanu suhtes vaadeldav käitumisena otsese

tahtlusega.

Lähtudes eeltoodust, leidis kohus, et kuna kohus ei tuvastanud P. K. käitumises KarS § 274 lg

1 tunnuseid, kuulub ta nimetatud süüdistuses õigeksmõistmisele. Samas kohus tuvastas

kohtuliku uurimisega, et P. K. käitumises esinevad KarS § 275 tunnused, mistõttu. tuleb tema

tegevus kvalifitseerida nimetatud sätte alusel. KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust

tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku

olukorda. Kuna KarS § 275 sanktsioon näeb ette kergemat karistust kui KarS § 274 lg 1

sanktsioon, on taoline ümberkvalifitseerimine võimalik.

T. K. ja M. M. osas asus kohus seisukohale, et nende käitumine on vaadeldav kuriteo

toimepanemisena KarS § 274 lg 1 järgi. Kohtuliku uurimisega on leidnud tuvastamist, et T. K.

ja M. M. jooksid politsei ametiauto juurde, kusjuures süüdistataval T. K.-l oli käes kurikas.

Kannatanu togimist kurikaga ülakeha piirkonda T. K. poolt, kelle käes oli kurikas ning

kannatanu autost väljarebimist mõlema süüdistatava poolt, mille tagajärjel jäi kannatanu kael

auto uksepiida vahele ja sai kannatada, tuleb käsitleda kehalise väärkohtlemisena.

Politseitöötajast kannatanu aadressil öeldut – „Kui Veel XXX-le tuled, lööme su maha“ ning

„Kebi autost välja“ tuleb hinnata kui otsest ähvardust kannatanu elule ja tervisele.

Ähvardusena kannatanu elu ja tervise suhtes tuleb hinnata ka tema ametiauto peksmist kurikaga

T. K. poolt ning käte ja jalgadega T. K. ja M. M. poolt. Kõik nimetatud tegevused on

käsitletavad vägivallategudena KarS § 274 mõttes.

Subjektiivsest küljest on süüdistatavate taoline käitumine hinnatav tegutsemisena otsese

tahtlusega.

Asjaolul, et kannatanu R. M. puhul oli tegemist avalikku korda kaitsva võimuesindajaga, on

kohus juba eelpool peatunud. Kuivõrd kannatanu vastavalt valvegraafikule täitis juhtunu ajal

tööülesandeid, on süüdistatavate poolne käitumine seotud kannatanu ametikohustuste

täitmisega.

KARISTUSE KOHALDAMINE:

Asja kohtulikul arutamisel ei tuvastanud kohus süüdistatavate puhul teo õigusvastasust ega süüd

välistavaid asjaolusid. Samuti ei tuvastanud kohus süüdistatavate puhul KarS § 57 ja § 58

ettenähtud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Ükski süüdistatav ei ole varem

kriminaalkorras kohtulikult karistatud olnud. P. K.-t ei ole karistatud ka väärtegude

toimepanemise eest (t.l. 70), T. K.-t oli väärtegude toimepanemise eest karistatud neljal (t.l. 66),

M. M.-t aga kolmel korral (t.l. 75-76).

Vastavalt KarS § 56 on karistamise aluseks isiku süü. P. K.-le karistuse kohaldamise osas asus

kohus seisukohale, et ta on süüdi tahtlikus kuriteos, mis seisnes politseitöötaja solvamises ning

tema suhtes halvustavate väljendite kasutamises. Asja kohtulikul arutamisel ei väljendanud P.

K. kahetsust toimepandu suhtes, püüdis oma käitumist õigustada ning süüdistada hoopis

kannatanut enda ning oma pere tagakiusamises. Arvestada tuleb ka asjaolu, et P. K. käitumisest

algasid sündmused, mis viisid vägivalla kasutamiseni kannatanu vastu teiste süüdistatavate

poolt. Lähtudes eeltoodust, kuid ka sellest, et P. K.-t ei ole varem karistatud, leidis kohus, et

vangistuse kohaldamine ei ole vajalik ning talle on võimalik kohaldada rahalist karistust, kuid

seda sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Ühtlasi kuulub P. K. rahalisest karistusest

mahaarvamisel tema poolt eelvangistuses ajavahemikus

22.11.-24.11.2004 a. viibitud aeg 3 päeva, milline vastab KarS § 70 lg 2 kohaselt üheksale

rahalise karistuse päevamäärale.

T. K.-le karistuse kohaldamisel arvestas kohus seda, et tema süü seisnes tahtliku, vägivaldse

kuriteo toimepanemises, kusjuures tema käitumine, võrreldes teiste süüdistatavatega oli kõige

aktiivsem. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et T. K. kasutas kuriteo toimepanemisel kurikat,

mille kasutamine kuriteo toimepanemisel lõi reaalse ohu kannatanu elule ja tervisele ning

millega ähvardamine tekitab kannatanus ilmselgelt suuremat hirmu oma elu ja tervise suhtes

kui vägivallatsemine ilma taolisi vahendeid kasutamata. Asja kohtulikul uurimisel ei

väljendanud T. K. kahetsust toimepandu suhtes ning püüdis oma teguviisi varjata, süüdistades

hoopis kannatanut enda tagakiusamises. Lähtudes eeltoodust, leidis kohus, et T. K.-le ei ole

võimalik kohaldada rahalist karistust, vaid talle tuleb kohaldada karistusena vangistust alla

sanktsiooni

keskmise

määra,

kuid

seda

tingimisi,

pannes

T.

K. katseajaks

kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. KarS § 68 lg 1 alusel kuulub T. K.-l ajavahemikus

22.11.-24.11.2004 a. eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, mistõttu tuleb tema

karistusest lugeda kantuks 3 päeva vangistust.

M. M. puhul arvestas kohus seda, et kuigi ka tema pani toime kuriteo, mis oli seotud vägivalla

kasutamisega kannatanu suhtes, oli tema osa võrreldes T. K.-ga vähem aktiivsem, samuti ei

kasutanud ta kuriteo toimepanemisel lisavahendeid. Samas ei väljendanud ka M. M. kohtulikul

arutamisel kahetsust ning muutis oma ütlusi võrreldes eeluurimisel avaldatuga. Kohus leidis, et

M. M.-le tuleb karistusena kohaldada lühemaajalist vangistust, kuid seda samuti tingimisi ning

panna ta katseajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb ka

M. M-l ajavahemikus 23.-25.11.2004 a. eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 3 päeva lugeda

karistusaja hulka ning lugeda selles osas kantuks.

Tsiviilhagi – esitatud YYY poolt summas 7965 krooni seoses politsei ametiautole tekitatud

tehniliste vigastustega, on toimikusse lisatud dokumentaalsete tõenditega põhjendatud ning

kuulub väljamõistmisele solidaarselt T. K.-lt ja M. M.-lt kui materiaalse kahju tekitajatelt.

Asitõend kõnesalvestis asub kriminaalasja juures.

KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt tuleb kõigilt süüdistatavatelt välja mõista riigi tuludesse sundraha

summas 5400 krooni seoses teise astme kuriteo toimepanemisega.

Teet Olvik

Kohtunik