1-06-5825\9 · Tallinna Ringkonnakohus

1-06-5825

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2006.a Tallinn Kriminaalasja number 1-06-5825 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Alina Koop Tõlk - Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 6. november 2006.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi J.R süüdistuses KarS § 289 ja § 214 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 5. septembri 2006.a otsus Apellatsiooni esitaja Lääne ringkonnaprokurör Merike Lugna ja kannatanu R.S Prokurör Merike Lugna Süüdistatav J. R Kaitsja

Mart Sikut RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu 5. septembri 2006.a otsus J.R suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 13. novembril 2006.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kannatanu võib esitada kassatsiooni üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KarS § 289 järgi oli J. R antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 1. jaanuaril 2006.a kella 18.00 paiku x maakonnas x vallas x bussipeatuses esitledes end politseiametnikuna käskis R.Sl istuda sõiduautosse, sõidutas ta x ujumiskoha juurde, kus ta lõi R. S kolm korda rusikaga näkku ja lasi gaasi, millega tekitas R. S füüsilist valu ja tervisekahjustusena ülehuule paistetuse ja pindmise haava. Ametiisikuna ametiseisundit ebaseaduslikult ära kasutades tekitas J. R R. S olulist kahju, mis väljendus selles, et politseiametnik kasutades ära teise isiku usalduse, kes läks temaga kaasa, peksis ja lasi gaasi näkku, käitudes sellega põhjendamatult õigusevastaselt,

2(5) millega kahjustas võimuorgani prestiiži ja autoriteeti, tekitades kehavigastusi, kahjustas sellega teise isiku seadusega kaitstud õigusi või huve.

KarS § 214 lg 1 järgi oli J. R antud kohtu alla selles, et tema ametiisikuna kasutas ebaseaduslikult 1. jaanuaril 2006.a kella 18.00 paiku x maakonnas x vallas x bussipeatuses, esitledes end politseiametnikuna, käskinud R. S istuda sõiduautosse, sõidutas R. S x ujumiskoha juurde, kus peksis teda kolmel korral rusikaga ning lastes gaasi näkku, nõudis R. S 10 000 krooni tasumist väidetavalt valurahana E. R peksmise eest. Seega nõudis J. R R. S suhtes vägivalda kasutades varalise kasu üleandmist.

2. Pärnu Maakohtu 5. septembri 2006.a otsusega mõisteti J. R süüdistuses KarS §-e 214 lg 1 ja 289 järgi õigeks, sest ei leidnud tõendamist, et J. R oleks R. S suhtes vägivalda tarvitanud ja temalt raha välja pressinud.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb Lääne ringkonnaprokurör kohtuotsuse tühistamist J. R õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 289 järgi ja uue otsuse tegemist, millega J. R süüdi mõista KarS 289 järgi ja karistada rahalise karistuseha 45 päevamäära ulatuses summas 6115 krooni. J. R õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 214 lg 1 järgi prokurör ei vaidlusta. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus tõendeid ühekülgselt ja puudulikult uurinud, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu on kohus jõudnud ekslikule seisukohale J. R süü puudumise kohta. Prokurör on palunud KarS § 339 lg 2 alusel tunnistada KarS §-s 338 punktis 1 sätestatud kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus kriminaalmenetlusõiguse muuks oluliseks rikkumiseks. Tõendatud on, et R. S osales 1. jaanuari 2006.a varahommikul kakluses E. R, mille tagajärjel ta sai vigastusi. Kannatanu R. S ütluste kohaselt lõi J. R teda sama päeva õhtul kolm korda rusikaga näkku ja lasi gaasi, mistõttu tal olid silmad punased ja jooksid vett. Ta ei ole kunagi väitnud, et kõik arsti poolt fikseeritud vigastused tekitas talle J. R. Tunnistajate V. P, E. S ja M. L ütluste kohaselt olid õhtul R. S huuled rohkem paistes kui hommikul ning silmad olid vesised ja punased. Ka tunnistaja U. J on kinnitanud, et kannatanu silmad olid punased ja vesised. Kohus arvestas tunnistaja H. V ütlusi, et mingisugust peksmist ega gaasilaskmist ei toimunud. Kannatanu sõnul leidis peksmine ja gaasilaskmine aset väljaspool autot. Kuna H. V autost ei väljunud, siis ei pruukinud ta kõiki sündmusi pealt näha, sest õues oli pime. Tunnistaja H. V ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest ta on J. R elukaaslane. Kui jutuajamine oleks toimunud nii rahumeelselt nagu J. R kinnitab, siis ei oleks kannatanul olnud põhjust saadud vigastuste fikseerimiseks kiirabisse pöörduda. Prokurör peab arusaamatuks J. R käitumist, kes on jutuajamiseks sõitnud mööda kõrvalisi teid ning selle lõppedes ei viinud R. S mitte koju ega x bussipeatusesse, kust ta auto peale võttis, vaid kannatanu kodust umbes 500 meetri kaugusele. Igal kodanikul on õigus eeldada, et politseiametnik tema vastu vägivalda ei kasuta, kuid J. R kasutas seda õiguspärast ootust kuritegelikult ära.

Kannatanu R. S taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega J. R süüdi mõista ja karistada KarS §-de 289 ja 214 lg 1 järgi. Kannatanu kinnitab, et ta sai 1. jaanuari 2006.a varahommikul kakluse käigus vigastusi, kuid J. R vigastas uute löökidega varem vigastatud kohti veelgi rohkem. Kohus on jätnud tähelepanuta lihtsa asjaolu – katkist asja saab veel katkisemaks lüüa. Lisaks lasi J. R talle gaasi näkku, mistõttu silmad olid punased ja jooksid vett. Tema ütlusi kinnitavad tunnistajad P, J, R, L, S ja E. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt. Tunnistaja H. V on J. R elukaaslane ja annab seetõttu ütlusi tema kasuks. Kohtuotsus ei rajane kohtus käsitatud tõenditele ja

3(5) ei ole objektiivne. Apellandi kui alaealise suhtes oli politseiniku omaalgatuslik juurdlus ja vägivalla kasutamine šokeeriv. Kuna J. R küsis R. S vägivalla tarvitamise käigus korduvalt raha, siis peab apellant sellist käitumist väljapressimiseks. Apellant peab temalt õigusabikulude väljamõistmist ebaõiglaseks, sest ta oli sündmuste toimumise ajal alaealine, praegu kutsekeskkooli õpilane, mistõttu tal sissetulekud puuduvad.

4. Ringkonnakohtu istungil prokurör ja kannatanu toetasid esitatud apellatsioone, süüdistatav J. R ja tema kaitsja taotlesid kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks kindlaks määrata apellatsioonikohtu volitused esitatud apellatsioonide läbivaatamisel. KarS §-s 289 sätestatud süüteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on ametiisiku poolt ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine ja olulise kahju tekitamine teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud korduvalt kohtute tähelepanu sellele, et süüdistuses ja kohtuotsuses oleks täpselt fikseeritud, millise kahjuliigiga on tegemist ja milles konkreetne kahju seisneb, (nt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3-1-1-45-96 T. S. süüdistusasjas – RT III 1996, 19, 257). J. R on antud süüdistatavana KarS § 289 järgi kohtu alla muuhulgas selles, et ta kasutas ära ebaseaduslikult ametiseisundit, millega kahjustas võimuorgani prestiiži ja autoriteeti ning teise isiku seadusega kaitstud õigusi või huve. Süüdistusest ei nähtu, mis ametikohal süüdistatav töötas ja millise võimuorgani prestiiži ja autoriteeti ta rikkus. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, mis vahe on süüdistuse esitaja arvates mõistetel prestiiž ja autoriteet, sest Eesti keele sõnaraamatu (ÕS 1999) kohaselt on need samatähenduslikud sõnad. Lisaks sellele ei ole süüdistuses konkreetselt märgitud, millist kahju J. R kannatanu R. S tekitas, sest süüdistuse tekstis kasutatud sidesõna „või“ on üht või teist kahju liiki välistav. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks KrMS § 268 lg-le 8 tuginedes süüdistatavale etteheidetud tegusid ringkonnakohtus muuta. Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta vaid kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. novembri 2005.a määruses nr. 3-1-1- 130-05 A. L süüdistusasjas korranud oma 4. novembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-24-05 väljendatud seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (RT III 2005, 44, 429). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 25. septembri 2006.a otsuses nr 3-1-1- 69-06 T. T süüdistusasjas märkinud, et kuna KrMS § 331 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus arutada kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, siis sellest põhimõttest lähtuvalt ei tohi kriminaalasja arutav kohus asuda omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult "parandama". Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb eelkirjeldatud rikkumist lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (RT III 2006, 32, 272). Seetõttu on kohtukolleegium

4(5) seisukohal, et J. R süüdimõistmist KarS § 289 järgi ei ole kohtukolleegiumil võimalik isegi mitte kaaluda, sest J. R selle paragrahvi järgi esitatud süüdistus on ebakonkreetne ja vastuoluline. 5.2 Teiseks analüüsib kohus prokuröri ja kannatanu apellatsiooni põhjenduste ja taotluste vastavust kriminaalmenetluse seadustiku sätetele. Prokurör on palunud KarS § 339 lg 2 alusel tunnistada KarS §-s 338 p 1 sätestatud kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus kriminaalmenetlusõiguse muuks rikkumiseks. Kannatanu ei ole oma apellatsioonis ühelegi KrMS §-s 338 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alusele viidanud, kuid apellatsiooni motiveerivas osas heidetakse esimese astme kohtule ette seda, et kohtuotsus ei rajane kohtus käsitatud tõenditel ega ole objektiivne. KrMS § 338 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused: 1) kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus; 2) materiaalõiguse ebaõige kohaldamine; 3) kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine; 4) mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. KrMS § 339 lõikes 1 punktides 1-10 on loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis KrMS § 341 lg 1 kohaselt tähendab seda, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astmele uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. KrMS § 341 lg 2 sätestab, et kui rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega on kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kohtuotsuse tühistamise iseseisvad alused, mistõttu prokuröri taotlus tunnistada kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse sätetega. Prokuröri apellatsioonist ei nähtu, milles seisnes kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus, s.t. millised tunnistajad jäeti üle kuulamata, kirjalikud tõendid avaldamata ja uurimata või kohtumenetluse poolte taotlused rahuldamata. Ka kannatanu apellatsioonis ei ole märgitud, milline tõend on jäänud esimese astme kohtus kontrollimata ja miks süüdistab kannatanu kohut ebaobjektiivsuses. Prokurör ja kannatanu ei ole apellatsioonis taotlenud ringkonnakohtu istungil esimese astme kohtuistungil uurimata jäetud tõendite uurimist. Kuna prokurör ja kannatanu ei taotle ringkonnakohtu istungil tõendite uurimist, siis ei saa nad taotleda süüdimõistva kohtuotsuse tegemist motiivil, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Kui apellandid leiavad, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, kuid ei taotle apellatsioonikohtu istungil tõendite uurimist, siis ei saa nad puudulike tõendite põhjal taotleda mitte J. R süüdimõistmist, vaid kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör, süüdistatav, kaitsja ja kannatanu on nõustunud kohtuliku uurimise lõpetamisega ega ole esitanud taotlusi selle täiendamiseks (II kd tl 49) ning nad ei viita nendele tõenditele ka esitatud apellatsioonides, mistõttu kohtukolleegium peab prokuröri ja kannatanu apellatsioonide väiteid kohtuliku uurimise ühekülgsusest, puudulikkusest ja ebaobjektiivsusest põhjendamatuteks. 5.3 Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on kontrollinud kohtueelses menetluses kogutud tõendeid – kuulanud üle kannatanu, süüdistatava,

5(5) tunnistajad ja uurinud kirjalikke tõendeid. Lisaks sellele on kohus rahuldanud taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtuistungil kontrollitud tõendeid hinnates on kohus jõudnud järeldusele, et J. R esitatud süüdistus KarS § 289 ja 214 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on oma järeldusi motiveerinud. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks süüdistatava J. R ütlused ning suhtub kriitiliselt kannatanu R. S ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kohtukolleegiumi arvates väärib tõendite hindamisel tähelepanu seegi, et kannatanu esitas politseile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks alles 16. jaanuaril 2006.a., s.o. kaks nädalat pärast väidetavat peksmist. Avalduse tekstist nähtub, et ta esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks kohe pärast seda, kui ta oli samal päeval J. R venna peksmise ja talle kehavigastuste tekitamise suhtes teises kriminaalasjas üle kuulatud (I kd tl.4). Kriminaalasja materjalidega on tõendatud seegi, et R. S ja ta sõbrad püüdsid enne seda kuupäeva J. R kokkulepet sõlmida R. S enda suhtes alustatud kriminaalmenetluse suhtes.

Prokuröri ja kannatanu apellatsioonides esitatakse omapoolne nägemus 1. jaanuaril 2006.a aset leidnud sündmuste kohta, kuid ei põhjendata, miks nad ei nõustu kohtuotsuses toodud motiividega. Kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuses toodud põhjenduste ja motiividega, ei pea neid vajalikuks KarS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks korrata.

5.3 KrMS § 189 lg 2 kohaselt otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 191 lõike 1 sätestab, et kui menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib otsustuse vaidlustada vastavalt KrMS § 228 või 229 sätetele, apellatsioonis või kassatsioonis või KRMS 15. peatüki kohaselt. Pärnu Maakohtu 5. septembri 2006.a. määrusega nõuti kannatanu R. Salumäelt välja 2316.34 krooni talle osutatud õigusabi eest. Kuna kohus otsustas kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohtumäärusega, siis tulnuks kannatanul seda vaidlustada mitte apellatsioonis, vaid 15. peatüki kohaselt määruskaebusega. Seetõttu käsitleb kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni seda osa, milles ta vaidlustab temalt välja mõistetud kohtukulusid, määruskaebusena ja vaatab selle läbi KrMS 15. peatüki kohaselt.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Jüri Paap