1-05-142\11 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-05-142

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-142 (05249000021) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Liia Kazina süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 24. aprilli 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto süüdistatava Liia Kazina kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav Liia Kazina

elukoht: X , isikukood: X , töökoht: X

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

24. aprilli 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 21. novembrist 2006.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

2

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 11. detsembrist 2006.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 12. detsembrist 2006.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 24. aprilli 2006 otsusega mõisteti Liia Kazina süüdi ja karistati KarS § 274 lg 1 järgi rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o 12 500 krooni riigituludesse. KarS § 66 lg 1,

3 alusel määrati mõistetud rahaline karistus tasumisele ositi 10 kuu jooksul, kohustades L. Kazinat alates 2006. a maikuust tasuma igakuiselt 10. kuupäevaks vähemalt 1250 krooni kuni kogu rahalise karistuse tasumiseni.

Maakohus arutas L. Kazinale KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 14. jaanuaril 2005 kella 02.30 ajal X linnas X maja ees kasutas vägivalda ametikohuseid täitva võimuesindaja – Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva politseijaoskonna X konstaablijaoskonna juhtivkonstaabel V.K. suhtes, lüües viimast korduvalt rusikatega selja piirkonda.

L. Kazina ennast süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on L. Kazinale (endine Akperova) esitatud süüdistus täielikult tõendamist leidnud. Kohus leidis, et otsuse tegemisel tuleb eelkõige võtta aluseks kannatanu

ja tunnistaja J.Õ. ütlused. Kohtul ei ole alust kahelda nende tõepärasuses – need on

omavahel kooskõlas ja haakuvad ka kirjalike tõenditega. Süüdistatav kohtueelsel uurimisel

ütlusi ei andnud. Kohtuistungil süüdistatava poolt antud ütlused on vastuolus muude tõenditega, sh ka tema kaitseversiooni toetavate tunnistajate S.K. ja J.P. ütlustega. Peale

tunnistajate ütluste ärakuulamist kohandas süüdistatav enda ütlusi tunnistajate omadega.

Samas ei haakunud ka S.K. ja J.P. ütlused omavahel ning nendes oli olulisi erinevusi võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kohus leidis, et eelnimetatud tunnistajate ja süüdistatava ütlused on antud soovist vabastada L. Kazina vastutusest.

Kaitsja esitatud õigusvastasust välistavad asjaolud tõendamist ei leidnud.

Süüdistatav on esitanud mitmeid versioone väidetava politsei omavoli kohta, mistõttu

kannatanu käitumine oli käsitletav tema suhtes õigusvastase käitumisena. Süüdistatav on

asunud aktiivsele kaitsele väites, et on teinud mitmeid toiminguid, mis tema ütlusi võiks

kinnitada ja süütust tõendada (väidetavalt helistanud erinevatesse kohtadesse, filminud, rääkinud erinevate inimestega). Samas ei ole ta nende asjaolude kohta esitanud kohtule ühtegi

tõendit. Riigikohus on selgitanud, et juhul kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab

esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete

kontrollimiseks, puudub alus rääkida süüdimõistetu suhtes tekkinud kahtlustest, mis tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kohtus uuritud ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud tõendite põhjal ei ole hädaseisund tuvastamist leidnud ja seega ei saa rääkida ka hädakaitsest.

Süüdistatava tegevust ei saa käsitleda toimepanduna ka eksimuses teo õigusvastasust

välistavates asjaoludes. Tõendamist ei ole leidnud, et süüdistuses märgitule oleks eelnenud

3 mingid sündmused, mis annaks alust rääkida politseipoolsest väärast käitumisest ja olukorrast, mille tõttu süüdistataval oleks võinud tekkida ekslik arusaam toimuvast.

Kohus leidis, et arvestada ei saa prokuröri taotlust arvestada rahalise karistuse määramisel

päevamääraks 127 krooni, s.o süüdistatava 2003. a keskmise päevasissetuleku suurus. Kriminaalmenetlust on alustatud 14. jaanuaril 2005, seega oleks tulnud võtta aluseks andmed 2004. a saadud tulu kohta. Asjaolusid, mille tõttu 2004. a andmete kättesaamine kohtuistungi

ajaks oleks olnud takistatud, ei ole esitatud. 2003. a andmete kasutamine võib kahjustada

süüdimõistetava huvisid. Kuna 2004. a andmed ei ole kohtule teada, tuleb päevamäära arvestamisel KarS § 44 lg 2 aluseks võtta miinimumpäevamäär, s.o 50 krooni.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse karistuse mõistmisel aluseks võetud päevamäära ja

lõplikult kujuneva karistuse osas, mõistes L. Kazinale karistuseks rahalise karistuse 250 päevamäära, s.o 31 750 krooni riigituludesse.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult asunud seisukohale, et rahalise karistuse määramisel ei saa aluseks võtta 2003. a keskmist päevasissetulekut. Vastavalt KarS

§ 44 lg 3 arvutatakse keskmine päevasissetulek, lähtudes süüdimõistetu suhtes

kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta

andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Üldjuhul saadakse andmed Maksuja Tolliametist.

Deklaratsioonide esitamise tähtaeg on 31. märts. Vastavalt KrMS § 220 nõuab kohtueelne menetleja enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist Maksuja Tolliametilt või vajaduse korral

tööandjalt välja kahtlustatava või süüdistatava keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalikud andmed, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. 14. jaanuaril 2005 esitas menetleja järelpäringu L. Akperova maksustatava tulu väljaselgitamiseks. 18. jaanuaril 2005 väljastati

Maksuja Tolliameti Lõuna maksukeskuse Jõgeva teenindusbüroost tõend L. Akperova tulude kohta 2003. a. 3. veebruaril 2005 koostas menetleja kohtueelse menetluse kokkuvõtte, millele lisas ka teatise kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, millest nähtub, et tema keskmiseks päevasissetulekuks on 127 krooni. KrMS § 220 lg 2 alusel võivad

prokuratuur ja kohus vajaduse korral nõuda keskmise päevasissetuleku arvutamiseks

täiendavaid andmeid. Kohtumenetluse käigus ei tõusetunud küsimust päevasissetuleku

usutavusest, seda ei ole kaitsja ega süüdistatav vaidlustanud, mistõttu puudus prokuröril vajadus täiendavate andmete esitamiseks.

L. Kazina kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha L. Kazina suhtes õigeksmõistva otsuse.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole kohtuotsus piisavalt põhjendatud. L. Kazina kohtus antud ütluste kohaselt pidas ta ekslikult antud olukorras toimepandud tegu õiguspäraseks. KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tegelik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolud, mis välistavad teo õigusvastasuse. Tunnistajad J.P. ja S.K. ning süüdistatav on andnud ütlusi selle kohta et: - süüdistatav oli 2004. a lõpul ja 2005. a algul erinevate isikute käest saanud teada, et tema

ametikohustuste täitmine häirib oluliselt ebaseadusliku kalaäriga tegelevaid isikuid, kellega pidavat muuhulgas tegema koostööd ka kannatanu; - 2005. a algul jõudis süüdistatavani informatsioon (ähvardus), et kui ta oma ametialast tegevust ei lõpeta, siis tuleb tal tegemist teha politseiametnik V.K. ;

4

- 13. jaanuari 2005 pärastlõunal pandi süüdistatava vastu ajal, mil ta ametiülesannete tõttu

soovis välja selgitada ebaseaduslikke kala kokkuostjaid, toime kuritegu või kuriteokatse

(kindlakstegemata isikud soovisid takistada kala kokkuostja väljaselgitamist ja auto, milles viibis süüdistatav, koos kaastöötajatega teelt välja sõita);

- pärast kuriteokatset viibisid kuriteokatse toimepanemises osalenud isikud süüdistatava läheduses ja jälgisid neid; - saabudes oma ametkorterisse kuulsid nad naabritelt, et neid on juba otsinud politsei; - vahetult ametikorterisse saabumise järgselt ilmus nende korterisse V.K. ja nõudis selgitusi

isiku kohta, kes juhtis AS Peipsi Trade ametiautot ning küsis videokasseti järele, millega salvestati kuriteokatse; - V.K. lahkudes märkasid nad väljas liikuvaid politseipatrulle; - olles eelnevalt telefoni teel võtnud ühendust AS Peipsi Trade juhtkonnaga ja informeerides

neid olukorrast, helistas süüdistatav politsei hädaabinumbril, mis suunati politseiosakonda, kus töötas ka V.K. . Mingit abi süüdistatav politseisse helistamise järgselt ei saanud. Viidatud asjaolude koostoimest tekkis süüdistataval põhjendatud ettekujutus sellest, et V.K. ei tegutse mitte avaliku korra kaitse huvides, vaid kellegi erahuvides.

- Arusaama V.K. seadusevastasest tegevusest süvendas veelgi asjaolu, et ajal, mil

süüdistatav soovis koos töökaaslasega viia turvalisse kohta kuriteokatset jäädvustanud videofilmi, pidas neid kinni V.K. , kes asus ka nende autot jälitama ning auto peatumisel X maja ees asus selgitusi andmata tarvitama J.P. suhtes füüsilist vägivalda. Toodud asjaoludel sai ja pidigi süüdistataval tekkima objektiivne arusaam, et V.K. tegevus

on suunatud nendega arvete õiendamisele ja ebaseadluslike kala kokkuostjate kaitsele.

Arvesse tuleb siinjuures võtta veel süüdistatava hingelise erutuse seisundit ja manustatud arstimite mõju.

Süüdistatava sellist arusaama kinnitavad tema korduvad telefonikõned AS Peipsi Trade

esindajatele, milles ta informeeris asjaolust, et V.K. soovib nendega arveid õiendada,

samuti mitmed helistamised politsei hädaabinumbril, milles ta informeeris politseid V.K. ebaseaduslikust tegevusest. Viimase telefonikõne politsei hädaabinumbrile võttis süüdistatav tema poolt väidetava löömise toimepaneku vahetu jätkuna. See on seletatav üksnes asjaoluga,

et isiku tahtlus oli suunatud sellele, et tõkestada politseiametniku poolt toime pandavat

ebaseaduslikku rünnet, ja isik soovis selleks kutsuda abi politseist. Süüdistatava eksimuses olekut tõendab lisaks asjaolu, et ka kaks tema töökaaslast, kes kogesid samu asjaolusid (J.P.

ja V.K. ), said situatsioonist aru samaselt süüdistatavaga. Kui käesoleval ajal on politseiameti sisejuurdluse vms tulemusena tuvastatud, et V.K. tegevus 12./13. jaanuaril 2005 oli seaduslik, siis võttes arvesse kõiki vahetult enne kuriteoepisoodi toimunud sündmusi

ja süüdistataval olemasolevat informatsiooni, ei saanud ta olukorda hinnata teisiti kui V.K.

poolt toime pandud ebaseadusliku ründena. Süüdistatav tajus, et ta oli hädakaitseseisundis (kaitses kolleeg J.P. ebaseadusliku ründe eest) ja tema poolt rakendatavad kaitseabinõud vastasid ründe iseloomule.

Kohus on asunud ekslikule seisukohale, et kohtule pole esitatud ühtegi kontrollitavat tõendit

ülaltoodud asjaolude kinnitamiseks. Peale L. Kazina ütluste tõendavad teo õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu ka tunnistajate J.P. ja S.K. ütlused. Kohus on välja toonud vastuolud J.P. , S.K. ja L. Kazina ütlustes, kuid seda üksnes asjaoludes, mis eelnesid

vahetult väidetava kuriteo toimepanemisele. Ütlustes, mida tunnistajad ja süüdistav andsid

eelnevate, samal päeval aset leidnud sündmuste kohta (kuuldused ebaseaduslikust kalaärist, auto teelt väljasõitmise katse, jälitamine, V.K. visiit tunnistajate korterisse) ütluste vahel vastuolusid ei esine. Vastuolud tunnistajate ütlustes teatud asjaolude osas lubavad jätta need

ütlused nende konkreetsete asjaolude osas ebausaldusväärseteks, mitte aga tervikuna

tunnistajate ütlused kõrvale jätta. Ei ole tõenäoline, et kolmel isikul oleks olnud motiiv

5 mõelda välja sündmuste ahel seoses nende teelt väljasõitmisega kuni V.K. visiidini. Lisaks kinnitab süüdistatava ütlusi häirekeskuse telefonikõne salvestis.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokuröri apellatsiooni palus kaitsja jätta rahuldamata. Prokurör toetas tema poolt esitatud apellatsiooni ja palus selle rahuldada. Süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioonile vaidles prokurör vastu ja palus see jätta rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

KrMS § 331 lg 2 alusel arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Tulenevalt esitatud apellatsioonist, leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole vaidlust

selle üle (seda ei ole ka apellatsioonis vaidlustatud), et L. Kazina (käesoleval ajal kannab

perekonnanime O.T) lõi 14. jaanuaril 2005 oma ametikohustusi täitud politseiinspektorit V.K. korduvalt rusikatega selja piirkonda. Oma nimetatud tegevusega täitis L. Kazina KarS

§ 274 ettenähtud süüteo objektiivse teokoosseisu, s.o pani toime vägivalla võimuesindaja suhtes, seoses tema ametikohustuste täitmisega. Küll aga on apellatsioonis leitud, et L. Kazina tuleb talle süüksarvatud kuriteos õigeks mõista,

sest ta eksis õigusvastasust välistavas asjaolus. Apellatsioonis leitakse, et õigusvastasust välistavaks asjaoluks L. Kazina suhtes on hädakaitse, milles süüdistatav arvas end ekslikult tegutsevat. Ringkonnakohus leiab, et hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mille alusel oleks võimalik väita, et V.K. oleks L. Kazina suhtes pannud toime õigusvastase ründe või teinud taolisi toiminguid, mis annaksid L. Kazinale võimaluse arvata, et V.K. soovib tema või tema kaastöötajate suhtes neid toime panna.

Ringkonnakohtu arvates ei kinnita apellatsioonis esitatud loetelu, mis apellandi arvates peaks justkui tõendama tema eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus, taolise eksimuse tegelikku olemasolu. Apellatsioonis esitatud väite kohaselt oli taolise eksimuse esmaseks aluseks L. Kazina puhul

informatsioon, et tema ametikohustuste täitmine häirib ebaseadusliku kalaäriga tegelevaid isikuid ning kui ta oma tegevust ei lõpeta, siis tuleb tal tegemist teha V.K. . Samas ei ole L. Kazina avaldanud kohtuistungil, kes need isikud olid, kes talle taolist informatsiooni jagasid.

Ringkonnakohus leiab, et taoline üldsõnaline informatsioon, mis ei ole seostatav kellegi konkreetse tegevusega, ei saa olla aluseks arvamusele, et isiku ametialast tegevust ei sallita

või tema ametialane tegevus võiks ohustada tema enda või kaastöötajate julgeolekut, seda enam politseitöötaja poolt. Apellatsiooni väidete kohaselt pandi L. Kazina ja tema kaastöötajate suhtes 13. jaanuaril 2005 toime kuriteokatse, mille käigus püüti nende sõiduk teelt välja sõita, et takistada taolisel moel ebaseaduslike kala kokkuostjate väljaselgitamist. Samuti jälgisid kuriteokatse toimepanijad L. Kazinat ja tema kaastöötajaid vahetult pärast kuriteokatset.

6

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kriminaalasjas kogutud ühtki tõendit, mis kinnitaksid L. Kazina väidet, et nende sõidukit oleks püütud teel välja sõita. Ringkonnakohus

leiab, et juhul kui lugedagi L. Kazina ja tema töökaaslaste poolt kirjeldatud intsident

asetleidnuks, puuduvad igasugused tõendid, et see oli seotud L. Kazina ametialase tegevusega. Täiesti arusaamatuks jääb aga asjaolu, kuidas nimetatud intsidenti saaks siduda V.K. tegevusega.

L. Kazinal õigusvastasust välistavas asjaolus eksimuse esilekutsumise põhjusena on

apellatsioonis nimetatud ka fakti, et pärast jõudmist oma ametikorterisse, saabus mõne aja pärast sinna V.K. , kes nõudis selgitusi AS-le Peipsi Trade kuulunud sõiduki juhi kohta ning küsis videokasseti järele. Samuti see, et V.K. lahkudes märkas ta nende maja ümber tiirutavaid politseiautosid. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud asjaolud, ei saanud L. Kazinas tekitada arusaama, et V.K. teda või tema kaastöötajaid kuidagi ohustab. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt külastas J.K. tõepoolest J.P. ja S.K. elukohta. V.K. selgituste kohaselt soovis ta V.K. ile edastada kutset ilmumiseks politseisse. Pärast kutse üleandmist ta lahkus ning millestki muust kui kutse üleandmisest neile V.K. iga juttu

ei olnud. V.K. taolisi ütlusi kinnitavad ka tunnistajad J.P. ja V.K. . Mingit

politseiautode tiirutamist nende maja ümber tunnistajad ei märganud ning nad nägid vaid kuidas V.K. politseiautoga lahkus. Seega on ümber lükatud L. Kazina ütlused nagu oleks V.K. nõudnud S. Paninilt ja V.K. itl videokassetti ning väide, et nende elukoha ümber patrullisid pidevalt politseiautod. Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu, millele tuginedes on apellatsioonis väidetud, et V.K.

visiit S.K. juurde suurendas L. Kazinas arvamust, et V.K. on seotud ebaseadusliku

kalaäriga ning tema külastus seotud L. Kazina ametialase tegevusega. Seda enam, et S.P.

ja S.K. ütluste kohaselt toimus nende ja V.K. vaheline vestlus vaid kutse üleandmise teemal ning mingeid teisi teemasid ei puudutatud.

Ringkonnakohus, nõustudes apellatsioonis märgituga, et eksimuse hindamisel tuleb aluseks võtta objektiivse kõrvalvaataja mõiste, s.t kuidas oleks samalaadses olukorras toimuvast aru

saanud mistahes teine isik, leiab, et käesolevas olukorras puudus L.Kazinal igasugune alus arvamuseks, et V.K. püüab kuidagi takistada tema ametialast tegevust või ohustab teda või tema kaastöötajaid.

Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav ka apellatsiooni väide, et L. Kazina eksimust süvendas veelgi asjaolu, et V.K. oli üheks isikuks, kes pidas kinni S.P. poolt juhitud sõiduki.

Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et pärast S.P. poolt sõiduki peatamist, väljus sellest L. Kazina ning hakkas S.P. autost lahkumist takistada püüdnud V.K. kätega vastu selga peksma. Selleks hetkeks, mil L. Kazina asus V.K. lööma, ei olnud nad omavahel isegi mitte suhelnud. Seega oli L. Kazina isikuks, kes ründas V.K. i,

jättes seejuures isegi väljaselgitamata, mida politseitöötaja nendelt soovib. Arvestades 14. jaanuaril 2005 sündmuskohal kujunenud olukorda (S.P. juhib alkoholijoobes sõidukit, politsei palub tal pärast sõiduki peatumist esitada sõidudokumendid, mida viimane ei tee ning

püüab sõidukist parempoolse esiukse kaudu lahkuda, V.K. ja J.Õ. püüavad teda

takistada), leiab ringkonnakohus, et politseitöötajate eesmärgiks sündmuskohal oli kindlaks

teha alkoholijoobes sõidukit juhtinud isik ning nende tegevus ei ole kuidagi seostatav L.

Kazina ametialase tegevusega. Seega puudus ka L. Kazinal, kellega V.K. ja J.Õ. esialgu üldse ei tegelenud, igasugune alus arvata, et V.K. teda või tema töökaaslasi nende ametialase tegevuse pärast kuidagi ohustab.

7 Seega puudus L. Kazinal reaalne ja tõsiseltvõetav põhjus arvata, et V.K. teda ohustab ning ta tegutseb hädakaitseseisundis.

KarS § 44 lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära, juhul kui ta otsustab

mõista rahalise karistuse, süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvutatakse keskmine päevasissetulek lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta, või kui

nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele eelnenud aasta tulumaksuga maksustavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Kriminaalasi L. Kazina suhtes alustati 14. jaanuaril 2005. Lähtudes KarS § 44 lg 3 tulnuks L. Kazina päevasissetulek arvutada tema 2004 aasta tulumaksuga maksustavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks.

Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohus on L. Kazinale rahalise karistuse mõistmisel kõigiti järginud KarS § 44 lg 3 sätestatut, sest kohtule ei ole esitatud ühtki põhjendust, miks ei olnud kättesaadavad L. Kazina 2004 aasta andmed tema maksustatava tulu kohta. Asjaolu, et kohtumenetluse käigus kohus ei tõstatanud küsimust L. Kazina päevasissetuleku

kohta ei vabasta ringkonnakohtu arvates prokuröri kohustusest järgida seaduses sätestatut

ning ei anna kohtule õigust seadust rikkuda. Seda enam, et kohtuotsus käesolevas kriminaalasjas tehti 22. aprillil 2006.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus