1-05-1719\4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-05-1719

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märtsil 2006.a Tallinn Kriminaalasja number 1-05-1719 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk Marina Lepikso

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 22. märts 2006.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi

M.U süüdistuses KarS § 25 lg 2 ja § 200 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18. jaanuari 2006.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav M.U Prokurör Külli Aas Süüdistatav M.U Kaitsja

Milvi Söörd RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 18. jaanuari 2006.a otsus M.U-le KarS § 25

lg 2 - § 200 lg 2 p 7 järgi mõistetud karistuse KrMS § 238 lg 2 alusel ühe

kolmandiku võrra vähendamise ja KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega 1) KarS § 65 lg 1 alusel suurendada KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 7 järgi mõistetud 3 (kolme) aastast vangistust Tallinna Linnakohtu 25. novembri 2005.a otsuse järgi

mõistetud 1 (ühe) aasta 3 (kolme) kuu 28 (kahekümne kaheksa) päeva võrra osaliselt ja liitkaristuseks mõista 3 (kolm) aastat 9 (üheksa) kuud vangistust. 2) KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõista 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. 3) Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 21. oktoober 2005.a

Süüdistatava M.U apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebekord Kohtuotsus tehakse teatavaks 24. märtsil 2006.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanu ja tsiviilkostja võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 18. jaanuari 2006.a otsusega mõisteti M.U lühimenetluses süüdi KarS § 25 lg 2 ja § 200 lg 2 p 7 järgi ning karistati 3 aastase vangistusega. KarS §

238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel Tallinna Linnakohtu 25. novembri 2005.a otsuse järgi mõistetud karistuse osaliselt ärakantud karistus arvati liitkaristusest maha ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 21. oktoober 2005.a.

2. mõisteti süüdi selles, et ta isikute grupis koos G.V-ga 21. M.U oktoobril 2005.a öösel Tallinnas Sauna tänaval tungisid kallale P. Paavolale, mille

käigus kägistasid ja peksid kannatanut, võttes temalt ära telefoni ja muid isiklikke esemeid. Kuritegu jäi nende tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, kuna erariietes

politseinikud pidasid nad sündmuskohal kinni. Rüseluse käigus lõhuti kannatanu kapuutsi jope 2000 krooni väärtuses.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav röövimise katses enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole isikute grupiga kannatanule kallale tunginud ega temalt mingisuguseid esemeid ära võtnud. Ta sai alles politseis teada sellest, et A. Dudrovski on kannatanult mingisugused esemed ära võtnud. Seoses sellega taotleb ta oma tegude

kvalifitseerimist KarS § 263 p 1 järgi vägivallaga toime pandud avaliku korra raske rikkumisena. Peab ebaõigeks seda, et karistuse mõistmisel on arvesse võetud tema varasemaid karistusi. Seoses sellega palub vähendada talle mõistetud karistust 1 aasta 8 kuuni.

4. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt

tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti nii kriminaalmenetluskui materiaalõigust.

5.1 KrMS § 341 lg 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab

kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus juhul, kui

kohtuistungil tuvastatakse KrMS § 339 lõikes 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtukolleegium selliseid rikkumisi ei tuvastanud.

5.2 KrMS § 341 lg 2 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse

muu oluline rikkumine KrMS § 339 lõikes 2 sätestatud korras ja rikkumist ei ole

võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS §

339 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu

rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu

kohtuotsus. Kohtukolleegium on seisukohal, et apelleeritud kohtuotsuses sisalduvaid

rikkumisi on võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada. Seejuures juhindub kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 1996.a otsuses nr 3-1-1-3-

96 A. M. süüdistusasjas väljendatud seisukohast, et süüdistatava olukord ei halvene

3 seni, kuni lõplik karistus ei ületa varem mõistetud lõplikku karistust (RT III 1996, 7, 95).

5.3 Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma

10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et

kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab

olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus

hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb röövimise toime panduks isikute grupis ning suhtub kriitiliselt süüdistatava

M.U ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata.

Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja

järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 etteantud õigust kasutades vajalikuks korrata.

Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et süüdistatavate tegevus ei olnud eristatav ajas ega ruumis, sest nad tegutsesid mõlemad ühise eesmärgi nimel – panna

toime röövimine. Seepärast ei olegi oluline kes süüdistatavatest ja millist vägivalda

kannatanu suhtes tarvitas. Sellel seisukohal on olnud isikute grupiga toime pandud kuritegude kvalifitseerimisel ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (näiteks 26. novembri 1996.a otsus nr 3-1-1-126-96 N. Platonovi süüdistusasjas – RT III, 1996, 32, 414).

5.4 Teiseks märgib kohtukolleegium seda, et kohus on kohaldanud ebaõigesti KarS § 65

lg 1 sätteid ja jätnud süüdistatavale M.U-le liitkaristuse mõistmata, mistõttu kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada millise karistusega süüdistatavat karistati.

M.U on varem süüdi mõistetud Tallinna Linnakohtu 25. novembri 2005.a otsusega KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 4 järgi 1 aasta 3 kuu 28 päevase vangistusega. Apelleeritud kuriteo pani ta toime 21. oktoobril 2005.a, s.o. enne eelmist kohtuotsust.

Seega on M.U poolt toime pandud kuritegude kogumi eriliik, ehk nn hiljem

tuvastatud kuritegude kogum, kusjuures ta kandis viimase kohtuotsuse tegemise ajal

eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust. Kuna mõistetud karistused olid

samaliigilised – vangistused, siis ei oleks pidanud maha arvama juba ärakantud

karistuse osa lõplikust karistusest (tegelikult seda ei mõistetudki), vaid üksnes fikseerima lõpliku karistuse kandmise aja alguse. Selleks on vahi alla võtmise päev 21. oktoober 2005.a, kuna see on varasem kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse

kandmise aja algus – 25. november 2005.a. Sellist seisukohta on väljendanud ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 12. novembri 1996.a otsuses nr 3-1-3-29-96 K. Sikuti süüdistusasjas (RT III 1996, 31, 404).

Kuna käesolevas asjas puudub prokuröri või kannatanu apellatsioon, siis ei saa

kohtukolleegium süüdimõistetu olukorda raskendada, mistõttu kohaldatakse M.U-le

KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõistetud üksikkaristuste

osalise liitmise printsiipi, mis on sätestatud KarS §-s 64 lg-s 1. Seega mõistetud 3 aastast vangistust tuleb suurendada Tallinna Linnakohtu 25. novembri 2005.a otsusega mõistetud 1 aasta 3 kuu 28 päeva võrra osaliselt ja liitkaristuseks mõista 3 aastat 9 kuud vangistust.

4 5.5 Kolmandaks märgib kohtukolleegium seda, et kohus on rikkunud KrMS § 238 lg 2

sätteid ja jätnud tähelepanuta, et mõistes karistust karistusseadustiku § 64 järgi,

vähendatakse süüdistatavale mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Apelleeritud kohtuotsuses on aga vähendatud mitte liitkaristust (tegelikult seda ei mõistetudki), vaid KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 7 järgi mõistetud 3 aastast vangistust. Kohtukolleegium

peab võimalikuks selle rikkumise kõrvaldada, kuna kohtukolleegiumi poolt määratav

lõplik ärakandmisele kuuluv karistus ei ületa apelleeritud kohtuotsuses märgitud

lõplikku karistust. Seega tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada M.U-le mõistetud 3 aasta 9 kuulist vangistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2 aastat 6 kuud vangistust.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 6 ja 345 on

kohtukolleegium seisukohal, et apelleeritud kohtuotsus kuulub tühistamisele süüdistatava M.U-le mõistetud karistuse KarS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku

võrra vähendamise ning KarS § 65 lg 1 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus.

Meelika Aava

Ivi Kesküla Igor Amann