1-05-1907\1

1-05-1907

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05.aprill 2006. a Võru kohtumaja Kriminaalasja number 1-05-1907 (05260200957) Kohtukoosseis Kohtunik Kersti Vosman Kohtuistungi sekretär Annika Savimägi Kriminaalasi S.K süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi Prokurör Ainar Koik Süüdistatav

S.K , elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, ik

xxx, EV kodanik, töötab T. O. S. L. autojuht, kriminaalkorras karistamata Kaitsja Vandeadvokaat Valli Kallaste

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-dest 306 , 313, 315 kohus

o t s u s t a s : süüdi tunnistada S.K KarS § 423 lg 1 järgi ja karistuseks mõista 10 (kümme) kuud vangistust. KarS § 73 lg lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele kui S.K kolme aastasel katseajal ei pane tahtlikult toime uut kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena võtta S.K-lt ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks. Välja mõista S.K-lt menetluskulud: 6985 (kuus tuhat üheksasada kakskümmend viis) krooni

surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus, 2700 (kaks tuhat seitsesada) krooni liiklustehnilise

ekspertiisi maksumus, 4500 krooni sundraha ja 47 (nelikümmend seitse) krooni ja 90 (üheksakümmend) senti kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu,

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtu Võru kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 06.aprillist 2006.a..

Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kantseleis alates 26.aprillist 2006.a. kell 16

Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates 27.aprillist 2006.a..

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

S.K süüdistatakse selles, et tema 29. septembril 2005.a. kella 15.47 ajal Võru maakonnas

Sõmerpalu vallas Raiste-Varese tee 9. kilomeetril, juhtides kurvilisel teel kokkupõrke-eelselt kiirusega ca 83 km/h metsaveoautot Scania reg. märgiga xxx xxx haagisega reg. märgiga, kaldus

haagisega vastassuunavööndisse ja põrkas kokku seal vastutuleva sõiduautoga Opel Astra reg. märgiga xxx xxx, millise juht E. L. toimunud kokkupõrke tagajärjel hukkus, millise käitumisega

rikkus S.K Vabariigi Valitsuse 02. veebruari 2001.a. määrusega number 48 kinnitatud Liikluseeskirja § 3 nõudeid, mille kohaselt on sõidukite liiklus Eestis parempoolne, § 64 nõudeid,

mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist, § 123 nõudeid, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose

iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid ja vähendama kiirust, kui

tingimused seda nõuavad ning § 138 nõudeid, mille kohaselt vastusõitvast sõidukist möödumisel tuleb kitsal sõiduteel hoiduda võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale – millise käitumisega pani S.K toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatav S.K ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, väites, et ei ole vastassuunavööndisse sõitnud ja liikluseeskirju rikkunud.

S.K ütlustest nähtub, et 29.09.2005.a., olles viinud palgi ära, hakkas metsaveoautoga Scania, millel taga tühi haagis, tagasi sõitma. Varese-Raiste teel, kus lubatud sõidukiirus on 90 km/h , sõitis kiirusega 80 km/h tee perve mööda kui vastu tuli keset teed sõiduauto. Siis käis tagapool mats ja arvas algul, et kumm läks puruks. Väljus autost ja nägi, et haagise põrkeraud oli sõiduauto külje

sees. Kõigepealt jõudsid sündmuskohale möödasõitjad, siis umbes 10-15 minuti pärast tuli päästeamet, politsei jõudis hiljem. Teel oli tihe liiklus, läbi sõitis ka matuserong, milles võis olla 10

autot. Klaasitükid ja sõiduauto uksepleki korjasid päästeameti töötajad eest ära. Kui politsei tuli, pandi ukseplekk tagasi Ei olnud enda juhitud sõidukiga vastassuunavööndis ja ei ole võimalik, et haagis või selle nurk vastassuunavööndisse kaldus. Kui kallakuga sisekurvi sõita ei saa ükski käru välja sõita – metsaveoauto taga olnud haagis tuli täpselt auto jälgedes. Töötab metsaveoauto juhina alates 1998.aastast, selle metsaveoautoga on sõitnud kaks aastat, iga päev on sõitnud 4-5 korda seda marsruuti.. T. P. operatiivteenistuse korraldaja K. K. ütluste kohaselt jõudis ta pärast liiklusõnnetuse kohta

tee pealt väljas , teega risti Opel Astra, esiots tee poole. Sõiduauto esiotsa oli kinni jäänud

palgiveoauto haagise tagaraud.

Sõiduauto juhipoolne uks, mis oli eest ära tulnud vedeles maas palgiauto teepoolel. Paljud autod sõitsid, plekijupp lendas edasi-tagasi. Õnnetus oli juhtunud sirgel teelõigul kus Varese poolt oli parempoolne kurv ja Osula poolt ka parempoolne kurv ja kurvide vahel 100-150 m sirget teed. Kurvid on halva nähtavusega kurvid, kuigi pikaldased. S.K, kes

nähtuvalt häirekeskuse väljavõttest ise oli häirekeskusesse helistanud, istus oma autos, temaga juttu ei olnud. Siis tuli kohale kiirabi, seejärel politsei.

T. O. S. L. juhatuse esimees seletab, et pärast seda kui S.K , kes töötab osaühingus

autojuhina, oli helistanud, sõitis sündmuskohale. Samal ajal kui oma autost väljus, jõudis kohale ka terve punt politseinikke. Päästeteenistus koristas seal, õiendas omi asju. Hämmastas, et liiklust ei

olnud kinni pandud. Kui oleks liiklus kinni pandud, oleks jälgi ka näha olnud. Kohale tulnud

politsei ütles, et siin pole midagi vaadata, suur auto oli oma teelt väljas, väike auto mööda ei mahtunud. Suurt mõõtmist politsei ei teostanud, mingi lint võeti välja käidi ringi, mõõdeti ja midagi

kirjutati. Kuigi põhjalikud need mõõtmised olla ei saanud. Millal skeem tehti, ei tea, skeemi ei

näidatud. Isegi ketast ei võetud metsaveoautost välja, et fikseerida sõidukiirust. Hiljem politseis avastati ja tuldi tagasi. Põhimõtteliselt oli sõidutee nii, et kui kurvi tulla nagu metsaveoauto kurvi tuli, on asfaldil sisekurvi kallak. Kahel pool sõiduteed on lage väli, pole õiget kraavigi. Laiust oli piisavalt, et ohu vältimiseks teelt välja sõita. Arutasid S.K-ga seda asja , aga avarii toimumise põhjus jäi arusaamatuks. Sirge teelõik oli, kus see toimus. Sõiduauto oli metsaveoautost enamjaolt

möödas, ainult kärunurk jäi, mille vastu ta põrkas. Jäi mulje, et sõiduauto juht ennatlikult tahtis hakata kurvi , millese sisenes, lõikama ja ei saanud oma sõiduvõtetega hakkama. Ka võib olla, et vastutuleva sõiduauto juht kaotas orientiiri, mistõttu läks vastu veoauto haagise nurka.

Nähtuvalt liiklusvahendi ülevaatuse protokollidest ( tl 13-14, 16-17) puudusid liiklusõnnetuses

osalenud veoautol Scania P 124 vigastused. Rooliseade,pidurisüsteem, pidurid, valgustus- ja

signaalseadmed olid korras, klaasipuhastajad ja tagasivaate peeglid olemas ja korras, kummid

vastasid EV kehtivatele nõuetele. Haagisel N™ ATP-310 oli muljutud tagumine vasakpoolne

velg, kõver tagumine tulekoda, puruks oli tagumise vasakpoolse ratta porikaitse, tagumine

vasakpoolne ääretuli ja tagumine tuli. Puruks ja küljest ära oli tagumine allasõidu tõke. Haagise tagumise tulekoja vasakpoolse otsa esimene külg oli kaetud peaaju tükkidega.

Liiklusvahendi ülevaatuse protokollist ( tl 18-19) nähtub, et purunenud oli E. L. kuulunud

sõiduauto Opel Astra esimene iluvõre, esimene vasakpoolne tuli, esiklaas, vasakpoolsed ukseklaasid, vasakpoolne tagumine nurgaklaas, esimesed klaasipuhastajad, armatuurlaud, juhi iste,

vasakpoolse ukse peegel, salongi peegel. Muljutud oli esimene ja tagumine poritiib ja esimene

vasakpoolne velg. Küljest oli kukkunud esimene vasakpoolne uks ja tagumise vasakpoolse ukse välimine plekk. Sõiduauto pidurisüsteem ja pidurid olid korras, kummid vastasid EV kehtivatele

nõuetele. Avarii tagajärjel oli purunenud esimene vasakpoolne rehv ja purunenud esimene vasakpoolne tuli

Kohtuarstliku ekspertiisi aktis ( tl 21-24) antud eksperdi arvamusest nähtub, et E. L. surma põhjuseks oli pea ja kaela avatud tömp trauma koljuluude ja lülisamba kaelaosa murdude ning pea-

ja seljaaju osalise lömastusega. Nimetatud vigastused on eluga kokkusobimatud. Kõik loetletud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel üheaegselt vahetult enne surma saabumist, võimalik et eelandmetes kirjeldatud viisil liiklusõnnetuse käigus.

Eeltoodud tõenditest järeldub, et kokkupõrge toimus Raiste poolt Varese poole liikunud E. L.

juhitud sõiduauto Opel Astra vasakpoolse esiosa ja vastassuunas liikunud S.K juhitud

metsaveoauto haagise vasakpoolse tagaosa vahel, kusjuures kokkupuute käigus tungis allasõidutõkke vasakpoolne ots sõiduauto esiossa selle vasakpoolse esilaterna piirkonnas ja haagise raami tagumise risttala vasakpoolne ots tungis läbi esiklaasi sõiduauto salongi, põhjustades E. L. surma. .Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtub, et kohtukeemilisel uuringul E. L. surnuveres, -uriinis ega silma klaaskeha vedelikus etüülalkoholi ei leitud; uriinis ei leitud narkootilisi ega psühhotroopseid aineid. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga ( tl 4) on tõendatud, et S.K, kes saabus läbivaatusele 29.09.2005.a. kell 17.30, oli kaine.

Nähtuvalt liiklustehnilise ekspertiisi aktis väljendatud eksperdi arvamusest ( tl 32) ei ole veoauto

Scania P 124 reg.märk xxx xxx ega Sõiduauto Opel Astra reg.märk xxx xxx liikumiskiirust arvutuslikult võimalik kindlaks määrata, veoauto sõidumeeriku näiduketta (kontroll-lehe) alusel oli

veoauto kokkupõrke-eelne liikumiskiirus 83 km/h. Sõiduauto Opel Astra ja metsaveoki vaheline

kokkupõrge toimus lõplikult peatunud sõiduauto vahetus läheduses, sõiduauto ja esimese ajutüki

vahelisel alal Kokkupõrke hetkel olid sõiduauto Opel Astra ja metsaveoauto haagis teineteise suhtes märkimisväärse nurga all, mis annab tunnistust sellest, et kokkupõrke hetkel pidi vähemalt

üks liiklusõnnetuses osalenu asuma märkimisväärse nurga all ka tee telgjoone suhtes. Sõidukite

paiknemist sõiduteel teega ristisuunaliselt ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, kuid võttes arvesse inimaju ladestust metsaveoki haagise vasakul taganurgal ja esimeste sõiduteele pudenenud

ajutükkide paiknemist võib pidada tõenäoliseks, et haagise vasakpoolne taganurk asus nimetatud ajutükkide joone lähedal ja võis olla vastassuunavööndis. Olukorras, kus ei ole võimalik tuvastada liiklusohu tekkemomenti, ei saa liiklusõnnetuse vältimise võimalusi arvutuslikult analüüsida.

Kohus suhtub kriitiliselt tunnistaja Toomas Laaniste arvamusse, et kui liiklus oleks kinni pandud,

oleks olnud võimalik fikseerida liiklusõnnetuses osalenud sõidukite sõidujäljed. Nähtuvalt

tunnistaja K. K.

ütlustesse jõudis tema sündmuskohale enne Toomas Laanistet ja ka enne matuserongi, kuid peale klaasitükkide mingeid jälgi sündmuskohal ei näinud. On 20 aastat sellist tööd teinud ja paneb ikka jälgi tähele. Seekord oli asi imelik – jälgi ei olnud.

Tunnistaja K. K. ütlused olukorra kohta sündmuskohal haakuvad 29.09.2005.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, fototabelite ja liiklusõnnetuse skeemiga ( tl 6-12), mille kohaselt on sündmuskohal Võru maakonnas Sõmerpalu vallas Raiste-Varese tee 9. km-l asfaltkattega tee, mille

laius 6,5 m. Asfaltkate oli vihmamärg. Sündmuskohal, mida on vaadeldud Raiste poolt Varese

suunas, on tee sirge, kuid peale sündmuskohta on kurv vasakule Sündmuskoha vaatluse . alguspunktiks on valitud vasakul pool teed asuva liiklusmärgi 351 ( lubatud suurim kiirus 70 km/h) asukoht. Kurv hakkab vaatluse algpunktist 67 m kauguselt. Vaatluse algpunktist 59,5 m kaugusel Varese suunas ja 0,4 m kaugusel asfaldi äärest sõiduteel on sõiduauto Opel Astra suunatule tükk. Sellest edasi 10,8 m kaugusel sõidutee ääres on samuti sõiduauto suunatule tükk. Suunatule tükist 9,7 m Varese poole on sõiduteel sõiduauto Opel Astra tagumise vasakpoolse ukse plekk, mis on vasakpoolsest sõidutee äärest 2,3 m kaugusel. Sõiduteel on näha peaaju tükid . Viimasest peaaju tükist edasi 5,3 m kaugusel seisab paremal pool tee ääres esiotsaga sõidutee poole sõiduauto Opel

Astra registreerimismärgiga xxx xxx, mille vasakpoolsesse esinurka on tunginud metsaveoauto

haagise tagumine allasõidutõke. Sõiduauto juhiistmel on E. L. i surnukeha, mis on turvavööga

kinnitatud. Vaatluse algpunktist 49,9 m kaugusel Raiste suunas seisab tee ääres parralleelselt asfaldi äärega haagisega metsaveoauto Scania P 124, mille haagise tagumise vasakpoolse ratta velg on muljutud, ratta porikaitsme peal on sõiduauto Opel Astra suunatule väikesed tükid. Haagise raami tagumine vasakpoolne osa on väändunud ja selle ümber on sõiduauto Opel Astra esimese

tuuleklaasi vasakpoolne piit. Piidast ääre pool on raami peal umbes 1 cm kiht peaaju. Sündmuskohal ei ole näha ega fikseeritud sõidu-, pidurdus- ega lohisemisjälgi.

Kohus suhtub kriitiliselt tunnistaja Toomas Laaniste ütlustesse selles, et politsei kohapeal midagi ei mõõtnud, isegi sõidumeeriku ketast ei võetud kohe veoautost välja, mingi lint võeti vökja ja käidi ringi, aga kuigi põhjalikud need mõõtmised ei saanud olla. Temale ega S.K-le skeemi ei näidatud.

Nähtuvalt eeltoodud sündmuskoha vaatluse protokollist ja selle lisadest on sündmuskohta vaadeldud, fotografeeritud ja ka vajalikud mõõtmised teostatud.

Tunnistaja, Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse Võru liiklusjärelevalve

grupi juhtivkonstaabli K. R. ütlust

est menetlustoimingu käigu kohta nähtub, et ta jõudis konstaablite A. A. ja A.Otsinguga sündmuskohale pärast päästeameti töötajaid. Küsis neilt, kas sündmuskohal on midagi muudetud ja saanud teada, et nad on autoukse tee pealt ära tõstnud, palus panna see samasse kohta tagasi. Veendunud , et sündmuskohal puudusid sõidu-, pidurdus- ja muud

jäljed, ei pidanud vajalikuks liiklust sulgeda. Kohapeal teostati mõõtmised, mille järgi koostas sündmuskoha vaatlusprotokolli ning A. A. koostas liiklusõnnetuse skeemi. Vestles ka S.K-ga, kes seletas, et oli sõitnud Varese poolt, vastu tuli sõiduauto, mis sõitis mööda ja rohkem teda ei vaadanud. Seejärel kuulis mingit mütsatust, midagi ei näinud.

Eksperdi J. M. seletuse kohaselt see, kus asus teel ukseplekk, ei olnud arvamuse andmisel määrav.

Kohus märgib, et praktikas teostatakse kohapeal mõõtmised ja koostatakse sündmuskohal

liiklusõnnetuse skeemi nn mustand, mille põhjal hiljem koostatakse millimeeterpaberile skeem. Kohtul ei ole alust kahelda liikluspolitseinike poolt koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisa – liiklusõnnetuse skeemi õigsuses. Kohus leiab, et see, kas metsaveoauto sõidumeeriku

kontrolllehe võtsid politseitöötajad autost välja kohe või hiljem, ei oma asjas tähtsust.

Sündmuskoha vaatlus on politseiametnike poolt teostatud vastavuses Politseipeadirektori

18.07.2001.a. käskkirjaga nr 129 kinnitatud liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatluse ja

dokumenteerimise metoodikaga. Kohus on seisukohal, et isegi kui päästeameti töötajad mõned keset teed olnud tuleklaasi killud ära korjasid ( mida tunnistaja K. K. ütlused ei kinnita), järeldub

sündmuskohal fikseeritud kildudest ja peaaju tükkidest, et nende liikumissuund on olnud

ühesugune. Puuduvad tõendid, et keegi oleks teele pudenenud peaaju tükke ümber paigutanud.

Sündmuskoha vaatlusprotokollis ja skeemil fikseeritud peaaju-

ja klaasitükkide paiknemisest nähtub, et metsaveoauto haagis on kokkupõrke ajal olnud kaldunud üle tee mõttelise telgjoone ning seejärel liikunud sõidutee äärde, kus metsaveoauto juht metsaveoauto peatas pärast seda, kui mütsu kuulis. Kriminaalmenetluse seadustiku § 84 lg 2 kohaselt kahtlustatav, süüdistatav, tunnistaja või kannatanu kutsutakse sündmuskoha vaatluse juurde kui tema selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse,

täielikkuse ja objektiivsuse. Tunnistaja K. R. ütlustest nähtub, et S.K ei osanud juhtunu

kohta sisuliselt selgitusi anda. Tunnistajate K. K. ja ütluste kohaselt jõudsid nemad

sündmuskohale pärast liiklusõnnetuse toimumist. eelnimetatud isikute sündmuskoha vaatlusele kaasamist ei pidanud menetleja vajalikuks. KrMS §

152 lg 1 sätestab, et uurimis- või menetlustoimingu protokoll antakse läbi lugeda toimingule

allutatuid isikule ning selles osalenud muule isikule või loetakse nende soovil ette, mille kohta tehakse protokollis märge. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kirjutavad protokollile alla menetleja, spetsialist, toimingule allutatud isik ja isik, kes on toimingus osalenud. Et S.K ega Toomas Laaniste polnud allutatud menetlustoimingule, ei ole nende käest ka protokollile allkirja võetud. Sündmuskoha vaatlusel osales tunnistaja K. R. ütluste kohaselt ka konstaabel A. A. , kes koostas liiklusõnnetuse akti ja skeemi. Neid ütlusi kinnitab A. A. kui koostaja allkiri liiklusõnnetuse aktil ( tl 12). Kohus leiab, et A. A. , kui sisuliselt sündmuskoha vaatlusel osaleja allkirja puudumine ka

sündmuskoha vaatlusprotokollil ei anna alust lugeda seda protokolli mitteusaldusväärseks.

Toomas Laanistele kui S.K tööandjale liiklusõnnetuse skeemi tutvustamata jätmine kriminaalmenetluse käigus ei ole käsitletav menetlusnormi rikkumisena.

Kohus märgib , et S.K , olles asunud end aktiivselt kaitsma, pole ise esitanud ühtegi reaalset tõendit oma väidete õigsuse kinnitamiseks.

S.K kaitsja leiab, et sündmuskoha vaatlusele S.K kaasamata jätmise näol on rikutud menetlusõigust. Kriminaalasja kohtueelse menetleja tunnistajana ülekuulatud K. R. ütluste kohaselt liiklusõnnetuse skeemi ta S.K-le näitas. S.K kaitsjale väljastati kriminaaltoimiku koopia

09.12.2005.a. (tl 48).. S.K ei ole kriminaalasja kohtueelsel menetlu sel ega kohtuistungil selgitanud, mis tema arvates sündmuskoha vaatlusprotokollis ja selle lisades valesti on. Tunnistaja kohtuistungil kaasas olnud sündmuskohal tehtud fotod olid adekvaatsed kriminaalasja toimikus olevate fotodega ( tl 7-11) , mistõttu kohtumenetluse pooled ei teinud taotlust nende lisamiseks asja materjalide juurde. S.K ei nõustu liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamusega, kuid ei selgita, mis seal konkreetselt valesti on.

S.K väidab, et omaküla meeste jutu kohaselt oli sõiduautot juhtinud E. L. l langetõbi. Kannatanu, liiklusõnnetuses surma saanud E. L. õe V. H. ütluste kohaselt ei ole tema sellest kuulnudki, et vennal langetõbi olnuks. S.K ütluste kohaselt sõitis tema juhitud haagisega metsaveoauto teeperve mööda, aga vastutulev sõiduauto tee keskel. Kohus leiab, et kuigi S.K nähtuvalt sündmuskoha vaatluse

protokollist oli pärast liiklusõnnetuse toimumist oma auto parkinud tee äärde, paralleelselt asfaltiga, ei kinnita nimetatud fakt S.K ütlusi selles, et tema juhitud metsaveoauto teepeenart mööda liikuski. Need S.K ütlused on vastuolus ka liiklustehnilise eksperdi arvamusega, milles kohtul puudub alus kahelda. S.K väidab, et see, et sõiduauto keset teed tuli ja omas vööndis ei

sõitnud, sai kirja ka politseis, kui üle kuulati. Tema poolt eeluurimisel antud kohtuistungil

avaldatud ütlused aga niisuguseid väiteid ei sisalda. Kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel on S.K seletanud, et sõitis oma sõiduvööndis. Peale kurvi läbimist nägi vastutulevat sõiduautot.

Kui sõiduauto oli möödunud, kuulis mingit tumedat mütsu ( tl 42). Nähtuvalt tunnistaja K. R. ütlustest, ei rääkinud S.K ka sündmuskohal , et temale vastu tulnud sõiduauto oleks keset teed

sõitnud, aga tema juhitud metsaveoauto teeperve mööda. LS § 4 lõike 3 kohaselt sõidutee on

sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. On üldteada, et asfaltkattega teel on

selleks asfalteeritud teeosa ning ükski metsaveoauto ei liikle mööda vähekaitstud liiklejatele, eelkõige jalakäijatele

liiklemiseks ette nähtud teepeenart. Vastavalt Liikluseeskirja § 118 teepeenral tohib mootorsõidukiga sõita ainult Liiklusseaduse vastavates paragrahvides ette nähtud juhtudel, milliseid

antud asjas tuvastatud ei ole. Ka märgib kohus, et kui S.K juhitud metsaveoauto oleks liikunud mööda teeperve, nagu S.K väidab, oleks kruusal pikalt olnud näha veoki parempoolsete rehvide jälg, sest nähtuvalt fototabelist nr 10 ( tl 11) olid kruusa peal jäljed näha.

Süüdistatav S.K ja tunnistaja väidavad, et enne sõiduautoga kokkupõrget S.K juhitud metsaveoauto poolt läbitud paremkurv oli kallakuga sissepooole, mistõttu haagis ei saanud kalduda vasakule, s.o. tee telgjoone poole, ega seda ületada. Sündmuskoha vaatluse protokollis on märgitud, et kurvis on tee risti suunas horisontaalne. Teekalle pikisuunas on Varese-Raiste suunas ja algab umbes kurvi keskelt. Teekalle kurvis on 2,02%. ( tl 6). Eeltoodust nähtub, et teekalle oli pikisuunas, Varese- Raiste suunas, seega sealt poolt kust tuli S.K juhitud metsaveoauto. Liiklustehnilise eksperdi J. M. selgitusest nähtub, et ka sisekurvis

võib haagis kalduda tee suunas.

Kohus suhtub kriitiliselt S.K väitesse selles, et tema juhitud metsaveoauto haagis ei saanud

ei ole see kinnitus jäik. Ka seletab J. M. , et tühi haagis satub külglibisemisse kergemini kui koormatud haagis.

Kohus suhtub kriitiliselt S.K kaitsja ja tunnistaja Toomas Laaniste oletustesse, mille kohaselt võis sõiduautot juhtinud E. L. hakata liiga vara kurvi lõikama ning seetõttu pööras oma

sõiduauto vastu järelhaagise tagumist nurka, või siis kaotas sõiduauto juht orientiiri ja keeras

vastu haagist või suures hirmus suurte autode ees, hoidis rooli kramplikult ja tegi järsu liigutuse.Tunnistajad K. K. ja arvamuse kohaselt sõiduauto juhil olnuks võimalus, juhul kui ta ei oleks metsaveoauto haagise kaldumise tõttu tee keskele mahtunud sellest mööda, keerata teelt välja, sest tee ääres ei olnud kraavi ja oli raiesmik.

Kohus leiab, et sõiduautot juhtinud E. L. ei olnud

takistus järsku tema sõiduvööndi suunas kaldunud haagise näol etteaimatav, kuna metsaveoauto oli just väljunud kurvist Kui sõiduk läbib kiirusel 50 km/h ühes sekundis ca 14 meetrit ning otsustuse tegemiseks kulub inimesel vähemalt sekund, ei oleks E. L. , kelle juhitud sõiduauto oli metsaveoautost juba möödunud, ka 50 km/h tunnikiirusega sõites suutnud kokkupõrget ära hoida. Nähtuvalt fotodest on sõiduauto poolses teeääres kraav, maanteepostid, kasvavad üksikud puud, võsa ( tl 7,11) , mistõttu ei oleks ka teelt väljasõit olnud sugugi nii ohutu, nagu tunnistajad väidavad LE § 123 ei kohusta juhti takistuse ilmnemisel teelt välja sõitma. Kohus leiab, et asjaolu, et E. L. juhitud sõiduauto oli praktiliselt juba metsaveoautost möödunud, välistab oletuse, et ta võis hakata suurt metsaveoautot kartma ja

seetõttu tegi äkilise pöörde vasakule, tee mõttelise telgjoone suuas. Kohus on seisukohal, et

metsaveoautot kartes hoiab sellele vastusõitva sõiduki juht sellega võimalikult suurt külgvahet, hoidudes oma sõidukiga võimalikult paremale, teepeenra suunas, mitte ei hakka alles pärast sellest möödumist äkki rooli keerama ja veel selle suunas. Sõiduautot juhtinud E. L. õe , kannatanu V. H. ütluste kohaselt ta mäletab, et kunagi oli E. L. talle rääkinud, et kardab maanteedel kihutavaid

suuri autosid, kuid kannatanu V.Horg ei mäletanud millal ja mis asjaoludel see jutuajamine

toimus.Tema ütluste kohaselt tuli talle see lihtsalt

meelde, kui kuulis venna hukkumisest. Samas seletab kannatanu, et E. L. , kellega ta korduvalt kaasa on sõitnud, oli rahulik ja tasakaalukas juht. Viimaseid V. H. ütlusi kinnitab Lõuna Politseiprefektuuri õiend ( tl 47), millest nähtub, et E. L. ei ole väärteokorras karistatud. Liiklustehnilise ekspertiisi akti põhjendavas osas märgitakse, et märkimisväärne nurk haagise ja sõiduauto vahel näitab, et antud juhul ei olnud tegemist sõidukite tavapärasel möödumisel tekkida

võiva riivava kontaktiga, kus sõidukid liiguvad ligilähedaselt paralleelselt. Liikumisenergia kiire

neeldumise tõttu ei saanud sõiduauto esialgses liikumissuunas oluliselt edasi liikuda, mistõttu

sündmusosaliste sõidukite kontakteerumine piki sõiduteed vaadatuna pidi toimuma lõplikult peatunud sõiduauto Opel Astra vahetus läheduses. Ligilähedast kokkupõrke kohta ja kokkupõrkel

sõidukite küljest eraldunud osakeste paiknemist arvestades selgub, et osakesed on kokkupõrke kohast metsaveoki liikumissuunas edasi liikunud, st koos veoki haagisega edasi kandunud. Asjaolu,

et haagise küljest (kontaktist) vabanenud osakesed asuvad kokku

põrke kohast kaugenedes

parempoolse sõidutee ääre lähedal ja isegi sõiduteest paremal, võib olla tingitud sellest, et kokkupõrke tagajärjel tekkis haagise tagaosa hetkeline paiskumine paremale sõidutee ääre poole.

Haagise tagaosa paremale nihkumisel said sellesuunalise liikumise ka haagisega kontaktis olnud osakesed. . Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et metsaveoki haagise raami tagumise risttala vasakpoolsel otsal oli kokkupõrkejärgselt veel ca 1 cm paksune kiht peaaju ja selle tükid võisid just

sellest piirkonnast sõiduteele pudeneda. Seega võivad just kokkupõrke kohale lähemal asuvad ajutükid näidata metsaveoki haagise vasaku taganurga paiknemise piirkonda sõiduteel kokkupõrke

toimumise hetkel . Ka on ekspertiisiaktis märgitud, et piirkiirusele ligilähedase liikumiskiiruse korral võib järsem roolipööre või pidurdamine sõiduki liikumise stabiilsust juba oluliselt mõjutada.

Kohus on samal seisukohal liiklustehnilise ekspertiisi teostanud eksperdi J. M.

ga, kes

kohtuistungil , selgitades ekspertiisiakti sisu, märkis, et olukord, kus sõiduauto sõidaks terve veoauto pikkuse nii, et vahe veoautoga on väike, minimaalne ja alles seejärel põrkuks kokku haagise tagumise osaga, pole võimalik. Kui kokkupõrke põhjustanuks sõiduauto, pidanuks ta tegema järsu manöövri veoauto poole, mis oleks väga ebaharilik.

Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt oli liiklusõnnetus toimunud sirgel teelõigul, kohas, kus mõlemal pool halva nähtavusega kurvid. Ka fototabelist ( tl 11) ja liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamusest kokkupõrke võimaliku koha kohta järeldub, et kokkupõrge E. L. juhitud sõiduauto ja S.K juhitud metsaveoauto haagise vahel toimus enne seda kui E. L. asus

tema liiklussuunas vasakut kurvi läbima.. Hinnates tunnistaja K. K. ütlusi, sündmuskoha

vaatlusprotokolli ja selle lisasid kogumis, on kohus seisukohal, et väide, nagu püüdnuks E. L. kurvi lõigata, on ebausaldusväärne. Kurvi ei lõigata järsu roolipöördega, märgatava nurga all tee

suhtes ja olukorras, kus kurvini pole veel jõutudki. Kohus ei nõustu väitega, mille kohaselt

liiklusõnnetuse võis põhjustada sõiduautot juhtinud E. L. vähene sõidukogemus. Nähtuvalt

Autoregistrikeskuse teatisest väljastati 1960.a. sündinud E. L. esmakordselt C kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav juhiluba 1978. aastal.Ka on antud E. L. 1983.aastal . CE ja C1E kategooriate ja 1990.a.astal A,A1,B,B1,BE. kategooriate mootorsõidukite juhtimise õigused.

Kohus leiab, et keegi ei omanda erinevate kategooriate mootorsõidukite juhtimise õigust lihtsalt niisama, vaid seda tehakse vajadusel ning ka eeltoodust nähtub, et E. L. ei olnud väheste sõiduoskustega isik.

Süüdistuse kohaselt rikkus S.K muuhulgas ka Vabariigi Valitsuse 02. veebruari 2001.a.

määrusega number 48 kinnitatud Liikluseeskirja § 3 nõudeid, mille kohaselt on sõidukite liiklus

Eestis parempoolne ja § 64 nõudeid, mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate

vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. Kohus leiab, et tõendamist pole leidnud asjaolu, et S.K ei oleks kinni pidanud parempoolsest liiklusest ning liigelnud oma metsaveoautoga vasakul teepoolel. Ka on kohus seisukohal, et S.K ei eiranud LS § 64 sätteid, kuna liikluseeskirja § 64 mõtte kohaselt loetakse vähekaitstud liiklejateks jalakäijaid, jalgrattureid ja mopeedijuhte.

Kohus, hinnates kriminaalasjas uuritud tõendeid kogumis, leiab, et S.K 29. septembril 2005.a. kella 15.47 ajal Võru maakonnas Sõmerpalu vallas Raiste-Varese tee 9. kilomeetril Liiklusseaduse § 123 nõudeid, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema

sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse

tihedust ning muid liiklusolusid ja vähendama kiirust, kui tingimused seda nõuavad ning § 138

nõudeid, mille kohaselt vastusõitvast sõidukist möödumisel tuleb kitsal sõiduteel hoiduda

võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale. Kuigi S.K juhitud

metsaveoauto Scania sõidumeeriku kiirusnäidu kohaselt oli sõiduki kiirus vahetult enne liiklusõnnetust 83 km/h , samas kui nähtuvalt liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud arvutustest

tema poolt vahetult enne liiklusõnnetust läbitud kurvi läbimise kriitiline kiirus sõiduki

külglibisemisele oleks olnud 90 km/h ( tl 31), ei arvestanud S.K LE §-s 123 osundatud asjaolusid – sõitis piirkiiruse lähedase sõidukiirusega, ei arvestanud veose iseärasusi, ei hoidunud

suhteliselt kitsal ja ohtlikul teel vastusõitvast sõidukist piisavalt paremale ning tekitas oma

käitumisega olukorra, kus külglibisemisse kaldunud tühi haagis kaldus vastassuunavööndisse ning selle tagumine nurk põrkus kokku vastu sõitnud, veoautost endast juba möödunud E. L. juhitud sõiduautoga, millega põhjustas ettevaatamatusest E. L. surma.. Kohus leiab, et S.K tegu on õigesti kvalifitseeritud kuriteona KarS § 423 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

S.K vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. S.K ei ole karistatud kriminaalkorras, kuid teda on karistatud väärteokorras nii Liiklusseaduse kui Teeseaduse järgi ( tl

36-39), millest nähtub, et S.K näol ei ole tegemist liikluses õiguskuuleka isikuga.

Arvestades, et S.K põhjustas oma käitumisega isiku surma, karistab kohus S.K vangistusega. Kohus ei pea otstarbekaks S.K ühiskonnast isoleerimist ning jätab mõistetava

vanmgistuse tingimuslikult KarS § 73 alusel kohaldamata, sest S.K on kriminaalkorras

karistamata, tema vastutust raskendavad asjaolud puuduvad ja ka kannatanu V.Horg leidis, et S.K ei tuleks karistada reaalse vangistusega. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 alusel võtab kohus S.K-lt kolmeks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Kannatanu V. H. tsiviilhagi 3937 krooni väljamõistmiseks on kannatanu ütluste ja sularaha arvetega tõendatud ( tl 79-81) , kuulub rahuldamisele ja S.K-lt väljamõistmisele.

KrMS § 175 lg 1 p 3, 5, 9, § 179 lg 1 p 2, 180 lg 1 alusel nõuab kohus S.K-lt sisse

menetluskulud: 6985 krooni surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus ( tl 27) ja 2700 krooni liiklustehnilise ekspertiisi maksumus ( tl 33) ja 47, 90 krooni kriminaaltoimiku materjalist koopia

tegemise kulu, samuti süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha 1,5 palga alammääras,s.o. 4500 krooni, sest S.K pani toime II astme kuriteo.

Kohtunik