1-06-2442\7 · 1-06-2442\7 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. veebruar 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-2442 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Juri Gontšarovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1,4; 199 lg 2 p 4,7,8; 209 lg 2 p 1,3; 202 lg 2 p 1; 263 p 3 järgi, U.S-i süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1,4; 199 lg 2 p 7; 201 lg 1 järgi, H.U süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7; 214 lg 2 p 4 järgi, J.U süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1,4; 199 lg 2 p 4,7; 200 lg 2 p 4,7; 121; 263 p 1 järgi, E.H süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, F.K süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,7,8; 202 lg 2 p 1 järgi, I.B ja K.G süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17 novembri 2006. a otsus Apellatsiooni esitaja Juri Gontšarovi kaitsja adv. Mariann Tusti Prokurör Andra Sild

Süüdistatav Juri Gontšarov ( Ugro)

sünd 12.09.1986.a Eesti kodanik, elukoht x Tallinnas, töötas mitteametlikult OÜ-s B, varem kohtu poolt karistamata

Kaitsja Adv. Mariann Tusti RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 17. novembri 2006.a otsus Juri Gontšarovi süüditunnistamises ja karistamises sisuliselt muutmata. Täpsustada kohtuotsuse põhiosa ning lugeda J. Gontšarovi poolt toimepanduks 14 kuriteoepisoodi,

2 millest 4 on esimese astme kuriteod.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Juri Gontšarov tunnistati süüdi KarS §-de 199 lg 2 p 4,7,8; 214 lg 2 p 1,4; 209 lg 2 p 1,3; 202

lg 2 p 1; 263 p 3; KrK §-de 141-1 lg 1 ja 188 järgi ning KarS § 64 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 5 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud 6 kuud ja 6 päeva arvati karistusaja hulka. Karistuse alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel U.S , H.U , J.U

, E.H, F.K, I.B ja K.G . Maria Lavrova mõisteti õigeks. Nende suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

KarS § 209 lg 2 p 1,3 järgi tunnistati J. Gontšarov (Ugro) süüdi neljas kelmuses: 19.01.2001.a Tallinnas Vilde tee 104 juures küsis J. R ajutiseks kasutamiseks jalgratta Blue

Fox. Sõitnud J.R kuuluva jalgrattaga Vilde tee 66 maja taha, kus Aleksei Gorelov tegi

ettepaneku müüa jalgratas maha ning jagada raha omavahel. Sellega nõustunud, sõitis Juri Ugro rattaga tagasi J. R juurde ja mõne aja möödudes küsis uuesti luba jalgrattaga sõitmiseks.

Juri Ugro sõitis uuesti Vilde tee 66 maja taha, kus andis jalgratta Aleksei Gorelovile, kes sõitis nimetatud jalgrattaga minema;

koos kohtueelses menetluses tuvastamata isikuga 2002 augustikuu algul õhtusel ajal

Tallinnas Akadeemia tee 48 trepikojas sai pettuse teel võõrast vara – J. V kuuluva mobiiltelefoni №kia 3310 väärtusega 700 krooni. Ettekäändel, et tal hakkas halb, kutsus Juri

Ugro J.V Akadeemia tee 48 trepikotta, kus vastavalt eelnevale kokkuleppele ootas neid

kohueelses menetluses tuvastamata isik, kes küsis helistamise ettekäändel J. V’ilt mobiiltelefoni. Juri Ugro veenmisel andis J.V mobiiltelefoni tuvastamata isikule, kes vastavalt eelnevale kokkuleppele Juri Ugroga lahkus majast koos telefoniga läbi avatud I korruse rõdu;

viibides 15.11.2002 kella 17.00 paiku koos Maria Lavrovaga Tallinnas Mustamäe tee 112 maja juures sai tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomise teel varalist kasu -

S.F kasutuses olnud I. F kuuluva mobiiltelefoni №kia 3310 3000.- krooni väärtuses.

Põhjendusel, et võlgneb kellelegi 600.- krooni, küsis Juri Ugro S. F mobiiltelefoni, et see panti panna. Seejuures lubas Juri Ugro telefoni S. F 18.11.2002.a. tagastada. Juri Ugro sõnu tagastamise kohta kinnitas ka Maria Lavrova. Uskudes Ugro ja Lavrova sõnu, andiski F oma

telefoni Juri Ugro kätte. Samal õhtul pantisid Maria Lavrova ja Juri Ugro eelnimetatud

3 mobiiltelefoni Tallinnas Vilde tee 123 asuvasse pandimajja; 2-3 päeva pärast ostsid selle 200.- krooni eest välja ning müüsid uuesti 600.- eest maha. Saadud raha jagasid Juri Ugro ja Maria Lavrova omavahel;

ajavahemikul 17.11.2002 kuni 24.11.2002 viibis koos tuvastama isikuga mitmel korral S. F elukohas Tallinn x. Luues tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse, sai Juri Ugro koos kohtueelses menetluses tuvastamata isikuga pettuse teel S. F tema emale I. F kuuluvat vara: kullast ja hõbedast ehteid ning fotoaparaadi Pentax, kokku vara 44 175 krooni väärtuses.

KrK § 188 järgi tunnistati Juri Gontšarov süüdi selles et 11.03.2002.a koos E.H-ga ,

Tallinnas Sõpruse puiesteel asuva Lepistiku bussipeatuse juures nõudis K.Bilt 300.- krooni sularaha üleandmist väidetava võla katteks. Pärast seda kui Juri Ugro oli pannud K.Bile jala taha, kukkus viimane selili maha. Koheselt lõi E.H kannatanut 5 korda

jalaga selga; samal ajal võttis Juri Ugro K.Bi portfellist püksirihma, mille pandlaga lõi 6 korda K.Bit selga. Seejärel visanud püksirihma kõrvale, lõi Juri Ugro kannatanu B 2 korda

jalaga kõhtu, 2 korda selga ning E.H 4 korda jalaga selga. Lisaks peksmisele ähvardas E.H, juhul kui kannatanu ei tasu 300.- krooni, teda Männiku karjääri viimisega.

KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi tunnistati J. Gontšarov süüdi selles, et ta 2002.a augusti alguses

Tallinnas Akadeemia teel asuva maja juures nõudis J. V, olles teda eelnevalt noaga ähvardanud, 100.- krooni sularaha üleandmist oma sõbra väidetava solvamise eest;

23.08.2004.a õhtul koos U.S-iga V. G elukohas Tallinnas x nõudis V. G 700 krooni suuruse võla tasumist, kuigi V.G tegelik võlg oli 100 krooni. Raha nõudmise käigus

ähvardas Juri Gontšarov koos U.S-iga kannatanut raha mittemaksmise korral karjääri sattumise ja kehavigastuste tekitamisega;

29.08.2004. kella 17.00 ajal Tallinnas Õismäe tee 10 maja juures koos Valeri Gorškovi,

Jevgeni Kuznetsovi ja Aleksandr Kornejenkoviga nõudis S. R olematu 500 kroonise võla

tasumist. Seejuures võttis Juri Ugro S. R käest mobiiltelefoni №kia 3310 väärtusega 200 krooni ning avaldas, et S. R saab telefoni tagasi pärast 500 krooni tasumist. Kuna kannatanu R nõudis oma telefoni vaatamata sellele tagasi, võttis Juri Ugro jope põuetaskust liigendnoa, vehkis sellega S.R näo ees, mille peale kannatanu hakkas taganema. S. R kinnituse peale, et tal tõepoolest raha ei ole, vastas Juri Ugro, et siis ei saa ka telefoni tagasi. Raha maksmiseks anti S.R aega järgmise õhtuni. 30.08.2004 õhtul nõudis Juri Gontšarov Tallinnas Õismäe tee 10 maja trepikoja ees jätkuvalt S. R raha tasumist. Kannatanu, kartes et teda hakatakse taas noaga ähvardama, loovutas Juri Gontšarovle 200 krooni;

03.09.2004 kella 23.50 paiku Tallinnas Õismäe tee 4 maja juures koos U.S-i , J.U

ja H.U-ga nõudis V. G olematu 800 krooni suuruse võla tasumist hiljemalt 04.09.2004. Pärast seda kui H.U oli löönud peaga V. G vastu pead ning U.S jalgadega kehasse, lükkas J.U V.G pikali. Seejärel hakkasid kõik neli

peksma V. G kehasse, esmalt rusikatega, seejärel jalgadega. Peksmise käigus küsis J.U

V. G, kas tal on pangakaart. Saanud eitava vastuse, lõi J.U V.G põlvega näkku. Seejärel tõsteti V.G püsti ning suunduti V.G elukohta, et temalt raha saada.

KarS § 202 lg 2 p1 järgi tunnistati Juri Gontšarov (Ugro) süüdi selles, et ta 23.08.2004.a

Tallinnas Ehitajate tee 74 juures ostis 350 krooni eest U.S-ilt 23.08.2004 öösel

Vilde tee 120 asuva Tallinna 63. Põhikooli juures Endriko Laulilt kuritegelikul teel saadud

4 mobiiltelefoni Siemens C62. J. Ugro oli teadlik, et telefon on saadud kuritegelikul teel. Järgmisel päeval, so 24.08.2004 pantis Juri Ugro koos F.K-ga telefoni 400

krooni eest Tallinnas Vilde tee 123 asuvasse pandimajja. Saadud raha jagasid Juri Ugro ja F.K omavahel.

KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi tunnistati Juri Gontšarov süüdi kolmes varguses:

04.09.2004 Valeri Gorškovi elukohas Tallinnas Õismäe tee x koos U.S-i , J.U

ja H.U-ga võttis ära V.G vara - juukselõikusmasina, arvuti CD-romi,

arvutiprogrammiga CD-plaadid kokku 875 krooni väärtuses Aleksei Krukovski CD-pleieri, mobiiltelefoni №kia 3310 kokku 700 krooni väärtuses;

09.09.2004 öösel tungis koos I.B ja F.K-ga Tallinnas Tammsaare tee 99a A. L garaažiboks ja varastasid kruvikeerajate komplekti 200 krooni väärtuses;

09.09.2004 öösel koos I.B ja F.K-ga püüdis võõra vallasasja

ebaseadusliku omastamise eesmärgil ukse lõhkumise teel tungida Tammsaare tee 99a asuvasse A. P garaažiboksi, kuid kuritegu jäi lõpule viimata politseitöötajate sekkumise tõttu, kes pidasid F.K ja Juri Ugro kinni.

KarS § 263 p 3 järgi tunnistati Juri Gontšarov süüdi selles, et ta 29.11.2004 kella 20.45 paiku

Tammsaare tee ja Ehitajate tee ristmiku lähedal pargis rikkus raskelt avalikku korda: Lükates

tahtlikult õlaga temast mööduvat V. K, kes tegi selle kohta vastava märkuse, hakkas Juri Ugro ebatsensuurseid väljendeid kasutades V. K sõimama. Seejärel suunas Juri Ugro V. K poole püstolimaketi, võttis maha kaitseriivistuse ja ähvardas V.K tapmisega. Pärast seda, kui V. K õnnestus Juri Ugrolt püstolimakett ära võtta, ta kinni pidada ning politsei välja ktsuda, jätkas Juri Ugro V.K ähvardamist füüsilise arveteõiendamisega.

APELLATSIOONI SISU

Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse osaliselt ja taotleb Juri Gorškovi õigeksmõistmist alljärgnevates kuriteoepisoodides ja talle mõistetud karistuse kergendamist:

K.Bi peksmises ja temalt raha nõudmises on kohus tuginenud kannatanu ja kannatanu ema ütlustele ning jätnud kõrvale E.H ja Gontšarovi ütlused. Viimased kinnitasid aga kohtus,

et sündmuses osales ainult E.H. Kaitsja viitas kohtuistungil, miks tuleks K.Bi ütlused kahtluse alla seada. Nimelt rääkis ta pärast sündmust oma emale hoopis sellest, kuidas teda

ründasid mingid eestlased ja tahtsid temalt telefoni röövida. Olukorras, kus K. Buslovil puudus igasugune vajadus valetada, ta seda ometi tegi.

Kohus leidis ebaõigesti, et J. Gontšarovi süü on tõendatud kannatanu Rudomjotovi suhtes väljapressimise toimepanemises. Kohus leidis, et J. Gontšarov, puhastades noaga oma küüsi,

tekitas kannatanus hirmu, ta tegi seda tahtlikult, arvestades kannatanu vanust ja tervislikku

seisundit. Milline oli kannatanu seisund sündmuse toimumise ajal, on siiani kindlaks

tegemata. Ei ole selge ka see, milline oli see seisund kohtuistungi toimumise ajal. Ütluste

andmisel kohtueelselt, ei ole olnud kannatanul vaja mingit kõrvalist abi. Kohtule esitas

kannatanu ema tõendid, millede kohaselt vajab tema poeg igapäevast kõrvalist abi.

Arengukavast aga selgus, et kannatanule meeldib käia klubis Decolte. Kaitsja taotlus kohtueelsel uurimisel kannatanuga vastastamiseks jäeti rahuldamata. Seega on otseselt rikutud süüdistatava kaitseõigust, kuivõrd tal on puudunud võimalus kannatanut küsitleda. Ka ei ole

põhjendatud kohtu seisukoht, et noaga küünealuste puhastamisel pidi J. Gontšarov ette

5

nägema, et selline igapäevane toiming tekitab kannatanus hirmu. Kindlasti ei saa tugineda

Gorškovi ütlustele, sest just tema oli see, kes väitis Gontšarovile, et Rudomjotov on talle võlgu. Seega ei saa juttugi olla väljapressimisest. Gorškovi ja ka kõigi teiste samas episoodis

osalenud isikute suhtes kriminaalasi lõpetati. Seetõttu võib Gorškov praegu rääkida, mida tahab.

Ebaõige on seisukoht, nagu oleks Rudomjotovi suhtes toime pandud kolm kuriteoepisoodi. Gorškovi avalduse kohaselt mindi nõudma talle väidetavalt võlgu olevat raha, mida aga nõutud ulatuses korraga ei saadud. Seega tuli käia Rudomjotovi juures mitmel korral. Seega

on tegemist ühe jätkuva episoodiga, mitte ajaliselt ja tahtelt eraldiseisvate episoodidega.

Sellisel kujul on Gontšarovile esitatud ka süüdistus. Seega on kohus neid episoode eraldi kvalifitseerides alusetult raskendanud Gontšarovi olukorda.

Apellant ei nõustu ka kohtu järeldustega kannatanu V episoodides. Kohus ei andnud

hinnangut kannatanu vastuolulistele ütlustele ja ka käitumisele. On äärmiselt ebausutav, et

pärast väljapressimist (100 krooni), kus kannatanul oli võimalik jääda koju, kutsuda abi ja

mitte Gontšarovile raha anda, ta seda siiski teeb ning veel enam, pärast seda nimetab väidetavat väljapressijat oma sõbraks ja läheb temaga välja jalutama. Kaitsja leiab, et kohtul tulnuks kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendada.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon on põhjendatud osas, mis puudutab S. Rudomjotovi suhtes väljapressimise käsitlemist maakohtu poolt kolme kuriteoepisoodina, ka süüdistus on esitatud

J. Gontsarovile jätkuvas väljapressimises S. Rudomjotovi suhtes. Seega on maakohus süüdistatava olukorda raskendanud. Prokurör on aga seisukohal, et nimetatud asjaolu ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Muus osas on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik.

Kaitsja toetas apellatsiooni, taotles süüdistatava osalist õigeksmõistmist ja karistuse kergendamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendatud üksnes osas, mis puudutab S.

Rudomjotovi suhtes 29.08-01.09.2004.a toimepandud kuriteo jätkuvust. Muus osas on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon selle tühistamiseks alust ei anna.

Kohtukolleegium märgib esmalt, et kõiki tõendeid on maakohtu istungil vahetult kontrollitud,

maakohus on neid analüüsinud, kogumis oma siseveendumuse kohaselt hinnanud, kohtu

järeldused on põhistatud. Kohtukolleegium nõustub valdavalt maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea vajalikuks KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatust lähtudes nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooni väidetest lähtudes rõhutab ringkonnakohus järgmist.

11.03.2002.a toimepandud KrK § 188 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on maakohus J. Gontšarovi põhjendatult süüdi tunnistanud. Kuivõrd mõlema süüdistatava, nii E.H kui

J. Gontšarovi ristküsitluse käigus on prokuröri taotlusel nende ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud ka kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning tuvastatud neis olulised

vastuolud, siis kohus on põhjendatult tõendite hindamisel süüdistatavate ütlused kõrvale

6

jätnud ja tuginenud kannatanu K. Buslovi ja tunnistaja M. Buslova ütlustele, millistes vastupidiselt apellatsioonis väidetule alust kahelda ei ole.

Kaitsja käsitleb M. Buslova kohtueelsel uurimisel antud ütlusi (avaldatud KrMS § 289 alusel

kohtuistungil tema ristküsitluse käigus /VII kd tl 109/) ühekülgselt ja vääralt.

Kohtukolleegium osundab, et M. Buslova sõnade kohaselt vastanud esmalt tema poeg küsimuse peale juhtunu kohta tõepoolest, et teda peksnud eestlased ja nõudnud telefoni. M.

Buslova, näinud poja hulgalisi vigastusi, öelnud, et saab tõe nagunii teada. Seepeale

jutustanud K. Buslov, kuidas Lepistiku peatuses kohtunud E.H ja J. Ugroga, kes mõlemad teda peksma olid hakanud ja 300 kroonist võlga nõudnud /II kd tl 5/. Neist ütlustest ei saa teha järeldust, nagu oleks kannatanu K. Buslov valetanud, ta avaldas oma emale tegelikud asjaolud, olles pisut järele mõelnud. Asjaolu, et ta ei soovinud koheselt emale oma

tuttavaid süüstama hakata, oli üksnes tema esmane reageering. Apellatsioonis väidetu ei

haaku maakohtu istungil tuvastatuga. Muuhulgas on E.H ennast kõne all olevas

kuriteos süüdi tunnistanud ning tema ütlused 300 krooni suuruse võla olemasolu kohta riimuvad kannatanu ütlustega.

29.-30.08.2004.a S. Rudomjotovi suhtes väljapressimise toimepanemise süüksarvamisega J.

Gontšarovile nõustub kohtukolleegium samuti. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et J.

Gontšarovi süüküsimuse otsustamisel ei olegi maakohus kannatanu ütlustele tuginenud.

Maakohus on leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tuvastatud teiste tõenditega, mis on omavahel haakuvad ja millede kahtluse alla seadmiseks puudub alus. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu kui tunnistaja ütlus ning seda võrdse jõuga. Apellandi viited kannatanu tervislikule seisundile tuginevad seda seisundit kajastavate

põhjalike meditsiinidokumentide /VI kd tl 219-233/ kontekstist väljarebitud üksikutele

fraasidele, mis pole tõsiseltvõetavad. Kannatanu tervislikku seisundit iseloomustavate

andmete alusel on maakohus põhjendatult loobunud kannatanu ülekuulamisest vahetult kohtuistungil ning kohtukolleegium kordab, et pole ka tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina arvestanud. Apellatsioonis esitatu, nagu ei oleks J. Gontšarov saanud ette näha, et kannatanus tekitab hirmu, kui ta noaga küünealuseid puhastab, ei ole põhjendatud. Maakohtus leidis tuvastamist, et 29.08.2004.a, s.o eelmisel päeval nõudis J. Gontšarov S. Rudomjotovilt raha ähvardavalt ja noaga vehkides. Seetõttu leidiski kohus põhjendatult, et järgmisel päeval, s.o 30.08.2004.a piisas kannatanus hirmu tekitamiseks ainuüksi noa nähtaval hoidmisest /lk 42/. Kohtuistungil üle kuulatud ja väljapressimises osalenud V. Gorškovi ütluste kahtluse alla seadmiseks puudub alus. V. Gorškovi ütlused riimuvad nii süüdistatava J. Gontšarovi enda

ütlustega kui ka teiste tõenditega. Apellatsioonis esitatud väide, nagu võiks V. Gorškov

rääkida mida tahes, on paljasõnaline ega anna alust tema ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks.

Apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus käsitlenud S. Rudomjotovi suhtes

toimepandud kuritegu vääralt eraldi mitme episoodina, nõustus ringkonnakohtu istungil ka

prokurör ning rõhutas, et maakohus on selles osas süüdistatava olukorda halvendanud, kuivõrd süüdistuses on käsitletud S. Rudomjotovi suhtes toimepandud väljapressimist ühe, jätkuva kuriteona. Kohtukolleegium osundab, et kohtuotsuse kohaselt on maakohus tõepoolest

J. Gontšarovi poolt toimepandud väljapressimist S. Rudomjotovi suhtes käsitlenud kolme kuriteoepisoodina ning leidnud, et nii 29. kui 30. augustil 2004.a. toimepandu on tõendatud, 01. septembril 2004.a. toimunu tõendatud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et selline minetus ei too endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist, vaid on kõrvaldatav kohtuotsuse täpsustamise teel. 29.30.08.2004.a. pani J. Gontšarov toime jätkuva väljapressimise S. Rudomjotovilt. Kokku on

7

J. Gontšarovile süüks arvatud neli KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, mitte aga viis, nagu märgib seda maakohus oma otsuses (lk 43 ja 44).

Maakohus tunnistas J. Gontšarovi süüdi J. Vlt 2002.a. augustis pettuse teel telefoni saamises KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi ja temalt noaga ähvardades 100 krooni üleandmise nõudmises KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi. Apellatsioonis seatakse kahtluse alla kannatanu J. V ütlused ja käitumine. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu ning osundab maakohtu põhjendustele, mis on veenvad ja tuginevad tõendite objektiivsele analüüsile (lk 38-39 ja 41). Kannatanu J. V on põhjalikult kohtuistungil küsitletud /VI kd tl 243-248/ ning kohtuistungi protokolli kohaselt ei

ole kohtumenetluse pooltel, sealhulgas kaitsjal tekkinud kahtlusi nende ütluste

usaldusväärsuses. Seetõttu on apellandi viide kannatanu ütluste vastuolulisusele alusetu.

Kannatanu kirjeldab temaga juhtunut loogiliselt ja arusaadavalt ning mis põhiline,

süüdistatava kohtuistungil avaldatud ütlustega riimuvalt. J. V ütluste sisust ei nähtu, et ta

oleks J. Gontšarovi oma sõbraks pidanud või nimetanud. Asjaolu, miks ta pärast J.

Gontšarovile 100 krooni andmist viimasega kohtuma läks, on kannatanu selgitanud – J.

Gontšarov lubanud talle 100 krooni tagasi anda /VI kd tl 246/. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on J. Gontšarovi poolt toimepandud kelmuses ja väljapressimises J. V suhtes tõendamiseseme asjaolud tuvastanud. Kahtlusi, nagu märgib apellant, ei esine.

J. Gontšarovile karistust mõistes on maakohus lähtunud KarS §-s 56 sätestatust, kohtu seisukohad on veenvalt põhistatud. Asjaolu, et eelpool märgitud põhjustel tuleb kohtuotsuses märgitud J. Gontšarovi poolt toimepandud kuritegude hulga – 15 kuriteoepisoodi, millest 5 on

esimese astme kuriteod – lugeda õigeks vastavalt 14 ja 4, ei too endaga kaasa mõistetud

karistuse leevendamist. Maakohus on nelja väljapressimise toimepanemise eest mõistnud J. Gontšarovile karistuseks 4 aastat vangistust, mis on KarS § 214 lg 2 järgi minimaalne karistus

ning moodustanud kuritegude kogumi eest liitkaristuse, suurendades üksikkaristustest raskeimat üksnes osaliselt. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, 342 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17. novembri 2006.a otsuse Juri Gontšarovi suhtes sisuliselt muutmata, täpsustades maakohtu otsuse põhiosas J. Gontšarovile süüksarvatud kuritegude arvu.

Malle Preimer Igor Amann J. Katskovskaja