1-06-6160\5 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-6160 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Julia Senkevitš

Kriminaalasi V.A süüdistus KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. juuli 2006. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava V.A kaitsja Indrek Sirk Prokurör Aleksander Tšitšerov

Süüdistatav V.A

sünd 14.04.1983.a. Eesti kodanik, elukoht x , varema kahel korral karistatud, viimati 05.04.2004.a. Ida-Viru Maakohtu poolt KarS § 424 järgi rahalise karistusega 8000 krooni

Kaitsja Adv. Juho Aule RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 10. juuli 2006.a. otsus V.A süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

V.A tunnistati KarS § 424 järgi süüdi ja karistati 45 päevase vangistusega, mida

KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati, kandmisele kuluvaks karistuseks mõisteti 30 päeva vangistust. Tema suhtes kohaldati KarS § 74 sätteid katseajaga 18 kuud.

V.A tunnistati süüdi selles, et olles 05.04.2004.a. KarS § 424 järgi karistatud

mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, taas 17.12.2005.a. kell 5.40 juhtis Tallinnas Nõmme teel sõiduautot Opel Vectra, olles joobeseisundis.

APELLATSIOONI SISU

17.12.2005.a. asus V.A mootorsõidukit juhtima, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Selle tingis ähvardus lüüa puruks auto klaasid. Et politseil ei olnud võimalik patrulli kohale saata, asus V.A sõidukit juhtima, kuid tagurdades libises sõiduki tagaosa kraavi, kus see seisis ka politsei saabudes. V.A andis puhtsüdamlikud seletused. Väärteo korras karistati teda LS § 74-17 lg 1 alusel rahatrahviga 6000 krooni.

Lisaks väärteokaristusele alustati sama sündmuse osas ka kriminaalmenetlust KarS § 424 tunnustel. Harju Maakohus asus seisukohale, et V.A pani toime kaks tegu ning karistas teda tingimisi vangistusega.

Põhiseaduse § 23 lg 3, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli 1. lõikest tuleneb keeld mõista isiku üle kohut või karistada teda teo (õigusrikkumise) eest, milles ta vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selle põhimõtte kohaldamist on käsitlenud Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-24-03 selgitanud,

et KarS § 329 ja 424 inkrimineerimisel on need kuriteod ideaalkonkurentsis, st mõlemad kuriteod on pandud toime ühe ja sama teoga, mistõttu tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 63 lg 1 ja mõista karistus vaid raskeimat karistust ettenägeva paragrahvi järgi. Kaitsja viitab veel Riigikohtu otsusele 3-1-1-125-03.

Kaitsja on eelnevat silmas pidades seisukohal, et V.A karistamine KarS § 424 järgi ei ole

seaduslik. Liiklusõnnetuse asjaolusid hinnates on ilmselge, et ebaõige kiiruse valik ja tagurdamisel selle ohutuses mitteveendumine olid tingitud tarbitud alkoholist ja sellest otseses põhjuslikus seoses. Apellant on seisukohal, et V.A poolt on toime pandud üks tegu, mis

vastab mitmele süüteokoosseisule KarS § 63 lg 1 mõttes. Teoks, mille ta toime pani, oli mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes. Nimetatud tegu hõlmas ka saabunud tagajärje. KarS

§ 63 lg 1 alusel määratakse juhtudel kui üks tegu vastab mitmele süüteokoosseisule, üks karistus. Kõne all oleva teo eest on V.A-le karistus määratud. Eelnevat arvestades on V.A

karistamine kriminaalmenetluses põhiseaduse § 23 lg 3 sätestatud

ne bis in idem põhimõtte rikkumine.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust, otsus tuleb muutmata jätta.

3 Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega Põhiseaduse §-s 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamisest vaidlustatud süüdistusasjas ning peab vajalikuks rõhutada, et

kohtupraktikas on Riigikohtu poolt aktsepteeritult asutud seisukohale, et väärteo ja kuriteo

ideaalkonkurents on võimalik siis, kui ühe teoga kahjustati kahte erinevat õigushüve ja

seadusandja on pidanud vajalikuks kaitsta ühte õigushüve väärteomenetluse korras, teist

kriminaalmenetluse korras (Riigikohtu otsused 3-1-1-43-01; 3-1-1-63-01; 3-1-1-88-02). Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-88-02 tuleneb, et ka Euroopa Inimõiguste Kohus on väljendanud seisukoha, et mitte alati, kui süüdistused erinevates õigusrikkumistes põhinevad ühel ja samal

teol, ei ole tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7.

lisaprotokolli 4. artikli rikkumisega. Nimetatud juhtumite puhul tuleb kontrollida, kas neil

õigusrikkumistel on samad olulised koosseisulised tunnused või mitte, st. kas õigusrikkumised, mis on esmapilgul moodustunud ühest teost, hõlmavad koosseisult teineteist tervenisti.

V.A asus 17.12.2005.a. sõidukit juhtima alkoholijoobes, ei veendunud manöövrit alustades selle ohutuses ja tagurdas teelt välja kraavi, põhjustades sellega liiklusõnnetuse ja varalise kahju sõiduki omanikule. 16.01.2006.a. otsusega väärteoasjas karistati V.A LS § 74-17 lg 1 alusel, s.o liiklusnõuete rikkumise eest, millega tekitati varaline kahju. Kuivõrd V.A oli 05.04.2004.a. Ida-Viru Maakohtu otsusega KarS § 424 järgi karistatud, siis V™S

§ 29 lg 1 p 4 alusel lõpetati väärteomenetlus LS § 74-19 järgi ja suunati asi kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 424 tunnustel.

KarS §-s 424 ettenähtud kuritegu on koosseisutüübilt spetsiifilise teokirjeldusega, erilise

isikutunnusega ja formaalse kuriteokoosseisuga – nimetatud paragrahvi alusel järgneb

vastutus üksnes mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest ja seda tagajärjest olenemata. LS § 74-17 lg 1 alusel järgneb aga vastutus üksnes siis, kui liiklusnõuete rikkumine tõi endaga kaasa varalise kahju või inimese tervisekahjustuse. Seega ei hõlma KarS § 424 ja LS § 74-17 lg 1 teineteist koosseisult ning

isik vastutab mõlema sätte järgi. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata asjaolule, et ka

KarS § 422 ettenähtud süüteokoosseisus nimetatud tagajärje põhjustanud KarS §-s 424

sätestatud isiku tegu subsumeeritakse mõlema nimetatud sätte järgi, tegemist on süütegude ideaalkogumiga. Lisaks eelnevale osundab kohtukolleegium veelkord Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-43-01 ja 3-1-1-63-01, millistes kriminaalkolleegium rõhutab, et haldusõigusrikkumise ja kuriteo ideaalkonkurents on võimalik, kui ühe ründega kahjustati kahte erinevat õigushüve

ja seadusandja on pidanud vajalikuks kaitsta ühte õigushüve HÕS-s ning teist KrK-s

sätestatud vahenditega. On raske põhjendada, miks peaks kriminaalvastutuse võimalikkust möönev ametiisik kirjeldatud olukorras loobuma kaitsmast seda õigushüve, mida kaitstakse

üksnes HÕS-s. Erinevate õigushüvede ründed, mida kaitstakse materiaalõiguse erinevates

harudes, ei ole käsitatavad sama teona Põhiseaduse § 23 lg 3 mõttes isegi siis, kui need

ründed võivad argiarusaama kohaselt olla teineteisest raskesti eristatavad. Väljendatud

seisukoht ei ole praegu kehtiva karistusseadustiku ja liiklusseaduse vastastikuses suhtes muutunud.

4

Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et V.A süüditunnistamine ja karistamine KarS § 424 järgi on põhjendatud ja seaduslik.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju

Maakohtu 10. juuli 2006.a. otsuse V.A suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Ivi Kesküla Ene Randmäe