1-05-1907\7 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-05-1907

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2006 Tartu Kriminaalasja number 1-05-1907 (05260200957) Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi S.N-i süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 05. aprilli 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav S.N Prokurör Ainar Koik Süüdistatav S.N

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Andres Aavastik RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

05. aprilli 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 01. septembrist 2006.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

2

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 14. septembrist 2006.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15. septembrist 2006.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu maakohtu 05.04.2006 otsusega tunnistati S.N süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 10 kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui S.N 3 aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti S.N-ilt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. Maakohus arutas S.N-i süüdistust KarS § 423 lg 1 järgi selles, et tema 29.09.2005 kella

15.47 ajal Võru maakonnas Sõmerpalu vallas Raiste-Varese tee 9. kilomeetril, juhtides

kurvilisel teel kokkupõrke-eelselt kiirusega ca 83 km/h metsaveoautot Scania P 124 reg.

märgiga 763 YVV haagisega ATP-310 reg. märgiga 167 BP, kaldus haagisega vastassuunavööndisse ja põrkas kokku seal vastutuleva sõiduautoga Opel Astra reg. märgiga

468 UNO, millise juht E.L. toimunud kokkupõrke tagajärjel hukkus, millise käitumisega rikkus S.N Vabariigi Valitsuse 02.02.2001 määrusega nr 48 kinnitatud liikluseeskirja (LE)

§ 3 nõudeid, mille kohaselt on sõidukite liiklus Eestis parempoolne, § 64 nõudeid, mille

kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima

nende ohustamist ja neile kahju tekitamist, § 123 nõudeid, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja

sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid

liiklusolusid ja vähendama kiirust, kui tingimused seda nõuavad ning § 138 nõudeid, mille

kohaselt vastusõitvast sõidukist möödumisel tuleb kitsal sõiduteel hoiduda võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale. S.N ennast süüdi ei tunnistanud. S.N-i ütluste kohaselt sõitis ta 29.09.2005 metsaveoautoga Scania, millel taga tühi haagis,

Varese-Raiste teel, kus lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Tema sõitis kiirusega 80 km/h tee

perve mööda kui vastu tuli keset teed sõiduauto. Siis käis tagapool mats ja tema arvas, et kumm purunes. Väljus autost ja nägi, et haagise põrkeraud oli sõiduauto külje sees. Tema ei

olnud enda juhitud sõidukiga vastassuunavööndis ning ei ole võimalik, et haagis või selle nurk vastassuunavööndisse kaldus. Kui kallakuga sisekurvi sõita, ei saa ükski käru välja sõita – metsaveoauto taga olnud haagis tuli täpselt auto jälgedes. Maakohus ei tuvastanud S.N-i poolt LE §-de 3 ja 64 nõuete rikkumist (lk 103). Kohtuotsuse motiivide kohaselt on S.N-i süü KarS § 423 lg 1 järgi LE §-de 123 ja 138 nõuete rikkumises järgmiste tõenditega tõendatud:

- Tunnistaja, Päästeameti operatiivteenistuse korraldaja, Kalmer Kuklase ütlustega, et tee ääres ninaga Osula poole oli palgiveoauto, sellest umbes 100 m kaugusel oli tee pealt väljas,

teega risti, Opel Astra, esiots tee poole. Sõiduauto esiotsa oli kinni jäänud palgiveoauto haagise tagaraud. Sõiduauto juhipoolne uks, mis oli eest ära tulnud, vedeles maas palgiauto

teepoolel. Õnnetus oli juhtunud sirgel teelõigul, kus Varese poolt oli parempoolne kurv ja Osula poolt ka parempoolne kurv ja kurvide vahel 100-150 m sirget teed. Kurvid on halva nähtavusega, kuigi pikaldased.

3 - Tunnistaja, OÜ Seil LT juhatuse esimees, T.L. ütlustega, et pärast seda kui S.N

helistas, sõitis ta sündmuskohale. Politsei käis mingi lindiga ringi, mõõtis ja kirjutas midagi.

Põhjalikud ei saanud mõõtmised olla. Millal skeem tehti, ei tea, skeemi talle ei näidatud.

Sõidukiiruse fikseerimiseks ketast metsaveoautost välja ei võetud. Metsaveoauto tuli kurvi

asfaldil sisekurvi kallakut pidi. Kahel pool sõiduteed oli lage, kraavi polnud. Laiust oli piisavalt, et ohu vältimiseks teelt välja sõita. Teelõik, kus õnnetus toimus, oli sirge. Sõiduauto

oli metsaveoautost enamjaolt möödas, põrkas vastu kärunurka. Jäi mulje, et sõiduauto juht

ennatlikult tahtis hakata kurvi, millese sisenes, lõikama ja ei saanud oma sõiduvõtetega hakkama. Sõiduauto juht võis kaotada orientiiri, mistõttu läks vastu veoauto haagise nurka. - Liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamusega, mille kohaselt ei ole veoauto Scania ega sõiduauto Opel Astra liikumiskiirust arvutuslikult võimalik kindlaks määrata, veoauto sõidumeeriku näiduketta alusel oli veoauto kokkupõrke-eelne liikumiskiirus 83 km/h.

Sõiduauto ja metsaveoki vaheline kokkupõrge toimus lõplikult peatunud sõiduauto vahetus läheduses, sõiduauto ja esimese ajutüki vahelisel alal. Kokkupõrke hetkel olid sõiduauto Opel

Astra ja metsaveoauto haagis teineteise suhtes märkimisväärse nurga all, mis tähendab, et kokkupõrke hetkel pidi vähemalt üks liiklusõnnetuses osalenu asuma märkimisväärse nurga

all ka tee telgjoone suhtes. Sõidukite paiknemist sõiduteel teega ristisuunaliselt ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, kuid võttes arvesse inimaju ladestust metsaveoki haagise

vasakul taganurgal ja esimeste sõiduteele pudenenud ajutükkide paiknemist, võib pidada tõenäoliseks, et haagise vasakpoolne taganurk asus nimetatud ajutükkide joone lähedal ja võis olla vastassuunavööndis. Olukorras, kus ei ole võimalik tuvastada liiklusohu tekkemomenti, ei saa liiklusõnnetuse vältimise võimalusi arvutuslikult analüüsida. - Sündmuskoha vaatlusprotokolli, fototabelite ja liiklusõnnetuse skeemiga, mille kohaselt oli

sündmuskohal asfaltkattega tee, laiusega 6,5 m. Asfaltkate oli vihmamärg. Sündmuskohal, mida on vaadeldud Raiste poolt Varese suunas, on tee sirge, kuid peale sündmuskohta on kurv vasakule Sündmuskohal ei ole näha ega fikseeritud sõidu-, pidurdus- ega lohisemisjälgi. .

- Tunnistaja, Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli, Kuldar Raudsiku ütlustega, et sündmuskohal puudusid sõidu-, pidurdus- ja muud jäljed. S.N seletas talle, et oli sõitnud

Varese poolt, vastu tuli sõiduauto, mis sõitis mööda. Seejärel kuulis mütsatust, midagi ei näinud.

Maakohus leidis, et sündmuskoha vaatlus on politseiametnike poolt teostatud vastavuses

Politseipeadirektori 18.07.2001 käskkirjaga nr 129 kinnitatud liiklusõnnetuse sündmuskoha

vaatluse ja dokumenteerimise metoodikaga. Sündmuskoha vaatlusprotokollis ja skeemil

fikseeritud peaaju- ja klaasitükkide paiknemisest nähtub, et metsaveoauto haagis on kokkupõrke ajal kaldunud üle tee mõttelise telgjoone ning seejärel liikunud sõidutee äärde, kus metsaveoauto juht metsaveoauto peatas pärast seda, kui mütsu kuulis. Kuigi S.N oli

pärast liiklusõnnetuse toimumist oma auto parkinud tee äärde, paralleelselt asfaltiga, ei kinnita nimetatud fakt S.N-i ütlusi selles, et tema juhitud metsaveoauto teepeenart mööda

liikuski. Sellised S.N-i ütlused on vastuolus ka liiklustehnilise eksperdi arvamusega. Nähtuvalt tunnistaja K. Raudsiku ütlustest, ei rääkinud S.N ka sündmuskohal, et temale

vastu tulnud sõiduauto oleks keset teed sõitnud, aga tema juhitud metsaveoauto teeperve

mööda. Kui S.N-i juhitud metsaveoauto oleks liikunud mööda teeperve, oleks kruusal

pikalt olnud näha veoki parempoolsete rehvide jälg. Sündmuskoha vaatluse protokollis on märgitud, et kurvis on tee risti suunas horisontaalne. Teekalle pikisuunas on Varese-Raiste suunas ja algab umbes kurvi keskelt. Teekalle kurvis on 2,02%. Eeltoodust nähtub, et teekalle

oli pikisuunas, Varese-Raiste suunas, seega sealt poolt, kust tuli S.N-i juhitud metsaveoauto. Liiklustehnilise eksperdi selgituse kohaselt võis ka sisekurvis haagis kalduda

tee suunas. Haagis on kinnitatud veoautole järgi küll jäigalt, kuid külgsuunaliselt ei ole see kinnitus jäik. Tühi haagis satub külglibisemisse kergemini kui koormatud haagis.

4 Sõiduautot juhtinud E. L ei olnud takistus järsku tema sõiduvööndi suunas kaldunud haagise näol etteaimatav, kuna metsaveoauto oli just väljunud kurvist. Kui sõiduk läbib kiirusel 50 km/h ühes sekundis ca 14 meetrit ning otsustuse tegemiseks kulub inimesel vähemalt sekund,

ei oleks E. L, kelle juhitud sõiduauto oli metsaveoautost juba möödunud, ka 50 km/h tunnikiirusega sõites suutnud kokkupõrget ära hoida. Asjaolu, et E. L juhitud

sõiduauto oli praktiliselt juba metsaveoautost möödunud, välistab oletuse, et ta võis hakata suurt metsaveoautot kartma ja seetõttu tegi äkilise pöörde vasakule, tee mõttelise telgjoone

suunas. Liiklustehnilise ekspertiisi akti kohaselt näitab märkimisväärne nurk haagise ja sõiduauto vahel, et antud juhul ei olnud tegemist sõidukite tavapärasel möödumisel tekkida

võiva riivava kontaktiga, kus sõidukid liiguvad ligilähedaselt paralleelselt. Liikumisenergia

kiire neeldumise tõttu ei saanud sõiduauto esialgses liikumissuunas oluliselt edasi liikuda, mistõttu sõidukite kontakteerumine piki sõiduteed vaadatuna pidi toimuma lõplikult peatunud

sõiduauto Opel Astra vahetus läheduses. Ligilähedast kokkupõrke kohta ja kokkupõrkel sõidukite küljest eraldunud osakeste paiknemist arvestades selgub, et osakesed on kokkupõrke

kohast metsaveoki liikumissuunas edasi liikunud, st koos veoki haagisega edasi kandunud.

Asjaolu, et haagise küljest vabanenud osakesed asuvad kokkupõrke kohast kaugenedes

parempoolse sõidutee ääre lähedal ja isegi sõiduteest paremal, võib olla tingitud sellest, et

kokkupõrke tagajärjel tekkis haagise tagaosa hetkeline paiskumine paremale sõidutee ääre

poole. Haagise tagaosa paremale nihkumisel said sellesuunalise liikumise ka haagisega

kontaktis olnud osakesed. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et metsaveoki haagise raami tagumise risttala vasakpoolsel otsal oli kokkupõrkejärgselt veel ca 1 cm paksune kiht

peaaju ja selle tükid võisid just sellest piirkonnast sõiduteele pudeneda. Seega võivad just

kokkupõrke kohale lähemal asuvad ajutükid näidata metsaveoki haagise vasaku taganurga

paiknemise piirkonda sõiduteel kokkupõrke toimumise hetkel. Ekspertiisiakti kohaselt võib

piirkiirusele ligilähedase liikumiskiiruse korral järsem roolipööre või pidurdamine sõiduki

liikumise stabiilsust juba oluliselt mõjutada. Eksperdi selgituse kohaselt olukord, kus sõiduauto sõidaks terve veoauto pikkuse nii, et vahe veoautoga on väike, minimaalne ja alles seejärel põrkuks kokku haagise tagumise osaga, pole võimalik. Kui kokkupõrke põhjustanuks sõiduauto, pidanuks ta tegema järsu manöövri veoauto poole, mis oleks väga ebaharilik. Ka

fototabelist ja liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamusest kokkupõrke

võimaliku koha kohta järeldub, et kokkupõrge E.L. juhitud sõiduauto ja S.N-i juhitud metsaveoauto haagise vahel toimus enne seda kui E.L. asus tema liiklussuunas vasakut kurvi läbima. Hinnates tunnistaja K. Kuklase ütlusi, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisasid kogumis, on väide, nagu püüdnuks E.L. kurvi lõigata, ebausaldusväärne. Kurvi ei lõigata järsu roolipöördega, märgatava nurga all tee suhtes ja olukorras, kus kurvini pole veel

jõutudki. Seega rikkus S.N LE § 123 nõudeid, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja

sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid ja vähendama kiirust, kui tingimused seda nõuavad ning § 138 nõudeid, mille

kohaselt vastusõitvast sõidukist möödumisel tuleb kitsal sõiduteel hoiduda võimalikult

paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale. Kuigi S.N-i juhitud metsaveoauto

sõidumeeriku kiirusnäidu kohaselt oli sõiduki kiirus vahetult enne liiklusõnnetust 83 km/h,

samas kui nähtuvalt liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud arvutustest tema poolt vahetult

enne liiklusõnnetust läbitud kurvi läbimise kriitiline kiirus sõiduki külglibisemisele oleks olnud 90 km/h, ei arvestanud ta LE §-s 123 osundatud asjaolusid – sõitis piirkiiruse lähedase

sõidukiirusega, ei arvestanud veose iseärasusi, ei hoidunud suhteliselt kitsal ja ohtlikul teel

vastusõitvast sõidukist piisavalt paremale ning tekitas oma käitumisega olukorra, kus

külglibisemisse kaldunud tühi haagis kaldus vastassuunavööndisse ning selle tagumine nurk põrkus kokku vastu sõitnud, veoautost endast juba möödunud, E.L. juhitud sõiduautoga, millega põhjustas ettevaatamatusest E.L. surma. S.N ei selgitanud kriminaalasja

5 kohtueelsel menetlusel ega kohtuistungil, mis tema arvates sündmuskoha vaatlusprotokollis ja selle lisades valesti on. Liiklusõnnetuses surma saanud E.L. õe Vilja Horgi ütluste kohaselt ei ole tema vennal kunagi langetõbe hoogusid olnud.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. S.N-i käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

S.N esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt ei ole apellant rikkunud LE §-de 123 ja 138 nõudeid. Apellandi poolt

juhitava sõiduki ees mingit liiklustakistust ei olnud. Enne liiklusavariid pidi sõiduautojuht nägema sirgel teelõigul vastu tulevat koormata metsaveokit ning kui ta soovis veokist eemale hoida, siis oli tal võimalus hoida oma sõiduvööndi parema ääre ligi. Seisukoht, et 6,5 m laiust asfaltteed hinnatakse lähtudes LE §-st 138 kitsaks ja ohtlikuks sõiduteeks, on vastuolus LE § 138 nõudega. Selles sättes mõistetakse kitsa tee all teed, kus möödasööduks tuleb välja sõita isegi teepeenrale. Juhul kui kannatanu soovis hoiduda raskeveokitest kaugemale, võis ta sõita isegi 1,8 m laiusele teepeenrale.

Uurimist teostav Võru liiklusjärelvalve grupi juhtivkonstaabel K. Raudsik leidis samuti

uurimise käigus, et seni eeluurimisel kogutud tõendid pole piisavad süüdlase

väljaselgitamiseks. Järelikult LE §-de 3, 64, 123, 138 nõuete rikkumist apellandi suhtes ei esinenud.

Samuti ei andnud ekspert konkreetseid vastuseid küsimustele, milline oli sõiduauto kiirus kokkupõrke toimumise kohas, ning kas oli võimalik kokkupõrget ära hoida. Tuvastada polnud

võimalik ka liiklusohu tekkemomenti. Eksperdi arvamus, et sõidukite paiknemist sõiduteel

ristisuunaliselt ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, kuid ajutükkide paiknemisest võib pidada tõenäoliseks, et haagise vasakpoolne taganurk asus nimetatud ajutükkide joone lähedal

ja võis olla vastassuunavööndis, on ebatäpne ning seostub vaid teatava oletusliku seisukohaga. Peale kokkupõrget liikusid sõidukid erinevates suundades. Sõiduk, mille külge

kinnitus haagise allasõidu tõke, pöörles vastupäevasuunaliselt koos juhiga ja paiskus oma

sõiduvööndi (1,8m laiusele) teepeenrale, õnnetusjärgsesse asendisse. Veomasin koos

järelhaakega liikus kuni peatamiseni tükk maad oma sõiduvööndis edasi. Ekspert väitis

sõidukite kokkupõrke mehhanismi osas, et kui sõiduauto vasakpoolne esiosa kontakteerus metsaveoki haagise vasakpoolse tagaosaga, so tagarattaga haagise raami risttalaga ja tagumise

allasõidutõkkega, tungis allasõidutõkke vasakpoolne ots sõiduauto esiossa selle vasakpoole

esilaterna piirkonnas ja haagise raami tagumise risttala vasakpoolne ots tungis sõiduauto

salongi läbi esiklaasi. Arvestades haagise raami risttala ja allasõidutõkke sõiduautosse tungimise ulatust, saab väita, et kokkupõrke hetkel olid sündmusosalised sõiduauto ja haagis,

teineteisega märkimisväärse nurga all, mille suurust ei saa kindlaks määrata. Selline nurk

sõidukite vahel näitab, et tegemist ei olnud tavapärase möödumisel tekkida võiva riivava

kontaktiga. Liiklusavarii toimus sirgel teelõigul, kus külglibisemist ei saanud esineda. Pidurdusjälgi kohapeal ei fikseeritud. Kokkupõrge toimus haagise tagumise vasaku nurgaga, kogu veok koos haagisega (18,3m pikk) oli sirgel teelõigul ja hästi nähtav sõiduauto juhile,

kellel oli võimalik esineva kartusega puhul suurte veokite suhtes valida oma sõiduvööndis

ohutu liikumise trajektoor, hoidudes tee peenra ligi (1,65m telgjoonest). Koormata võib haagis õõtsuda, kuid haagisel on kolm telge ja 12 rehvi ja seepärast haardetegur teekattega on

nii suur, et välistab juhusliku külglibisemise, eriti sirgel teelõigul ja lubatud kiiruse juures.

Sellise nurga kujunemiseks, mis kokkupõrke põhjustas, pidanuks haagis libisema suures

6 ulatuses vastassuunavööndisse, et luua takistuse seal liikuvale transpordile. Selline järelhaake

kaheksa rehvi libisemine oleks maha jätnud tugeva jälje. Pealegi oleks olnud selline

manööver lähenevale sõiduauto juhile nähtav ja kasutades teepeenart, võinuks ta sellisest takistusest mööduda. Samuti ilmnes kohtuistungil kahtlus, et E.L. võis põdeda epilepsiat.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate

tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 99-104). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsja taotlustele,

mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 90-91). Samu taotlusi korratakse ka apellatsioonis (lk 106-110), kus leitakse, et süüdistus on tõendamata. S.N väidab, et maakohus on teda süüdi mõistes alusetult tuginenud liiklustehnilisele ekspertiisiaktile ja eksperdiarvamusele, mille

sisu ekspert maakohtus veel täiendavalt selgitas. S.N leiab, et eksperdiarvamus on oletuslik, kuna sündmuskohal ei ole fikseeritud mingeid järelhaagise poolt tekitatud jälgi, mis

kinnitaks järelhaagise kaldumist vastassuunavööndisse. Samuti ei ole välja selgitatud kannatanu käitumist ja tema tervislikku seisundit, mis võis tingida tema poolt liikluseeskirja

nõuete rikkumist. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjenduste ja järeldustega (lk 99-104) S.N-i süü tõendatuse kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p 1 ja 2 nõuetele, sest

otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele

tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja

lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 60 lg 2

kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei.

Maakohus on lugenud S.N-i süüd kinnitavateks tõenditeks eelkõige dokumentaalsed

tõendid (lk 98-99), mida omakorda kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Seejuures on põhjendatud, miks tunnistajate K. Kuklase ja K. Raudsiku ütlused haakuvad sündmuskoha vaatlusprotokolli, fototabelite ja liiklusõnnetuse skeemiga (lk 99-100 ja 103). Maakohus on ka põhjendanud, miks ta suhtub kriitiliselt tunnistaja T. L ja süüdistatava S.N-i ütlustesse (lk 99-102). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et maakohtu järeldused

vastavad faktilistele asjaoludele. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on fikseeritud peaaju

7

tükkide paiknemine (lk 6-12). Liiklustehnilises ekspertiisiaktis on põhjendatud, miks ajutükkide paiknemisest tulenevalt võib pidada tõenäoliseks, et haagise vasakpoolne taganurk

asus nimetatud ajutükkide joone lähedal ja võis olla vastassuunavööndis (lk 29-32). Kohtuistungi protokollist nähtub, et ekspert on jäänud oma arvamuse juurde ning selle sisu selgitades (lk 75-76) käsitlenud ka sõiduauto liikumist, pidades ebatõenäoliseks, et selle juht tegi mingi järsu manöövri veoauto suunas. Samas on ekspert toonud välja selle, et paremas kurvis on võimalik, et märjal teel hakkas haagis libisema just vasakule. Haagis on kinnitatud

veoautole järgi küll jäigalt, kuid külgsuunaliselt ei ole see kinnitus jäik. Ekspert on ka

märkinud, et 90 km/h oli antud teelõigul kriitiline kiirus ja et veoauto kiirus 83 km/h oli piirkiirusele lähedane. Kuna tegemist oli tühja haagisega, siis enne libiseb tühi kui koormatud haagis. Ringkonnakohus leiab, et S.N-i poolt LE § 123 nõuete rikkumisele viitavad ka tema enda

ütlused, et ta küll nägi, et sõiduauto tuli talle vastu, kuid mis edasi juhtus, seda ta ei tea. Maakohtus on S.N (lk 72) sündmust kirjeldanud nii: „Siis käis tümakas, mats. Mõtlesin, et kumm läks puruks. Jäin seisma, tulin autost välja“. Kahtlustatavana ülekuulamisel (lk 42) on ta andnud täpsemaid ütlusi: „Peale kurvi läbimist nägin vastutulevat sõiduautot, kui kaugel ta

kurvist oli, seda ei oska ma öelda. Sõitsin omas sõiduvööndis. Kui sõiduauto oli minust möödunud, kuulsin mingit tumedamat mütsu. Algul arvasin, et kumm lõhkes. Keerasin raadio

vaiksemaks ja vaatasin peeglitesse. Parempoolsest peeglist nägin, et haagise tagumine ots

liikus teeperve mööda. Peatasin auto kinni. Tulin autost välja ja läksin haagise juurde vaatama, mis juhtus“. Maakohtus need ütlused avaldati (lk 73) ja S.N on küsimusele, et kui tihti ta metsaveoauto tahavaatepeeglitesse vaatas, vastanud, et mitte eriti palju. Eeltoodu

näitab, et S.N ei olnud metsaveoautot juhtides küllalt tähelepanelik (kuulas raadiot, ei

vaadanud tahavaatepeeglitesse) ega arvestanud tee (kurviline, asfaltkate vihmamärg) ja sõiduki (üle 18 meetri pikk) seisundit ning veose (tühi haagis, mis märjal teel võib sattuda külglibisemisse) iseärasusi.

Vastuseks väitele, nagu maakohtu otsus rajaneks ainuüksi eksperdi arvamusele, ringkonnakohus märgib eeltoodud tõenditele viidates, et S.N-i süü tõendatus ei tugine mitte

ainult eksperdi arvamusele, vaid tõendite kogumile, kus domineerivad kirjalikud tõendid,

mida omakorda kinnitavad tunnistajate K. Kuklase ja K. Raudsiku ütlused. Kuigi eksperdi

arvamus pole absoluutse, vaid tõenäosusliku iseloomuga, on see antud juhul kontrollitav

muude tõenditega. Seetõttu ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud kriitikaga eksperdi arvamuse aadressil, sest apellant esitab ainult omapoolseid oletusi ja pole eksperdi

arvamust millegagi ümber lükanud. Ekspert kuulati maakohtus üle ekspertiisiakti sisu selgitamiseks ja apellant sai talle küsimusi esitada (lk 75-76). Täiend- või kordusekspertiisi määramist pole taotletud. Faktilistele asjaoludele ei vasta ka väide, et maakohus ei selgitanud välja kannatanu käitumist mõjutada võivat tema tervislikku seisundit, kuna kannatanu võis põdeda epilepsiat. E.L. õde

V. Horg kinnitas maakohtus (lk 69), et E. L ei olnud langetõbe ega kroonilisi haigusi.

Ringkonnakohtus apellant väitis, et tegelikult epilepsiat põdes E.L. vend. Samas esitati

apellandi poolt perearsti tõendid, et E.L. esinesid ärajäämanähud, kuid seda viimati 2001

aastal ning et tal oli alates 08.11.2004 vigastuse tõttu töövõime kaotus 70%. Nendele

tõenditele viidati kui võimaliku terviserikke kinnitajatele, mis võisid sundida E.L. tegema

eksperdi poolt välistatud (lk 75) ebaharilikku järsku manöövrit veoauto suunas. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest esitatud tõendid kajastavad varasemat aega ning ei kinnita E.L. terviseriket süüdistuses näidatud ajal, so 29.09.2005. Maakohus on andnud hinnangu (lk 102) ka E.L. käitumisele, leides, et sõiduautot juhtinud E. L ei olnud takistus järsku tema sõiduvööndi suunas kaldunud haagise näol etteaimatav, kuna

metsaveoauto oli just väljunud kurvist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud hinnanguga ja ei pea vajalikuks otsuses toodud põhjendusi üle korrata. Maakohus on täitnud

8

Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-94-02 ja 3-1-1-1-03 toodud nõuet, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. Kõiki eelpool toodud tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et S.N-i süü KarS § 423 lg 1 järgi on tõendatud.

Mati Kartau Tiit Lõhmus Aarne Sarjas