1-06-6\7 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02 oktoober, 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-6 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 20 september 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi R.L/ E.U/ süüdistuses KarS § 424, § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27 aprilli 2006 otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Birgit Punison Prokurör Ringkonnaprokurör Katrin Sutt Süüdistatav R.L, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahi all ei viibinud Kaitsja Vandeadvokaadi abi Birgit Punison

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 27 aprilli 2006 kohtuotsus R.L/ L/ süüdistusasjas muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 03

2

oktoobrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 02.10. 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

KarS § 329 järgi tunnistati R.L süüdi selle eest, et ta olles Saare Maakohtu 08.03.2004

otsusega karistatud KarS § 424 ja § 329 järgi 2 kuulise vangistusega, millest oli tingimisi vabastatud 2 aastase katseajaga koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 aastaks,

juhtis Tallinnas 24.01.2005 kella 10.24 ajal ja teist korda 03.02.2005 kella 01.02 ajal sõiduautot Mercedes Benz reg. nr xxxXXX.

KarS § 424 järgi mõisteti R.L süüdi selle eest, et ta olles karistatud Saare Maakohtu

08.03.2004 otsusega mootorsõiduki joobes juhtimise eest, juhtis kehtiva karistuse ajal

joobeseisundis viibides 03.02.2005 kella 01.02 paiku Tallinnas sõiduautot MB reg. nr xxx XXX

Harju Maakohus tunnistas R.L süüdi KarS § 424 järgi ja karistas 4 kuulise vangistusega, KarS § 329 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel mõistis liitkaristuseks 4

kuud vangistust, KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Saare Maakohtu 08.03.2004 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 12 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. KarS § 50 lg 1 alusel võeti R.L ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Apellatsioonis kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist R.L süüdimõistmises ja karistamises KarS § 424 järgi ja tema süüdimõistmises KarS § 329 järgi 03 veebruari 2005 episoodis ning temale mõistetud karistuse osas, samuti KarS § 64 lg 1, § 65 lg 2 järgi mõistetud karistuses

osas. Uue otsusega taotletakse R.L õigeksmõistmist KarS § 424 järgi ja KarS § 329 järgi

03.02.2005 episoodis ning KarS § 329 järgi 24.01.2005 episoodi eest temale kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja toob ära nii R.L esitatud süüdistuste sisu, maakohtu otsuse resolutiivosa sisu ja leiab,

et Harju Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ning apellandile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule.

Kaitsja viidates Riigikohtu lahenditele ja esitades KrMS § 7 lg 3 sätestatu, leiab, et 03

veebruari 2005 episoodi osas on jäänud mitmed kahtlused kõrvaldamata, kuid neid ei ole tõlgendatud süüdistatava kasuks. R.L on alati eitanud ülaltoodud päeval sõiduauto juhtimist.

Apellant toob ära tema ütlusi kinnitavad tõendid ja leiab, et asjaolu, et alkoholjoobes R.L koheselt politseile ei selgitanud kes oli autoroolis, ei saa süüdistatavale ette heita, kuna talle selgitati, et võib ütlusi anda hiljem kui on kaineks saanud.

Nii kohtueelsel menetlusel kui kohtulikul menetlusel on jäetud kaasamata menetlusse K.L,

kes oleks saanud anda süüdistatava ütlusi kinnitavaid selgitusi roolisolnud isiku suhtes. Süüdistatav on andnud ütlusi, et vaidlustatud päeval ei saanud ta sõiduautot juhtida kuna tal ei

olnud auto võtmeid, kuid selline asjaolu on jäänud kohtu poolt tähelepanuta. Välja ei ole selgitatud mis peale R.L kinnipidamist sai sõidukist. Kas see jäi lukustamata ustega tänavale või toimetati see kuhugi. Apellant, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-104-05, leiab, et R.L

3

lõi võimalused tema väidete kontrollimiseks, kuid kohus jättis need tähelepanuta, millega rikkus KrMS § 7 lg 2 ning § 306 sätteid mis omakorda viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

Fakti suhtes, kes ööklubi „ Parlament“ ees sõiduautosse istus on tunnistajate T.K ja R.I ütlused vastuolulised ja nende ütlustest ei selgu üheselt millal R.L sõidukisse istus, kas see oli üldse tema, kes ööklubist väljudes koheselt sõidukisse istus. T.K poolt antud isikukirjeldus on üldsõnaline ega kinnita, et sõidukisse istus just süüdistatav, seda enam et R.I ütluste kohaselt oli R.L maskeraadikostüümis, mis ei oleks T.K jäänud märkamatuks, kuid sellekohaseid ütlusi ei ole ta andnud. Ei ole välistatud, et ööklubi eest istus autorooli keegi teine isik.

Kaitsja viidates tunnistajate ütlustele esitab küsimuse, et miks oli ilmsete ja politseile

nähtavate alkoholitunnustega isik lubatud sõita ööklubi eest G.Otsa tänavale ilma et nad

oleksid pidanud vajalikuks vilkuritega märku anda sõiduauto peatumiseks. Apellant on

seisukohal, et T.K ütlused sõiduautoga pideva visuaalse kontakti olemasolust ei ole usaldusväärsed ja ümber ei ole lükatud asjaolu, et kui politsei jõudis sõiduauto juurde oli selle juht M juba jõudnud autost lahkuda.

Apellant leiab, et 03.02.2005 episoodi osas on R.L süü tõendamata, tõendid on olnud

puudulikud ja kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks, millega on oluliselt rikutud menetlusnorme.

Samuti kaitsja leiab, et kohus rikkus prokuröri ja süüdistatava vahel sõlmitud kokkuleppe tagasilükkamisega ja menetluse üldkorras jätkamisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja toob ära kokkuleppe sisu ja kohtu poolt kokkuleppe vastuvõtmata jätmise põhistuse

ning mõistetud karistuse. Võistlevuse põhimõtte raames tuleb apellandi arvates rõhutada prokurörile antud ulatuslikke volitusi ning rõhutab, et üldreeglina ei mõista kohus rangemat

karistust kui prokurör on taotlenud. Apellatsioonikohus ei saa süüdistatavale mõistetud karistust raskendada kui prokuratuur ei ole seda taotlenud, sama loogika alusel ei peaks kohtul olema õigust kokkulepet tagasi lükata põhjendusel, et see on süüdistatavale liialt soodne. KrMS § 248 lg 1 p 2 toodud aluse tõlgendab kaitsja nii, et kohus saab seda kohaldada vaid siis kui näeb süüdistatava positsiooni soodsamana kui see on fikseeritud kokkuleppes. Leiab, et kohtul ei ole õigust kokkuleppest keelduda põhjendusel et see on süüdistatavale liialt soodne. Kohus on kokkuleppemenetlusest keeldumisel tõlgendanud vääralt kokkuleppemenetlusest keeldumise aluseid ning käitunud seetõttu vastuolus kriminaalmenetlusõiguse normidega.

R.L mõistetud karistus on liialt range ega täida oma eesmärke. Kaitsja toob ära KarS § 56 sisu ja kohtuotsuse põhistuse karistuse mõistmisel ning leiab, et kuna D.R, kes on koostanud

kriminaalhooldusosakonna aruande süüdistatava suhtes ei ole tegelikult tema kriminaalhooldajaks ning seega on nimetatud aruanne asjakohatu ning sellele viitamine on lubamatu.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et viimasest kuriteoepisoodist on möödunud üle aasta ning

vahepael ei ole süüdistatav õigusrikkumisi toime pannud. Tal on töökoht, kust iseloomustatakse positiivselt, ta on tasunud enamus trahvid. Vangistus tooks kaasa töökoha kaotuse. Vangistuse täitmisele pööramine loob võimaluse, et süüdistatav satub kriminaalsesse seltskonda ega suuda peale vangistuse ärakandmist enam õiguskuulekat elu jätkata.

Apellatsioonikohtu istungil kaitsja-apellant toetas esitatud apellatsiooni ja palus selles esitatud taotlused rahuldada. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

4

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Riigikohus on tõepoolest korduvalt väljendanud seisukohta, et kui tõendite uurimisel tekivad

põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks. Samas aga ei saa jätta tähelepanuta ka Riigikohtu poolt samuti korduvalt rõhutatut, KrMS § 7 lg 3 sätestatut, et vaid kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kaitsja on süüdistatava süüd välistava tõendina märkinud tunnistaja T.K poolt kohtueelsel

uurimisel antud ütlused, kuid jätnud tähelepanuta, et T.K oli tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud ning tema ristküsitluse käigus ei taotletud tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, seega puuduvad KrMS § 289 ettenähtud alused T.K ütluste avaldamiseks ning nende tõendina hindamiseks. Maakohtu otsuse põhistuses on tõendina analüüsitud T.K kohtuistungil antud ütlusi, mis kaitsja apellatsioonis on samuti märgitud R.L süüd välistava tõendina. Kohtukolleegium leiab, et selline kaitsja poolt antud hinnang on eksitav kuna T.K on andnud kohtuistungil ütlusi sellest, et 03.02.2005 aastal juhtis ööklubi „Parlament“ juurest kuni G.Otsa tänavale „Rahva Raamat“ kaupluse juurde sõiduautot Mercedes Benz just R.L, kes oli autos üksinda / II kd. t.lk 33/.

Kaitsja on viidanud ka süüdistatava poolt erineval menetlusperioodil antud ütlustele.

Kohtuistungil on ristküsitluse käigus prokuröri poolt esitatud taotluse alusel avaldatud R.L

kahtlustatavana ülekuulamise protokoll / t.lk.. 25-28/ ja kohtuotsuses on analüüsitud süüdistatava poolt antud ütlusi, on välja toodud ütlustes esinevad vastuolud ning süüdistatava

poolt antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel oli kohus õigustatud arvestama ka fakti, et oma ütluste muutmist, erinevate ütluste andmist, ei ole süüdistatav osanud kohtule selgitada. Kohus on, andes süüdistatava ütlustele hinnangu koos teiste tõenditega, oma siseveendumuse

kohaselt leidnud, et need on vastuolulised, ei riimu teiste kontrollitud tõenditega seetõttu mitteusaldusväärsed.

Kohtukolleegium ei soostu kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väidetega, et tunnistajate T.K

ja R.I ütlustes on vastuolud ning nende alusel ei ole võimalik tuvastada millal ja kas sõiduautosse istus süüdistatav.

T.K on andud ütlusi sellest, et tema nägi kui ööklubi Parlament ees istus hallikasse

sõiduautosse Mercedes Benz süüdistatav ja sõitis ära. Tema vaateväljast kadus auto vaid

ööklubi ees politseiauto ümber keeramisel, edasi kuni G.Otsa tänaval auto peatumiseni Mercedes Benz vaateväljast ei kadunud, keegi peale sõiduauto peatumist autost ei väljunud/ II

kd. t.lk. 33/. Tunnistaja R.I on andud ütlusi, et tema sai väljakutse ööklubisse „Parlament“

seoses varguse katsega ja tema tegeles seal R.L sõbraga, keda oli vaja toimetada politseijaoskonda. R.L küsis kuhu tema sõber viiakse ja pärast seda R.L lahkus nende juurest ning mingi aja möödudes sõitis heleda Mercedes Benz sõiduautoga neist mööda. R.L oli üksi

autos ja istus roolis. Kuna tema tegeles teise kodanikuga sõitis R.L autole järele teine politseipatrull./ II kd. t.lk. 60/. Kohtukolleegium leiab, et tõendamisesemesse kuuluvate ja asjas tähtsust omavate faktide osas on tunnistajate ütlused kokkulangevad ning asjaolu, et T.K, kes viibis teises patrullautos ei andnud ütlusi R.L kostüümi osas ei anna alust tuvastada vastuolu nende ütlustes sõiduautosse istunud ja seda juhtinud isiku suhtes. Samuti ei sea T.K ütluste usaldusväärsust kahtluse alla

ka apellatsioonis esitatud etteheited politsei tegevusetusest alkoholijoobes isiku autorooli istumise takistamisel ning tema poolt juhitud sõiduauto kiirel peatamisel.

5

Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega märgib kolleegium, et ringkonnakohtul on

apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste

asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid tõendite radikaalseks ümberhindamiseks peavad olema eriti kaalukad põhjused. / Riigikohtu otsus nr 3-1-1-47-03/.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puuduvad sellised põhjused, mis annaksid ringkonnakohtule seadusliku aluse hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.

Kaitsja apellatsioonis esitatud etteheited täiendavate tõendite kogumata jätmise osas kohtueelse ja ka kohtuliku menetluse käigus, on asjakohatud. KrMS § 225 lg 1 kehtestab, et menetlusosalised võivad neile kriminaaltoimiku tutvumisest

alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi. Vastavalt kriminaalasja materjalidele oli kriminaaltoimiku koopia üle antud R.L kaitsjale 16.12.2005 aastal / I kd. t.lk. 65/. Ei kaitsja ega ka süüdistatava poolt ei ole esitatud mingeid taotlusi täiendavate tõendite

kogumise osas. 29.12.2005 aastal oli nii kaitsjale kui ka süüdistatavale edastatud süüdistusakt/ II kd. t.lk. 12-13/. 28.02.2006 aastal toimunud kohtuistungil on R.L avaldanud, et sõiduauto kuulub K.L ja K.L

sõber on autot juhtinud M, kelle perekonnanime ta ei tea. K.L elab x/ II kd. t.lk. 32-34/.

Täpseid andmeid nende kohta ei ole R.L kohtuistungil avaldanud. 27.03.2006 aasta kohtuistungil on R.L avaldanud, et K.L peaks olema välismaal, Eestis teda ei ole. M, kelle perekonnanime ta ei tea, pidi ka Eestisse tulema/ II kd. t.lk. 39/. Kaitsja on taotlenud tunnistajate kohtuistungil ülekuulamist ja sellega seoses on kohus kaitsja

taotlusel kohtuliku uurimise edasi lükanud ning andnud süüdistatavale ja tema kaitsjale võimaluse täiendavate tunnistajate kohtuistungile toimetamiseks ja küsitlemiseks.

25 aprillil 2006 aastal toimunud kohtuistungil on kaitsja kohtule edastanud, et neil ei ole

võimalik tunnistajate kohtuistungile toimetamine, kohtule tunnistajate kontaktandmeid ei avaldanud. Kohus on küsinud menetlusosalistelt kohtuliku uurimise lõpetamise võimalikkuse kohta ja kõik menetlusosalised, kaasa arvatud süüdistatav ja kaitsja on leidnud, et on võimalik kohtulik uurimine lõpetada täiendavate tunnistajate küsitluseta/ II kd. t.lk. 62/.

Kohtukolleegium leiab, et vastupidiselt kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega, ei ole süüdistatav end aktiivselt kaitstes esitanud tõendeid oma väidete õigsuse kinnituseks ega ole loonud riiklikule süüdistajale ega kohtule reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks. Apellatsioonikohtu istungil andis süüdistatav ütlusi, et M kohta ei tea ta midagi, samuti ei tea ta K.L asukohta, arvas, et viimane pidi vist tagaotsitav olema. Riigikohus on kaitsja poolt viidatud otsuses märkinud, et kui end aktiivselt kaitsev kohtualune

jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende

väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks/ Riigikohtu otsus 3-1-1-104-05/.

Ülaltoodud põhistusel kohtukolleegium leiab, et puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused

mida peab tõlgendama süüdistatava kasuks ning maakohus ei ole rikkunud KrMS § 7 lg 3 sätestatud nõuet.

Väärad ja seadust kitsendavalt tõlgendavad on ka kaitsja apellatsioonis esitatud väited sellest,

et kohtul puuudus seadusest tulenev õigus mitte vastu võtta prokuröri ja kaitsja ning

süüdistatava poolt sõlmitud kokkulepet põhjendusel, et kokkulepitud karistus ei vasta seadusele. Kohtuotsuse kuulutamise ajal kehtinud KrMS § 248 lg 1 p 1 /käesoleval ajal kehtiva KrMS § 248 lg 1 p 2/ kohaselt on kohtul õigus tagastada kriminaaltoimik prokuratuuri, ehk siis

keelduda sõlmitud kokkuleppe vastuvõtmisest muuhulgas ka juhul, kui kohus ei nõustu

6 karistuse liigi või määraga. KrMS § 250 lg 2 kohaselt jätkab kohus sellisel juhul menetlust üldises korras.

Nii on antud juhul kohus käitunud ning seega on kohtu poolt kokkuleppemenetluse

vastuvõtmata jätmine kooskõlas seadusega ega ole käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. Samuti ei tulene seadusest kaitsja seisukoht, et kohus ei saa mõista karmimat karistust sellest millise ettepaneku karistuse osas teeb kohtuistungil prokurör. KrMS § 306 lg 1 p 6 alusel otsustab kohus milline karistus tuleb süüdistatavale mõista, seega prokuröri sellekohane ettepanek ei ole kohtule kohustuslik.

Samas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et üldmenetluses on kohus mõistnud süüdistatavale karistuse täpselt prokuröri poolt taotletud liigis ja määras nii üksikkaristuste, liitkaristuse kui ka lisakaristuse osas.

Asjakohatud on kaitsja etteheited kohtule, et kohus on karistuse mõistmisel ebaõigesti arvestanud Harju Maakohtu Kriminaalhooldusosakonna poolt koostatud vastust. Kohtuotsuse põhistusest lähtuvalt ei ole kohus karistuse mõistmisel viidanud nimetatud vastusele, samas

kohtukolleegium leiab, et maakohtul oli õigus karistuse mõistmisel kriminaalhooldusosakonna arvamusega arvestada.

Apellant on leidnud, et kuna vastuse on allkirjastanud mitte süüdistatavaga tegelev kriminaalhooldaja vaid kriminaalhooldustalituse juhataja, on nimetatud aruanne asjakohatu ja sellele viitamine lubamatu. Kohtukolleegium leiab, et selline kaitsja väide on eksitav.

Harju Maakohtu/ koostamise ajal Tallinna Linnakohtu/ kriminaalhooldusosakonna poolt

väljastatud dokument vastab Vabariigi Valitsuse poolt 26.02.2001 määrusega nr 80 vastuvõetud „ Asjaajamise korra ühtsed alused“ § 14 ettenähtud dokumentide vormistamise nõuetele. Sama paragrahvi lg 6 kehtestab, et juhul kui allkirjastaja ei otsusta teisiti, märgitakse väljasaadetavale kirjale selle koostaja või vastutava täitja eesja perekonnanimi, elektronposti

aadress ja telefoninumber. Juhul kui kirja koostaja on ühtlasi selle allkirjastaja, märgitakse ainult elektronposti aadress ja telefoninumber.

Antud juhul ongi nii dokumendi sisust kui ka vormist üheselt arusaadav, et dokumendi on koostanud kriminaalhooldusametnik T.Ti, ning allkirjastanud on dokumendi talituse juhataja D.R/ I kd. t.lk. 53-54/.

Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja maakohtu

poolt piisavalt põhistatud. Maakohtule on teada olnud apellatsioonis esitatud asjaolud.

Kohtukolleegium leiab, süüdistataval töökoha olemasolu ja sealt positiivne iseloomustus ei välista tema karistamist raskemaliigilise karistusegavangistusega. Kohus on põhistanud miks

ei ole R.L võimalik ega seaduslik karistada rahalise karistusega ja kohtukolleegium sellise

põhistusega soostub. Asjaolu, et R.L on alates 2001 aastast talle mõistetud rahatrahvid

tasunud antud vaidlustatud kriminaalasja menetlemise käigus, seega alles 2006 aastal, ei anna samuti alust tuvastada, et uute kuritegude toimepanemiste eest mõistetav vangistus ei oleks kooskõlas süüdistatava isikuga.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju

Maakohtu 27 aprilli 2006 kohtuotsuse R.L/ L/ süüdistusasjas muutmata ja kaitsja poolt esitatud apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA ENE RANDMÄE