1-04-43\10 · Tartu Ringkonnakohus

1-04-43

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. juuni 2006 Tartu Kriminaalasja number 1-04-43 (01278000767) Kohtukoosseis Mati Kartau, Ago Kutsar, Aarne Sarjas Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi G.I süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3; KrK § 140 lg 2 p 1, 3; KrK § 142 lg 2 p 1, 4 ja KarS § 263 lg 1 järgi. M.G süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 12. aprilli 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava G.I kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Prokurör Kretel Tamm Süüdistatav G.I

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

12. aprilli 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista G.I-lt advokaat Marina Valge poolt

osutatud õigusabi eest 3059.25 krooni riigi tuludesse, mis

2

tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile 2800049858.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 03. juunist 2006.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 15. juunist 2006.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 16. juunist 2006.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 12.04.2006 otsusega tunnistati G.I süüdi KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ning mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust. G.I tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p 4 järgi ning mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. G.I tunnistati süüdi KarS § 263 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks 1 kuu vangistust. G.I mõisteti KrK § 140 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti G.I-le liitkaristuseks 5 kuud vangistust.

KarS § 68 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 8 päeva karistusaja hulka ja mõisteti G.I-le ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud ja 22 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu poolt 09.03.2001 mõistetud

karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuud ja 12 päeva, võrra ning mõisteti G.I-le lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud 4 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati süüdi ka M.G, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud. Maakohus arutas G.I süüdistust KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi muuhulgas ka selles, et

tema ööl vastu 22.02.2001 isikuna, kes on varem toime pannud salajase varguse, isikute grupis koos M.G ja Meelis Saarega auto ukseklaasi lõhkumise teel murdis sisse Tartus Rahu 15 juures seisnud A.R. kasutuses olevasse sõiduautosse Opel Rekord reg nr 017 AJR ja varastas sealt salaja automagnetoola Weconic väärtusega 500 krooni. Maakohus arutas G.I süüdistust KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi selles, et tema isikuna, kes

on varem toime pannud varguse, 2001 veebruaris Tartus Lina tn 2 asuva Karlova Gümnaasiumi juures lõi A.L. kahel korral rusikaga näkku ja kahel korral peaga vastu seina,

s.o. kasutades vägivalda, mis ei olnud ohtlik elule ega tervisele, nõudis A.L. nelja päeva jooksul 200 krooni üleandmist, mida kannatanu ka tegi.

- Isikuna, kes on varem toime pannud väljapressimise, 2001 mais Tartus Kalevi tänaval,

ähvardades kasutada A.L. suhtes vägivalda, nõudis A.L. mobiiltelefoni №kia 3310 ja 100 krooni toomist. Maakohus arutas G.I süüdistust KarS § 263 p 1 järgi selles, et tema 12.05.2003 kella 23.30 paiku Tartus Lossi 2 juures asuval Pirogovi platsil rikkus avalikku korda sellega, et lõi rusikaga näo piirkonda Ü.R. , viimase kukkudes lõi korduvalt lamajat jalaga pea piirkonda, millega tekitas Ü.R. põrutushaava alahuulel, nahaalused verevalumid peapiirkonnas, pehmete

kudede turse näol ja näo põrutuse, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 2-3 nädalat. G.I tunnistas ennast maakohtus süüdi osaliselt.

3 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on G.I süü KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi 22.02.2001

salajase varguse episoodis tõendatud:

- Kannatanu A.R. ütlustega, et ta parkis 21.02.2001 kella 20.30 paiku oma sõiduauto Opel Rekord Rahu 15 maja ette. 22.02.2001 kella 7.50 paiku nägi, et autol on lõhutud tagumine kõrvalistujapoolne ukseklaas ja autost on varastatud automagnetoola Weconic.

- Süüdistatava G.I ütlustega, et tema oli 22.02.2001 öösel koos M.G ja Meelise

nimelise noormehega Rahu tänaval. Ühe maja ees viskas M.G puruks sõiduauto Opel tagumise ukseklaasi ja võttis autost kaasa maki.

- M.G ütlustega, et 22.02.2001 öösel oli ta koos G.I ja M. Saarega. Mindi ühe viiekorruselise maja juurde, kus ta viskas sisse maja juures seisva sõiduauto Opel tagumise ukseklaasi ja võttis autost kaasa magnetoola. M. Saar ja G.I nägid seda pealt. - M. Saare ütlustega, et ta oli 22.02.2001 koos M.G-ga ja G.I-ga. Rahu 15 maja juures

viskas M.G sõiduauto Opel Rekordi küljeakna puru ja tõi autost kaasa magnetoola. Maakohtus väitis M. Saar hiljem, et tema käis Rahu 15 maja juures olevas sõiduautos sees ning võttis autost maki. Samuti lõhkus tema auto akna, M.G ja G.I seal juures ei olnud ning ta ei oska öelda, kas nad seda kaugemalt nägid. Peale autost maki vargust andis ta selle kellelegi hoida, kuid kellele, seda ta ei mäleta. Maakohus leidis, et G.I ja M.G olid antud episoodis kaasosalised ja pole oluline, kuidas jagunesid rollid, kelle osa varguse sooritamisel oli määravam. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on G.I süü KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi tõendatud:

- Kannatanu A.L. ütlustega, et 2001

veebruaris kohtus ta G.I-ga, kuna G.I-le olevat räägitud, et kannatanu levitavat tema kohta jutte. G.I lõi teda kaks korda näkku ja seejärel kahel korral peaga vastu seina. Seejärel käskis G.Ial nelja päeva pärast tuua 200 krooni kasiino Thalia juurde, mida kannatanu ka tegi. 2001 maikuus kohtus ta uuesti G.I-ga ning siis käskis G.I tal tuua mobiiltelefoni №kia 3310 ja raha. Vastuse peale, et tal ei ole kusagilt tuua, käskis G.I need varastada. Kannatanu seda ei teinud. Ta sai veebruaris G.I käest peksa ning seetõttu andis 200 krooni. Mai algul ähvardas G.I kannatanut uuesti peksmisega, kui kannatanu talle mobiiltelefoni ja raha ei too. Kannatanu ei viinud G.I-le raha ja mobiiltelefoni. - Tunnistaja H.M. ütlustega, et 2001 veebruaris rääkis A.L. talle, et oli G.I-ga

tülitsenud ja tappa saanud. Samuti pidavat A.L. G.I-le viima 200 krooni. A.L. ütles, et tal on raha olemas ning viib selle G.I-le ära. - Tunnistaja M.E. ütlustega, et 2001 veebruaris oli A.L. silm paistes ning A.L. rääkis talle, et oli G.I käest peksa saanud ning peab G.I-le viima 200 krooni. A.L. küsis tunnistaja käest 30 krooni võlgu. 2001 mais ütles A.L. talle, et G.I pressib talt välja mobiiltelefoni №kia 3310. - Tunnistaja T.K. ütlustega, et 2001 veebruaris oli G.I peksnud A.L. rusikatega kõhtu ja näkku, kuna A.L. olevat tema kohta midagi halvustavat rääkinud. 2001 mais rääkis A.L. talle, et G.I üritab talt välja pressida mobiiltelefoni №kia 3310.

- Süüdistatava G.I ütlustega, et 2001 mais kohtus ta A.L. , kes olevat K K sõnade kohaselt tahtnud maha müüa telefoni №kia 8210. A.L. oli lubanud telefoni kodust ära tuua, et G.I aitaks selle maha müüa. Tema A.L. midagi ei nõudnud. Maakohus leidis, et nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud väljapressimise

koosseisuline tunnus - varalise kasu üleandmise nõudmine. Tunnistaja M. E teadis, et kannatanut peksis G.I ja sai teada ka kannatanule esitatud nõudmisest tuua 200 krooni. Tunnistaja oli see, kes laenas selleks otstarbeks kannatanule raha. Asjaolu, et kannatanu on

kohtumenetluse käigus oma tsiviilhagist loobunud, ei tähenda süüdistusest loobumist.

G.I tunnistas ise kannatanu peksmist, seda nägid ka tunnistajad K. K ja

T. K. Eeltoodud asjaolud kinnitavad kannatanu ütlusi ja samuti G.I poolset vägivallatsemist ning varalise kasu saamist vägivallaga ähvardamisel.

4 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on G.I süü KarS § 263 p 1 järgi tõendatud: - Tunnistaja A.S. ütlustega, et 12.05.2003 oli ta tööl koos Anatoli Gavriloviga. Kella 23.25 paiku said nad väljakutse Pirogovi platsile, kus käis kaklus. Ta nägi, kuidas üks noormees lõi käega teist noormeest näkku, viimane kukkus ja seejärel lõi sama noormees veel lamajat 2-3 korda jalaga pea piirkonda. Peksja oli G.I.

- Tunnistaja Anatoli Gavrilovi ütlustega, et ta nägi, kuidas üks noormees lõi jalaga pikali olevat noormeest. - Ü.R. suhtes läbi viidud isiku ohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 287.

k - Tunnistaja E.L. ütlustega, mille kohaselt oli ta 12.05.2003 koos Ü. R Tartus Pirogovi platsil. Ü. R läks platsil seisvate noormeeste juurde, kelledest tunnistaja tundis ainult G.I. Ü. R rääkis noormeestega midagi viinast ning üks noormeestest tuli ja lõi teda rusikaga näkku. Tunnistaja nägi, et Ü. R oli nägu verine. Kes Ü. R peksis, seda ta ei näinud.

- G.I ütlustega, mille kohaselt tuli Ü. R

temale esimesena kallale ja tema lõi Ü. R enesekaitseks. Maakohus leidis, et G.I poolt avaliku korra raske rikkumine vägivallatsemise näol on tõendatud tunnistajate ütlustega. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. G.I käitumises vastutust raskendavad asjaolud puudusid. Vastutust kergendavaks asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine.

G.I on varem karistatud raske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, kuid ta on

jätkanud uute kuritegude toimepanemist. Vaatamata positiivsele iseloomustusele pole katseaeg kriminaalhooldaja järelevalve all mõjutanud G.I seaduskuulekalt käituma ja seetõttu tuleb G.I suhtes kohaldada reaalset vangistust.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

G.I kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o G.I süüditunnistamises KrK §-de 139 lg 2 p 1, 2, 3 ja 142 lg 2 p 4 ning KarS § 263 p 1 järgi ning teha uus otsus, millega mõista G.I KrK § 142 lg 2 p 4 järgi õigeks, mõista G.I õigeks 22.02.2001 toime pandud varguseepisoodis ning kvalifitseerida G.I vägivallategude episoodid 2001 veebruaris ja 12.05.2003 KarS § 121 järgi.

Apellatsiooni kohaselt tunnistas M. Saar, et 22.02.2001 toimepandud varguse episoodis lõi tema sisse autoakna klaasi ja varastas autost maki, M.G ja G.I seal juures ei olnud.

M. Saar ei osanud öelda, kas G.I ja M.G nägid pealt maki vargust. M.G ega M. Saare ütlustest ei nähtunud, milline oli G.I roll varguse toimepanemisel, kas

eelnevalt oli kokkulepe või mitte, et pannakse toime vargus. KarS § 22 lg 3 sätestab, et

kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kohtuotsusest ei selgu, millega ja kuidas G.I aitas kaasa varguse toimepanemisele. Kuna G.I ei ole osutanud teiste poolt õigusvastasele teole ei füüsilist, ainelist ega ka vaimset kaasabi, siis tuleb ta selles episoodis õigeks mõista.

G.I on süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi omaks võtnud, et lõi A.L. rusikaga kõhtu ja näkku, kuid G.I ei tunnistanud, et ta oleks kannatanult ka raha välja pressinud

või mobiiltelefoni nõudnud. Raha nõudmisest ei teadnud midagi ka tunnistajad T. K ja K. K. Seda, et G.I olevat raha ja mobiiltelefoni nõudnud, teadsid tunnistajad rääkida vaid kannatanu ütluste kaudu. Tunnistaja I.K. rääkis, et hoopis kannatanu soovis müüa oma isa mobiiltelefoni. Tunnistaja ütlusi ei ole aga arvestatud. Kohtuotsuses sisalduvad järeldused

on vastuolulised. Maakohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatava ja kannatanu vaheline arvete klaarimine toimus solvumise pärast. Seejärel on jõutud aga järeldusele, et varalise kasu saamine G.I poolt on toimunud vägivallaga ähvardamise teel. Kannatanu loobumine tsiviilhagist näitab samuti, et kannatanu pole raha G.I-le maksnud, vastasel juhul oleks

5

kannatanu põhjendanud oma loobumist tsiviilhagist. Tõendid G.I süüditunnistamiseks KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi puuduvad. Kuna G.I võttis omaks kannatanu peksmise, siis tuleks tema tegevus kvalifitseerida KrK § 113 järgi.

12.05.2003 toimunud avaliku korra rikkumise episoodis tundis küll tunnistaja E. L

G.I, kuid kes peksis Ü. R, seda tunnistaja ei näinud. Kannatanu Ü.R. kohtusse ei

ilmunud. G.I ütluste kohaselt tuli kannatanu Ü.R. esimesena temale kallale ja G.I lõi kannatanut enesekaitseks. Seda versiooni ei ole ümber lükatud. Seega tuleks G.I tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi, mitte aga KarS § 263 p 1 järgi.

G.I on katseajal toime pannud vaid ühe süüdistuses märgitud kuriteo episoodi (12.05.2003). Tartu Maakohus karistas katseajal toimepandud teo eest G.I ühe kuulise vangistusega. Seadusandja on sellise teo toimepanemise eest aga ette näinud ühe võimaliku

karistusliigina rahatrahvi. KarS § 121 näeb ette võimaluse karistada isikut rahatrahviga. Sisuliselt on Tartu Maakohus täitmisele pööranud varasemalt mõistetud karistuse. Kohtuotsusest ei nähtu põhjendus, miks oli vaja G.I suhtes muuta tõkendit ning

kohaldada vangistust kohtusaalist ning pöörata veel jõustumata kohtuotsus täitmisele.

Ajaliselt pika kohtumenetluse käigus ei tekkinud kordagi probleemi sellest, et G.I oleks rikkunud kohaldatud tõkendit või hoidunud kõrvale õigusemõistmisest.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt osade kuritegude ümberkvalifitseerimist ning ühes

varguseepisoodis õigeksmõistmist. Samuti taotletakse karistuse kergendamist, st

mittevabadusekaotusliku karistuse kohaldamist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid,

mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Samuti ei ole alust mõistetud karistust kergendada.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse

nimelt nendele tõenditele (II kd lk 61-65). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang kaitsja taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (II kd lk 51). Samu taotlusi korratakse ka

apellatsioonis (II kd lk 77-80), kus leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega G.I süü tõendatuse kohta talle inkrimineeritud kuritegudes,

sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuritegude kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja

lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 60 lg 2

6

kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei.

Maakohus on loetlenud süütõendid (II kd lk 61-62), mis kinnitavad G.I osavõttu 22.02.2001 toimepandud salajase varguse episoodist, samuti on näidatud süütõendid (II kd lk 63-64), mis kinnitavad, et kannatanu A.L. osas on tegemist väljapressimisega ja 12.05.2003 episoodis on tegemist (II kd lk 64-65) kuriteoga KarS § 263 p 1 järgi. Ringkonnakohus on

maakohtuga samal seisukohal, et nimetatud tõendid kinnitavad G.I süüd talle inkrimineeritud kuritegudes.

Samas ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis on õigesti välja toodud, et kohtuotsusest

piisavalt ei selgu, millega ja kuidas G.I aitas kaasa varguse toimepanemisele.

Seejuures apellatsioonis on viidatud KarS § 22 lg 3 sisu mitteküllaldasele avamisele. Ringkonnakohus leiab, et kuna süüdistus on KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi, siis tuleb lähtuda KrK §-st 17 lg 6. Vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1 ringkonnakohus võib oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Antud

juhul ringkonnakohus peab vajalikuks lisada omapoolsed põhjendused G.I süü

tõendatuse kohta nii 22.02.2001 toimepandud salajase varguse episoodi kui ka 12.05.2003 avaliku korra rikkumise episoodi osas.

Maakohus on G.I, M.G ja M. Saare nii eeluurimisel kui maakohtus antud ütlusi

hinnates tulnud järeldusele (II kd lk 62), et G.I ja M.G olid 22.02.2001 varguse

episoodis kaasosalised ja pole oluline, kuidas jagunesid rollid ja kelle osa varguse

toimepanemisel oli määravam. Ringkonnakohus märgib, et samas eeltoodud tõenditest ei nähtu, et G.I oleks auto ukseklaasi lõhkunud või muul moel otseselt automagnetoola vargusest osa võtnud.

KrK § 17 lg 6 kohaselt kaasaaitaja on isik, kes aitas kaasa kuriteo toimepanemisele nõuandega, juhatusega, vahendi või riista andmisega, takistuse kõrvaldamisega või muul viisil

soodusolukorra loomisega, samuti isik, kes eelnevalt lubas varjata kurjategijat, kuriteo

toimepanemise vahendit või riista, kuriteo jälgi või kuritegelikul teel saadud eset. Saamaks

selgust, kuidas jagunesid maakohtu otsuses väljendatud rollid ja osavõtu aste varguse toimepanemisel, tuleb veelkord analüüsida G.I, M.G ja M. Saare nii eeluurimisel

kui maakohtus antud ütlusi. Kuna maakohtus asja arutati KrMK sätete järgi, siis vastavalt

KrMK §-dele 242 ja 246 sai avaldada nii kohtualuste kui tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. G.I, M.G ja M. Saar kuulati kõik kahtlustatavatena üle 22.02.2001. Kellaajaliselt esimesena kuulati üle M.G (I kd lk 147). Tema ütlustest nähtub, et ta oli ööl

vastu 22.02.2001 eelnevalt üksinda sisse murdnud sõiduautosse BMW ja sealt varastanud

automagnetoola „Pioneer.“ Peale seda helistas ta G.I-le ja kutsus viimase endaga kohtuma ning näitas talle varastatud magnetoolat. Kõnniti öises linnas ringi ja saadi kokku

M. Saarega. Edasi mindi Rahu 15 maja juurde, kus M.G viskas katki sõiduauto Opel Record tagumise parempoolse akna ja varastas autost automagnetoola. M.G ütluste kohaselt siis kui ta autosse sisse murdis, G.I ja M. Saar seisid umbes 10-15 meetrit eemal ja nägid, mida M.G tegi. Seejärel kõnniti edasi ja varsti politsei pidas nad kinni, kusjuures üks

varastatud automagnetoola oli M.G ja teine G.I käes. Seda kinnitavad ka

kahtlustatavana kinnipidamise protokollid, mille kohaselt M.G oli kinnipidamisel taskus automakk-raadio „Pioneer“ (I kd lk 145) ja G.I automakk-raadio „Weconic“ (I kd lk 158). Järgmisena kuulati üle G.I (I kd lk 159). Tema ütlustest nähtub, et 22.02.2001 kella 02-03 vahel helistas talle M.G ja tahtis kokku saada. Nad said kokku Võru tänaval Reinu

7

poe juures ja M.G pakkus talle automakki „Pioneer“ müüa. Kuna makk oli ilma esipaneelita, siis G.I seda ei tahtnud. Nad kõndisid öises linnas ringi ja said kokku M. Saarega. Koos mindi Rahu tänava ühiselamu juurde, kus M.G viskas kiviga katki sõiduauto Opel parempoolse tagumise ukseklaasi ja võttis autost maki. Siis kõnniti edasi ja M.G andis

Opelist varastaud maki G.I kätte ning M. Saare kätte kaks kruvikeerajat ja näpitstangid. Varsti pidas politsei nad kinni ja viis politseiprefektuuri. Viimasena kuulati üle M. Saar (I kd lk 138). Tema ütlustest nähtub, et 22.02.2001 ta kõndis mööda öist linna ja sai kokku G.I ja M.G-ga. Koos mindi Rahu 15 maja ette, kus M.G lõhkus ühe valge Opel Recordi parema tagumise küljeakna ja võttis autost magnetoola. Mindi edasi ja M.G andis maki G.I kätte. Varsti pidas politsei nad kinni. Nagu eeltoodud ütlustest nähtub, nägid G.I ja M. Saar pealt, kuidas M.G Opelisse

sisse tungis ja sealt automagnetoola varastas. Samuti kinnitavad nad kõik, et Opelist

varastatud makk anti G.I kätte, kes seda kandis kuni politsei nad kinni pidas.

Täpsustamaks G.I osavõtu astet varguse toimepanemisest, tuleb lähtuda ka M.G süüdistatavana 10.03.2004 ülekuulamise protokollist (I kd lk 211-212). Tema ütlustest nähtub, et Rahu 15 maja juures neil ühiselt tekkis mõte murda mõnda autosse sisse ning sealt midagi varastada, kuna neil polnud raha. Nad läksid kolmekesi Opel Recordi juurde, kus M.G lõi

auto ukseklaasi puruks ja võttis autost automagnetoola. M.G sõnade kohaselt nad koos murdsid Rahu tänaval autosse sisse, sest see oli nende kõigi ühise soovi realiseerimine, mida füüsiliselt teostas M.G. Samas aga G.I ja M. Saar pole koos M.G-ga varguse ühise toimepanemise tahtlust kinnitanud. G.I süüdistatavana 08.08.2002 ülekuulamise protokollist (I kd lk 169-170) nähtub, et 22.02.2001 toimunud episoodis koos M.G ja M. Saarega tunnistab ta end süüdi.

Maakohtus kuulati neist esimesena üle M. Saar (I kd lk 298-299). Ta ütles lahti lk 138 viidatud ütlustest ja väitis, et tegelikult hoopis tema tungis Rahu 15 maja juures Opelisse ja varastas sealt maki. Ta ei tea, kas G.I ja M.G seda pealt nägid või ei. M. Saar väitis, et eeluurimisel ta palus M.G see vargus enda peale võtta ja seda M.G ka tegi.

Järgmisena kuulati üle M.G (I kd lk 299-300). Ka tema ütles lahti lk 147 ja 211-212

viidatud ütlustest, väites, et need ei vasta tõele. M.G andis maakohtus ütlusi, et nad ei näinud, mida M. Saar Rahu 15 maja juures tegi, sest ta oli nurga taga ja G.I vist ka oli kuskil nurga taga. M.G kinnitas, et M. Saar palus tal selle maki varguse enda peale võtta. Viimasena kuulati üle G.I (I kd lk 300-301). Ta jäi selle juurde, et M.G tol ööl talle helistas ja tahtis kokku saada. M.G pakkus talle üht makki müüa, et kas keegi tahab ära osta. Kõnniti mööda linna ja saadi kokku M. Saarega. Kui Rahu tänavani jõuti, siis M. Saar ütles, et käib korra ära. Tema ja M.G olid eemal ja ei tea, mida M. Saar tegi. G.I

väitis, et neil ei olnud ära jaotatud, kus keegi seisab. Varsti M. Saar tuli tagasi ja andis G.I kätte hoida ühe maki. Kui G.I küsis, et kust sa selle maki said, siis M. Saar vastas, et varastas. Nad läksid edasi ja varsti politsei pidas nad kinni. Küsimusele, et miks G.I end 08.08.2002 süüdistatavana ülekuulamisel selles varguses süüdi tunnistas, vastas ta, et tunnistas end sellepärast süüdi, et oli M.G ja M. Saarega kaasas ning oli varastatud maki vastu võtnud. Tegelikult neil ei olnud planeeritud, et lähevad vargile ning ta ei näinud kui M. Saar maki varastas. Ringkonnakohtus G.I kinnitas, et nad kõik kolmekesi peeti politsei poolt kinni ja viidi

politseiprefektuuri. Autosõit kestis umbes 5 minutit ja tema ei kuulnud, et M. Saar oleks

palunud M.G see makivargus enda peale võtta. Hoopis M.G olevat talle sõidu ajal rääkinud, et lõi ühel autol akna katki ja varastas autost maki. Rohkem kui politseiautos nad

koos ei olnud, sest nad viidi arestimajja ja hoiti eraldi kambrites kuni nad 22.02.2001

kahtlustatavatena üle kuulati. Vaatamata ringkonnakohtus G.I, M.G ja M. Saare

poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamisele G.I jäi selle juurde, et tema autosse

sissemurdmist ja sealt maki vargust pealt ei näinud. Tal ei olnud mingit kokkulepet selle

8 varguse toimepanemiseks ning süüdi on ta ainult selles, et tema käest saadi varastatud makk kätte, kuigi ta ei olevat teadnud, et see varastatud oli. Maakohtus ta aga kinnitas (I kd lk 300),

et M. Saar ütles talle makki andes, et see on varastatud. Ringkonnakohtus G.I ei

osanud anda mingit veenvat selgitust, miks tema ning M.G ja M. Saare kahtlustatavana

ülekuulamiste protokollid ei ole tõesed. Samuti ei osanud ta selgitada, miks ta maakohtus hakkas andma selliseid ütlusi, nagu M. Saar ja M.G enne teda andsid, sest väidetavalt ta ei teadnud midagi sellest, et M. Saar palus M.G makivarguse enda peale võtta. Eeluurimisel ja maakohtus antud G.I, M.G ja M. Saare ütlusi kogumis hinnates ringkonnakohus

leiab, et usaldusväärsed on nende poolt eeluurimisel 22.02.2001 kahtlustatavana

kinnipidamisel antud ütlused. Kahtlustatavana ülekuulamiste viidatud protokollidest nähtub

nende tegevuse detailne kirjeldus. See on ka arusaadav, sest sündmus oli alles vahetult

toimunud. Ringkonnakohus leiab, et kahtlustatavatel polnud aega eelnevalt mingeid kokkuleppeid sõlmida M. Saare väidetava tegevuse M.G poolt enda peale võtmiseks, nagu seda maakohtus hakati väitma. Selline enda peale võtmine ei nähtu ka teistest eeluurimisel toimunud ülekuulamistest (I kd lk 169-170 ja 178-179).

G.I osavõttu 22.02.2001 Rahu 15 maja juures autost toimepandud magnetoola vargusest kinnitavad peale tema enda ütluste (I kd lk 159 ja 169-170) ka M.G ja M. Saar,

kelle ütluste kohaselt (I kd lk 138, 147 ja 211-212) G.I oli teadlik M.G poolt

varguse toimepanemisest, nägi seda pealt ja aitas ära viia varastatud automagnetoolat, sest peale vargust anti see magnetoola G.I-le, kuna M.G oli juba endale saanud eelnevalt BMW-st varastatud magnetoola. KrK § 17 lg 3 kohaselt täideviija on isik, kes kuriteo vahetult toime pani. Antud juhul pole tõendeid, et G.I oleks täideviija. Ringkonnakohus leiab, et G.I tegevust võib vaadelda kuriteo toimepanemisele kaasaaitamisena, kuna ta aitas varastatud eset sündmuskohalt ära viia. Täiendavat kvalifitseerimist KrK § 17 lg 6 kaudu see episood ei vaja, sest G.I on süüdi tunnistatud G. M mobiiltelefoni salajases varguses, seda ta pole vaidlustanud ning seega on kvalifikatsioon KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi õige, sest toime on pandud kaks erinevat varguseepisoodi. Samuti pole eeltoodust tulenevalt alust talle KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi mõistetud karistust vähendada, sest see on mõistetud niigi minimaalmäära lähedaselt. Maakohus on (II kd lk 65) põhjendanud, miks G.I tegevus 12.05.2003 episoodis tuleb

kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi. Vaatamata G.I väitele, et kakluse kutsus esile

kannatanu Ü. R, leidis maakohus tunnistajate ütlustele toetudes, et kuna kaklus toimus avalikus kohas ja vägivallaga, siis on tegemist avaliku korra rikkumisega, mitte aga kuriteoga KarS § 121 järgi, nagu kaitsja seda taotles. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, kuid KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel lisab omapoolsed põhjendused. Tunnistajad A. Gavrilov ja

A. Somelar kutsuti politseinikena 12.05.2003 kell 23.35 Pirogovi platsile, sest seal käis kaklus. Platsil oli palju rahvast. A. Somelar nägi (I kd lk 103), kuidas üks noormees lõi teist käega näkku ja see kukkus. Seejärel hakkas lööja lamavat noormeest jalgadega peksma, lüües mitu korda ka pea piirkonda. Löömine toimus pinkide lähedal ja rahvast oli ümberringi palju. A. Somelar võttis lööja kinni, selleks oli G.I. Kannatanuks osutus Ü. R. Maaslamava

noormehe jalgadega peksmist nägi ka A. Gavrilov (I kd lk 104). Kiirabi viis kannatanu traumapunkti. Ü. R vigastusi tõendavad traumakaart ja kohtuarstliku ekspertiisi akt (I kd lk

110-114). Peksmist nägi pealt ka tunnistaja P. P (I kd lk 105). Ta ilmus 05.11.2004 kohtuistungile ja teda hoiatati (I kd lk 292). Tunnistaja pidi kell 12 lahkuma ja tegi avalduse (I kd lk 289), et palub asja arutada ilma tema osavõtuta ja jääb eeluurimisel antud ütluste juurde. See avaldus maakohtus avaldati (I kd lk 299). Seega oli KrMK § 246 lg 1 p 2 alusel võimalik arvestada P. P eeluurimisel antud ütlusi. P. P nägi, kuidas Pirogovi platsil lamavat noormeest löödi korduvalt jalaga näkku ja pähe. Kuna peksmine toimus avalikus kohas, siis tunnistaja rahu oli seda nähes häiritud.

9

G.I väidab, et Ü. R tuli talle esimesena kallale ja ta lõi Ü. R enesekaitseks. Ü.R.

maakohtusse ei ilmunud, seega tuleb lähtuda sündmusele hinnangut andes tunnistajate ütlustest. A. Somelar nägi, kuidas G.I lõi Ü. R rusikaga näkku, Ü. R kukkus ja seejärel G.I hakkas maaslamavat kannatanut jalgadega peksma, tehes seda seni, kuni tunnistaja tema tegevuse lõpetas. Maaslamava kannatanu jalgadega peksmist nägid ka A. Gavrilov ja P. P. Tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et tegemist on avaliku korra raske rikkumisega ehk kuriteoga KarS § 263 p 1 järgi. Seadusandja ei ole karistatavuse eeldusena sätestanud, et avaliku korra rikkumine ja ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse väljendamine oleks süüdlasele eesmärk omaette. Tähtis on, et objektiivselt avalikku korda rikutakse ning

seda tehakse ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Seetõttu ongi võimalik, et isiklikul motiivil alanud tegevus, mille eesmärk algselt ei ole avaliku korra rikkumine, kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu selleks aga üle. Seega ei ole tähtis mitte niivõrd isiku enda arusaam oma tegevuse avalikku korda rikkuvast tähendusest, vaid see, kuidas see teistele paistab. Eelpool viidatud tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et peksmisega oli häiritud nii asjasse mittepuutuvate isikute kui ka üldine õigusrahu. G.I kinnitas ringkonnakohtus, et ta peksis maaslamavat kannatanut jalgadega lihtsalt viha pärast, mingit enesekaitse vajadust tal selleks hetkeks enam ei olnud. Selline alkoholijoobest tingitud pidurdamatus ja konfliktsus

viiski G.I vägivalla tarvitamiseni KarS § 121 mõttes. Kuna see on KarS §-st 263

kergem süütegu, siis see on hõlmatud avaliku korra rikkumisega, mis oli toime pandud vägivallaga. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 63-64), miks G.I tegevus kannatanu A.L. suhtes

tuleb kvalifitseerida väljapressimisena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega,

sest need vastavad faktilistele asjaoludele. A.L. on jäänud selle juurde (I kd lk 295), et G.I peksis teda ja nõudis 2001 veebruaris 200 krooni üleandmist, mida A.L. hirmu tõttu ka tegi. Raha nõudmisest rääkis ta tunnistaja M. E, kes talle osa summast laenas (I kd lk 58 ja 298). Raha nõudmist kinnitab ka tunnistaja H. M, kelle ütlused maakohtus avaldati (I kd lk 55 ja II kd lk 49). Väljapressimise süüdistuse teist episoodi, so 2001 mais mobiiltelefoni ja 100 krooni nõudmist kirjeldab kannatanu A.L. selliselt, et G.I ähvardas teda, et saab jälle peksa, kui mobiili ja raha ei too (I kd lk 295-296 ja 398). Mobiiltelefoni nõudmist kinnitab ka

tunnistaja T. K (I kd lk 61), kellele kannatanu rääkis, et G.I pressib temalt välja

mobiiltelefoni №kia 3310 ning et kannatanul pole seda kusagilt võtta. Maakohtus need

ütlused avaldati ja T. K jäi nende ütluste juurde (I kd lk 297). K. K on tunnistajana ülekuulamisel 24.05.2001 andnud ütlusi (I kd lk 53-54), et sellest ta on kuulnud, et A.L. pidi

G.I-le mobiiltelefoni viima. Maakohtus need ütlused avaldati (I kd lk 297) ja K. K

kinnitas, et „Armin pidi viima mobiiltelefoni.“ Apellatsioonis viidatakse tunnistaja I. K ütlustele (II kd lk 49), et hoopis kannatanu soovis müüa oma isa mobiiltelefoni ning seega

mingit telefoni väljapressimist ei toimunud. Ringkonnakohus märgib, et selle tunnistaja ütlused ei ole kooskõlas kannatanu ütlustega. A.L. on jäänud selle juurde, et ta ei ole ise G.I-le mobiiltelefoni pakkunud, vaid G.I nõudis seda tema käest. Kannatanu ei ole tahtnud oma isa telefoni müüa. A.L. on öelnud: „Mina initsiatiivi üles ei näidanud, et soovin

mobiiltelefoni müüa ja et soovin leida kellegi, kes müüks“ (I kd lk 398). Seda, et telefoni

pressiti välja, kinnitab ka eelpool viidatud tunnistaja T. K. Apellatsioonis väidetakse, et kohtuotsusest ei ole üheselt arusaadav, millal ja millist vägivalda G.I kasutas varalise kasu saamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on näidanud, milles seisnes G.I

poolne vägivald A.L. suhtes ja millal seda kasutati ning et varalist kasu saadi vägivallaga ähvardamisega (II kd lk 64). Seda kinnitavad A.L. ütlused, mille kohaselt tal oli peale seda

kui G.I-lt peksa sai, hirm G.I ees. A.L. on 2001 veebruari episoodi kohta öelnud: „Ta käskis nelja päeva jooksul 200 krooni tuua. Ma olin hirmunud, olin siis noor ja kartsin. Ta ütles, et kui ma raha ei too, siis saan veel peksa“ (I kd lk 295). 2001 mai episoodi

10 kohta on ta öelnud: „Ta ähvardas mind, et saan jälle peksa kui ma telefoni ja raha ei too. Kui ma maikuus temaga kokku saama läksin, siis sellepärast, et kui ma ei oleks läinud, siis oleks mul jälle halvasti läinud, ma olin selles kindel“ (I kd lk 295-296). Apellatsioonis väidetakse,

et A.L. loobumine tsiviilhagist näitab ilmekalt seda, et kannatanu pole mingit raha G.I-le maksnud, vastasel juhul oleks kannatanu põhjendanud oma loobumist tsiviilhagist. Maakohus on märkinud (II kd lk 64), et kannatanu loobumine tsiviilhagist ei tähenda seda, et

tema suhtes ei oleks väljapressimist toime pandud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. KrMK § 40 lg 1 kohaselt kannatanu on isik, kellele kuriteoga on tekitatud

moraalset, füüsilist või varalist kahju. KrMK § 41 lg 1 kohaselt kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul on õigus kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi.

Seega on kannatanu otsustada, kas ta soovib tsiviilhagi esitada või ei. A.L. on maakohtus öelnud, et kuigi ta ei ole seda 200 krooni tagasi saanud, mida ta oli sunnitud G.I-le andma, loobub ta hagist, sest teda ei huvita see raha ja talle pole seda vaja (I kd lk 295). Seega on ta põhjendanud, miks ta tsiviilhagist loobub. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et pole mingit alust G.I-le

esitatud väljapressimise süüdistuse sisuks olevat tegevust kvalifitseerida KarS § 121 järgi, nagu seda apellatsioonis taotletakse. Apellatsioonis on vaidlustatud ka G.I-le mõistetud karistus, pidades seda liiga rangeks.

Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 65-66), miks kohaldati reaalset vangistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Isikule, kes katseajal (09.03.2001-09.03.2004) paneb toime mitu uut kuritegu (väljapressimine mais 2001,

salajane vargus mais 2002, avaliku korra rikkumine mais 2003) on igati põhjendatud vangistuse mõistmine, sest ta on jätkanud uute kuritegude toimepanemist ja kriminaalhooldaja

järelevalve all olemine ei ole mõjutanud teda seadusekuulekalt käituma. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 66), et kuna tegemist on varem karistatud isikuga, siis tagamaks karistuse kandmist, kohaldada tõkendina vangistamist kohtusaalist. Seega ei ole asjakohane

apellatsioonis toodud väide, et kohtuotsusest ei nähtu põhjendus, miks oli vaja kohaldada vangistust kohtusaalist.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale

makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil. Seega on G.I kohustatud

hüvitama kulud õigusabile 3059.25 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat M. Valge poolt.

Mati Kartau Ago Kutsar Aarne Sarjas