1-06-3186\4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05 juuni 2006 Tallinn Kriminaalasja number 1-06-3186 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 31 mai 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi O. G. süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26 aprilli 2006 otsus Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav O. G. Prokurör Ringkonnaprokurör Helgi Veinberg Süüdistatav O. G., varem karistamata, vahi all ei viibinud. Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 26 aprilli 2006 kohtuotsus O. G. süüdistusasjas jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 06 juunist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 06.06.2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

O. G. tunnistati süüdi selles, et ta 31.10.2005 kella 14.00 ajal, jättes Tallinnas Mustamäe tee liinil nr 1 sõitvas trollibussis sõidutalongi märgistamata, sõitis ühistranspordis sõiduõigust tõendava dokumendita ning pärast seda kui AS Falck Eesti Avalike teenuste divisjoni linnatranspordi teenindaja T. V. asus kontrollima sõitjatel sõiduõigust tõendavaid dokumente, läks kompostri juurde, et augustada oma sõidutalongi ning hammustas teda selles takistava T. V. parema käe pöidlast, tekitades nahamarrastuse.

Harju Maakohus tunnistas O. G. süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega, kohaldas KarS § 73 lg 1,3 sätteid ja määras katseajaks 3 aastat, katseaja kulgemise alguseks luges 26.04.2006.

APELLATSIOONI JA SELLELE ESITATUD VASTUVÄIDETE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellatsioonis O. G. märgib, et ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Kohtus rääkis sündmustest. Piletit ei jõudnud komposteerida kuna kontrolör ei lasknud seda teha. Ta ei ole kedagi hammustanud ega kellelegi vastupanu osutanud. Ta täitis kõik korraldused, kuid temaga käituti jämedalt ja üleolevalt. Tema suhtes kasutati jõudu, tõugati pikali ja rebiti katki riided. Kontrolörid kirjutasid avalduse vaid kartuses vastutuse ees enda ebaseadusliku käitumise suhtes. Kui saabus politsei oli tal sinikad näol ja jalgadel, jope ja püksid olid katki rebitud. Kohtuistungil oli vaid tunnistaja M. L., kes ei saa olla erapooletu kuna töötab kannatanuga paaris. Nad mõlemad käitusid ebaseaduslikult. Kuigi trollibussis oli palju inimesi, kedagi rohkem välja ei kutsutud. Tõde ei püütud välja selgitada, kohus ei ole asja objektiivselt uurinud. Palub teha õiglane otsus ja ta õigeks mõista.

Apellatsioonile esitas vastuväited kannatanu T. V., kes märgib, et ei nõustu apellatsiooni väidetega. Süüdistatava poolt kuriteo toimepanemine on tõendatud. Kohtus väitis süüdistatav, et ta ei mäleta tolle päeva sündmustest suurt midagi. Piletit ta ei kavatsenudki komposteerida. Talongi on sõitja kohustatud komposteerima vahetult peale ühistransporti sisenemist. Rikkumine oli juba toimunud, seega ta ka takistas pileti komposteerimist hiljem. Peale trollibussi uste avamist süüdistatav ründas, hammustas kontrolöri. Jõudu kasutati tema suhtes vaid hädakaitse piirides kuna isik soovis ära joosta. Teksapükse ega jopet puruks ei rebitud. Politseisse pöördumist soovitas kohalekutsutud politseipatrull. O. G. oli ainuke, kes käitus kõigiga jämedalt. Näole ja kätele mingeid vigastusi ei tekitatud, põlved võisid saada marrastusi hädakaitse käigus. Ka kannatanu sai oma tegevuse eest trahvi. M. L. ei ole tema paariline, töötab teises vahetuses. Tunnistajaks oli teisest uksest sisenenud isik. Leiab, et mõistetud karistus on leebe.

Ringkonnakohtus apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja taotles enda õigeksmõistmist. Kaitsja toetas apellatsiooni ja palus O. G. õigeks mõista.

Prokuröri arvamuse kohaselt on süüdimõistev kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisel ei kuulu.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Apellatsioonis ei ole vaidlustatud kohtu poolt tuvastatut, et AS Falck Eesti Avalike teenuste divisjoni linnatranspordi teenindaja T. V. näol oli 31.10.1005 , sündmuste toimumise ajal, avalikku korda kaitsva muu isikuga, kes täitis trollibussis piletikontrolörina oma ametikohustusi.

Süüdistatav on leidnud, et tema ei ole seda kuritegu toime pannud ja on apellatsioonis esitanud analoogsed väited maakohtu istungil esitatud ütlustega sündmuste toimumise kohta. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldustega, et süüdistatava poolt antud ütlustesse on alust suhtuda kriitiliselt, kuna need on vastuolus nii kannatanu, tunnistaja ütlustega, kui ka kohtu poolt hinnatud kirjalike tõendite alusel tuvastatava faktoloogiaga.

Kohtukolleegium leiab, et asjakohatud on apellatsioonis esitatud väited, et kohus ei ole olnud objektiivne sest ei ole välja kutsunud tunnistajaid. KrMS § 34 lg 1 p 7, 8 näevad ette, et kahtlustataval on õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi. Analoogsed õigused on kaitsjal vastavalt KrMS § 47 lg 1 p 2,3.. KrMS § 35 lg 2 alusel on süüdistataval analoogsed õigused kahtlustatavaga. Seega oli nii süüdistataval kui tema kaitsjal õigus esitada kohtule tõendeid ja taotlusi ja seda ka vastavalt KrMS § 297 alusel täiendavate tõendite osas. Vastavalt kohtuistungi protokollidele on süüdistatav ja tema kaitsja taotlenud kirjalike tõendite lisamist materjalide juurde ja nende hindamist ja kohus on taotlused rahuldanud, kuid mõlemad on olnud nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega juba kogutud tõendite alusel ega ole taotlenud täiendavate tunnistajate ülekuulamist / II kd. t.lk. 15, 17/. KrMS § 297 lg 1 annab küll kohtule õiguse ka omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise, kuid selline kohustus kohtul puudub ja kui süüdistatav ei ole ise vastavasisulisi taotlusi esitanud, on olnud nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega, siis ei ole tal alust ka kohtuliku uurimise lõpetamist kohtule ette heita.

KarS § 274 objektiivse koosseisu moodustab muu hulgas avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldustega, et süüdistatava poolt oma ametikohustusi täitva T. V. sõrmest hammustamine on tuvastamist leidnud. Seda nii kannatanu enda kui tunnistaja M. L. kui ka sündmuskohale kutsutud politseipatrulli poolt tuvastatuga ja fikseerituga patrullehel/ I kd. t.lk. 30/ kui ka erakorralise meditsiiniüksuse patsiendikaardil märgituga, millest nähtuvalt pöördus kannatanu 31.10.2005 kell 15.04 ajal regionaalhaiglasse ja temal tuvastati parema käe pöidla marrastus. Trauma kirjeldusena on märgitud pöidla hammustusmarrastus/ I kd. t.lk. 9/. Kannatanu on andnud ütlusi, et teda hammustas sõrmest just süüdistatav. Kohtukolleegium leiab, et ei ole alust kannatanu sellekohaseid ütlusi kahtluse alla seada. Konflikt bussis tekkis kannatanul vaid süüdistatavaga, teisi isikuid sinna ei haaratud, vigastused olid fikseeritud vahetult peale toimunut. Sõrmest hammustamine on vägivald, tegemist on isiku kehalise väärkohtlemisega, oli seotud avalikku korda kaitsva muu isiku seaduslike ametikohustuste täitmisega ning oli toime pandud tahtlikult.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja tõendamiseseme asjaolud, kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis on tuvastatud seaduslikult. Kohus on oma järeldusi piisava selgusega põhistanud ning apellatsiooni väited ei sea kohtu järeldusi ega põhistust kahtluse alla ega lükka neid ümber. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolset kohtuliku uurimise puudulikkust või ühekülgsust, mis annaks ringkonnakohtule seadusliku aluse hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale.

Mõistetud karistust ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätetega. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib isikule mõista karistusena vangistuse üksnes juhul, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Maakohus on piisavalt põhistanud miks antud juhul tuleb O. G. karistada raskemaliigilise karistuse- vangistusega sanktsiooni alammäära lähedase tähtajaga. Samuti on kohus põhistanud miks on otstarbekas O. G. mõistetud tähtajalisest vangistusest tingimisi vabastada ja kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus ja sellest tingimisi vabastamine on kooskõlas seadusega ja selle muutmiseks alused puuduvad.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 kohtukolleegium jätab Harju Maakohtu 26 aprilli 2006 otsuse O. G. süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA JÜRI PAAP