1-05-140\1 · 1-05-140\1 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1-05-140

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. juuli 2006.a, Narva Kriminaalasja number 1-05-140 (04233000061) Kohtukoosseis Kohtunik Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretäride Aili Kuzmina, Marina Smirnova, Natalja Fjodorova Kriminaalasi V.R-i ja U.D süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Prokurör Gustav Blumberg Süüdistatavad V.R U.D Kaitsjad

Tsiviilkostja esindaja Jevgenia Tušinskaja ja Ljudmila Andrejeva

Vandeadvokaat Marina Valge

RESOLUTSIOON

Tunnistada V.R süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel mitte pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui kolmeaastase katseaja jooksul V.R ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS §-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid.

V.R-i suhtes valitud tõkend -

elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Mõista välja V.R-ilt riigituludesse menetluskulud: sundraha 4500 (neli tuhat viissada) krooni, eeluurimise käigus tehtud tehtud kohtukulud summas 22 105 krooni.

Õigeks mõista U.D KarS § 422 lg 1 järgi tema tegevuses kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

U.D suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld, tühistada.

Välja mõsta Eesti Vabariigilt Ida-Eesti Päästekeskuse kaudu materiaalne kahju Marina

1-05-140

2 Pankratjeva kasuks 25 886 krooni ning Svetlana Mazurova kasuks 1 500 krooni. Muus osas jätta S. Mazurova ja M. Pankratjeva hagid läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Väljamõistetud menetluskulud tuleb üle kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 Eesti Ühispangas või arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber

2800049900. Menetluskulud võib vabatahtliku täitmise korral tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest, märkides tasumise dokumendile, millise menetluskulu tasumisega on tegemist, samuti kriminaalasja numbri ja kes või kelle eest on kohtukulud või sundraha tasunud.

Riigi nõuete tasumise maksekviitungid tuleb esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleisse. Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva möödumisel kohtuotsuse jõustumisest, kui süüdlane ei ole riigi nõuded vabatahtliku täitmise aja jooksul tasunud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul Viru Ringkonnakohtule Viru

Maakohtu Narva kohtumaja kaudu, teatades kohtule kirjalikult kaebuse esitamise kavatsusest 7 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest.

Asja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas:

V.R on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema 07.01.2007 kell. 19.06

juhtides alarmsõidukit ZIL reg.nr 324 AHK, sõitis sisselülitatud sinise vilkuriga Narvas

Kreenhoolmi tänaval, jõudes Gerassimovi tänava ristmikule, rikkus „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra“ § 18, nimelt: kaldudes kõrvale liikluseeskirja lisa 1 osa 1 p 1

nõuetest, ületades keelava punase valgussignaali ajal reguleeritava ristmiku, ei taganud

liiklusohutust, mille tulemisena põrkas kokku Gerassimovi tänava poolt liikuva sõiduautoga Volkswagen reg. nr 268 AMU ja selle tagajärjel sõitis üle eraldusriba jalakäija ülekäigurajal seisvale

alaealisele V.Pankratjevile otsa, tekitades talle eluga kokkusobimatuid kehavigastusi, millesse kannatanu suri kohapeal. Liiklusõnnetuse tagajärjel alarmsõiduki ZIL reisija Sergei Šarkovile ja s/a Volkswagen reisija S.Mazurovale olid tekitatud mitteraskeid tervisekahjustusi.

Oma tegudega pani V.R, olles mootorsõiduki (alarmsõiduki) juht, toime

liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma, s.t KarS § 422 lg 1 ettenägtud kuriteo.

U.D on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema 07.01.2007 kell. 19.06 juhtides

s/a Volkswagen, reg.nr 268 AMU, sõites mööda Gerassimovi tänavat Narvas, sõitis välja

Kreenholmi tänava ristmikule, rikkudes LS § 71 lg 6 ja LE § 68 lg 2, nimelt: ei andnud teed

sisselülitatud sinise vilkuriga eritalituse sõidukile, mille tulemusel põrkas kokku Kreenholmi

tänavalt ristmikule väljasõitnud sõiduautoga ZIL, reg.nr 324 AHK, mis kuulus päästeteenistusele, mille tõttu viimane sõitis välja eraldusribale, sõites otsa alaealisele jalakäijale V.Pankratjevile, kes seisis ülekäigurajal, tekitades talle eluga sobimatu vigastuste kompleksi, mis tõi kaasa V.Pankratjevi

surma kohapeal. Liiklusõnnetuse tagajärjel alarmsõiduki ZIL reisija Sergei Šarkovile ja s/a Volkswagen reisija Svetlana Mazurovale olid tekitatud mitteraskeid tervisekahjustusi.

Oma tegudega pani U.D, olles mootorsõiduki (alarmsõiduki) juht, toime liiklusnõuete

rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma, s.t KarS § 422 lg 1 ettenägtud kuriteo.

V.R ei tunnistanud end süüdi. Ta andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2004 said nad

väljakutse Kreenholmi tänavale. Ta lülitas sisse vilkurid ja sireeni. Teepeal lülitas sireeni välja. Kreenholmi 45 juures lülitas sireeni tass sisse. Enne ristmikku pidurdas, autosid polnud, lisas kiirjust, toimus kokkupõrge. Šarkov segas tal vaatevälja paremale, kuid ta ei palunud tal kõrvale tõmbuda. Võib-olla keegi ütles, et masin tuleb. Teekate oli halb, võib-olla seetõttu muutis suunda.

1-05-140

3

U.D tunnistas end osaliselt süüdi. Ta andis kohtuistungil ütlusi, et sõites ristteele ei näinud ta majakatulesid ega kuulnud sireeni. Temal põles foori roheline tuli, pidurdas enne foori ja sõitis ristmikule. Ristmikule jõudes, juba valgusfoori postide taga nägi vasakult tuletõrjeautot ja vilkureid, proovis siiski läbi sõita, vastasel juhul oleks kindlasti autole ette jäänud, kuid ei jõudnud. Toimus kokkupõrge. Siis kuulis korraks sirreni, mis kohe ka vaikis. Kiirus oli tal 30-40 km/h. Tuletõrjeauto juht tahtist tast ringi sõita, kui ta oleks sõitnud otse, poleks midagi juhtunud.

Kannatanu Svetlana Mazurova andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01 sõitis ta taksoga, istus taksojuhi taga. Ristmikul vähendas auto kiirust, tundis lööki ja kaotas teadvuse. Tuletõrjeautot ta ei näinud,

rääkis telefoniga. Juhtunust luges ajalehest. Materiaalne kahju 1500 krooni ja 30 000 krooni moraalset kahju.

Kannatanu Sergei Šarkov andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2004 said nad väljakutse põlengule.

Kreenholmi tänaval ristteel põles valgusfoori punane tuli. Kolmest küljest polnud sõidukeid, aga

paremalt tuli kiirust lisades sõiduauto. Toimus kokkupõrge. Teatas liiklusõnnetusest keskusesse. Istus juhi kõrval. Helisignaal lülitati sisse 600-700 m enne ristteed. Ta oli tuletõrjuja täisvarustuses ja

seetõttu võis varjata juhi vaatevälja paremale. Sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju.

Kannatanu Marina Pankratjeva andis kohtuistungil ütlusi, et noorem poeg läks arvutisaali Florentsia

Gerassimovi tänavale. Mõne aja pärast tuli vanem poeg, kutsus isa välja ja läksid ära. Mõne aja pärast tuli mees ja rääkis, et poeg Viktor Pankratjev on autoõnnetuses hukkunud . Materiaalne kahju 25886 krooni, moraalne kahju 1 000 000 krooni.

Tunnistaja Sergei Nikolajev andis kohtuistungil ütlusi, et sõitsid välja kutsele. Lülitati sisse sireen ja majakas. Istus juhi taga istmel. Tundis tõuget. Taksos oli naine kannatada saanud. Sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju.

Tunnistaja Aleksei Seppinen andis kohtuistungil ütlusi, et said väljakutse Kreenholmi tänavale.

Lülitati sireen sisse, enne ristmikku pidurdati, nägi, et läheneb takso suure kiirusega, toimus

kokkupõrge. Tuletõrjeauto sõitis ristmikule punast fooritule ajal. Sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju.

Tunnistaja Svetlana Komissarova andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2005 tuli kaubakeskuse poolt, nägi kokkupõrget. Sireeni kuulis juba pärast kokkupõrget. Tuletõrjemasin enne ristteed pidurdas ja siis lisas kiirust. Tundus, et teine auto tuli 4. kooli poolt.

Tunnistaja Aleksandr Kolesnitšenko andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2004 liikus ta Gerassimovi tänaval risttee suunas. Kuulis auto häält, sireeni ja toimus avarii. Nägi majaka valgust enne autot.

Tuletõrjemasinal põles punane tuli. Ristteel ohutussaarel seisis poiss ja sobras lumes. Tema poeg

lehvitas sellele poisile. Nägi kiiresti sõitvat taksot, suunatuld ei näinud. Tänavavalgustuspost oli katki. Pärast sündmuskohal karjuti, et miks sireen ei töötanud.

Tunnistaja Kalle Tull andis kohtuistungil ütlusi, et Kreenholmi tänaval enne valgusfoori sõitis nende

autost mööda tuletõrjeauto sisselülitatud vilkuritega. Paremalt poolt lähenes takso. Tuletõrjeauto tõmbas vasakule aga takso sõitis talle otsa, tuletõrjeauto sõitis vastu valgustusposti, kus oli jalakäija. Sireen ei olnud sisse lülitatud. Fooris põles tuletõrje- ja nende auto jaoks punane tuli. Takso VW sõitis rohelisele tulele.

Kohus avaldas tunnistaja Juri Laidoner’i ütlused (lk 62-63), et 07.01.2004 kuulis ta erisõiduki sireeni ristmiku poolt. Nägi haigla poolt tulemas tuletõrjeautot. Nägi Gerassimovi tänaval lähenevat autot, kuulis lööki, tuletõrjemasin sõitis otsa postile. Posti juures lamas kannatanu.

1-05-140

4

Ekspert Hillar Valk andis kohtuistungil ütlusi, et autod olid teineteisele nähtavad 33 m kauguselt, arvetsades tuletõrjeauto kiirust, mis vastavalt ekspertiisiaktile (t lk 110-115) oli 64-79 km/h, ei olnud

tuletõrjeautol võimaik peatuda momendist, kui tuletõerjeauto juht võis näha Gerassimovi tänavalt lähenevat taksot. Pole tõendeid, et tuletõrjeauto sõidutrajektoor oleks muutunud enne kokkupõrget.

Arvestades Volkzvageni sõidukiiruseks 50 km/h, ei oleks ZIL juhil olnud võimalik kokkupõrget vältida isegi, kui oleks alustanud kohe pidurdamist. Kui arvestada VW juhi sõidukiiruseks 50km/h

oli VW juhil tehniliselt võimalik vältida liiklusohu tekitamist ja anda teed alarmsõidukile.

Liiklusõnnetuse sündmuskohal puudus selline olukord, et enne ristmikule jõudmist oleks vilkurite

valgus peegeldatud ümbritsevatelt objektidelt ja seega vilkurite sinine valgus oleks olnud tesitele liiklejatele varem nähtav.

Seoses asjaoluga, et liiklusõnnetusest osalejad ja liiklusõnnetuse tunnistajad tajusid erinevalt kas

tuletõrjeautol oli lisaks sisselülitatud vilkurtiele ka töötav sireen, viis läbi kohus

uurimiseksperementi, mille eesmärgiks oli tuvastada, kas tuletõrjeautol võis olla sireen kogu

Kreenholmi tänaval liiklimisel sisse lülitatud. Kõik tunnistajatena ülekuulatud tuletõrjujad, kes viibisid autos kokkupõrge hetkel väitsid, et sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju, seejuures sireen töötas.

Uurimiseksperimendi käigus tuletõrjeauto ZIL juhile V.R-ile oli pakutud, liikudes

kiirusega 60 km/h sisse lülitada sireen ning vastata mõnedele prokuröri küsimustele. Uurimiseksperimendi tulemusena oli tuvastatud, et töötava sireeniga ei osanud süüdistatav prokuröri küsimusi tajuda ning nendele õigesti vastata seoses sellega et töötav sireen summutab ning segab vestlust. (Uurimiseksperiment on videosalvestatud ning protokollitud)

Kohus samuti uuris järgmisi kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid:

- sündmuskoha vaatluse protokolli, fototabeli ja skeemi selle juurde (t lk 6-27), millest nähtub,

et sündmuskohal on fikseeritud vaid sõiduauto ZIL pidurdusjäljed, VW pidurdusjäljed sündmuskohal puuduvad.

- Protokolli liiklusvahendi ülevaatuse kohta (t lk 29- 38);

- Surnu kohtuarstilu ekspertiisi, millest nähtub, et Viktor Pankratjev’ile olid liiklusõnnetuse

tagajärjel tekitatud eluga kokkusobimatud kehavigastused, millesse kannatanu suri kohapeal (t lk 94-99);

- Isikute kohtuarstlike ekspertiise, millega on tuvastatud, et S. Mazuroval ja S. Šarkovil old

tuvastatud elule mitteohtlikud tervisekahjustused (t lk 102- 107);

- Liiklustehnilist ekspertiisi, mille järeldusi kinnitas kohtuistungil eksperdina ülekuulatud

Hillar Vaik (t lk 110-117) ning fototabeli selle juurde (t lk 118- 120);

- Autotehnilist ekspertiisi, millega oli tuvastatud, et sõiduauto ZIL oli töökorras, alarmsõiduki

sisistel vilkuritel ei esine välisel vaatlusel märgatavaid kõrvalekaldeid kehtivatest tehnilistest tingimustest. Spetsiaalne helisignaal on töökorras mehaanilise helitekitamisega ühetooniline

sireen. Eritalituse sõidukite tähistamise korra kohaselt (VV määrus nr 69 20.02.2001) on nõutav spetsiaalne kahetooniline helisignaal. (t lk 124-125)

Kohtu seisukoht: Kuulanud ära menetlusosalisi, tunnistajaid, eksperdi, tutvunud kriminaalasja materjalides kogutud tõenditega, kohus tuleb järeldusele, et V.R-i süü talle inkrimineeritud kuriteos on

tõendatud kannatanute, tunnistajate ja dokumentaalsete tõenditega ning õigesti kvalifitseeritud. Kriminaalasja raames ei ole vaidlust, kas alarmsõiduki juht liikus töötavate vilkuritega valgusfoori

keelava märguande peale. Vastavalt Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise

korra § 15 „Alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma, tohib kõrvale kalduda Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a määruse nr 48

«Liikluseeskiri» (RT I 2001, 15, 66) (edaspidi ) nõuetest, välja arvatud §-de 76-78

nõuded ning liikluseeskirja lisa 1 «Liikluse reguleerimise märguanded» osa 2 «Reguleerija

1-05-140

5 märguanded» nõuded.“ Sama korra § 18 sätestab, et eritalituse sõidukite juhid peavad liikluseeskirja nõuetest kõrvalekaldumisel tagama liikluse ohutuse. Tõepoolest, alarmsõiduki juht võib kehtestatud liikluskorra enamus nõuetest kõrvale kalduda või neid eirata s.h. ületada valgusfooriga reguleeritava ristmiku punase tulega. Sellisel juhul peab alarmsõidukijuht kindlustama liikluse ohutuse, ehk antud

kontekstis oleks pidanud ristmikule lähenedes keelava märguande korral kiirust vähendama ja

ristmiku ületama ainult juhul, kui ollakse veendunud, et lubava märguande suunast lähenejad on alarmsõiduki märganud ja asunud teed andma. Liiklustehnilise ekspertiisiga ning eksperdi ütlustega

on tuvastatud, et alarmsõiduki arvutusliku sõidukiiruse juures (64-79 km/h) puudus alarmsõiduki juhil tehniline võimalus kokkupõrget vältida hetkel, kus ta võis tajuda olukorda, kus VW juht enam

ei saa tehniliselt teed anda. Kohtulikul uurimisel ekspert matemaatiliselt arvutas ning kinnitas

kohtule, et alarmsõiduki juhil puudus juba selline võimalus juba siis, kui VW pidi jõudma tema

vaateväljale. Sellest tulenevalt jõuab kohus järeldusele, et alarmsõiduki juht V.R eiras

täielikult suurema ohu allika valdaja liiklusohutuse tagamise kohustust, mis algselt tegigi

liiklusõnnetuse vältimatuks juhul, kui lubava märguande peale liikunud sõiduki juht ei märganud alarmsõiduki lähenemist. Sõiduauto VW juhi süü tuvastamisel on oluline sõiduauto juhil vähemalt kaudse tahtluse olemasolu

töötavate vilkuritega alarmsõidukile tee mittevõimaldamisel – s.t. et sõiduauto VW juht märkas alarmsõidukit hetkel, kui tal oli veel tehniline võimalus peatamiseks, kuid sellele vaatamata lootis, et

jõuab ristmiku ületada enne võimalikku kokkupõrget alarmsõidukiga. Kohus on seisukohal, et sellised tõendid kriminaalasjas puuduvad.

VW sõiduki juht väidab järjekindlalt, et ei kuulnud sireeni enne kokkupõrget ega näinud tuletõrjeautot enne kui juba jõudis ristmikul valgusfoori postide taga. Kui kõrvale jätta tuletõrjeautos

viibinud meeskonnaliimete ütlusi, et sireen töötas kogu aeg liiklemisel Kreenholmi tn mööda, on peale süüdistatava U.D veel kaks tunnistajat (Kalle Tull ja Svetlana Komissarova), kes väidavad, et tuletõrjeautol sireen ei töötanud, vaid hakkas korraks tööle peale liiklusõnnetuse toimumist. Analoogses kriminaalasjas nr. 3-1-1-27-96 Riigikohus märkis: „Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri

1995.a. otsuse kohaselt rikkus A.Soonberg käsitletava liiklusõnnetuse puhul sel ajal kehtinud

liikluseeskirja punkti 4.2 , mille kohaselt sisselülitatud sinise vilkuri ja/või erilise helisignaaliga sõidukile pidid teised sõidukid takistamatuks sõiduks teed andma ning vajadusel peatuma. Sellisele

järeldusele jõudmiseks oleks tulnud tõendada, et A.Soonberg tajus sisselülitatud vilkuri ja/või helisignaaliga tuletõrjeautot (…)Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vaid mingi asjaolu tõendatuks tunnistamisel võib samaaegselt ja summaarselt mitme tunnistaja ütlustele viidata vaid siis kui tõepoolest kõik loetletavad tunnistajad on ütlustes täpselt samamoodi kinnitanud mingi faktilise

asjaolu esinemist. Tartu Ringkonnakohtu käsitletavast otsusest nähtuvalt aga ei ole kõik üheksa tunnistajat tajunud sündmuskoha olustikku ühtemoodi, sest osa neist nägi ainult vikureid ja sireeni ei

kuulnud. Sellest tulenevalt on põhjendatult alust kahelda, et ka A.Soonberg, nii nagu ka osa tunnistajaid, võis sireeni mitte kuulda“

Analoogselt Riigikohtuotsuses kirjeldatud olukorrale, kohus seadis kahtluse alla, kas ka U.D

võis kuulda töötavat sireeni ning kas sireen oli üldse sisse lülitatud. Kohtu poolt läbiviidud

uurimiseksperimendi tulemusena on tuvastatud, et töötava sireeniga tuletõrjeauto salongis pole võimalik suhelda, seega kohus suhtub kriitiliselt tuletõrjeauto meeskonna poolt antud ütlustesse ning

kaldub seisukohale, et sireen võis olla vaid korraks sisselülitatud kui liiklusõnnetus oli juba vältimatu. Kohus samuti võtab arvesse, et tuletõrjeautol ZIL paigaldatud sireen ei vasta Eritalituse sõidukite tähistamise korrale, mille kohaselt (VV määrus nr 69 20.02.2001) on nõutav spetsiaalne

kahetooniline helisignaal. Tõendite hindamisel süüdistatava U.D kasuks arvestab kohus ka

eksperdi hinnangut, et liiklusõnnetuse sündmuskohal puudus selline olukord, kui enne ristmikule jõudmist oleks vilkurite valgus peegeldatud ümbritsevatelt objektidelt ja seega vilkurite sinine valgus oleks olnud teistele liiklejatele varem nähtav.

1-05-140

6 Eelpool kirjeldatud asjaoludele ja põhjendustele tuginedes, jõuab kohus järeldusele, et U.D puudus ükskõik milline tahtluse vorm alarmsõidukile tee mittevõimaldamiseks, seega antud olukorra kontekstis võib rääkida ainult U.D vastutusest väärteo toimepanemise eest LS § 74-27 järgi –

„Sõiduesõiguse kasutamise takistamine“, mis on karsiatatav ka siis, kui on toime pandud

ettevaatamatusest. Seega puudub U.D tegevuses kuriteokoosseis ning tema kuulub õigeksmõistmisele.

Tsiviilkostja esindaja tunnistas tsiviilhagejate Marina Pankratjeva ja Svetlana Mazurova materiaalsed

hagid ning on seisukohal, et moraalse kahju hüvitamist võib otustada vaid tsiviilkohtupidamise

korras. Kohus nõustub tsiviilkostja seisukohaga. Moraalse kahju hindamiseks peab hagejate poolt

olema tagatud tõenditebaas, millele nad oma nõudeid rajanevad ning kostjale peab olema tagatud

võimalus sellega tutvumiseks ning oma vastuväidete esitamiseks. Sellised võimalused kriminaalmenetluse raames puuduvad.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kuriteo raskust ja laadi ning süüdlase isikut. V.R

on varem kohtulikult karistamata, tema karistust raksendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Töökohalt V.R-i iseloomustatakse positiivselt. V.R on

professionaalne autojuht, kes toimuvast on õppust võtnud ning oma viimases sõnas, vaatamata sellele, et formaalselt ei tunnistanud oma süüd, sügavalt kahetses tehtut. Kohus peab võimalikuks mitte isoleerida V.R-i ühiskonnast ning jätta talle võimalus elatise teenimiseks autojuhina.

Kohus teeb kohtuotsuse tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS §-dest 311-313; 315; 318.

Pavel Gontšarov Kohtunik