1-05-797\23 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-05-797

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-797 (05260100496) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi K.P süüdistus KarS § 201 lg 2 p 2, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 28. veebruari 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava K.P kaitsja advokaat Ivo Kütt Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss kannatanu OÜ Skuba Group esindaja advokaat Leonid Tolstov Prokurör Marge Püss Süüdistatav K.P

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Ivo Kütt.

RESOLUTSIOON KrMS §-de 337 lg 1 p 4; 338 p-d 1, 4; 340 lg 2 p 5 ja lg 4 p-d

1, 4 alusel tühistada Tartu Maakohtu 28. veebruari 2006

kohtuotsus osaliselt, see on K.P süüdistusest ajavahemikul 1. märts 2003 kuni 31. detsember 2003 OÜ-lt

Skuba Group 138 485 krooni omastamise väljajätmises ja OÜ Skuba Group kasuks väljamõistetud tsiviilhagi osas. Süüdi tunnistada K.P ajavahemikul 1. märts 2003

kuni 31. detsember 2003 OÜ-lt Skuba Group 138 485 krooni omastamises.

2

Välja mõista K.P-lt OÜ Skuba Group kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks 796 275 krooni 10 senti. KarS § 49 alusel võtta K.P-lt 3 (kolmeks) aastaks

õigus töötada varaliste väärtuste liikumist korraldaval ametikohal.

Välja mõista K.P-lt OÜ Skuba Group kasuks

lepingujärgse esindaja Leonid Tolstovi poolt osutatud õigusabi eest 25 676 krooni 80 senti. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kannatanu esindaja ja prokuröri apellatsioonid rahuldada. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 25. maist 2006.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 14. juunist 2006.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15. juunist 2006.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 28. veebruari 2006 otsusega mõisteti K.P süüdi ja karistati KarS § 201 lg 2 p 2, 3 järgi 1 aasta 2-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg 1 alusel määrati vangistust täitmisele mitte pöörata, kui K.P ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. K.P-lt mõisteti välja tsiviilhagi 657 790.10 krooni OÜ Skuba Group kasuks.

Maakohus arutas K.P-le KarS § 201 lg 2 p 2 ja 3 järgi esitatud süüdistust selles,

et tema, olles OÜ Skuba Group (10715390) Tartu filiaali juhataja, s.o ametiisik KarS § 288 mõistes, kellel oli vastavalt 01.03.2003 sõlmitud töölepingu punktile

1.5 tööülesandeks kaupade tellimine, ladustamine, müügi teostamine, organiseerimine ning kogu filiaali tegevuse eest vastutamine, s.o ametiseisund

eraõiguslikus juriidilises isikus, kus temale olid pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis- ja varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, K.P omastas

3 ajavahemikul 01.03.2003 kuni 25.02.2005 enda valduses olevat OÜ Skuba Group

veoautode varuosade müügist laekunud raha alljärgnevalt: 01.03.2003 – 31.12.2003 summas 138 485 krooni; 01.01.2004 – 31.12.2004 summas 563 039.35 krooni ja 01.01.2005 – 25.02.2005 summas 134 868.63 krooni. Kokku omastas K.P OÜ Skuba Group sularaha summas 809 392.98 krooni.

K.P end süüdi ei tunnistanud.

Kohus luges kannatanu esindaja Mati Kase ning tunnistajate L.N. , A.T., E O, A.K. ja M.S. kokkulangevate ütlustega tõendatuks, et müügist laekunud sularaha andsid

A. K ja M. S üle K.P-le , raha üleandmist kinnitas tema allkiri laekumiste

käibeandmikel. Süüdistatava ütlused, et aeg-ajalt trükkis ta raamatupidaja soovil

välja laekumiste käibeandmikke, kuid sularaha üleandmist selle alusel ei

toimunud; oma allkirjaga kinnitas ta lihtsalt seda, et mingil ajavahemikul võis

käibeandmikul kajastatud müük toimuda, ei riimu teiste tõenditega, mistõttu ei

pidanud kohus neid usaldusväärseks. Tõenditega ei ole leidnud kinnitust, et

käibeandmikes kajastunud summad ei vastanud tegelikele müügist tulenevatele sularahalaekumistele. 25.02.2005 OÜ Skuba Group Tartu kaupluse kassarevisjon, koopiad E. K.P, A. K ja M. S laekumiste käibeandmikest, kassaväljavõtetest ja sularahaarvetest, koopiad

ajavahemikus 01.01.2004 – 31.12.2004 sularahas müüdud kaupade

koondväljavõtetest ja 01.04.2003 – 25.02.2005 laekumiste koondkäibeandmikest kogumis tõendavad, et 2004. a teostati OÜ Skuba Group Tartu kaupluses sularahas

müüki 851 306.35 krooni eest ja 2005. a 172 069.75 krooni eest, seega 2004. ja 2005. a kokku sularaha eest müüki 1 023 376.10 krooni eest. Laekunud summadest

oli 2004–2005 tasutud arveid 96 267 krooni eest. Samas 2004–2005 oli

pangaarvele K.P ja M. Kase poolt sisse makstud vaid 269 791 krooni. Tunnistaja L.N. ütlustega on tõendatud, et pärast kassarevisjoni läbiviimist laekus

veel üks arve, mille järgi klient oli kauba kätte saanud ja maksnud sularahas K.P-le

472 krooni, kuid nimetatud summat käibeandmikud ei kajastanud. Seega oli 2004. ja 2005. a sularaha puudujääk OÜ Skuba Group Tartu kauplus-laos 657 790.10 (657 318.10 + 472) krooni.

Asjaolu, et OÜ Skuba Group Tartu kaupluses ei olnud seife ega lukustatavaid

kassasahtleid, raha hoiti lukustamata lauasahtlis, millele oli juurdepääs kõigil kaupluses töötavatel isikutel, kassa puudujäägi tekke seisukohalt tähtsust ei oma.

Kohus ei pea reaalseks, et süüdistatav, juhul kui lauasahtlist oli läinud kaduma tema vastutusel olnud raha, ei teavitanud sellest raamatupidajat või tegevdirektorit.

Eelnevaga on tõendamist leidnud, et K.P ei kandnud kaupade müügist

laekunud ja talle usaldatud võõrast vallasasja – 657 790.10 krooni väärtuses

sularaha – OÜ Skuba Group arveldusarvele üle, vaid pööras nimetatud summad

ajavahemikul 01.01.2004 – 25.02.2005 ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks, st pani toime omastamise KarS § 201 lg 1 tähenduses. Milleks K.P omastatud raha kasutas, ei oma kuriteo kvalifikatsiooni seisukohalt tähtsust.

2005. a veebruaris toimunud auditeerimise aluseks võeti 2003. a auditeeritud

kassajääk 138 485 krooni. Hinnates tõendeid kogumis oli kohus seisukohal, et

puuduvad kindlad tõendid selle kohta, kui suur oli tegelik sularaha jääk kassas 2003. a lõpus ja sellest tulenevalt ka tõendid, mis kinnitaksid, et K.P omastas ajavahemikul 01.03.2003 – 31.12.2003 sularaha 138 485 krooni suuruses summas,

4 mistõttu see tuleb tema süüdistusest välja jätta. Tõendamatuse tõttu tuleb K.P süüdistusest välja jätta ka 13 118 krooni, s.o lao puudujäägi summa.

01.03.2003 sõlmitud töölepinguga, kõigi tunnistajate, kannatanu seadusliku esindaja M. Kase ning süüdistatava ütlustega luges kohus tõendatuks, et K.P

oli ametiseisund eraõiguslikus juriidilises isikus ning et talle oli antud

juhtimisülesanne. Kannatanu seadusliku esindaja M. Kase sõnul andis tema K.P-le suusõnaliselt korralduse koguda müügiesindajate käest allkirja vastu kokku müügist laekunud sularaha ja viia see panka. Ka tunnistajate ütlustest tuleneb, et müügiagentidel A. K ja M. S ei olnud õigust teha sularahaarveldusi pangas ning et

firmasisese töökorralduse kohaselt pidid nad laekunud summad andma K.P

kätte, et viimane summad panka viiks. Samuti oli K.P õigus tasuda arveid.

Sellega luges kohus tõendatuks, et lisaks juhtimisülesandele oli K.P ka varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded.

K.P kasutas ära OÜ-s Skuba Group valitsevat reguleerimatust ja vähest

kontrolli, mis võimaldas tal pikema aja jooksul eesmärgipäraselt äriühingu raha omastada. Seega pani K.P kuriteo toime kavatsetult.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

K.P tegevuses karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. K.P

ei ole karistusregistrisse kantud. Kohus leidis, et tulenevalt K.P süü suurusest, st sellest, et süüdistatav pani teo toime kõrgeima tahtlusastmega, pika aja jooksul ja kannatanule tekitatud varaline kahju on suur, ei saa teda karistada rahalise karistusega. K.P on põhjendatud ja õiglane karistada vangistusega alla selle keskmist määra. Arvestades, et K.P on varem käitunud õiguskuulekalt, siis tuleb ta vangistusest tingimisi, s.o 2-aastase katseajaga vabastada, allutades ta

samaaegselt käitumiskontrollile. K.P on olemas töökoht ja sissetulek, mis võimaldab tal vabaduses olles hakata tsiviilhagi hüvitama.

OÜ Skuba Group esitas tsiviilhagi summas 809 393 krooni. Kuna kohtus leidis

tõendamist, et kuriteoga tekitas K.P OÜ-le Skuba Group kahju 657 790.10 krooni, tuleb hagi rahuldada osaliselt – summas 657 790.10 krooni.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

K.P kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellant palub tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et kohtunik ei taandunud kriminaalmenetlusest tuginedes KrMS § 49 lg 1 p 2 ja 5

koostoimele. Taandamistaotlus tehti põhjusel, et asja arutav kohtunik oli samas kriminaalasjas teinud 13. mail 2005 eeluurimiskohtunikuna määruse K.P vara

arestimiseks. Eeluurimiskohtunikuna tehtud määrus isiku vara arestimiseks on

suurel määral analoogne tõkendi kohaldamise määrusega. Mõlemal juhul tutvub

eeluurimiskohtunik kriminaalasja materjalidega ning mõlemal juhul on tegemist

kriminaalmenetluse tagamise vahendiga. Kohtumenetluse võistlevuse printsiipi arvestades on oluline, et kohus ei oleks enne kohtuistungit tutvunud materjalidega ja teinud otsustusi kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse tagamiseks. Kohtunik

5

ei saa olla täiel määral erapooletu, kui ta on teinud eeluurimiskohtunikuna määruse, millega on oluliselt piiratud isiku põhiseaduslikke õigusi. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb ka kohtuotsuses põhjenduste

puudumises. Otsuses ei nimetata ühtegi tõendit, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et on tõendatud 657 790.10 krooni sularaha omastamine K.P poolt. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust, leides, et K.P tegevuses on KarS § 201 sätestatud kuriteo tunnused.

Isiku süüditunnistamiseks KarS § 201 järgi on vaja tõendada süüdlase poolt

omandamistahte manifesteerimist. Vaja on tõendada, et valduses olev asi tõepoolest enda või kolmanda isiku kasuks pöörati. Viimatinimetatu saab seisneda mingis konkreetses tegevuses – asja endale jätmises, äratarvitamises, raiskamises. Vastavad tõendid puuduvad. Süüdistuse kohaselt pidi K.P omastama peaaegu

70% kogu OÜ Skuba Group sularahakäibest, mida ei saa pidada reaalseks. See,

milleks K.P omastatud raha kasutas, ei omaks tähtsust juhul, kui oleks tõendatud K.P poolt sularaha omastamine. Kohtueelsel uurimisel oleks olnud

võimalik välja selgitada, kas K.P või tema lähedased on soetanud oma sissetulekuga mitteproportsioonis olevat vara või elanud muul moel ülejõu käivalt. Kohus on ebapiisavat tähelepanu osutanud asjaolule, et sularahale oli takistamatu ligipääs kõigil kaupluses töötavatel isikutel, seda ka väljaspool tööaega. K.P-le ei olnud kehtestatud reegleid, kui tihti või milliste summade puhul pidi ta sularaha

panka viima. Asjaolu, et lauasahtlis hoiti suvalisi summasid, on tõendatud

kannatanu esindaja esitatud tabeliga, millest selgus, et pärast K.P töölt kõrvaldamist oli lauasahtlis 50 790 krooni, mille viis panka M. K. Tunnistajad M. S ja A. K on kinnitanud, et müügist laekunud sularaha kandsid nad vahetevahel

endaga kaasas. K.P ei olnud kohustust pidevalt jälgida või pidada arvestust

laekunud sularahasummade üle. K.P ülesandeks ei olnud ka kassainventuuri läbiviimine. K.P enda poolt oli sularaha eest müük suhteliselt väike, võrreldes

M. S ja A. K. Samuti on tõendatud, et K.P tegeles põhiliselt müügiga väljaspool kauplust ning ei viibinud alaliselt kaupluses. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud seisukohta, et sularaha üleandmine M. S ja A.

K poolt K.P-le toimus laekumiste käibeandmike alusel. Sularaha reaalse liikumisega puutusid kokku vaid M. S, A. K ning K.P. Teised isikud ei ole näinud pealt, mil moel toimus sularaha üleandmine ning neil ei ole võimalik anda

selle kohta adekvaatseid ütlusi. Usutavad on K.P ütlused, et laekumiste

käibeandmiku näol oli tegemist informatiivse iseloomuga raportiga. Eeltoodut kinnitavad ka OÜ Skuba Group raamatupidamise sise-eeskirjad, milles laekumiste käibeandmikku ei ole üldse märgitud. Tunnistaja A. T, kes oli OÜ Skuba Group

pearaamatupidaja kuni 2004. a märtsini, on kinnitanud K.P ütlusi osas, mis

puudutab laekumiste käibeandmiku informatiivset iseloomu. Raamatupidamise algdokumentidena oleksid pidanud olemas olema kassa sissetuleku ja väljamineku orderid. Vastavad dokumendid olid tunnistajale teadaolevalt ka olemas. Otsuses ei

põhjendata, miks A. T kirjeldatud ütlusi ei arvestata. Laekumiste käibeandmikel märgitud summad kajastasid tõepoolest Tartu kaupluses toimunud sularahamüüki, kuid mitte asjaolu, et käibeandmikel märgitud summa oleks äriühingu siseselt antud allkirja vastu üle K.P-le.

Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, lisakaristuse

mõistmata jätmise osas, ning võtta K.P-lt KarS § 49 alusel 3 aastaks õigus töötada varaliste väärtuste liikumist korraldaval ametikohal.

6 Apellatsiooni kohaselt kohus leidis, et K.P pani kuriteo toime kavatsetult, pika aja jooksul ja tekitas kannatanule suure varalise kahju. K.P on kuriteo toime

pannud ära kasutades oma ametiseisundit. Teataval ametikohal töötamise õiguse

äravõtmine kannab kindlustuslikku iseloomu, sest loob tagatise teatavatel ametikohtadel töötamise õiguse kuritarvitamise vastu süüdimõistetu poolt.

OÜ Skuba Group esindaja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Skuba Group tsiviilhagi summas 138 485 krooni, ning teha uue otsuse, millega mõista K.P-lt välja tekitatud kahju kokku summas 796 275.10

krooni ja OÜ Skuba Group kohtukulud. Apellant ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega jäeti rahuldamata tsiviilhagi lao puudujäägi summa 13 118 krooni osas.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt samamoodi nagu 2004. ja 2005. a osas,

tõendavad tõendid ka 2003. a kassajäägi omastamist K.P poolt. 25.02.2005

kassarevisjoni käigus on tuvastatud, et vastavalt raamatupidamise andmetele

pidanuks Tartu kaupluse kassajääk olema seisuga 25.02.2005 kokku 795 803

krooni (hiljem lisandus veel üks sularahaarve summas 472 krooni). Nimetatud kassajääk jagunes alljärgnevalt: 31.12.2003 seisuga oli kassajääk 138 485 krooni,

01.01.2004 kuni 25.02.2005 teostati sularahas müüki 1 023 376 krooni eest, millest viidi panka ja kulutati arvete katteks 366 058 krooni, seega lõplikuks kassajäägiks kujunes nimetatud 795 803 krooni. Tegelikkuses seda raha kassas ei

olnud. Lõpliku kassajäägi seisukohast ei ole oluline, kas 2003. a lõpus teostati kassarevisjon või mitte. 2003. a kassajääk kanti raamatupidamislikult automaatselt

edasi üle 2004. aastasse. Seega isegi kui 2003. a lõpus oli kõnesolev 138 485 krooni veel kassas reaalselt olemas, siis võis K.P selle raha omastada ka hiljem 2004. või isegi 2005. a. Oluline on, et 25.02.2005 kassarevisjoniga on tuvastatud, et revisjoni toimumise seisuga puudusid kassast nii 2004–2005 sularahas laekunud

summad kui ka 2003. a kassajääk. Seega on tõendatud K.P poolt sularaha omastamine kogusummas (657 318.10 + 472 + 138 485) 796 275.10 krooni.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde

selles toodud motiividel. Kannatanu esindaja ja prokuröri apellatsioonid palusid nad jätta rahuldamata.

Prokurör vaidles süüdistatava kaitsja apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Prokuröri apellatsiooni palus ringkonnaprokurör rahuldada. Ühtlasi toetas ringkonnaprokurör kannatanu esindaja apellatsiooni.

Kannatanu esindaja jäi tema poolt esitatud apellatsiooni juurde, paludes see

rahuldada. Süüdistatava kaitsja apellatsioonile vaidles kannatanu esindaja vastu

paludes see kui põhjendamatu jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsiooni osas kannatanu esindaja oma arvamust ei avaldanud.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu esindaja, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasjas kogutud materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele osas, millega kohus jättis K.P

süüdistusest välja ajavahemikul 1. märts 2003 kuni 31. detsember 2003 OÜ-lt Skuba Group 138 485 krooni omastamises kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu.

Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus OÜ Skuba Group kasuks väljamõistetud tsiviilhagi osas.

7 Maakohus on K.P süüdistusest välja jätnud ajavahemikul 1. märts 2003 kuni 31. detsember 2003 138 485 krooni sularaha omastamise, leides, et kriminaalasjas puuduvad kindlad tõendid, mis seda kinnitaksid. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellise otsustusega.

Kriminaalasjas nähtuvalt koostas audiitor E. O OÜ Skuba Group kohta audiitori järeldusotsuse aastaaruandele, milles fikseeris Tartu filiaali kassajäägi seisuga 31.

detsember 2003. Kassajäägi suuruseks oli 138 485 krooni. Ringkonnakohtul

puudub alus kahelda nimetatud summa õigsuses ja sisuliselt ei ole selle suurust vaidlustanud ka K.P.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei oma tähtsust asjaolu, kas nimetatud

summa kassas reaalselt eksisteeris või mitte, sest kassajääk tehti kindlaks

raamatupidamisdokumentide alusel ning reaalse raha olemasolu eest kassas pidi vastutama K.P.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt moodustati OÜ Skuba Group Tartu filiaal 2003 aasta märtsis. K.P-ga sõlmiti tööleping 1. märtsil 2003. K.P kinnitas ringkonnakohtu istungil, et pärast temaga töölepingu sõlmimist

alustas ta osaühingu Tartu filiaali töö korraldamist. Muretses ruumid ja koos

kaastöötajatega alustasid nad klientide teenindamist Tartus ja Lõuna-Eestis.

K.P kinnitas kohtuistungil, et Tartu filiaali kassajääk 138 485 krooni tekkis

tema töötamise ajal filiaali juhatajana, kusjuures töökorraldus sularahaga

arveldamisel oli alates 2003 aastast kuni tema lahkumiseni töölt, ühesugune. Samas möönis K.P, et ju see raha oli siis kassas ka olemas. Ringkonnakohus loeb, arvestades E. O ja K.P enese ütlusi, tõendatuks, et OÜ

Skuba Group Tartu filiaali kassajääk seisuga 31. detsember 2003 oli 138 485 krooni.

Ringkonnakohtu arvates fikseerib kassajääk kassa hetkeolukorra ning nimetatud

olukord muutub juba seoses järgmise kassakandega. Seega, olles fikseerinud

kassajäägi seisuga 31. detsember 2003, kandus nimetatud summa automaatselt edasi aastasse 2004 ning nimetatud kassajääk muutus esimese kassakandega 2004 aastal.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, et tähtsust ei oma asjaolu, kas nimetatud summa, see on 138 485 krooni reaalselt 31. detsembril 2003 seisuga üle loeti ja kas see ka reaalselt olemas oli.

Tartu Maakohus on tuvastanud, et OÜ Skuba Group Tartu filiaali 2004 ja 2005

aasta sularaha puudujäägi suuruseks kassas oli 657 790 krooni ja 10 senti.

Tulenevalt kriminaaltoimiku materjalidest nõustub ringkonnakohus nimetatud summa suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et kuivõrd 2003 aasta kassajääk kandus 2004 aastasse tuleb maakohtu poolt tuvastatud summale juurde arvata ka

2003 aasta kassajääk, see on 138 485 krooni. Seega oli sularaha puudujäägi

suuruseks OÜ Skuba Group Tartu filiaalis seisuga 25. veebruar 2005 796 275 krooni ja 10 senti.

Ringkonnakohus leiab, et K.P süü ajavahemikul 1. märts 2003 kuni 31.

detsember 2003 138 485 krooni omastamises on tõendamist leidnud tõenditega,

milliseid maakohus on juba oma otsuses analüüsinud ajavahemikul 2004 kuni 2005 toimepandud sularaha omastamise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt kohtuotsuses toodud põhistustega K.P süü tõendatuse osas.

K.P on ka ise kinnitanud kohtuistungitel, et alates 2003 märtsist toimus

osaühingu Tartu filiaalis sularahaga arveldamine sama skeemi alusel nagu see

8 toimus aastatel 2004, 2005. Seega, pärast sularahas toimunud tehinguid, koostasid tunnistajad M. S ja A. K käibeandmiku ning andsid selle alusel sularaha allkirja vastu üle K.P-le. K.P ei ole ka ise vaidlustanud asjaolu, et M. S ja A. K

andsid sularaha üle talle ning tema kandis selle üle panka OÜ Skuba Group

arveldusarvele. Seega on tõendamist leidnud, et sularahas toimunud arveldustest laekunud summad anti üle K.P-le. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et ainsaks isikuks kellel oli võimalus laekunud summade omastamiseks oli K.P. Pealegi ei ole kriminaalasjas kogutud ja ka K.P ega tema kaitsja ei ole osanud välja tuua ühtki tõsikindlat tõendit, mis annaks alust väitele, et keegi kolmas isik oleks omastanud OÜ Skuba Group Tartu filiaalist sularaha.

Kuivõrd K.P on ebaseaduslikult omandanud tema valduses olnud OÜ Skuba Group sularaha summas 796 275 krooni ja 10 senti, siis kuulub nimetatud summa VÕS § 1043 alusel väljamõistmisele K.P-lt OÜ Skuba Group kasuks.

Kohtuistungi protokollist tulenevalt on prokurör kohtuistungil taotlenud K.P

suhtes ka lisakaristuse kohaldamist. Samas ei ole maakohus kohtuotsuses nimetatud taotluse kohta omapoolseid põhjendusi esitanud. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri nimetatud taotlus kuulub rahuldamisele ning K.P-lt tuleb lisakaristusena võtta õigus töötada kolm aastat varaliste väärtuste liikumist korraldaval ametikohal.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kasutas K.P kuriteo toimepanemiseks ära oma ametiseisundit OÜ-s Skuba Group. Seejuures tegutses ta kavatsetult. Oma tegevusega tekitas ta kannatanule suure varalise kahju.

Ringkonnakohus leiab, et on õigustatud võtta isikult, kes kavatsetult riisub talle

usaldatud vara, õigus töötada teatava aja jooksul varaliste väärtuste liikumist korraldaval ametikohal. Pealegi võtab taolise lisakaristuse kohaldamine K.P-lt võimaluse edaspidi taoliste kuritegude toimepanemiseks.

K.P kaitsja apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja asja

saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Taolisteks menetlusnormide rikkumisteks, mis vältimatult toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise, peab apellant kaht asjaolu. Esmalt leiab apellant, et maakohtu kohtunik, olles kohtueelsel uurimisel arestinud

K.P vara, oleks pidanud vastava taotluse esitamisel süüdistatava poolt, kriminaalmenetlusest taanduma KrMS § 49 lg 1 p 2 ja 5 alusel. Teiseks leiab kaitsja, et maakohus ei ole kohtuotsuses esitanud põhjendusi milliste

alusel ta leiab, et K.P süü talle süüksarvatud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud.

KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Apellatsiooni piirid määratakse taotlusega, mida apellatsiooni

resolutsioon sisaldab. Seega saab ringkonnakohus süüdistatava kaitsja apellatsioonist lähtudes otsustada vaid küsimuse üle, kas saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule või mitte. Vastavalt KrMS §-le 341 lg 1 on ringkonnakohtul õigus saata kriminaalasi uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, mis on sõnaselgelt toodud ka kaitsja poolt

esitatud apellatsiooni nõudena, vaid juhul, kui ringkonnakohtu istungil

tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS §-s 339 lg 1

toodud juhtudel. Erandkorras võib ringkonnakohus saata kriminaalasja esimese

9

astme kohtule uueks arutamiseks ka juhul kui menetlusõiguse rikkumine tuvastatakse KrMS § 339 lg 2 sätestatud korras ja seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada kohtuistungil.

Ringkonnakohus taolisi kriminaalmenetluse normide rikkumisi käesolevas kriminaalasjas ei tuvastanud.

KrMS §-s 49 on äratoodud kohtuniku taandumise alused. Nimetatud paragrahvi lõike 1 punkt 2 kohaselt on kohtunik kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on samas kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna teinud KrMS §-s 132, 134,

135 või 137 nimetatud kohtumääruse, välja arvatud kriminaalasja arutamisel kokkuleppe- või käskmenetluses.

Ringkonnakohus leiab, et seadusandja on nimetatud sättes andnud ammendava

kohtutoimingute loetelu, milliste teostamise korral peab kohtunik edasisest kriminaalmenetlusest taanduma. Nimetatud toimingute hulgas vara arestimise üle

otsustamist nimetatud ei ole ning seega ei ole maakohtu kohtunik

kriminaalmenetluseseadust rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava vara

arestimine ei anna alust kahelda kohtuniku hilisemas erapoolikuses, mis tooks kaasa tema taandumise KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et õigustatud ei ole ka kaitsja väide, nagu puuduksid kohtuotsuses kohtupoolsed põhistused. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse osas, milles ta K.P süüdi tunnistas, nimelt nendele tõenditele (VIII kd lk

93-96). Seejuures on kohus andnud ka omapoolse hinnangu mida üks või teine

tõend tõendab ning on oma taolist otsustust ka põhjendanud. Maakohus on loetlenud süütõendid, mis kinnitavad, et tegemist on kuriteoga KarS § 201 lg 2 p 2,3 järgi ning on esitanud põhjendused, millega on ümber lükatud K.P ennast õigustavad ütlused, nagu ei oleks ta nimetatud raha riisunud. Apellatsioon sisaldab ringkonnakohtu arvates sisuliselt maakohtu poolt tuvastatud

faktiliste asjaolude kriitikat, mida kokkuvõttes loetaksegi menetlusnormide

rikkumiseks. Ringkonnakohus leiab, et motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsuses lugejale jälgitav kohtuniku siseveendumuse kujunemine. Vastuseks apellatsiooni väidetele, et maakohus ei ole põhistanud kas ja millal K.P

tema valduses olnud sularaha enda või kolmandate isikute kasuks pööras leiab ringkonnakohus, et maakohus on nimetatud asjaolu piisavalt põhistanud.

Nii on maakohus tuvastanud, et sularaha mis OÜ Skuba Group Tartu filiaali

laekus, jõudis K.P valdusse. Nimetatud asjaolu ei ole ka K.P ise

vaidlustanud. Samas on kohus jõudnud kõiki tõendeid kogumis hinnates ning välistamise meetodit kasutades järeldusele, et keegi teine isik peale K.P tema valduses olevat raha omastada ei saanud. Ülaltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohus on piisava põhjalikkusega põhistanud oma otsustust osas millega ta K.P süüdi tunnistas.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

10