1-04-81\4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-04-81

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht Kohtukoosseis Sekretär Apelleeritud kohtuotsus

Apellant Prokurör Kaitsjad

RESOLUTSIOON

09. mail 2006.a., Tallinn Jüri Paap, Priit Pikamäe, Malle Preimer Tatjana Derkatš

Tallinna Linnakohtu 19.12.2005.a. kohtuotsus i, i, , e, i ja süüdistuses prokurör Hinge Brand Hinge Brand

adv. Mare Lust, adv. Marina Leis, adv. Andrus Repnau, Elen Reinlent

1. Tallinna Linnakohtu 19.12.2005.a. kohtuotsus tühistada osaliselti õigeksmõistmises KarS § 298 lg 2 järgi ja i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 1 järgi. 2. Süüdi tunnistada KarS § 298 lg 2 järgi ning

mõista karistuseks 3 aastat vangistust. Seoses

kinnipidamisega eeluurimise ajal 17.-19.03.2002.a.

lugeda karistusest ärakantuks 3 päeva, kandmisele kuuluvaks vangistuseks lugeda 2 aastat 11 kuud ja 27

2

päeva. Määrata, et KarS § 74 alusel vangistust ei

pöörata täitmisele, kui ei pane 2 aasta jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § -s 75

sätestatud kontrollnõudeid ning kohustusi. le KarS § 344 lg 1 mõistetud rahaline karistus viia täide iseseisvalt.

3. Süüdi tunnistada KarS § 294 lg 2 p 1 järgi

ning mõista karistuseks 3 aastat vangistust.

Seoses kinnipidamisega eeluurimise ajal 19.-

20.03.2002.a. lugeda karistusest ärakantuks 2 päeva, kandmisele kuuluvaks vangistuseks lugeda 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva. Määrata, et KarS § 74 alusel vangistust ei pöörata täitmisele, kui

ei pane 2 aasta jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu ja täidab KarS §-75 sätestatud kontrollnõudeid ning kohustusi. 4. Välja mõista ilt 2500 krooni riigituludesse.

5. Välja mõista ilt ja ilt sundraha kummaltki

7500 krooni riigituludesse. 6. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

7. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras

Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse

kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule

3 EDASIKAEBUS

teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Käesolevas asjas olid antud kohtu alla

, süüdistatuna KarS § 391 lg 1, § 298 lg 2 ja § 344 lg 1 järgi,

, süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p 1 järgi,

, süüdistatuna KrK § 162 järgi,

, süüdistatuna KrK § 162 järgi,

, süüdistatuna KrK § 162 järgi,

, süüdistatuna KarS § 290 järgi.

Linnakohus tunnistas KarS § 344 lg 1 järgi süüdi ametlike dokumentide

võltsimises, millest tulenevalt oli tal õigus teostada talle vajalikke tehinguid ARK-s: 1) sõiduauto MB S 500 Eesti Vabariigis arvele võtmise eesmärgil täitis

vastaval blanketil- ARK Harju Büroo arhiivi nr. 61519- Pavel Karpovi eest vajalikud lahtrid, võltsis sellel P.Karpovi allkirja ning esitas selle 10.08.2002.a.

ARK Harju Büroo töötajale, kes väljastas sõiduauto registreerimistunnistuse

nr.EE893823 ja registreerimisnumbrimärgi; 2) sõiduauto MB S 500

ümbervormistamise eesmärgil OÜ Dermotek nimele täitis vastaval blanketil

vajalikud lahtrid, võltsis sellel Pavel Karpovi ja Georg Boreiša allkirju ning

esitas selle 13.08.2002.a. ARK töötajale, kes väljastas sõiduauto

registreerimistunnistuse nr.EE893851; 3) kirjutas A4 formaadis valgele

paberilehele volituse selle kohta, et Sixten Invest OÜ volitab t teostama ARK-s tehinguid Sixten Invest OÜ nimelt, võltsis sellel Ahto Aruleppa allkirja

ning esitas selle kahel korral 30.08.2002.a. ARK Harju Büroo töötajatele

eesmärgiga vormistada tema enda nimel oleva sõiduauto MB CLK 200

Kompressor müük Sixten Invest OÜ nimele ja seejärel AS Hansa Liising Eestile; 4) sõiduauto MB S 320 Eesti Vabariigis arvele võtmise eesmärgil täitis vastaval blanketil- ARK Tallinna Büroo arhiivi nr. 164773- Pavel Karpovi eest

vajalikud lahtrid, võltsis Pavel Karpovi allkirja ning esitas selle 04.09.2002.a.

4 ARK Tallinna Büroo töötajale, kes väljastas sõiduauto registreerimistunnistuse

nr.EE908496 ja registreerimisnumbrimärgi. Kohus karistas teda selle eest

rahalise karistusega 200 miinimumpäevamäära suuruses summas s.o. 10 000 krooni.

Selles osas kohtuotsust pole vaidlustatud. Muudes süüdistustes mõistis kohus süüdistatavad õigeks.

KarS § 391 lg 1 järgi esitati süüdistus deklareeritava kauba pettuslikul le

viisil suures koguses üle tollipiiri toimetamises, s.t. salakaubaveos: 1) 10.07.2002.a. toimetas läbi Paldiski sadama Eestisse Saksamaalt 18.01.2002.a.

varastatud sõiduauto MB CLK 200 turuväärtusega 400 000.- krooni, olles eelnevalt, ilma sõiduauto olemasoluta Eesti Vabariigis, organiseerinud sõiduauto

Eesti Vabariigis arvele võtmiseks kõik vajalikud dokumendid; 2)

kindlakstegemata ajal ja viisil toimetas Eestisse Saksamaalt 09.06.2002.a. varastatud sõiduauto MB S 500 turuväärtusega 850 000.- krooni, olles eelnevalt,

ilma sõiduauto olemasoluta Eesti Vabariigis, organiseerinud sõiduauto Eesti

Vabariigis arvele võtmiseks kõik vajalikud dokumendid; 3) kindlakstegemata

ajal ja viisil toimetas Eestisse Hispaaniast 23.06.2002.a. varastatud sõiduauto

MB S 320 turuväärtusega 575 000.- krooni, olles eelnevalt, ilma sõiduauto

olemasoluta Eesti Vabariigis, organiseerinud sõiduauto Eesti Vabariigis

arvelevõtmiseks vajalikud dokumendid; 4) eesmärgiga toimetada Eestisse

24.08.2002.a. Šveitsist varastatud sõiduauto MB G 400 CDI organiseeris ilma sõiduauto olemasoluta Eesti Vabariigis selle arvele võtmiseks Eesti Vabariigis

kõik vajalikud dokumendid, kuid salakaubavedu jäi viimata lõpule, sest sama sõiduauto peeti 30.10.2002.a. Saksamaal Lüübeki sadamas kinni.

Selles süüdistuses õigeksmõistmist põhjendas linnakohus järgmiselt. Väidetavad kolm esimest tegu pandi toime kuni 31.08.2002.a. kehtinud KrK ajal ja viimane alates 01.09.2002.a. kehtiva KarS ajal. Vastavalt KarSRS § 3 lg 5 tuleb sellisel

juhul samaliigilised kuriteod kvalifitseerida ja mõista karistus KarS vastava paragrahvi järgi, raskendamata karistust. Süüdistuse kohaselt toimetati salakaup Saksamaalt ja Hispaaniast s.o. Euroopa Liidu liikmesriikidest. Sama liidu liige

on alates 01.05.2004.a. ka Eesti Vabariik ja seoses liitumisega muutusid tolliterritooriumi piirid, sellest ajast alates ei saa vaadelda salakaubaveona kauba vedu Eestisse Euroopa Ühenduse liikmesriigist. Kui kuni 30.06.2004.a. kehtiva

seaduse kohaselt nähti ette vastutus deklareeritava kauba toimetamise eest üle

Eesti tollipiiri korda rikkudes, siis alates 01.07.2004.a. sätestatakse vastutus

samasuguse käitumise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri. Karistatavust välistav seadus omab tagasiulatuvat jõudu, kui see hakkas kehtima enne süüteo

lõpuleviimist, katkestamist või tõkestamist; käesoleval juhul tuleb tagasiulatuvalt kohaldada seadust, mis välistab teo karistatavuse.

5

KarS § 298 lg 2 järgi esitati süüdistus ametiisikule- Eesti Riikliku le

Autoregistrikeskuse (ARK) Harju Büroo vanemregistreerijale ilealtkäemaksu andmises, et see oma ametiseisundit ära kasutades vormistaks ning

väljastaks sõiduautodele registreerimiseelse ülevaatuse akti ilma sõiduautosid

nägemata. Peale igakordselt 500 krooni raha saamist vormistaski O.L 04.06.2002.a., 05.07.2002.a., 09.08.2002.a., 10.10.2002.a. ja 15.10.2002.a. Saue

linnas Tulepõik 1 kõnesolevad aktid nr.00415142 sõiduautole Audi A8,

nr.00406341 sõiduautole MB CLK 200, nr.0045142 sõiduautole MB S 500, nr.00429419 sõiduautole MB G 400 ja nr. 00430309 sõiduautole MB CL 600.

KarS § 294 lg 2 p 1 järgi esitati süüdistus ametiisikuna- ARK Harju Büroo le

vanemregistreerijana, kelle ametikohustuste hulka muuhulgas kuulus sõidukite

tehniline ja dokumentaalne kontrollimine, mis on seotud registrisse tuleku,

muudatuste vormistamise ning registrist kustutamisega, mistõttu ta pidi

kontrollima sõidukite numbriliste agregaatide markeeringu vastavust

valmistajatehase näidisele ning võimaluste piires sõiduki vastavust

valmistajatehase tingimustele ning liiklusnõuetele ning kontrollima sõiduki

omaniku või volitatud isiku vastavat volikirja, võttis ARK Harju Büroos Harjumaal Saue linnas Tulepõik 1 lt altkäemaksu igakordselt 500.- krooni 1)

04.06.2002.a., pärast mida sõiduauto olemasolus veendumata vormistas ja väljastas le Saksamaa tehnilise passi nr. TU 718280 alusel sõiduauto Audi

A8 registreerimiseelse ülevaatuse akti nr.00398328; 2) 05.07.2002.a., pärast

mida sõiduauto olemasolus veendumata vormistas ja väljastas Saksamaa tehnilise passi nr.TU 718494 alusel sõiduauto MB CLK 200 registreerimiseelse

ülevaatuse akti nr. 00406341; 3) 09.08.2002.a., pärast mida sõiduauto olemasolus veendumata vormistas ja väljastas le Saksamaa tehnilise passi nr.

TU 718493 alusel sõiduauto MB S 500 registreerimiseelse ülevaatuse akti

nr.00415142; 4) 10.10.2002.a., peale mida vormistas ja väljastas le

Saksamaa tehnilise passi nr. TU 718548 alusel sõiduauto MB G 400 CDI

registreerimiseelse ülevaatuse akti nr. 00429419; 5) 15.10.2002.a., peale mida vormistas ja väljastas Saksamaa tehnilise passi nr. TU 718516 alusel sõiduauto MB CL 600 registreerimiseelse ülevaatuse akti nr. 00430309.

Neis kahes süüdistuses põhjendas linnakohus õigeksmõistmist järgmiselt. Süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda oletustel, kõrvaldamata kahtlused tuleb

tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kõnesoleva altkäemaksu andmise/võtmise

süüdistus tugineb üksnes ühel tõendilpoolt tema 19.03.2003.a.

kahtlustatavana kinnipidamisele järgnenud ülekuulamise käigus antud ütlustel,

mil ta tunnistas ja selgitas altkäemaksu andmist le. Linnakohtu arvates kuulati O.L tol korral üle menetlusnormide rikkumisega, sest, olles küll tutvunud oma õigustega, ei soovinud ta ülekuulamise juurde advokaati, kuid see

loobumine polnud reaalne, tegelikult polnud talle kaitsja kasutamise võimalus tagatud. Linnakohtu arvates ei saa ülekuulamise protokollist teha järeldusi, kas

6

O.L ilma kaitsja osaluseta sai aru kahtlustatava teo sisust. Kõikidel

järgnevatel ülekuulamistel O.L kinnitas kõnesolevate dokumentide

vormistamist ilma sõiduautosid nägemata, kuid altkäemaksu saamist on ta eitanud. Altkäemaksu andmist on eitanud ka U.N. Need ütlused riimuvad omavahel.

le, le ja le esitati KrK § 162 järgi ning KarS § 290 järgi le

süüdistus ametialases lohakuses, nimelt selles, et nad ametiisikutena

Tolliseadustiku § 90, Vabariigi Valitsuse 28.05.2002.a. määrusega nr. 175

kinnitatud Tollideklaratsiooni esitamise ja aktsepteerimise korra § 4 ja

Tolliameti peadirektori 20.03.2001.a. käskkirjaga nr.1083 kehtestatud

ametijuhendite nõudeid mittevastavalt ja kohusetundetult täites tekitasid raske

tagajärje riigi huvidelelõid negatiivse ettekujutuse riigiametnikust, millega

kahjustasid Eesti riigi mainet. le heidetakse ette suure kahju tekitamist avalikele huvidele.

Nii Tallinna Tolliinspektuuri Vanasadama tollipunktis inspektorklienditeenindajana, s.o. ametiisikuna KrK § 160 tähenduses, vormistas

sõiduautole MB S 500 tollideklaratsiooni, kuhu märkis lahtrisse 21

transpordivahendiks piiril praami Regina Baltika, lahtris „A“ deklareeritava

sõiduauto piirikontrolli teostamise ja tollipiiri ületamise kuupäevaks

09.08.2002.a., väljastas aktsepteerimisnumbri I 272650 ja tõestas nimetatud

andmed oma allkirjaga, ilma et oleks veendunud sõiduauto tollitsoonis olemasolus.

M.Kalaus Tallinna Tolliinspektuuri Vanasadama tollipunktis inspektorklienditeenindajana, s.o. ametiisikuna KrK § 160 tähenduses, vormistas sõiduautola Audi A8 tollideklaratsiooni, kuhu märkis lahtrisse 21 aktiivseks

transpordivahendiks piiril praami Nordlandia, lahtris „A“ deklareeritava

sõiduauto piirikontrolli teostamise ja tollipiiri ületamise kuupäevaks

01.06.2002.a., väljastas aktsepteerimisnumbri I 187270 ja tõestas nimetatud

andmed oma allkirjaga, ilma et oleks veendunud sõiduauto tollitsoonis olemasolus.

V.Iljušin Tallinna Tolliinspektuuri Vanasadama tollipunktis vaneminspektorklienditeenindajana, s.o. ametiisikuna KrK § 160 tähenduses, vormistas

sõiduautole MB CLK 200 tollideklaratsiooni, kuhu märkis lahtrisse 21

aktiivseks transpordivahendiks piiril praami Finnjet, lahtris „A“ deklareeritava

sõiduauto piirikontrolli teostamise ja tollipiiri ületamise kuupäevaks

04.07.2002.a., väljastas aktsepteerimisnumbri I 229570 ja tõestas nimetatud

andmed oma allkirjaga, ilma et oleks veendunud sõiduauto tollitsoonis olemasolus. Samuti ta vormistas sõiduautole MB S 320 tollideklaratsiooni, kuhu märkis lahtrisse 21 aktiivseks transpordivahendiks piiril praami Finnjet, lahtris

7

„A“ deklareeritava sõiduauto piirikontrolli teostamise ja tollipiiri ületamise

kuupäevaks 29.08.2002.a., väljastas aktsepteerimisnumbri I 297105 ja tõestas

nimetatud andmed oma allkirjaga, ilma et oleks veendunud sõiduauto tollitsoonis olemasolus.

Tallinna Tolliinspektuuri Vanasadama tollipunkti vaneminspektorklienditeenindajana, s.o. ametiisikuna KarS § 288 tähenduses, vormistas sõiduautole MB CL 600 tollideklaratsiooni, kuhu märkis lahtrisse 21 aktiivseks transpordivahendiks piiril praami Fantaasia, lahtris „A“ deklareeritava sõiduauto

piirikontrolli teostamise ja tollipiiri ületamise kuupäevaks 09.10.2002.a.,

väljastas aktsepteerimisnumbri I 352209 ja tõestas nimetatud andmed oma allkirjaga, ilma et oleks veendunud sõiduauto tollitsoonis olemasolus. Samuti ta vormistas sõiduautole MB G 400 tollideklaratsiooni, kuhu märkis lahtrisse 21 aktiivseks transpordivahendiks piiril praami Fantaasia, lahtris „A“ deklareeritava

sõiduauto piirikontrolli teostamise ja tollipiiri ületamise kuupäevaks

09.10.2002.a., väljastas aktsepteerimisnumbri I 351109 ja tõestas nimetatud

andmed oma allkirjaga, ilma et oleks veendunud sõiduauto tollitsoonis olemasolus.

Neis süüdistustes õigeksmõistmist põhjendas linnakohus järgmiselt. Süüdistatavate ametijuhendites ei kajastu süüksarvatavad teod. Tolliinspektorite

kohustus piirnes dokumentatsiooni vormistamisega ja visuaalse veendumisega

auto olemasolus ja riskianalüüsi alusel kontrollimises, kas deklarant täidab

nõutavaid seadusi. Tolliinspektor sisestab tollideklaratsiooni, auto tehnilise

passi, ostu-müügilepingu ja isikliku dokumendi andmed arvutisse ja väljastab

aktsepteerimisnumbri juhul, kui on veendunud auto olemasolus tollitsoonis.

Sõiduauto vastavust deklaratsioonile on võimalik tuvastada üksnes sõiduauto VIN-koodi kontrollimise teel. Sellist kohustust tolliinspektoritele pole pandud ja neid pole selleks koolitatud. Küll aga lasub VIN-koodide kontrollimise kohustus mootorsõidukitele esmase kontrolli teostanud Piirivalveametil, milline sisestab

elektroonilisse andmebaasi isiku nime, sõiduki margi ja sõiduki VIN-koodi.

Tolliameti ja Piirivalveameti vahel sõlmitud koostöökokkuleppe kohaselt on

nende ametite vahelise koostöö üheks eesmärgiks dubleerimise vältimine

kontrolli teostamisel. Need asjaolud andsid süüdistatavate aluse eeldada, et kontroll sõiduautode üle on teostatud juba piiripunktis, sealsetel ametnikel lasus

kohustus kontrollida saabuvate autode VIN-koode. Piirivalve andmebaasi ja

süüdistuses nimetatud kuupäevadel tööl olnud piirivalveametnikke pole

menetlusse kaasatud, ümberlükkamata on süüdistatavate väited nende poolt ametikohustuste seaduspärasest ja korrektsest täitmisest, kõrvaldamata kahtlused tuleb lahendada süüdistatavate kasuks. Asjas olevad kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks.

8

Apellant taotleb linnakohtu õigeksmõistvas osas otsuse tühistamist,

süüdistatavate süüditunnistamist vastavalt süüdistusele, ja karistamist

tingimisi vangistusega ja nende allutamist käitumiskontrollile ning , , ja karistamist rahalise karistusega. Samuti taotleb prokurör võtta lt,

lt, lt, lt ja lt õigus töötada 2 aasta jooksul riiklikes asutustes kontrollfunktsioone täitvatel ametikohtadel. Ka palub apellant lugeda le mõistetud karistusest ärakantuks eeluurimise ajal vahi all viibitud aeg 17.-19.03.2002.a. s.o. 3 päeva.

Apellant esitab järgmised motiivid.

Salakaubavedu kui kuritegu ei ole KarS § 391 lg 1 uue redaktsiooniga

dekriminaliseeritud, varastatud autode võltsitud dokumentide alusel pettuslikul

teel üle tollipiiri toimetamine oli salakaubaveona karistatav nii 2002.a. kui ka käesoleval ajal. Seetõttu ei saa käesolevas asjas rakendada KarS § 5 lg 2, mille kohaselt on tagasiulatuv jõud seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda. süüditunnistamist autode

arvelevõtmiseks vajalike dokumentide eelnevas võltsimises pole vaidlustatud.

Lisaks sellele on süüksarvatud salakaubavedu tõendatud tõenditega, et kõnesolevad autod olid varastatud, Eesti Vabariigi piiri ei olnud need autod enne

ületanud, tunnistajate ütlustega arutuselolevate autode faktilise asumise kohta Eestis.

Kõnesoleva altkäemaksu andmise/võtmise osas leiab apellant, et kohtupraktikas

on kujunenud seisukoht, et kui kahtlustatav ei soovi menetlustoimingu juurde

kaitsjat ja sellekohane märge on ka menetlusdokumendis, siis pole nõutav, et toimikus oleks kaitsja volikiri tõestamaks seda, et kahtlustatav loobus reaalselt kaitsjast. Kui O.L oleks avaldanud soovi, et ta soovib menetlustoimingu

juurde kaitsjat, siis oleks seda talle ka võimaldatud. puhtsüdamlik ülestunnistus 19.03.2002.a., milles ta üksikasjaliselt kirjeldas, kuidas U.N

andis talle viiel korral a` 500 krooni selleks, et ta vormistaks autode registreerimiseelsed ülevaatuse aktid ilma autosid nägemata ja ta kahetseb oma

ametiseisundi kuritarvitamist, on vaadeldav tõendina, mille omakäelist

koostamist pole O.L kunagi eitanud. Süüdistuses nimetatud ametialast

võltsimist, salakaubavedu ja altkäemaksu korduvat andmist/võtmist kinnitavad asjas olevad tõendid kogumina.

Süüdistuses nimetatud ametialase lohakuse süüdistuses rõhutab apellant, et ei saa eeldada, et tolliinspektori kõik tööülesanded oleksid ametijuhendis loetletud.

Ametijuhendites nimetatud tollikäitlusviiside kohaldamine tähendab nimelt vastutust teenistusülesannete õiguspärase, õigeaegse ja professionaalse täitmise

9

eest. Süüdistuses nimetatud juhendmaterjali kohaselt pidi toll aktsepteerima esitatud tollideklaratsiooni juhul, kui on tagatud deklareeritava kauba esitamine

tollile. Kriminaalasja materjalide kohaselt ei saadudki kõnesolevaid autosid

tollile esitada, sest deklareerimise ajal nad Eestis ei olnud. Selliselt

deklaratsioonid aktsepteerides täitsid süüdistatavad oma ametiülesandeid mittevastavalt ning suhtusid nendesse kohusetundetult.

Väited autode VIN-koodide kontrollimise nõudmisest/väljaõppest ei ole

süüküsimuse otsustamisel olulised. Apellandi arvates tekitasid süüdistatavad kõnesoleval viisil raske tagajärje riigi huvidele.

I. Kuna apellatsioon ei puuduta süüditunnistamist ja karistamist KarS § 344

lg 1 järgi, siis nendega seonduvaid asjaolusid omaette ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesolevas kohtuotsuses kajastada.

II. Samuti puudub vaidlus süüdistuse faktoloogias, mille kohaselt kõnesolevate

autode Euroopa Liidu liikmesmaadest Eestisse toimetamiseks korraldati nende autode registreerimine ARK-s, selleks O.L vormistas ja väljastas autode

registreerimiseelse ülevaatuse aktid, U.N võltsis autode

registreerimistunnistuste ja registreerimisnumbrimärkide väljastamiseks süüdistuses nimetatud dokumente, , H.Kalaus, V.Iljušin ja vormistasid

süüdistuses nimetatud autode sadamas tollipiiri ületamise dokumendid, varem

need autod Eestis polnud registreeritud ega asunud. See on tõendatud apelleeritud kohtuotsuse vaidlustamata osaga süüst KarS § 344 lg 1 järgi,

samuti asitõendiks olevate sõiduautodega, liiklustrassoloogia ekspertiiside

aktidega, käekirjaekspertiiside aktidega ja piirivalveameti väljatrükkidega piiriületuse kohta.

III. Mis puudutab apelleeritud kohtuotsuse väidet, et seoses Eesti tollipiiri

kadumisega on vastutus salakaubaveo eest välistatud, kui kaup toimetati üle

Euroopa Liidu liikmesriikidevahelise piiri, peab ringkonnakohus vajalikuks osutada järgnevale.

Kolleegium nõustub apellandiga, et salakaubavedu kui selline oli karistatav KrK

kehtivuse ajal ja on seda jätkuvalt ka KarS kohaselt. Nii kuni 30.08.2002.a.

kehtinud KrK kui ka alates 01.09.2002.a. kehtiv KarS sätestasid, et

tollikontrollile kuuluva (deklareeritava) kauba tollikontrolli eest varjatuna või

muul ebaseaduslikul (pettuslikul) viisil toimetamine üle tollipiiri on kuritegu. Tähelepanuväärne on kohtupraktika seisukoht, et tegu tuleb kvalifitseerida selle

toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) järgi isegi siis, kui

10

mõnda KrK-s sätestatud kuriteokoosseisu tunnustest ei ole KarS vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud (RT III 2002, 35, 383).

Määravat kaalu käesolevas asjas omab aga mõiste, mis seoses Eesti tollipiiri

ühinemisega Euroopa Liiduga omandas varasemaga võrreldes

kriminaalõiguslikult hoopis teise tähenduse. Alates 01.07.2004.a. loetakse salakaubaveoks KarS § 391 lg 1 järgi kauba ebaseaduslikku toimetamist Eestisse üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri (kui teo objektiks on kaup suures

koguses või süüdlasele on kohaldatud sama teo eest väärteokaristust). Selle

muudatuse kehtestanud seaduse seletuskirja kohaselt „seisneb salakaubavedu kauba tollikontrolli eest varjatuna toimetamises üle ühenduse tolliterritooriumi

piiri ühendusevälistest riikidest Eestisse või Eestist välja ühendusevälisesse

riiki“. Järeldub, et kuna süüdistuse kohaselt olid käesolevas asjas uurimise

objektiks olevad autod pärit Euroopa Ühenduse liikmesmaadest, siis nende toimetamisega Eestisse ei ületatud tollipiiri KarS § 391 lg 1 tähenduses. Ehkki kõik kõnesolevad toimetamised pandi toime enne 01.07.2004.a., välistab alates sellest ajast kehtiv ja otsuse tegemise ajal kehtiv seadus teo karistatavuse ja see omab KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu. Nimelt sellisele järeldusele

asus linnakohus apelleeritud kohtuotsuses, ringkonnakohus nõustub sellega

täielikult ega pea vajalikuks käsitada seda süüdistust puudutavaid tõendeid. Apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata.

IV. Apelleeritud kohtuotsuses on asutud seisukohale, et menetluse all olevas asjas poolt 19.03.2003.a. omakäeliselt kirjutatud puhtsüdamlik ülestunnistus ning kahtlustatavana samal päeval ja 24.03.2003.a. ülekuulamistel antud ütluste protokollid ei ole vaadeldavad tõenditena, sest ehkki O.L küll ei soovinud nende toimingute juurde kaitsjat, polnud tegelikult tagatud kaitsja osalus nende

toimingute juures. Sisuliselt tõstatatakse küsimus kogutud tõendi usaldusväärsusest ja lubatavusest. Ringkonnakohtu seisukoht on selles järgmine.

Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi

hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud

tõenditega. Isegi juhul, kui isikule ei ole enne menetlustoimingu algust tutvustatud tema õigusi, võib teave, mis saadi selle toimingu käigus, peegeldada tegelikke asjaolusid.

Seevastu tõendi lubatavus on küsimus sellest, kas menetluskorra rikkumisega

talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra

rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud.

11

Käesolevas asjas anti kahtlustatavad kohtu alla 14.06.2004.a., seega enne

Kriminaalmenetluse seadustiku kehtimahakkamist 01.07.2004.a. Sama seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt tuli see kriminaalasi esimese astme kohtus läbi vaadata senikehtinud KrMK sätteid järgides. KrMK § 38 lg 1 kohaselt pidi kaitsja osalema kriminaalmenetluses, kui uuriti alaealise või oma

kaitseõigust ise teostama võimetu isiku kriminaalasja või kui uuriti

kriminaalasja, mille järgi süüdimõistmisel võis karistuseks mõista eluaegne

vabadusekaotus. Samuti oli kaitsja osavõtt kohustuslik kriminaalasjade

läbivaatamisel Riigikohtus. Sama seaduse § 39 kohaselt oli kõikidel muudel juhtudel kahtlustataval, süüdistataval ja kohtualusel õigus oma algatusel loobuda kaitsjast kriminaalmenetluse igas staadiumis.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt selgitati le tema kui menetlusosalise

õiguseid, kaasa arvatud õiguseid omada kaitsjat ja teada, et tema ütlusi võib kasutada süüdistuseks tema vastu (toimik I köide, lk.239-241). Ringkonnakohus

nõustub -vastupidiselt apelleeritud kohtuotsuses väljendatud seisukohagaapellandi väitega, et kirjeldatud viisil pole rikutud kaitseõigust, tõendi tähendust omavad poolt samal päeval tehtud nii puhtsüdamlik ülestunnistus (toimik I köide, lk. 235-238) kui ka ütlused kahtlustatavana (protokoll toimik I köide, lk.242-243), neid tõendeid tuleb hinnata kõrvutatult teiste tõenditega.

Omakäeliselt kirjutatud puhtsüdamlikus ülestunnistuses O.L kirjeldas

üksikasjaliselt, kuidas temaga võeti ühendust sooviga vormistada autode tollieelne ülevaatus ilma autosid faktiliselt nägemata, millised dokumendid talle

selleks esitati ja kuidas talle selle eest anti igakordselt 500 krooni. Samal

kuupäeval küsitleti teda veel kahtlustatavana, mil ta kinnitas oma

puhtsüdamlikus ülestunnistuses kirjapandut, kahetses siiralt. Ta ei mäletanud

täpselt, millises järjekorras ta ülevaatuseid vormistas, kuid selliselt toimis ta 7

auto dokumentidega. Vastastamisel Sergei Busseliga järgmisel päeval jäi O.L oma ütluste juurde (toimik I köide, lk.265-267). Samal vastastamisel

kinnitas ka S.Bussel, et ta saatis Arturi () juurde ilma autodeta autodokumente vormistama.

Seda puudutavas osas on apellatsioon põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Linnakohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt ega ole aluseks

võtnud olemasolevate tõendite kogumit. puhtsüdamlik ülestunnistus

altkäemaksu korduvast saamisest lt ja samasuguste ütluste sisuline

kordamine haakuvad objektiivselt kindlakstehtuga, et autode toimetamiseks Eestisse oli vaja neile eelnevalt anda seaduslik staatus, seda saadi teha üksnes

siinsete ametiisikute vahendusel ja et O.L tõesti kõnesolevad

dokumendid ebaseaduslikultautosid faktiliselt nägematavormistas. Need

ütlused lükkavad ümber väited kogu menetluse käigus, et ta pole le

altkäemaksu andnud. Kohtu arvates oli uurimise jätkudes ütluste muutus

12 põhjustatud soovist vabaneda vastutusest ja usutav pole selgitus linnakohtu

istungil, et puhtsüdamlikku ülestunnistuse kirjutas ta politseitöötajate

dikteerimise järgi, et saada kätte Artur: nendes ütlustes tunnistas ta ka enda kuritegu ja kahetses seda siiralt. Kahtlustatav võib vastavalt oma kaitsetaktikale oma ütlusi muuta ja kaitsta ennast ka valega, kuid ta peab seejuures arvestama asjaolu, et kohus võib neid ütlusi kasutada ka tema süü tuvastamisel.

tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 298 lg 2 järgi altkäemaksu korduva

andmisena ja tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 294 lg 2 p 1 järgi altkäemaksu korduva võtmisena. Karistusseadustiku rakendamise seadustiku § 3 lg 5 kohaselt samaliigilised kuriteod, millest vähemalt üks on toime pandud enne

karistusseadustiku jõustumist, kvalifitseeritakse ja mõistetakse karistus karistusseadustiku järgi.

V. Süüdistus ametialases lohakuses on tuletatud põhimõttel, et süüdistatavad

klienditeenindajatena-ametiisikutena vormistasid kõnesolevate autode

tollidokumente, ehkki need autod vormistuses näidatud aegadel faktiliselt

tollitsooni ei läbinud. Selliselt nad rikkusid Tolliseadustiku § 90,

Tollideklaratsiooni esitamise ja aktsepteerimise korra § 4 lg 2 nõuet, et süüdistuses nimetatud aktsepteerimisnumber väljastatakse peale kauba esitamist

tollile ning süüdistatavate ametijuhendite nõuet järgida tööd puudutavaid juhendeid. Ringkonnakohtu arvamus on järgmine.

Ringkonnakohtu kolleegium nõustub, et l, l, l ja l oli Tolliameti

tolliinspektoritena kindla õiguspädevusega ametiseisund. Seega olid nad ametiisikuteks KrK § 160 ja KarS § 288 tähenduses.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on KrK §-s 162 ja KarS §-s 290

sätestatud ametialase lohakuse kuriteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks

ametialase ülesande täitmatajätmine või ülesande mittevastav, pealiskaudne

täitmine. See eeldab süüdistuses nende kohustuste äranäitamist, mida

süüdistatav oma tegudega rikkus. Piirija tolliametite tegevust süüdistusega haakuvas tegevuses reguleerisid kõnesoleval ajal väga paljud seadused, juhised

ja ettekirjutused. Tegevus oli sätestatud erisustega tulenevalt sellest, kas oli

tegemist sissevõi väljaveoga, kas tegemist oli kaubastatavate autodega,

välismaalastele kuuluvate autodega või Eesti kodanike autodega, kas tegemist on maantee-, raudtee-, lennujaamade või sadamapunktiga. Lisaks tolliametnikele lasus sõidukite kontrollimise kohustus ka piirivalveametnikel. Töö tõhustamise huvides püüdsid mõlemad nimetatud ametkonnad oma tegevust koordineerida ja töö dubleerimise vältimise eesmärgil sõlmiti Tolliameti ja Piirivalveameti vahel koostöökokkulepe (toimik IV köide, lk. 142-152). Selle kohaselt lähtuti piirija tollikontrolli üheaegsuse põhimõttest (p 3.4.1), isikute ja dokumentide kontroll

pandi piirivalvele (p 3.5.2). Ka Tallinna Vanasadama piiripunkti direktor ja

13

Tallinna Tolliinspektuuri Vanasadama peainspektor sõlmisid töökorralduse

eeskirjad (toimik IV köide, lk.125-136), mille kohaselt transpordivahendite liikumist piirining tollikontrolli tsoonis ja tsoonist välja reguleeris piirivalve (p 2.5), isikute ja transpordivahendite riiki saabumisel toimus esmalt piirikontroll,

tollikontroll järgnes sellele vajaduse korral (p 2.9.). Ka sätestas

piirivalveametniku teenistusjuhend (toimik IV köide, lk.246-253)

piirivalveametniku kohustuse kontrollida registreerimistunnistuse andmete

vastavust sõiduki ja haagise registreerimismärgi ja tehasetähistusega (p 2.2),

kusjuures VIN-kood oli sõiduki esmaseks otsingupunktiks (p 4.4.1). Sama

põhimõte kehtestati samapealkirjalise teenistusjuhendiga 28.08.2002.a. (toimik IV köide, lk. 255-268, p 9.13). Seevastu tolliametnikud juhindusid igapäevatöös

süüdistusest lähtuvalt oma ametijuhenditest, mis piirdusid üldsõnalise käsuga

järgida kehtestatud nõudeid. Tallinna Tolliinspektuuri Vanasadama

peainspektorina töötanud tunnistaja Ago Tein kinnitas linnakohtus, et töös

lähtuti seaduskuuleka piiriületaja ja tema poolt esitatud andmete usaldamise

põhimõtetest, dokumente olid eelnevalt kontrollinud piirivalveametnikud, neid

kontrolliti üle üksnes kahtluste olemasolu korral, tollikontroll seisneb

formularide vormistamises. Tallinna Tolliinspektuuri Vanasadama tollipunkti juhataja Kalle Linnumäe tunnistas, et reaalset piiriületust teostas Piirivalveamet,

tolliametnikul oli dokumentide vormistamisel risk ja vastutus, riski

kõrvaldamiseks oli ainuvõimalus ise kontrollida auto olemasolu ja kauba

vastavust deklareeritule. Piirivalveameti ohvitser tunnistaja Raimund Roos

kinnitas, et autode VIN-koode kontrolliti kahtluse juhtudel, toll täitis

formaalsusi, vaatamata autode piiriületuste fikseerimisele piirivalve

andmebaasis on olnud juhuseid, et auto piiriületus andmebaasis puudus. Neist

ütlustest tuleneb järeldus, et väljakujunenud praktika kohaselt süüdistatavad

(nagu ka teised tolliametnikud) ei identifitseerinud autode tegelikke tunnuseid

(näiteks sõiduki tehasetähis nn. VIN-kood) ja ei võrrelnud neid esitatud dokumentides olevate andmetega.

Nähtub, et ülalnimetatud ametitevahelised töökokkulepped ja Piirivalveametisisesed juhendid sätestasid igapäevase tollikontrolli teisiti, kui oli seatud

süüdistuses nimetatud Tolliseaduses ja Tollideklaratsiooni esitamise ja

aktsepteerimise korras. Tolliametnike ametialane pädevus määratleti mitte

niivõrd juhendmaterjalidega, millega tutvumist kinnitati allkirjaga, kui hoopis

juba väljakujunenud praktikaga, mida aktsepteeris tollipunkti juhtkond.

Kriminaalasjas on tõendeid, et tööle tulnud tolliametnike väljaõpe toimus töö käigus. Tulenevalt neist asjaoludest oli süüdistatavatel tolliametnikel l, l,

l ja l alus eeldada, et riiki sissesõitvad autod on eelnevalt piirikontrolli läbinud ja nad võivad esitatud dokumente aluseks võttes vormistada formularid ja väljastada aktsepteerimisnumbri.

14

Kõik eelnev ei võtnud aga kõnesolevatelt süüdistatavatelt neile seadusega

pandud kohustust vormistada ja väljastada vajalikud dokumendid peale kauba

esitamist tollile. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et

süüdistuse sisu ei seisne autode tehasemärgistuste kontrollimata jätmises, vaid

tollideklaratsioonide aktsepteerimises, ilma et oleks veendutud deklareeritu asumises tollitsoonis. Süüdistatavad võisid eeldada, et sõidukid vahetult asuvad

tollitsoonis, kuid igal juhul olid nad kohustatud selles veenduma. Just selle Tolliseadustiku §-s 90 ja Tollideklaratsiooni esitamise ja aktsepteerimise korra

§-s 4 lg 2 sätestatud kohustuse mittetäitmisega süüdistatavate poolt sai

võimalikuks, et nende poolt vormistuses näidatud päevadel kõnesolevad sõidukid riiki ei sisenenud. Veelgi enam: poolt vormistatud sõiduauto MB S500 registrinumbriga 555 MDG ja poolt vormistatud sõiduauto MB G400

registrinumbriga 444 MDF pole piiri ületanud ei aktsepteerimisnumbrites

näidatud päevadel 09.08.2002.a. ja 09.10.2002.a. ega mingil muul ajal,

poolt vormistatud sõiduauto Audi A8 registrimärgiga 500 MCX sisenes riiki

mitte 01.06.2002.a. vaid Paldiski piiripunkti kaudu 13.06.2002.a., poolt

vormistatud sõiduauto MB CLK200 registrinumbriga 003 MDD sisenes riiki

mitte 04.07.2002.a. vaid Paldiski piiripunkti kaudu 10.07.2002.a., poolt vormistatud sõiduauto MB S320 registrinumbriga 343 ARG sisenes riiki mitte

29.08.2002.a. vaid Ikla piiripunkti kaudu 23.10.2002.a. ning poolt vormistatud sõiduauto MB CL600 registrinumbriga 500 MDF sisenes riiki mitte

09.10.2002.a. vaid asus kuni 03.11.2002.a. riigis ja sisenes taas riiki Paldiski piiripunkti kaudu 05.11.2002.a. (toimik I köide, lk.130-131). Kuna nende poolt vormistatud päevadel kõnesolevad autod riiki faktiliselt ei sisenenud, siis ei saanud süüdistatavad veenduda autode tollitsoonis viibimises ega eeldada nende

autode eelnevat piirivalveametnike poolt kontrollimist. Samal põhjusel on

põhjendamatud etteheited kontrollimatuse kohta piirivalveametnike poolt.

Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et , H.Kalaus, V.Iljušin ja

kirjeldatud viisil suhtusid kohusetundetult ja jätsid täitmata neile pandud

ametiülesannet aktsepteerida tollideklaratsioon deklareeritava kauba tollile esitamise korral. Linnakohtu ja ringkonnakohtu järeldused selles osas ei lange

kokku. Kolleegiumi arvates linnakohtu arvamus, et süüdistatavatele näidati

deklareeritavaid autosid, on ümber lükatud faktiliselt kindlakstehtuga, et

nimetatud päevadel kõnesolevad autod tollitsooni ei läbinud. Näidates

deklaratsioonides, et need on tollile esitatud, täitsid nad ametiülesandeid lohakalt.

VI. Süüdistuse kohaselt põhjustati sellise minetusega raske tagajärg riigi

huvidele ja puhul suur mittevaraline kahju avalikele huvidele, sest oma

tegevusega nad kahjustasid Eesti riigi mainet, luues negatiivse ettekujutuse

riigiametnikust. Kolleegiumi arvates le, le, le ja le omistatud

süüdistus mittevaralise kahju tekitamises on deklaratiivne ja tõendamata. Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune ametialane lohakus

15 ei tarvitse põhjustada olulise kahju KrK § 161 tähenduses või suure kahju KarS § 290 tähenduses. KrK §-s 161 ja KarS §-s 290 sätestatud kuriteokoosseis on

olemuselt materiaalne delikt ja inkrimineeritud mittevaralise kahju tekkimine tuleb objektiivselt tuvastada, näidates ära põhjusliku seose olemasolu ametiisiku

teo ja mittevaralises kahjus seisneva tagajärje põhjustamise vahel. Järeldub, et mittevaraline kahju (nagu ka võimalik varaline kahju) kuulub KrMS § 62 p 2 mõttes tõendamisesemesse. Et süüdistuse tõendamine on prokuratuuri kohustus,

tuleb nimelt prokuröril esitada süüdistust kinnitavad tõendid. Arutuselolevas

asjas seda tehtud ei ole. Asjast ei nähtu, millisel moel konkreetselt avaldus väidetud maine kahjustamine või negatiivse ettekujutuse loomine. Selliselt aga on üks kuriteokoosseisu elementidest süüdistuse poolt avamata.

Linnakohtu otsus , , ja õigeksmõistmises ametialase lohakuses

tuleb jätta muutmata, kuid seda teistel motiividel, kui tegi seda linnakohus. Apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata.

Karistuse mõistmisel le KarS § 298 lg 2 ning le KarS § 294 lg 2 p 1 järgi

võtab kolleegium arvesse, et mõlemad kuriteod on raskeima astme- 1. astme

kuriteod. Nende karistusi kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei nähtu,

varem neid kohtulikult karistatud ei ole. Nimetatud asjaoludel karistab kolleegium neid kõnesoleva kuriteo eest vangistusega tingimisi ühes süüdlaste allutamisega kontrollnõuetele.

le mõistetud rahaline karistus kuulub täitmisele iseseisvalt.

Kuriteoga saadud 2500 krooni tuleb välja mõista lt riigituludesse.

KrMS § 175 lg 1 p 10 kohaselt kuulub süüdimõistetutelt väljamõistmisele sundraha, mille suurus KrMS § 179 lg 1 1 järgi on 2,5 palga alammäära, milleks kohtuotsuse tegemise ajal on 3000 krooni.

Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 340 lg 4 p 3 alusel tühistada osaliselt ja apellatsioon rahuldada osaliselt.

Jüri Paap Priit Pikamäe Malle Preimer