1-02-9\6 · 1-02-9\6 · Tallinna Ringkonnakohus

4(4) Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 27. veebruari 2006.a otsus M.V suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Igor Amann

3(4) Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 etteantud õigust kasutades vajalikuks korrata.

5.2 Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse väitega, et antud asjas ei oma

tähtsust, kas G. Sultanov tegelikult varastas pudeli veini või mitte. Samuti see, kas

kannatanu G. Sultanov oli 28. oktoobril 2000.a Janseni tänava kaupluses esimest või teist korda. Kuna süüdistatavad G. Sultanov ja D.Z olid saanud info, et müügisaalis

on varas, siis nad olid oma ametiülesandeid täites õigustatud varguskahtlase isiku

kinnipidamiseks kasutama jõudu, kuid see jõud oleks pidanud jääma vajalikkuse

piiridesse ja olema vastavuses saavutatava eesmärgiga. Kohtukolleegium nõustub

maakohtu otsuse seisukohaga, mille kohaselt maaslamava kannatanu peksmine, sealhulgas jalgadega, on ilmselge võimuliialdus süüdistatavate poolt.

5.3 Tunnistajate K. Kuusemäe ja A. Kaevu ütlustest nähtub, et nad nägid, kuidas

turvamehed G. Sultanovi kinni pidasid ja kaupluse turvaruumi toimetasid. Mida seal

tehti või mis tänaval toimus, seda nad ei näinud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium

apellatsiooni väitega, et eelpoolnimetatud tunnistajate ütlused kinnitavad seda, et

süüdistatav M.V ei peksnud kannatanu G. Sultanovit. Kinnipidamise hetkel oli

süüdistatav G. Sultanov alkoholijoobes ja paigutati kainenema. Kriminaaltoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et sündmust pealt näinud tunnistajad V. Sultanova ja V.

Aunapuu oleksid alkoholijoobes olnud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et tunnistajate V. Sultanova ja V. Aunapuu ütlustes tuleb kahelda,

sest nad olid alkoholijoobes. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, kas kannatanu G.

Sultanovit on varem kohtu poolt karistatud või mitte. Tähtsust ei ole ka asjaolul, et kannatanu G. Sultanov viibis müügisaalis ilma ostukorvita. Kannatanu G. Sultanov on

nii eeluurimisel kui kohtuistungil järjekindlalt kinnitanud, et teda peksid mõlemad turvatöötajad nii kaupluse turvaruumis kui kaupluse ees tänaval. Tunnistaja V. Aunapuu

on nii eeluurimisel kui kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta, et ta nägi kuidas

mõlemad turvatöötajad kaupluse turvaruumis kannatanut peksid. Ta püüdis M.V

rahustada, et ta peksmise lõpetaks. Tunnistaja V. Sultanova on eeluurimisel ja kohtus kinnitanud, et kaupluse ees tänaval peksid tema abikaasat mõlemad turvatöötajad. Tema

ütlused on kooskõlas kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja T. Alijevi ütlustega. Kuna kannatanu G. Sultanovi ütlused on kooskõlas tunnistajate V. Sultanova, V. Aunapuu ja

T. Alijevi ütlustega, siis ei ole alust nende õigsuses kahelda. Kuna sündmuse toimumisest on möödunud ligi kuus aastat, siis on loomulik, et tunnistajad kõiki detaile

enam täpselt ei mäleta. Kohtuistungil pärast eeluurimisel antud ütluste avaldamist on

kõik tunnistajad kinnitanud, et need vastavad tõele, kuna siis mäletasid nad fakte täpsemini.

5.4 Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1611 nägi karistusena ette vangistuse

kuni kuue aastani. KrK § 23 lg 1 kohaselt oli vangistuse alammääraks kolm kuud.

Süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi,

nähes KarS §-s 291 karistusena ette rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase

vangistuse. Seega on seadusandja tõstnud võimuliialduse eest mõistetava vangistuse alammäära kolmelt kuult ühe aastani. KarS § 5 lg 3 kohaselt seadusel, mis raskendab

karistust, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seetõttu on kohus mõistnud süüdistatavatele A. M.V-le ja D.Z-ile põhjendatult karistuse KrK § 161 1

sanktsiooni piires, karistades neid kõige minimaalsema karistusega ja sedagi tingimisi.

2(4)

sisevalvetöötaja D.Z-iga rusikate ja jalgadega näkku ning kehasse, tekitades kannatanule kerged kehavigastused.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja A. Simson süüdistatava M.V

õigeksmõistmist, sest M.V osalus piirdus jõu kasutamisega õiguserikkuja kinnipidamisel seaduses lubatud määral. D.Z ja M.V pidasid kahtlustatava G. Sultanovi kinni pärast seda, kui ta tahtis kauplusest väljuda. Kuna G. Sultanov osutas

kinnipidamisel füüsilist vastupanu, siis olid turvamehed sunnitud teda tagaruumi

toimetama kätest kinni hoides. Kahtlustatav G. Sultanov lõi turvatöötajat D.Z-i hetkel, kui viimane asus teda läbi otsima. D.Z lõi teda kohe vastu. Kuna ruum oli

väike, siis ei olnud M.V võimalik rüselusse sekkuda. Ta võttis juhataja ruumist telefoni ja helistas politseisse. Vahepeal oli rüselus kandunud laoruumi, kuid V. Õunpuu ei lasknud M.V sinna minna. Ta pakkus raha selle eest, et konflikt lahendataks ilma politseita. Mõni aeg hiljem väljusid ruumist D.Z ning V. Batškir, kellele visati järgi värvipurk, pritsides kõik lähedalolijad valge värviga kokku. Seejärel jooksis sealt välja

G. Sultanov. M.V hakkas talle järgi jooksma, võttes enne alkoholikassast paanikapuldi, et kutsuda appi lisaks politseile ka AS Akropoli turvatöötajad. Kaupluse

ees peeti G. Sultanov kinni, kus talle selgitati, et ta antakse üle politseile. Ta rabeles

lahti ja põgenes üle aia, kuid ta saadi uuesti kätte ning teda hoiti pikali maas. V.

Sultanova sekkumisel pääses G. Sultanov siiski veelkord lahti ning põgenes. Hiljem

pidasid AS Akropol töötajad G. Sultanovi kinni, kasutades käeraudu. Need faktilised

asjaolud on tõendatud tunnistajate V. Batškiri, A. Kaevu, K. Talimäe, D.Z-i , K.

Kuusemäe ja süüdistatava M.V ütlustega. Kohus on põhjendamatult arvestanud

kannatanu G. Sultanovi ja tunnistajate V. Sultanova ja V. Õunpuu ütlustega, sest nad olid sündmuse ajal alkoholijoobes ja nende ütlustes esineb mitmeid vastuolusid. Näiteks väitis G. Sultanov end poes toidukaupu ostmas olevat, kuid asjas on tuvastatud, et ta ei

olnud võtnud endale isegi ostukorvi. Ka asjaolu, et üksnes teda löödi ning tema oli passiivne, ei vasta ilmselgelt tõele. Kriminaalasjas on tuvastatud, et mõlemad teda kinni

pidanud turvatöötajad said tervisekahjustusi. Tervisekahjustuste esinemine kannatanul ei tõenda samuti M.V süüd võimuliialduses, sest D.Z on kinnitanud, et ta lõi G. Sultanovit pärast viimase rünnakut, kuid M.V viibis sel ajal eemal.

4. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000 a. otsuses nr 3-1-1-85-00

L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude

tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse

kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253). Kohtukolleegium

nendib, et KrMS § 61 lg.2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse

lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks kannatanu G. Sultanovi ja tunnistajate V. Aunapuu, V. Sultanova ning T. Alijevi ütlused ja suhtub

kriitiliselt süüdistatavate M.V ja D.Z-i ning tunnistaja V. Batškiri ütlustesse.

1(4) 1-02-09

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2006.a Tallinn

Kriminaalasja number 1-02-09 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk -

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 2. mai 2006.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi M.V süüdistuses KrK § 161 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. veebruari 2006.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava M.V kaitsja Andres Simson Prokurör Õnne Neare-Vaarmann

Süüdistatav M.V Kaitsja

Andres Simson RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 27. veebruari 2006.a otsus M.V suhtes jätta muutmata ja tema kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 9. mail 2006.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik

tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanu ja tsiviilkostja võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. veebruari 2006.a otsusega tunnistati M.V süüdi KrK § 161 1 järgi ja karistati 3 kuulise vangistusega KarS § 73 alusel tingimisi 3 aastase katseajaga.

Apelleeritud kohtuotsusega on süüdi mõistetud veel D.Z , kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

2. M.V mõisteti süüdi selles, et tema töötades OÜ Robere sisevalvetöötajana

Tallinnas Janseni Kaubamajas, s.o. ametiisikuna, kellele olid tööandja poolt pandud

järelevalve ülesanded, tarvitas 28. oktoobril 2000.a kella 22.50 ajal oma

ametiülesandeid täites vägivalda G. Sultanovi suhtes, pekstes teda koos teise