4-05-945\3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23 mai 2006. a, Tallinn Väärteoasja number 4-05-945 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Väärteoasi I.M. väärteoasi NPAS § 151 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 30. 09. 2005. a otsus väärteoasjas nr 4- 1750/05 Kaebuse esitaja I.M.

RESOLUTSIOON 1. Tallinna Linnakohtu 30. 09. 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-1750/05 jätta muutmata. 2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 24 maist 2006. a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul arvates 24.maist 2006. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2

1. Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonna konstaabel Toomas Virma 30. 06. 2005. a koostatud väärteoprotokolli kohaselt I.M. 30. 06. 2005. a kella 13. 55 ajal Tallinnas Õismäe tee 97 tarvitas narkootilist ainet ilma arsti ettekirjutuseta, millega pani toime NPAS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Tallinna Linnakohtu 30. 09. 2005. a otsusega väärteoasjas nr 4- 1750/05 tunnistati I.M. süüdi NPAS §-is 151 kirjeldatud väärteo toimepanemises ning teda karistati 10 päevase arestiga. Karistuse kandmiseks kohustati I.M.t arestimajja ilmuma hiljemalt 16. 12. 2005. a, ühtlasi mõistis kohus temalt välja riigituludesse ekspertiisitasu 700.- krooni. Kohus luges väärteo toimepanemise menetlusaluse isiku poolt tõendatuks asja materjaliga, sh väärteoprotokolliga, asjaosaliste seletustega, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga. Karistusena otsustas linnakohus kohaldada aresti, võttes arvesse seda, et I.M. jätkas vaatamata varem karistusena mõistetud rahatrahvidele ja arestidele samalaadsete väärtegude toimepanemist.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas I.M. apellatsioonkaebuse, milles ta palub tema väärteoasi uuesti läbi vaadata. Apellatsioonkaebust põhjendab ta sellega, et tema kaitseõigust on rikutud, kuna ta viibis vanglas ja talle ei teatatud tema väärteoasja arutamisest ning väärteoasja arutamine linnakohtus toimus ilma tema osavõtuta, mille tõttu tal puudus võimalus enda kaitsmiseks. Apellant märgib, et arestkaristuse tõttu ei ole tal võimalik teha eksamit seoses õppima asumisega ja ta peab ootama terve aasta selleks järgmist võimalust. Samuti soovib apellant talle mõistetud karistuse kergendamist või aresti asendamist rahatrahviga.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

3. Tuvastamist on leidnud, et I.M. viibis apelleeritava kohtuotsuse kuulutamise ajal Murru vanglas ja kohtuotsuse koopia anti kätte allkirja vastu tema emale (tlk 13). Antud juhul puuduvad apellatsioonikohtul andmed selle kohta, kas apellandi emal oli võimalik kohtuotsust apellandile üle anda, seetõttu loeb ringkonnakohus selle mõjuvaks põhjuseks apellatsioonitähtaja ennistamiseks ning ennistades apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kontrollib apellatsioonkaebuse alusel linnakohtu otsuse seaduslikkust.

4. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Linnakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et I.M. 30. 06. 2005. a kella 13. 55 ajal Tallinnas Õismäe tee 97 tarvitas narkootilist ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Menetlusaluse isiku süü nimetatud väärteo toimepanemises on tõendatud asja materjaliga, sh väärteoprotokolliga, asjaosaliste seletustega, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga. Seega on tõendamist leidnud NPAS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine apellandi poolt. Põhjendatud on linnakohtu seisukoht arestkaristuse kohaldamise osas, kuivõrd eelnevate väärtegude eest karistusena mõistetud rahatrahvid ja arestid ei ole mõjutanud I.M.t seadusekuulekalt käituma ega ole seega täitnud karistusseadustiku § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium leiab, et arvestades I.M.l sellelaadse rikkumise korduvust, on kohus õigesti mõistnud talle karistuseks 10 ööpäevase aresti. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohtukolleegium I.M.le linnakohtu poolt mõistetud karistuse liigi ja määraga ega pea VTMS § 153 lg 4 p 1 alusel linnakohtu otsuse põhistuste kordamist vajalikuks, märkides üksnes, et I.M.le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

3 5. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega tema kaitseõiguse rikkumise kohta linnakohtu poolt, arutades väärteoasja ilma menetlusaluse isiku osavõtuta. VTMS § 41 lg 2 kohaselt, kui kutsutavale ei olnud võimalik kutset kätte anda, antakse see temaga koos elavale vähemalt 14- aastasele perekonnaliikmele allkirja vastu teatisel ja märgitakse kätteandmise aeg. Väärteoasja materjalist nähtuvalt sai kutse ilmumiseks väärteoasja arutamisele linnakohtu 30. 09. 2005. a istungile allkirja vastu kätte I.M. ema 16. 09. 2005. a (tlk 9), seega tuleb lugeda kohtukutse menetlusalusele isikule VTMS § 41 lg 2 kohaselt kätte antuks. Puuduvad tõendid selle kohta, et I.M. emal ei olnud võimalik kohtukutset I.M.le edasi anda või kohtule teatada I.Maksimenko asukohast. Seega puudus kohtul teave, et I.maksimenko viibib vahi all. Asja arutamise edasilükkamist I.M. ei taotlenud. VTMS § 90 lg 1 sätestab, et kui menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud ning nad on kutse enne asja arutamist kätte saanud, kuid ei ole taotlenud asja arutamise edasilükkamist või kui edasilükkamise taotlus ei ole rahuldatud, arutatakse asja ilma menetlusaluse isikuta või tema kaitsjata. Vastavalt väärteoprotokollis kajastatule on �
Maksimenko avaldanud, et ei soovi asja arutamisest kohtus osa võtta, samuti ei soovinud kaitsja osalemist menetluses/ t.lk. 1/. Seega oli antud juhul väärteoasja arutamine VTMS § 90 lg 1 alusel linnakohtu istungil ilma menetlusaluse isiku osavõtuta seaduslik ja sellega ei ole I.M. kaitseõigust rikutud.

6. VTMS § 209 lg 1 kohaselt, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud aresti, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlase avalduse alusel oma määrusega aresti täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Menetlusalune isik, I.M., ei esitanud ühtegi tõendit karistuse kandmist takistavate asjaolude kohta. Apellandi väide, et ta soovib teha eksamit seoses õppima asumisega on paljasõnaline ega ole ka asjaoluks, mis seaks kahtluse alla linnakohtu poolt mõistetud karistuse põhjendatuse või seaduslikkuse.

7. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 30. 09. 2005. a otsuse I.M. väärteoasjas nr 4- 1750/05 muutmata ning esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER