1-04-195\7 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27 aprill 2006,Tallinn Kriminaalasja number 1-04-195 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 19 aprill, 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi E.T. süüdistuses KarS § 114 p 5, § 203 § 199 lg 2 p 4,7järgi ja R.K.i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 16 detsembri 2005 otsus

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatavad E.T. ja R.K. Prokurör Ringkonnaprokurör Ave Eisel Süüdistatavad E.T., varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, eelvangistuses viibis 10 kuud ja 19 päeva. R.K., varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahistatud alates 16.12.2005, eelvangistuses viibis 2 kuud 1 päev Kaitsjad Vandeadvokaadid Leelo Viil ja Vello Johanson

RESOLUTSIOON

Tallinna Linnakohtu 16 detsembri 2005 kohtuotsus E.T. ja R.K.i süüdistusasjas jätta muutmata.

Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 28

2

aprillist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 28.04.2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

KarS § 114 p 5 järgi on E.T. süüdi mõistetud selles, et ta ööl vastu 31.12.2003 Tallinnas Suur-

Ameerika 35-2 korteris pani toime Margarita Homjakova tapmise kannatanule kuulunud

esemete äravõtmise ja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja nimelt lõi M.Homjakovale

käega näkku, sidus selja tagant kinni käed ja jalad ja olles seosega ühendanud ka kaela,

tõmmates ümber kannatanu kaela nööri, riidega kinni kannatanu suu, jättis ta sellises

kinniseotud asendis korteri vannituppa ja võttis korterist kaasa M.Homjakova esemeid

koguväärtuses 220 599.30 krooni ja N.Homjakova vara kogusummas 8032.80 krooni. Kannatanu M.Homjakova suri peale kinnisidumist lühikese ajavahemiku jooksul lämbumise tagajärjel.

KarS § 203 järgi mõisteti E.T. süüdi selle eest, et ta 31.12.2003 ajavahemikus 06.00-09.00 pani bensiiniga põlema N.Homjakovale kuuluva korteri aadressil Tallinn Suur-Ameerika 35- 2, tekitades võõra asja rikkumisega olulise kahju, summas 124 304 krooni.

E.T. ja R.K. on süüdi mõistetud veel ka selles, et nad nii üksinda kui ka grupis panid 21.01.2004 Pärnu linnas korduvalt toime/ E.T. 14 kuriteoepisoodi ja R.K. 2 kuriteoepisoodi/ võõra vara vargusi.

Tallinna Linnakohus tunnistas E.T. süüdi KarS § 114 p 5 järgi ja karistas 11 aastase vangistusega, KarS § 203 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi

ja karistas 6 kuulise vangistusega, KarS § 63 lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks

raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti

mõistetud raskema karistusega kaetuks Tallinna Linnakohtu 03.09.2004 otsusega mõistetud kergem karistus ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust. Arvati maha kantud karistus 1

aasta 6 päeva vangistust ja eelvangistuses viibitud 10 kuud ja 19 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 9 aastat 1 kuu ja 5 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 16.12.2005.

R.K. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi ja karistati 2 kuulise vangistusega, KarS §

65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 03.12.2002 otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 9 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud raskema karistusega kaetuks Tallinna Linnakohtu 31.05.2005

otsusega mõistetud kergem karistus ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 9 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakantud karistus. KarS § 68 lg

1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 1 päev ja ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks loeti 10 kuud ja 29 päeva vangistust, karistuse algust arvati kinnipidamise päevast, so 16.12.2005.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

3 Esmases apellatsioonis E.T. leiab, et tema süüdimõistmine KarS § 114 järgi on viga. Tema ei

ole mingit tapmist ega röövimist toime pannud. Ta on andnud ütlusi, kus üksikasjalikult selgitas mis toimus. Ei võta endalt ära vastutust juhtunu eest, kuid tal ei olnud tahtlust tappa, ta ei mõelnud sellest. Ta sidus kannatanu vaid kinni ja jättis ta istuvasse asendisse, suu pani kinni et ta ei saaks karjuda. Ta tegevus oli ennemini hooletus või ettevaatamatus kannatanu

suhtes mitte aga tapmine ja varastada ta ei kavatsenud. Neil olid kannatanuga normaalsed

suhted, kannatanu oli temale võlgu, kuna oli andnud talle müügiks 30 000 krooni ulatuses pesu. Ka sellel päeval kannatanul külas olles, oli juttu tema rahast, kuid kannatanu ütles et ei ole raha ega asju.

Temal kutsus esile emotsioonide tulva asjaolu, et kannatanu hõõrus nina, kuna teadis, et varem on kannatanu kokaiini tarvitanud, lõi ta kannatanule ruskiga näkku, millest viimane

kukkus. Kannatanu ise pakkus oma asju võla katteks. Ta nõustus osa asju endale pandiks võtma kuni kannatanu 12 000 talle tagastab, kuid talle tundus, et kannatanu ei ole siiras. Ta sidus kannatanu kinni ja lubas lahti siduda, kui on asjad majast välja viinud. Et kannatanu ei

segaks sidus ta viimase vannitoas boileri külge ja kontrollis, et kaela ümber olev köis

kannatanut ei pooks. Et ta ei kisaks sidus kinni suu. Lahkus esimeste asjadega, siis tuli taksoga veel asjade järele ja kui oli asjade viimise lõpetanud otsustas kannatanu lahti siduda, kuid nägi, et naine oli juba surnud. Ta oli asjast vapustatud. Sõitis taksoga koju, seal kohtas kahte inimest, keda palus bensiini hankida ja koos sõideti kannatanu juurde, kus ta andis neile äraviimiseks pesumasina. Tema valas korteri bensiiniga üle ja pani põlema. Süüdistuses esitatud hulgal kannatanult ta raha ei võtnud ega ole võtnud ka kõiki süüdistuses esitatud esemeid. Kõik kannatanu asjad viis ta oma elukohta ja sealt võttis politsei need ära välja arvatud kell, kaks sõrmust, pesumasina, millised ta maha müüs. Ta ei ole esitatud hagiga nõus. Juhib tähelepanu asjaolule, et kannatanu andis aparatuuri talle ise võla katteks, kui sai aru, et kannatanu on surnud võttis veel asju. Kannatanu surm oli juhuslik. Põlevast toast sai ta ise raskusega tulema.

Juhtunut elab väga üle, ei saa aru kuidas kannatanu suri, tema ei tahtnud surma, arvab, et kannatanu surm saabus ettevaatamatusest. Kahetseb toimepandut. Ta on väsinud kuritegusid toime panemast, tahab elada ausalt.

Teises apellatsioonis on süüdistatav esitanud analoogsed väited toimunu kohta. Samuti väljendab süüdistatav hämmingut miks usutakse kannatanut aga mitte teda. Tema ütlused on otsuses valesti kirja pandud. Märgib, et kannatanu ei saanud teada tema tegelikku nime Einar kuna kõik teadsid teda kui Edikut. Kordab uuesti, et tema raha ei võtnud. Esitatud hagi on liialt suur. Las kannatanu tõendab, et tal raha ja asjad olid varastatud. Enamus vara on politsei poolt tagastatud. KarS § 114 p 5 ei ole tema jaoks. Korteri põlema panemist ja vargusi ta tunnistab ja nendes on täielikult süüdi. Palub tapmine ümber kvalifitseerida surma põhjustamiseks ettevaatamatusest.

Kolmandas apellatsioonis E.T. leiab, et tema tegevus tuleks kvalifitseerida vägivallategudena

KarS § 121 järgi läbi KarS § 23. Vabaduse võtmine tuleks kvalifitseerida KarS § 136 lg 1 järgi. Kuna sidus kannatanu kinni, siis see tuleks kvalifitseerida KarS § 123 jälle läbi KarS § 23, kuna kannatanu elutegevus lakkas, tuleb selline tegevus kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Kahju on osaliselt heastatud, teise osa peaks kannatanu tõendama. Neljandas apellatsioonis palub E.T. tühistada linnakohtu otsus tema süüdimõistmises KarS §

114 p 5 järgi ja ta süüdi mõista ja karistada KarS § 117 järgi. Kannatanu surma ta ette ei näinud ja seda ei soovinud. Karistus tuleb mõista vastavalt KarS § 117 sanktsioonile.

Röövimist ta samuti toime ei pannud, osa asju viis kannatanu loal ära võla katteks. Teised asjad viis ära siis, kui kannatanu oli juba surnud.

4 Muus osas kohtuotsust ei vaidlusta.

S.L esitatud apellatsioonis märgib, et tema ei ole vargusi toime pannud ja on

andnud ütlusi operatiivtöötajate mõjutusel, kes ähvardasid teda kuni kohtuni vahi all hoida. Tema otsustaski kuriteod enda peale võtta ja vabadusse saades kohe uurija juurde minna ning kõik ära selgitada. Tegelikult oli asi nii, et tema pidi vaid aitama oma tuttaval E.T.l Pärnust asju Tallinnasse tuua.

Asjad pani E.T. ise pagasiruumi. Tee peal kinnipidamine oli temale üllatus, ta isegi ei aimanud, et asjad on varastatud. Analoogseid ütlusi andis ka E.T. kinnipidamisel. Tema aitas kaasa uurimisele, näidates ära need kohad kuhu ta oli E.T.t autoga viinud.

Märgib, et operatiivtöötajate pakkumise võttis vastu ka seetõttu, et kartis kaotada töökohta. Töötas sel ajal FIE-na ehitusbrigaadis. Lõpuks R.K. palub mõista talle kergem karistus.

Apellatsioonikohtu istungil apellant- süüdistatav E.T. toetas apellatsioone ja taotles KarS § 114 p 5 järgi kvalifitseeritud tegude ümber kvalifitseerimist KarS § 117 järgi ning vastavalt ka kergema karistuse mõistmist ning väljamõistmisele kuuluva tsiviilhagi summa vähendamist. Tema kaitsja toetas esitatud taotlusi.

Apellant- süüdistatav R.K. taotles tema õigeksmõistmist kuna vargusi toime ei pannud. Tema kaitsja toetas õigeksmõistmise taotlust.

Prokuröri arvamuse kohaselt apellatsioonid kui põhjendamatud tuleb jätta rahuldamata. Linnakohtu otsus on põhistatud ja seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

1. Apellatsioonides esitatud taotlus kohtuotsuse tühistamiseks E.T. süüdimõistmises KarS § 114 p 5 järgi, rahuldamisele ei kuulu.

1.1 Süüdistatav ei eita, et kannatanu nööriga kinnisidujaks oli tema, kuid väidab, et nöör oli vabalt, ta ei soovinud kannatanu surma vaid see saabus ettevaatamatusest.

Kohtukolleegium leiab, et selline süüdistatava väide on ennastõigustav ja kummutatud kriminaalasjas kogutud ja kontrollitud materjalidega.

Maakohus on leidnud, et E.T. pani M.Homjakova tapmise toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium soostub sellise järeldusega.

Vastavalt laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 5/ I kd. t.lk. 35-42/ antud arvamusele oli

Margarita Homjakova surma põhjuseks mehhaaniline lämbus hingamisteede sulgusest ja

kaelaelundite pigistusest linguga kägistamisel. Tuvastatud on elupuhune neljakordne

horisontaalne strangulatsioonivagu kaela ülaosas nahamarrastuste ja nahaaluste verevalumitega vao servadel ja äärtel, verevalumitega nahaaluses koes ja pehmetes kudedes

strangulatsioonivao kulgu mööda. Samuti tuvastati surnukehal esinenud nöörivajutusjäljed

randmetel ja säärtel, mis on elupuhused ning võivad olla tekitatud kokkusidumisest ja pigistusest nööriga.

Samuti esines surnukehal veel vigastusi, sealhulgas marrastushaavad mõlemas suunurgas, mis on suure tõenäosusega tekitatud pigistusest nööriga.

Ekspert, arvestades strangulatsioonivao morfoloogilisi iseärasusi, on andnud arvamuse, et

surm saabus lühikese ajavahemiku vältel lingu asetamisest kaelale, mis võib olla mõõdetav tunniosadega. M.Homjakova suus olev sall ning kaelal olev nöör olid ühendatud randmetel ja

5 säärtel oleva nööriga, kusjuures käed olid kinni ebaloomulikus asendis selja taga, mis antud juhul kiirendas surma saabumist. Lisaks esinesid M.Homjakoval veel tömbi vägivallaga tekitatud vigastused: nahamarrastused kuklal, 21 hambakrooni murd, 22 hamba traumaatiline kaotus, põrutushaav ülahuulepunal ja

parema põse seespinnal, limaskestaalune verevalum paremal pool alahuule seespinnal,

nahamarrastused vasakul labakäel, paremal säärel, vasaku reie tagapinnal, parema reie

tagapinnal, verevalum paremas põlveõndlas, mis võivad olla tekkinud löökidest kõvade tömpide esemetega või kukkumisest vastu samalaadseid pindu.

Seega on ekspertiisiaktides antud arvamusega tuvastamist leidnud, et E.T. sidus M.Homjakovale kaela ümber nööri niisuguse tugevusega, et elupuhuselt tekkisid juba vaod, millede servadel ja äärtel kujunes nahamarrastused ja verevalumid nii nahal kui ka nahaaluses koes. Analoogselt tekkisid tursed, vaod kinniseotud kätel ja jalgadel. Suhu oli topitud sall, mis

oli nööriga seotud ja ühenduses selja taha kokkuseotud kätega ning mis oli elupuhuselt pigistusest tekitanud suunurkadesse marrastushaavad.

Kohtukolleegium leiab, et sellised objektiivselt tuvastatud vigastused annavad aluse tuvastada, et E.T. enne M.Homjakova kinni sidumist lõi teda korduvalt, mitte aga ühel korral

nagu on apellatsioonis väitnud süüdistatav, samuti on alust tuvastada, et sellisel viisil ja tugevusega nööri sidumisel, suu salliga sulgemisel ja kannatanu sidumisel boileri külge pidas E.T. võimalikuks, et selline tegu põhjustab kannatanu surma ja möönis seda. Tagajärgedesse ükskõikne suhtumine kinnitab tapmise toimepanekut kaudse tahtluse vormis.

Süüdistatava apellatsioonikohtus esitatud väited, et ta ei teadnud üldse, et linguga ümber kaela

tõmmates on võimalik inimest puua, arvas, et inimene lämbub vaid siis kui on nööriga tõmmatud lakke, hindab kohtukolleegium ennastõigustavateks ja ebaloogilisteks. Süüdistatav

on sündinud 1970 aastal, seega küllaldaste elukogemustega meesterahvas. Vastavalt tema suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 25/53 / I kd. t.lk. 199-205/ antud arvamusele on E.T. vaimselt terve, tal ei esinenud teo toimepanemise ajal vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust ega psüühikahäireid.

1.2 E.T.le on esitatud süüdistus ja ta on süüdi mõistetud KarS § 114 p 5 järgi tapmise eest mis oli seotud röövimisega, mis eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise kui röövimise koosseisu. Linnakohus on tulnud tõendite hindamise tulemina järeldusele, et E.T. väited nagu oleks tal olnud M.Homjakovaga ärisuhted ja viimane oli talle raha võlgu, ei ole kinnitust leidnud ning on kummutatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellatsioonis on süüdistatav märkinud, et kaupa andis M.Homjakovale 30 000 krooni eest. Küsis asju tagasi või asjade eest raha 12 000 krooni. Kannatanu Niina Homjakova kinnitas nii

linnakohtu kui ka apellatsioonikohtu istungil, et elas tütrega koos, suhted olid väga sõbralikud, majanduslikult olid kindlustatud, tütar ei ole vähemalt 2 viimasel aastal võtnud müügiks riideesemeid ega ole ka asjade müügiga tegelenud. Kui tütar oleks kellelegi võlgu

olnud, oleks ka tema sellest teadnud ja see võlg oleks saanud tasutud, kuna rahalises

kitsikuses nad ei elanud. Võõraid, müügiks toodud asju ei ole korteris näinud. Alles detsembris tegid nad korteris suurpuhastust ja võõraid asju seal ei olnud. Kohtukolleegiumil ei ole alust panna kannatanu N.Homjakova ütluste õigsust kahtluse alla.

Kohtukolleegium soostub linnakohtu järeldusega, et kannatanu poolt vabatahtlikult süüdistatavale oma asjade loovutamine ei ole kooskõlas asja faktoloogiaga kuna sellisel juhul puudus vajadus teda kinni siduda ja vaikima sundida. Tuvastamist on leidnud, et süüdistatav peale läbipekstud kannatanu vannituppa kinni sidumist, hakkas koheselt asju korteris kokku panema ja välja vedama, kusjuures süüdistatava enda apellatsioonis esitatud väidete kohaselt

6

hakkas ta telefoniga teel kohe otsima ka isikuid, kes kannatanule kuuluvate esemete veol

saaks teda transpordiga aidata. Sellist isikut leidmata võttis ta peale esialgsete asjade

väljaviimist endale takso, teda aitasid pesumasina vedamisel juhuslikud isikud ning samuti aitas asjade äravedamisel tema elukaaslane. Seega on tuvastamist leidnud, et süüdistataval oli M.Homjakova kinnisidumisel viisil, mille

tagajärjel saabus tema surm, tahtlus ka tema asjade hõivamisele, kusjuures süüdistatav ei piirdunud vaid üksikute asjade äravõtmisega, mis oleksid siis katnud väidetava võla 12 tuhat

krooni, vaid tema tahtlus oli suunatud suure hulga esemete ebaseaduslikule omastamisele.

Kannatanu asjade äraviimine sai toimuda vaid seoses sellega, et kannatanult oli ära võetud igasugune võimalus oma vara kaitsta ning ta oli kinni seotud viisil, mis andis aluse kindlalt tõdeda, et selle tagajärjel on võimalik tema surm. Apellatsioonis esitatud väited sellest, et ta tahtis kannatanu lahti lasta peale asjade äraviimist

on ennastõigustavad ja vastuolus loogikaga kuna sellisel juhul on üle kahesaja kahekümne

tuhande krooni väärtuses asjade väljaviimine mõttetu sest kannatanu teab kurjategijat ja sellele oleks järgnenud kindel vastutusele võtmine ja karistamine.

Seega on tuvastamist leidnud, et E.T. kasutas võõra, M.Homjakovale kuuluva vara äravõtmiseks vägivalda, mis põhjustas kannatanu surma.

Eeltoodust tulenevalt kohtukolleegium leiab, et linnakohus on E.T. poolt toimepandule

andnud õige juriidilise hinnangu ning apellatsiooni väited ei anna alust kahelda kohtu järeldustes ja hinnangutes ega anna alust tema tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 117 järgi.

2. E.T.le on KarS § 114 p 5 järgi mõistetud karistuseks 11 aastat vangistust. KarS § 114

sanktsioon näeb ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Seega jääb mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus on karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 nõuetest. Antud juhul ei ole tuvastatud E.T. karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus on seaduslikult arvestanud, et E.T. oli toime pannud raske isikuvastase kuriteo ja arvestamaks süüdlase mõjutamist elama õiguskuulekalt oli kohus õigustatud andma hinnangu ka süüdlase isikule. Seega arvestama ka fakti, et E.T. on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid lühemaajalised vangistused ei ole teda mõjutanud hoiduma uute kuritegude toimepanemistest.

Faktiliselt on E.T. toime pannud eelnevatest raskemad kuriteod, isiku mõrva mis on seotud

röövimisega, sellele lisaks kannatanu üle valamise bensiiniga ja koos korteriga põlema panemise. Kohtukolleegium leiab, et arvestades nii karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusega kui

ka süüdlase isikuga ning õiguskorra kaitsmise huvidega on 11 aastane liitkaristus

kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt leebe ja selle veelgi kergendamiseks puuduvad seaduslikud alused.

Apellatsioonides on kergema karistuse mõistmine seotud E.T. süüdimõistmisega kergemas

kuriteos. Kohtukolleegium leidis, et linnakohus on E.T. poolt toimepandule andnud õige

juriidilise hinnangu, seega puudub ringkonnakohtul alus ka sellel põhjusel mõista E.T.le kergem karistus.

Perekonna olemasolu ja pikaajaline vanglas viibimine kogu elu jooksul, ei ole sellised argumendid, mis annaksid seadusliku aluse linnakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks.

3. E.T. taotlus temalt kannatanu N.Homjakova kasuks väljamõistmisele kuuluva tsiviilhagi summa vähendamiseks, rahuldamisele ei kuulu.

7

Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et kriminaalasjade lahendamisel tehakse varastatud asja väärtus kindlaks lähtuvalt selle harilikust väärtusest, kui seaduses või tehingus

pole sätestatud teisiti. Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle keskmine müügihind (turuhind). Apellatsioonikohtu istungil kannatanu N.Homjakova kinnitas, et kuna elas tütrega koos, siis teab täpselt millised asjad tütrel olid ja millised olid korterist kadunud. Teab ka nende väärtusi

kuna palju on ostetud nii tema poolt kui ka koos tütrega. Samuti kannatanu märgib, et tegelikkuses hiljem selgus, et veelgi oli asju varastatud, kuid ta ei hakka enam nende osas uut tsiviilhagi esitama. Apellatsioonis ei ole süüdistatav esitanud ühtegi põhistatud argumenti mis annaks seadusliku aluse kahelda kannatanu poolt esitatud varastatud esemete väärtuses.

Kahju hüvitamise eemärk on kannatanule endise olukorra taastamine. See eesmärk on kõige

lihtsamalt saavutatav omanikule temalt äravõetud vara samas seisundis tagastamisega või samaväärse varaga asendamise teel.

Osaliselt on kannatanule asjad tagastatud ja võrreldes kohtueelsel uurimisel esitatuga on kannatanu tsiviilhagi summa olulisel määral sellega seoses ka vähenenud. Kui osaliselt on kahju tekitaja poolt kannatanu vara tagastamata, tuleb äravõetud vara väärtus

hüvitada rahaliselt summas, mis võimaldab kahju heastamise kannatanul endal soetades äravõetud varaga samaväärne vara. Tuvastamist on leidnud, et osa asju müüs süüdistatav ära, osa andis teistele isikutele, asjade vedamisel maksti taksoarve mitte kroonides vaid eurodes, mis kannatanult oli hõivatud.

Apellatsioonikohtus süüdistatava ütlused sellest, et tema arvates on kannatanu poolt nimetatud ehted üle hinnatud kuna tegemist ei olnud hinnaliste asjadega, kannatanu ei ole tõendanud

asjade olemasolu ja kadumist, ei anna iseenesest alust seada kahtluse alla kannatanu poolt antud ütlusi varastatud esemete hulga ja maksumuste osas.

E.T. elukaaslase N.Simonovitši ütluste kohaselt, kes samuti aitas E.T.l asju kannatanu maja

juurest ära tuua, hakkas E.T. korterisse toodud asju müüma. E.T. ise kusagil ei töötanud,

tegeles kauplustest varastamisega ja pidas seda tööks/ t.lk. 145-149/. Seega on alust seada

kahtluse alla E.T. apellatsioonis väidetu sellest, et müüs ära vaid kella, kaks sõrmust ja pesumasina.

4. R.K.i taotlus süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja tema õigeksmõistmiseks, rahuldamisele ei kuulu.

4.1 Nii nagu apellatsioonis on R.K. ka linnakohtu istungil eitanud oma süüd, rääkides, et ülekuulamisel teda mõjutati süüd tunnistama. Tegelikult ta oli peamiselt auto juures, käis ühes kaupluses vaid kingi vaatamas. Kauplustes sees käis E.T. üksinda. Kohtukolleegium soostub linnakohtu järeldusega, et R.K.i poolt kohtuistungil antud ütlused on ebausaldusväärsed ja kannavad vastutusest vabanemise soovi.

Kohtueelsel uurimisel on R.K.it kahtlustatavana üle kuulatud kaitsja advokaat A.Nõmmiku juuresolekul/ III kd. t.lk. 237-239/. Seal on R.K. üksikasjalikult kirjeldanud ka esemeid mida

ta varastas. Ütluste olustikuga seostamise juures on samuti viibinud kaitsja ja R.K. on ette

näidanud kohad kus ta koos E.T.ga käis ja mida tema varastas / III kd. t.lk. 243-261/. Süüdistatavana ülekuulamisel on R.K. kinnitanud oma süüd/ III kd. t.lk. 265/. Kohtukolleegium leiab, et ei ole alust järeldada, et varem korduvalt kuritegusid toimepannud

isik, kes teab, et ta on vabastatud tingimisi karistuse kandmisest, seega teab, et uute

8

varavastaste tahtlike kuritegude toimepanemistele järgneb karistusena reaalne vangistus, annab kaitsja juuresolekul ennast rõõnavaid ütlusi. Pealegi on R.K. vahi alt vabastatud 22. 03.2004 a pärast seda kui ta on hakanud oma süüd eitama. R.K.i poolt kohtuistungil antud ütlused sellest, et ei mäleta Tervise kaupluses käimist, kuid kinnitab, et vargust sealt toime ei pannud on täielikult ümber lükatud AS Ülejõe Apteegile kuuluva Tervise kaupluse töötaja M.Panova ütlustega. M.Panova poolt antud ütluste kohaselt viibisid kaupluses vaid kaks isikut, teine, lühem tahtis

näha tema seljatagant olevast riiulist vööd ja ajal kui ta oli seljaga müügisaali poole, seisis teine noormees saalis veidi letist kaugemal. Leti ääres olev meesterahvas vööd ei ostnud ja kui

nad olid kauplusest väljunud märkas, et saalis avariiulilt oli kadunud esemeid. Keegi teine neid võtta ei saanud kuna rohkem kedagi poes ei olnud/ IV kd. t.lk. 207-208, III kd. t.lk. 176-

177/. Vastavalt isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollile on tunnistaja ära tundnud R.K.i, kes oligi riiulite juures ja varguse toime pani/ III kd. t.lk. 178-179/.

Jope vargus autost on tuvastamist leidnud peale R.K.i enda kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ka kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu protokolliga / III kd. t.lk. 52-54/, mis

tõendab, et just R.K. oli isikuks, kes avas Hospidali 14 ees pargitud VW Sharani ukse ja

võttis sealt välja jope, surus selle endale põue ja läks koos E.T.ga MB juurde ja pani jope oma auto tagaistmele. Hiljem oli jope süüdistatavate kinnipidamisel ära võetud, asitõendiks tunnistatud, vaadeldud ja kannatanule tagastatud/ III kd. t.lk. 16-21, 8/.

Kohtukolleegium leiab, et R.K.i poolt apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber linnakohtu järeldusi tema poolt kuritegude toimepanemiste ja tema süü tõendatuse kohta ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

4.2 R.K.ile on varguste toimepanemiste eest mõistetud 2 kuud vangistust. KarS § 45 lg 1 näeb ette vangistuse miinimumtähtajaks 30 päeva, seega on talle mõistetud miinimumtähtajale

lähedane vangistus. Asjaolu, et R.K. pani vargused toime kohtuotsusega määratud katseaja kestel tõi seaduslikult endaga kaasa liitkaristuse mõistmise KarS § 65 lg 2 alusel. Kantud karistused ja eelvangistuses viibitud aeg on kohtu poolt arvestatud kantud karistuse

hulka ja seega on linnakohtu poolt mõistetud ärakandmisele kuuluv karistus seaduslik ja tühistamisele ei kuulu.

5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus

Tallinna Linnakohtu 16 detsembri 2005 kohtuotsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA MALLE PREIMER

9