1-05-1657\4 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-05-1657 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Priit Pikamäe ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kriminaalasi O.L süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1,3 ja 199 lg 2 p 4, 8 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30. jaanuari 2006. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav O.L

Prokurör Kristi Rande

Süüdistatav O.L

sünd.a. Eesti kodanik, elukoht, töötab AS-s ABB

Varem karistatud neljal korral, viimati 27.08.2004.a. Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi vangistusega 7 kuud ja 6 päeva Kaitsja Adv. Riine Lumiste RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 30. jaanuari 2006.a. otsus O.L süüditunnistamises ja karistamises muutmata.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

2

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

O.L tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati 1aasta ja 6 kuulise vangistusega, § 199 lg 2 p 4, 8 järgi 6 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS §

65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust osaliselt 27.08.2004.a. otsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 5 kuud ja 6 päeva vangistust. Sellest karistusest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi kantud karistus 7 kuud ja 6 päeva. Lõplikuks

karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev.

O.L tunnistati KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi süüdi selles, et ta varem vargusi

toimepannud isikuna 24.02.2004.a. püüdis Mustamäe Prisma Peremarketist 1168 krooni

väärtuses kosmeetikakaupu varastada, peites need mütsi ja jope taskusse, möödus kassast kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni ning selles, et 11.04.2004.a. varastas Tallinnas Kärberi 13 korterite 13 ja 14 vahekoridorist G. Potamovi jope taskust Hansapanga deebetkaardi ja ID-kaardi.

KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 järgi tunnistati O.L süüdi selles, et ta koos Aleksei Saviniga pani toime 24 kelmust ja kelmuse katse - esitades 11.04.2004.a. samal päeval G. Potamovilt

varastatud pangakaardi kella 11.00-st kuni kella 18.00- ni 24 korral Tallinna mitmetes kauplustes oma isikliku pangakaardina, sai seeläbi kokku 3334.40 krooni väärtuses kaupu. 25. korral 12.04.2004.a. kella 13 ajal esitas ta Tallinnas Lastekodu 6 asuvas kaupluses samuti G.

Potamovi pangakaardi, üritades selle abil kauba eest tasuda, kuid kassiirile saabus pangaterminaalist informatsioon, et kaart on suletud varguse tõttu.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi Aleksei Savin, kelle suhtes kohtuotsust vaidlustatud ei ole.

APELLATSIOONI SISU

O.L taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda süüditunnistamist kergemas kuriteos ja sellega kaasnevalt kergema karistuse mõistmist.

Apellant on seisukohal, et tema süüditunnistamine 25-s kelmuse episoodis eraldi on väär.

Tegemist on jätkuva kuriteoga, sest kõik kelmuseepisoodid on toime pandud ühe päeva jooksul, kasutades ühte ja seda sama pangakaarti, st kuritegu oli suunatud ühe ja sama objekti

vastu, tegude vahel esines orgaaniline seos, tegutseti ühtse tahtlusega ühel ja samal viisil – esitades kassapidajale G. Potamovi pangakaardi nagu oma isikliku kaardi. Apellant leiab, et

kõik pangakaardi kasutamise juhtumid moodustavad kogumis ühe kuriteo, mitte aga 25 erineva kelmuse toimepanemist. See asjaolu tingib apellandi arvates talle mõistetud karistuse vähendamise.

3 Teiseks märgib apellant, et kõik kuriteoepisoodid on süüks arvatud nii temale kui A. Savinile, kuid pangakaardi kasutamine teise isikuga koos ei ole võimalik. Kohtuotsusest ei selgu, kes ja millist rolli mängis kelmuse toimepanemisel. Ta on ise kohtueelsel uurimisel tunnistanud, et kasutasid kaarti kordamööda, kord läks tema kauplusse ja A. Savin ootas ukse taga, kord jälle

vastupidi. Seega saab väita, et nad tegutsesid eraldi ja üksinda. Apellant on seisukohal, et kuriteo kvalifikatsioonist tuleb välja jätta KarS § 209 lg 2 p 3, sest tema roll on jäänud kohtus konkretiseerimata.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leiab, et apellatsioon ei anna kohuotsuse tühistamiseks alust, otsus tuleb jätta muutmata, kuid möönab, et KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritav süütegu on käsitletav jätkuva süüteona.

Kaitsja toetab apellatsiooni, palub kohtuotsuse osalist tühistamist ja oma kaitsealusele kergema karistuse mõistmist.

Süüdistatav O.L taotles apellatsiooni läbivaatamist ilma tema osavõtuta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära

kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on osaliselt põhjendatud, kuid ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et O.L ja A. Savini poolt toime pandud KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud süütegu on käsitletav ühe, jätkuva süüteona.

Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud otsuses nr 3-

1-1-4-04. Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastab, et jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest

kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures tähele

panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused:

koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus. Objektiivselt peab ühiselt

hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need

teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Tegude toimepanemise sarnasus

peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu, siis näivad need üksikteod objektiivsele kõrvaltvaatajale mitteiseseisvate tegudena ühe teo tähenduses.

Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on täidetud kõik jätkuvat süütegu

objektiivselt iseloomustavad tunnused. O.L, varastanud pangakaardi, leppis A.

Saviniga kokku, et kasutavad seda ostude tegemisel. Sisuliselt poole päeva vältel käisid süüdistatavad 24 korral mitmetes kauplustes ning ühel ja samal viisil omastasid G. Potamovi

vara arvel tema pangakaarti kasutades kaupu. Ostude paljusus ei tulenenud mitte uuesti

tekkinud soovist veel kuritegusid toime panna, vaid oli tingitud sellest, et ost oleks

4 võimalikult tühise väärtusega ega ärataks tähelepanu. Teo tehiolud viitavad asjade sarnasele käigule ning kõiki üksiktegusid iseloomustab sama õigushüve ründamine. Peale selle on oluliseks tunnuseks, mis võimaldab kõiki neid kelmuse episoode vaadelda jätkuva süüteona,

nende toimepanemise ajaline lähedus. 24 korral käidi kauplustes poole päeva vältel, 25.

korral, pangakaardi varastamisele järgneval päeval jäi aga kelmuse toimepanemine süüdistatavate tahtest sõltumata katse staadiumi.

Apellandi seisukoht, et nad tegutsesid kaassüüdistatavaga eraldi ja üksinda, mistõttu tuleb kuriteo kvalifikatsioonist KarS § 209 lg 2 p 3 välja jätta, ei ole põhjendatud ning on vastuolus ka apellandi enda eelkäsitletud väitega, mis puudutab kuriteo ühtsust ja jätkuvust. Maakohus on kuriteo tehiolud tuvastanud muuhulgas ka mõlema süüdistatava ütlustele tuginedes ja neile

ütlustele viidanud. Ka apellatsioonis märgib O.L, et kasutasid A. Saviniga võõrast

pangakaarti kordamööda. O.L ütlustest nähtub, et otsustasid A. Saviniga koos

varastatud pangakaardi abil mitmesuguseid kaupu omastada, käisid kauplustes koos, kord esitas kaardi tema, kord A. Savin. Koos müüsid kauplustest ostetud sigaretid. Kes missuguses kaupluses kaardi esitas, ei mäleta. Ostud tegid nad koos ja kasutasid koos ka omastatut /I kd tl 71-74, II kd tl 77-78/.

Seega, eelnevat silmas pidades on vaieldamatult tuvastatud, et O.L ja A. Savin

tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult (KarS § 21 lg 2). Nende mõlema süüteopanus täitis süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, nende tegutsemise tulemuseks oli ühtne terviktegu –

kelmus. Samuti on tuvastatud kaastäideviimise subjektiivne eeldus – kooskõlastatus, mis

väljendus ühtse tahte formeerumises ja nad otsustasid võrdselt, kas ja kuidas tegu toime panna. Kohtukolleegium leiab, et O.L käitumisele on antud õige juriidiline hinnang, ta pani kuriteo toime grupis A. Saviniga. Kuigi O.L-ile omistatud KarS §-s 209 lg 2 p 1 ja 3 ettenähtud kuriteo näol on tegemist ühe kuriteoga, ei tingi see asjaolu iseenesest süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist.

Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 340 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus ka

süüdistatava osas kuritegudes õigeksmõistmise korral või süüdistatava süüditunnistamisel

kergemas kuriteos jätta karistus muutmata. Käesoleval juhul ei too O.L-ile süüks arvatud tegude ühtse, jätkuva süüteona hindamine kaasa isegi mitte kvalifikatsiooni muutmist, kuivõrd KarS § 209 lg 2 p 1, s.o korduvuse omistamine on tingitud sellest, et O.L on varem toime pannud vargusi. O.L-ile karistust mõistes on maakohus lähtunud KarS §

56 sätetest, arvestades nii vastutust raskendavate asjaolude puudumist kui vastutust kergendavaid asjaolusid. Samas on kohus põhjendatult lähtunud ka sellest, et O.L ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud, on jätkanud kuritegude toimepanemist ka talle 13.08.2003.a. kohtuotsusega määratud katseajal. Kohtukolleegium on seisukohal, et mõistetud karistuse leevendamiseks puudub alus. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.01.2006.a. otsuse O.L suhtes muutmata.

Malle Preimer Priit Pikamäe Ene Randmäe

5