1-04-19\6 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-04-19

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2006 a. Tallinn Kriminaalasja number 1-04-19 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Julia Senkevitš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 4. oktoober 2006 a. Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi A.M süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 § 201 lg 2 p 1 ja § 200 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25. mai 2006.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.M Prokurör Eve Soostar Süüdistatav A.M Kaitsja

Jugans Grossmann RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 25. mai 2006.a otsus A.M suhtes jätta muutmata ja tema apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 10. oktoobril 2006.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul advokaadi vahendusel alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 25. mai 2006.a otsusega mõisteti A. M süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi 10 kuulise vangistusega, KarS § 201 lg 2 p 1 järgi 7 kuulise vangistusega ja KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aastase vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja § 64 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 16. jaanuar 2004.a.

KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõisteti A. M süüdi selles, et ta 6. augusti 2003.a öösel grupis koos A. S sisenes K. B kuuluvasse tuppa x, kus A. S lõi K. B kaks korda rugikaga

2(4) näkku ja ühe korra jalaga vastu pead. A. M samal ajal võttis K.B kuuluva televiisori koos distantsjuhtimispuldiga Samsung väärtusega 2800 krooni. Pärast seda mõlemad koos televiisoriga väljusid toast. A. M mõisteti veel süüdi ühes varguses ja ühes võõra vara omastamises, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata.

2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav A. M KarS § 200 lg 2 p 7 järgi enda õigeksmõistmist. Kui kohus leiab, et tema süü on siiski mingil määral tõendamist leidnud, siis palub end süüdi mõista KarS 257 järgi sätestatud omavolis ja karistamisel piirduda vahi all viibitud ajaga. Apellatsiooni motiivide kohaselt andis A. M kohtuistungil õigeid ütlusi. Kohtueelse menetluse käigus antud ütlused ei ole õiged, sest uurija kirjutas tema poolt antud ütlused üles moonutatult ja liiga üldsõnaliselt. Uurija oli huvitatud kohtueelse uurimise võimalikult kiirest lõpetamisest ja kriminaaltoimiku prokurörile saatmisest. Tunnistaja V. E ei saanud teada mis toas toimus, sest teda seal ei olnud. Tunnistaja I. Ü ütlused ei vasta tõele, sest need on kirjutatud uurija etteütlemise järgi. Kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest ta ei mäleta toimunut. Karistuse mõistmisel palub arvesse võtta seda, et tal on olemas kindel elukoht, tal on keskharidus ja tal on võimalus asuda kohe pärast vabanemist tööle. Kuna on viibinud juba üle kahe aasta vahi all, siis on tal olnud aega elu üle järele mõelda ja lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna.

3. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav A. M loobus taotlusest kvalifitseerida kuritegu KarS § 257 järgi omavolina. Ta toetas apellatsiooni taotlust enda õigeksmõistmise ja karistuse vähendamise kohta. Kaitsja toetas tema taotlust. Prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

4.1 Kohtukolleegium on seisukohal, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks kannatanu K. B ja tunnistaja I. Ül eeluurimisel antud ütlused ning suhtub kriitiliselt süüdistatavate A. S ja A. M poolt kohtuistungil antud ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 etteantud õigust kasutades vajalikuks korrata.

4.2. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et A. M on süüdistatavana televiisori röövimises üle kuulatud 16. jaanuaril ja 27. jaanuaril 2004.a. Ta on andnud ütlusi, mille kohaselt süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi on talle arusaadav ning ta tunnistab end täielikult süüdi. Röövimise asjaolude kohta on ta andnud detailseid ütlusi, mis langevad kokku kannatanu K. B ja tunnistajate I. Ü ja V. E ütlustega. Mõlema protokolli lõppu on A. M omakäeliselt kirjutanud, et protokoll on tema poolt läbi loetud ja kirjutatud tema sõnade järgi õigesti. Seda asjaolu on ta kinnitanud oma allkirjaga. Järelikult on A. M protokolli sisuga nõustunud. Seetõttu ei soostu kohtukolleegium A. M apellatsiooni väitega, et uurija on protokollides tema ütlusi moonutanud. Lisaks sellele langevad A. M süüdistatavana antud ütlused kokku A. S süüdistatavana antud ütlustega.

3(4) 4.3 Kannatanu K. B on 6. augusti 2003.a öösel, s.o. vahetult pärast röövimise toimepanemist teinud politseile avalduse ja ta on tunnistajana üle kuulatud ning kannatanuks tunnistatud. Täiendavalt kuulati kannatanu K. B üle 27. novembril 2003.a. Kõikidest protokollidest nähtub, et K. B on andnud juhtunu kohta detailseid ütlusi, mis haakuvad tunnistajate I. Ül ja V. E ning süüdistatavate A. S ja A. M süüdistatavatena antud ütlustega. Ka kannatanu K. B on protokollide lõppu omakäeliselt märkinud, et protokollid on kirjutatud tema sõnade järgi õigesti ning mingeid täiendusi tal ei ole. Seda on ta tõestanud oma allkirjaga. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kannatanu K. B ütlused on uurija poolt välja mõeldud. 17. mail 2006.a toimunud kohtuistungil kannatanu K. B poolt antud ütlustest nähtub, et pärast peksmist ta tervis halvenes sedavõrd, et viibis mitu kuud haiglaravil. Käesolevaks ajaks on ta invaliidistunud, sest on kaotanud mälu. Ka röövimise kohta ei mäletanud ta enam midagi. Samas märkis ta, et kohtueelsel uurimisel mäletas kõike ja rääkis õigust (VI kd. tl 236-237). Seetõttu avaldas kohus KrMS § 289 alusel kannatanu K. B ristküsitluse käigus tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kuna kannatanu K. B kaotas mälu alles mitu kuud pärast tema röövimist, siis peab kohtukolleegium ennastõigustavaks süüdistatava A. M väiteid selle kohta, et kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei tuleks tema mälukaotuse tõttu tõendina arvesse võtta.

4.4 Tunnistaja V. E on nii kohtueelsel uurimisel kui kohtuistungil andnud ütlusi, mille kohaselt läbipekstud kannatanu K. B rääkis talle, et „Ljošad“ käisid korteris, andsid peksa ja viisid televiisori ära. Vahetult enne seda oli tunnistaja V. E läbi akna näinud, kuidas kaks noormeest majast väljuvad ja üks neist televiisorit kannab. Tunnistaja V. E ei ole kunagi väitnud seda, et ta oleks olnud peksmise ajal kannatanu K. B korteris, vaid ta rääkis ülekuulamistel seda, mida kannatanu K. B oli talle rääkinud. Seetõttu peab kohtukolleegium apellatsiooni väiteid tunnistaja V. E ütlusi puudutavas osas eksitavateks.

4.5 KrMS § 291 p 4 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise, kui tunnistaja asukohta ei ole suudetud kindlaks teha. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et tunnistaja I. Ü kohtu poolt saadetud kutsetele ei reageerinud (6 kd tl 268). Tema puudumise tõttu lükati kohtuistungeid korduvalt edasi. Kohus kohaldas tema suhtes sundtoomist kõikidest võimalikest asukohtadest, kuid politsei teda nendest ei leidnud. Lõpuks esitas politsei kohtule teatise, et I. Ü asukoht on teadmata (6 kd tl 283, 305-306). Viimasel, s.o. 8. mail 2006.a toimunud kohtuistungil avaldas kohus prokuröri taotlusel tunnistaja I. Ü kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtuistungi protokolli kohaselt on A. M kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann samuti leidnud, et kuna tunnistaja I. Ü elukohta ei ole suudetud kindlaks teha, siis on võimalik avaldada tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused (7 kd tl 12). Seetõttu jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks kaitsja poolt apellatsioonikohtu istungil kohtuvaidluses käigus esitatud seisukoht, mille kohaselt ei olnud kohtul alust tunnistaja I. Ü ütluste avaldamiseks ja nendega arvestamiseks.

4.6 A. M karistust mõistes on maakohus lähtunud KarS §-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega A. M karistuse mõistmise osas ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonist ei nähtu, et Harju Maakohus oleks A. M karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Apellatsioonis kirjeldatud asjaolud ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid ega vähenda süüdistatava süüd. Kaebuses pole esitatud ka süüdistatava isiku kohta selliseid andmeid,

4(4) mis tingiksid kindlasti talle mõistetud karistuse kergendamist. A. M on varem samaliigiliste kuritegude eest korduvalt karistatud, sealhulgas vangistusega. KarS § 200 lg 2 näeb ette karistusena kuni kolmeaastase vangistuse. A. M karistati röövimise toimepanemise eest kolmeaastase vangistusega, seega sanktsiooni alammääras. Lisaks sellele kohaldati talle KarS § 63 lg 2 ja § 64 alusel liitkaristuse mõistmisel karistuste katmise printsiipi, ehkki kohus oleks võinud liita mõistetud karistused kas osaliselt või täielikult. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium A. M apellatsioonis esitatud taotlusega piirduda tema karistamisel vahi all viibitud ajaga.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 25. mai 2006.a otsus A. M suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava

Malle Preimer Ene Randmäe