1-02-26\9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

toimik 2-1/40/2005

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

25. novembril 2005.a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Malle Preimer liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja sekretäri Katri Kuivkaev, tõlgi Marina Lepiksoo juuresolekul prokuröri Milja Jansoni kaitsjate adv. Eve Jundas, Carry Plaks, Mati Senkel, Siim Seppik, Talvi Vaske ja Andres Veski osavõtul arutas avalikul kohtuistungil Tallinnas O.F-i, K.N kaitsja adv. Carri Plaksi, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Viljandi osakonna ringkonnaprokuröri Milja Jansoni ja kannatanu Jaan Lepa apellatsioone Rapla Maakohtu 27.10.2004.a. otsusele, millega

K.N –, varem kahel korral kohtu poolt karistatud, viimati 16.02.2004.a. KarS § 263 p 1 järgi 9 kuulise vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga -

- tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ja karistati 2 aastase vangistusega, KrK § 140 lg 2 p 1 järgi 2 aastase vangistusega, KrK § 142 lg 2 p 1 ja 4 järgi 3 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Karistuse alguseks loeti vanglasse saabumise päev, vahi all alates 24.05.2005.a.;

T.V – sünd.. Pärnu-Jaagupis, Eesti kodanik, töötab OÜ-s MR Porter, varem kohtu poolt karistamata, elukoht -

- mõisteti KrK § 161 järgi õigeks;

O.S – sünd, Eesti kodanik, kolm alaealist last, töötab AS-s Falck, varem kohtu poolt karistamata, elukoht -

- mõisteti KrK § 161, 17 lg 6 – 188 ja 161-1 järgi õigeks;

Mairold Lehismets – sünd., Eesti kodanik, kaks alaealist last, Pärnu Politseiprefektuuri konstaabel, varem kohtu poolt karistamata, -

- mõisteti KrK § 161 järgi õigeks;

M.G – sünd, Eesti kodanik, kaka alaealist last, ei tööta, varem kohtu poolt karistamata, elukoht -

mõisteti KrK § 161 järgi õigeks;

O.F – sünd, Eesti kodanik, kõrgharidusega, üks alaealine laps, pensionär, elukoht, varem kohtu poolt karistamata -

2

- tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ja karistati 3 aastase vangistusega, mis jäeti KarS § 74 kohaselt osaliselt tingimisi kohaldamata. Koheselt määrati ärakandmiseks 1 aasta vangistust, 2 aastat mõisteti tingimisi karistuseks 2 aastase katseajaga.

I K.N tunnistati süüdi § 188 järgi selles, et tema, olles süüdimõistetuna kinnises Pärnu Vanglas vabaduskaotust kandnud isik ja viidud 15.01 kuni 13.09.1998.a. üle

agendina kuriteos toimepanemises kinnipeetavate ja vahialuste kambrisiseseks

kontrollimiseks Pärnu Politseiprefektuuri arestimajja sama prefektuuri kriminaalosakonna

komissar O.F-i poolt suulise legendi alusel ja nende vahel kokku lepitud Mihhail

Zahharovi nime all, 20.05.1998.a. täites kambrisisese agendi ülesandeid ja omades sellega

kaasnevat õigust saada kambrisse paigutatud kinnipeetavatelt informatsiooni toimepandud

kuritegudest ja kuritegelikest sidemetest (vastavalt jälitustegevuse seaduse § 14 lg 2 ja

Politseiameti 07.03.1997.a. käskkirja nr 09 p 1, 11, 62, 63), teostas antud õigust ebaseaduslikus korras, tarvitades nimetatud info saamiseks temaga samasse kambrisse nr 16

paigutatud kinnipeetu Lembit Leemani suhtes füüsilist vägivalda, lüües viimast kambris

rusikaga lõua piirkonda ning hiljem prefektuuri liftis nõudis L. Leemanilt puhtsüdamlikku ületunnistust toimepandud kuriteo kohta.

14.04 – 28.10.1999.a. olles ülalmainitud asjaoludel agendina Maksim Ježovi nime all

arestimaja kambris nr 16, teostas talle antud õigust ebaseaduslikus korras ning kasutades

ebaseaduslikke meetmeid – ähvardas, peksis rusikate, käte ja jalgadega ning tuvastamata

isikult saadud kumminuiaga, nõudis samasse kambrisse paigutatud kinnipeetavatelt puhtsüdamlikke ülestunnistusi nende poolt toime pandud või toime panemata kuritegude kohta. Sellisel viisil nõudis ta ülestunnistusi Egert Uibolt, Rondo Ratutilt, Sigmar Reimannilt,

Ivo Vonderilt. Lauri Küttilt, Indrek Männikult, Rivo Tannebaumilt, Tõnis Siitanilt, Innar Pilmelt, Raivo Taatsilt, Aare Männilaanelt, Kalle Jungilt, Alar Ninnilt, Veiko Rosenbergilt,

Olev Oravalt, Marko Teraselt, Aimur Kukelt, Lauri Tohverilt, Aleksandr Kazaninilt, Rait

Tiismalt, Rain Rallistelt, Vadim Martsilt, Kalmer Talilt, Margus Kullerilt, Kalle Pärnojalt,

Ragnar Tilgalt, Marger Tammertilt, Erki Iirelt, Artur Kallaselt, Vladimir Kamalidtinovilt, Ardo Kohvilt.

KrK § 140 lg 2 p 1 ja 3 järgi tunnistati K.N süüdi selles, et olles KrK § 142 lg 3 järgi süüdi mõistetud ja viibides agendina Maksim Ježovi nime all Pärnu arestimaja kambris 16, tarvitades elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda, pani toime võõra vara avaliku varguse –

1999.a. mais hõivas Rondo Ratuti jooksukingad, juuni alguses S. Reimanilt kõrvarõnga, augustis A. Männilaanelt 350 krooni, A. Ninnilt hõbeketi, V. Rosenbergilt jope, septembris L. Tohverilt käekella ja rahakoti, oktoobris R. Rallistelt püksirihma.

KrK § 142 lg 2 p 1 ja 4 järgi tunnistati K.N süüdi selles, et viibides agendina Pärnu

arestimaja kambris 16, ähvardas ja tarvitas kinnipeetavate suhtes elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda ja nõudis neilt neile kuuluva vara või varalise õiguse üleandmist:

1999.a. mais kinnitas E. Uibo käeraudadega nari külge, lõi rusikaga näkku ja kehasse ning

sundis kirjutama volikirja, mille alusel läks K.N-ile üle valdus E. Uibo arestimajas hoiule võetud mobiiltelefonile; juulis ähvardas J. Seermat ja tema pereliikmeid vägivallaga ning sundis kirjutama avalduse, mille alusel läks talle üle valdus J. Seerma rahale ja AS-i Stromberg mobiiltelefonile, millised olid arestimajas hoiul;

3 augustis kinnitas M. Terase käeraudadega nari külge, ähvardas kumminuiaga, nõudis M.

teraselt hoiule antud mobiiltelefoni 5500 kr väärtuses ning käskis kirjutada avalduse toidupaki saamiseks, mille alusel läks talle üle valdus M. Terase 493 kroonile;

oktoobris kinnitas K. Pärnoja käeraudadega nari külge ja ähvardas kumminuiaga, käskis kirjutada avalduse püksirihma kambrisse saamiseks, mille alusel sai K.N püksirihma endale; oktoobris pani selja taha raudu A. Kohvi käed, surus põrandale, lõi jalaga kõhtu, käega näkku

ja rusikaga kõhu piirkonda, kinnitas seejärel nari külge, ähvardas põleva sigaretiga ning sundis kirjutama avalduse, mille alusel läks K.N-ile üle A. Kohvi raha 200 krooni; oktoobris kinnitas M. Tammeti käeraudadega nari külge, lõi kumminuiaga kehasse ja sundis kirjutama avalduse toidupaki saamiseks, mille alusel sai endale M. Tammeti raha 100 krooni.

O.F tunnistati süüdi selles, et olles 1993.a. kuni 1998.a. Pärnu Politseiprefektuuri

kriminaalpolitsei komissar, 1998.a. jaanuarist 1999.a. märtsini kriminaalosakonna komissar

ning 1999.a. märtsist detsembrini kriminaalosakonna jälitustalituse komissar, s.o riigivõimu funktsioone täitev ametiisik, paigutas 1997, 1998 ja 1999.a. jälitustegevuse seaduse § 14 lg 2

ja Politseiameti 07.03.1997.a. käskkirja nr 9 lähtudes suulise legendi alusel leppenimede

Mihhail Zahharov ja Maksim Ježov all Pärnu Vanglas vabaduskaotust kandva K.N kinnipeetavate kambrisiseseks kontrollimiseks arestimajja kambrisse 16, teadis K.N

poolt käeraudade ja kumminuia tarvitamisest samasse kambrisse paigutatud kinnipeetavate suhtes, seega vägivaldsete meetoditega informatsiooni saamisest toimepandud

kuritegudest ja kuritegelikest sidemetest, millest kandis talle korduvalt suuliselt ette

arestimaja politseivaneinspektor A. Ivannikov, ei võtnud tarvitusele mingeid meetmeid K.N

õigusvastase käitumuse tõkestamiseks, millega põhjustas kaudselt olulise kahju

arestimaja kambris 16 kinnipeetavate isikute seadusega kaitstud huvidele, mis väljendus

14.04.1999.a. kuni 28.10.1999.a. K.N poolt vägivalla kasutamises paljude kinnipeetavate ja anonüümse kannatanu suhtes.

T.V-le oli esitatud süüdistus ja ta oli kohtu alla antud KrK § 161 järgi selles, et olles

29.04.1994.a. kuni 01.03.1999.a. Pärnu Politseiprefektuuri arestimaja juhtivinspektor ja

01.03. kuni 20.12.1999.a. korrakaitseosakonna arestimaja juhtivinspektor, s.o riigivõimu funktsioone täitev ametiisik, kelle otseseks ülesandeks oli vahialuste jt kinnipeetavate õiguste tagamise eest vastutamine ning teades K.N agendina tegutsemisest ning K.N

poolt füüsilise vägivalla kasutamisest samasse kambrisse paigutatud isikute suhtes, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit – 20.05.1998.a. nägi pealt L. Leemanni ja 08.07.1999.a. R.

Tannebaumi peksmist, kuid ei võtnud tahtlikult tarvitusele mingeid meetmeid K.N

õigusvastase käitumise tõkestamiseks ega andnud vastavaid korraldusi ka alluvatele

arestimaja ametnikele, millega kaudselt põhjustas olulise kahju arestimaja kambris 16 kinnipeetud isikute seadusega kaitstud huvidele.

Veel oli T.V-le esitatud süüdistus selles, et ta andis ajavahemikul 14.04 – 28.10.1999.a. M.

lozovskile võimaluse vabalt ja konvoita viibida kokkusaamisel oma vanaema Valentina

Stepanovaga sanatooriumis „Sõprus“ Pärnus, millega rikkus

kinnises vanglas

vabaduskaotuslikku karistust kandva ja eelvangistusmajja paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid ning põhjustas sellega olulise kahju Eesti Politsei mainele.

KrK § 162 järgi oli T.V-le esitatud süüdistus selles, et olles, nagu ülalpool märgitud, ametiisik ning kelle otseseks ülesandeks oli arestimaja ametnike töö ja tööjuhendite täitmise

kontrollimine, vahialuste õiguste tagamise eest vastutamine, 14.04 kuni 28.10.1999.a., mil

4 arestimajja oli agendina paigutatud K.N, täitis oma ametiülesandeid lohakalt – jättis

kontrollimata arestimaja ametnike töö, kes ei teostanud K.N ja 16. kambri

nõuetekohast läbivaatust, mille tagajärjel sai võimalikuks raske tagajärje põhjustamine

arestimaja kambris 16 kinni peetud isikute seadusega kaitstud huvidele, mis väljendus K.N

poolt politseierivahendite – käeraudade ja kumminuia omamises ning nende vägivaldses tarvitamises E. Uibo, R. Ratuti, S. Reimanni, I. Vonderi, L. Küti, I. Männiku, R.

Tannebaumi, I. Pilme, R. Taatsi, A. Männilaane, K. Jungi, A. Ninni, V. Rosenbergi, M.

Terase, A. Kuke, L. Tohveri, A. Kazanini, R. Tiismaa, R. Ralliste, V. Martsi, K. Tali, M. Kulleri, K. Pärnoja, A. Kallase, M. Tammeti, E. Iire, R. Tilga, A. Kohvi, V. Kamalidtinovi, J. Lepa ja anonüümse kannatanu O. Orava suhtes.

O.S-ile oli esitatud süüdistus ja ta oli kohtu alla antud KrK § 161 järgi selles,

et olles alates 01.03.1999.a. arestimaja politseinooreminspektor, s.o ametiisik, 14.04 –

28.10.1999.a., mil arestimaja 16. kambris tegutses agendina K.N, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit selliselt, et andis perioodiliselt K.N-ile politsei erivahendeid –

käeraudu – temaga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetavate suhtes tarvitamiseks, millega

kaudselt tekitas olulise kahju kinnipeetavate seadusega kaitstud huvidele, mis seisnes

ajavahemikul 14.04 – 28.10.1999.a. K.N poolt käeraudade omamises ja nende

vägivaldses tarvitamises ülalmärgitud süüdistustes nimetatud paljude vahialuste ja kinnipeetavate suhtes.

KrK § 17 lg 6 – 188 järgi süüdistati O.S selles, et ta Pärnu Politseiprefektuuri arestimaja politseinooreminspektorina kuritarvitas oma ametiseisundit K.N agendina

tegutsemise ajal, andes viimasele perioodiliselt käeraudu, millega aitas kaasa K.N poolt kambris 16 viibinud ja ülalnimetatud vahialuste suhtes omavoli toimepanemisele;

KrK § 161-1 järgi oli O.S-ile esitatud süüdistus selles, et arestimaja

politseinooreminspektorina tarvitas 06.06.1999.a. vägivalda arestimaja kambrisse 16

paigutatud Ivo Vonderi suhtes, kasutades selleks ära samas kambris agendina viibinud K.N – andis K.N-ile käerauad ja suulise korralduse kinnitada I. Vonder ööseks käeraudadega nari külge, mida K.N ka tegi.

Mairold Lehismets oli kohtu alla antud KrK § 161 järgi selles, et olles alates 09.03.1999.a.

Pärnu Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimaja politseinooreminspektor, s.o

ametiisik, kelle otseseks ülesandeks oli kinnipidamiskambrite läbivaatuse teostamine ning

teades, et kambris 16 agendina tegutsenud K.N omab kambris ja kasutab

kinnipeetavate suhtes politsei erivahendit – käeraudu, kuritarvitas tahtlikult oma ametiseisundit, rikkus kambri läbivaatusega kaasnevat kohustust võtta ära keelatud esemed –

teostades kambrite ülevaatust, nägi käeraudadega aheldatud samasse kambrisse paigutatud kinnipeetavaid R. Ratutit 1999.a. mai lõpus, V. Rosenbergi augustis, kuid ei võtnud tahtlikult tarvitusele mingeid meetmeid K.N õigusvastase käitumise tõkestamiseks ja keelatud esemete äravõtmiseks, mille tagajärjel kaudselt põhjustas olulise kahju 25.05. – 28.10.1999.a.

16. kambrisse paigutatud eelpool esitatud süüdistustes nimetatud kinnipeetavate seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, mis seisnes K.N poolt käeraudade kasutamises nende isikute suhtes.

M.G oli kohtu alla antud KrK § 161 järgi selles, et olles Pärnu Politseiprefektuuri kriminaalosakonna jälitustalituse politseijuhtivinspektor, seega riigivõimu funktsioone täitev ametiisik, kasutas 1999.a. oktoobrikuus tahtlikult ära oma ametiseisundit

sellega, et sõidutas temale usaldatud ametiautol Ford Orion 060 PPP karistust kandvat ja

5

agendina tegutsevat K.N Pärnu maakonda jahile ja pärast seda, olles ise

alkoholijoobes, kasutas K.N tagasiteel auto juhina ning tarvitas koos viimasega

Pärnus Tallinna mnt 19 trepikojas alkoholi, millega rikkus kinnises vanglas

vabaduskaotuslikku karistust kandva ja eelvangistusmajja paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid ja politseiauto kasutamise korda, millega põhjustas olulise kahju Eesti Politsei mainele.

II APELLATSIOONID JA NENDE SISU

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Viljandi osakonna ringkonnaprokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist T.V, M.G, O.S ja Mairold Lehismetsa õigeksmõistmises. Prokurör taotleb T.V süüditunnistamist KrK § 161 järgi ja karistamist 2 aastase vangistusega, § 162 järgi 1 aastase vangistusega, liitkaristusena 2 aastat vangistust, mis jäetaks osaliselt täitmisele pööramata, koheselt kuuluks kandmisele 1 aastat; M.G

süüdimõistmist ja karistamist 1 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga; O.S süüditunnistamist KrK § 17 lg 6 – 188 järgi ja karistamist 2 aastase vangistusega,

KrK § 161 järgi 1 aastase vangistusega, KrK § 161-1 järgi 1 aastase vangistusega, liitkaristusena 2 aastata vangistust tingimisi 3 aastase katseajaga.

Apellant ei nõustu tõendite hindamisega maakohtu poolt. Apellatsiooni motiivid on järgmised:

T.V.

Kohtu järeldus, nagu poleks millegagi tõendatud T.V teadmine K.N viibimisest arestimajas agendina legendi alusel, on vastuolus kohtu enda poolt tuvastatuga ja

mitmetest tõenditest tehtud järeldustega. Kohus väljendas oma otsuses järelduse, et T.V

teadis K.N poolt vägavalla tarvitamisest kaaskinnipeetavate suhtes. Seega kohtu lõplik järeldus, et T.V süüdistus ei ole tõendamist leidnud, jääb arusaamatuks.

Kohtuistungil leidis usaldusväärselt tõendamist, et T.V nägi pealt kannatanute R.

Tannebaumi ja L. Leemanni peksmist. Kohus luges prokuröri arvates põhjendamatult kannatanute ütlused mitteusaldusväärseks ega arvestanud teiste tõenditega.

Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et KrK § 161 ettenähtud kuritegu ei moodusta K.N

sõidutamine arestimajast sanatooriumi ja sinna jätmine ning et tegemist võis olla

ainult teenistusalase rikkumistega. Samuti järeldusega, et Konvoeerimise ja kinnipidamise nõudeid sätestava käskkirja rikkumine oli formaalne ega saanud kuidagi põhjustada politsei mainele olulist kahju KrK § 161 mõistes. O.F-i, M.G ning A. Ivannikovi ütluste kohaselt koheldi K.N täpselt samuti nagu teisi kinnipeetavaid. Väljaspool kambrit ei olnud mõeldav K.N-ile soodustuste tegemine, sest vastasel juhul oleks tulnud kindlalt

avalikuks, et K.N on politsei salajane kaastöötaja. K.N paljastada aga ei tohtinud. Seetõttu oleks pidanud kindlasti järgima, et K.N konvoeerimisel järgitakse

politseiametnike poolt vastavat eeskirja ega tehtaks talle nähtavaid soodustusi. Ka T.V

ametijuhendi p 2.16 kohaselt tagab kinnipeetavate konvoeerimise. Ilmse seaduserikkumise

eest tehtavate soodustuste ja hüvede võimaldamine kinnipeetavale K.N-ile halvustab

ühiskonna ees politseid ja õiguskorda, milles seisneski politsei mainele olulise kahju tekitamine. Seega leiab apellant, et T.V rikkus K.N transportimisel konvoeerimise

nõudeid. Selliseid olulisi rikkumisi politseiametnku poolt ei saa lugeda formaalseteks, tegemist on ametialase kuriteoga, millele peab järgnema vastutus.

6

Apellant on seisukohal, et T.V süü selles süüdistuses on usaldusväärselt tõendamist

leidnud T.V enda ütlustega, K.N , Gertruda Lozovskaja ütlustega ning puhkuse teatistega selle kohta, et O.F oli puhkusel 07.06.1999.a. kuni 13.07.1999.a. ja T.V 03.05.1999.a. kuni 23.05.1999.a. ja 26.07.1999.a. kuni 15.08.1999.a.

Kohtu järeldust, nagu oleks süüdistuses kohatult viidatud eelvangistusmajja paigutatud isiku

valvet ja konvoeerimist sätestavale käskkirjale, appellant ei jaga. K.N oli küll

süüdimõistetu, kuid tal oli eriline seisund – politseiagent. Just seetõttu paigutati ta Pärnu

Arestimajja ning teda pidi kohtlema kui tavalist kinnipeetavat ning rakendama tema suhtes seetõttu eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavat käskkirja.

Põhjendamatu on kohtuotsuses esitatud seisukoht, mille kohaselt ei saa tõendatuks lugeda, et

T.V täitis oma ametikohustusi lohakalt ja jättis kontrollimata nende alluvate töö, kes tegid K.N ja kambri nr. 16 igapäevast läbivaatlust. Kohus leidis, et tal ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes selles, et kambrit nr 16 vaadati hommikuti üle pealiskaudselt ja

politseinikud, kes kambrit kontrollisid või luugist kambrisse vaatasid, pidid nägema käeraudu või kannatanuid käeraudu aheldatuna. Seega luges kohus vägivalla tarvitamise ja erivahendite kasutamise kambris nr 16 tuvastatuks. Samuti luges tuvastatuks politseiametnike

pealiskaudsuse kambrite kontrollimisel. Apellant leiab, et antud tuvastatud asjaolusid

arvestades on kohus asunud ekslikule seisukohale, et kannatanute suhtes füüsilise vägivalla

s.h. käeraudade ja kumminuia kasutamise eest peavad vastutama K.N ja O.F mitte arestimaja ülem T.V. Kohus on oma väidet põhjendanud sellega, et K.N sai

oma tegevuses juhinduda ainult O.F-i korraldustest ja käerauad ning kumminui said K.N kasutuses olla ainult O.F-i teadmisel. O.F oli kõrgem politseiametnik ning asja lahendamisel ei oma tähtsust, et T.V ei olnud politseiprefektuuri struktuuri ja

põhimääruse järgi O.F-i alluv. Arvestades oma ametiülesannetest tulenevaid

kohustusi oleks pidanud T.V tagama kinnipeetutele nende õigused ja turvalisuse

arestimajas viibimisel. Kohtu seisukoht, et T.V ei vastuta vaid vastutus langeb ainuüksi

O.F-ile, on motiveerimata, eksitav ja ei tugine asjas kogutud tõenditele. O.F ei olnud õigust sekkuda arestimaja ülema töökohustustesse. Juhul, kui T.V oleks allunud O.F-ile ka siis ei oleks tohtinud T.V oma ametiülesandeid kohusetundetult ja lohakalt

täita, sest alluvale on kohustuseks täita ainult ülema seaduslikke korraldusi. O.F ei tohtinud mitte mingil juhul anda T.V-le korraldust seaduse rikkumiseks. Siit tulenevalt on arestimajas toimunu eest vastutav ka arestimaja ülem T.V.

Apellant, leides et T.V süü ametialases lohakuses on tõendamist leidnud, viitab veel mitmetele teistele kohtus kontrollitud tõenditele – K.N ütlustele, õiendile, mis käsitab

arestimaja töötajate lubamatuid suhteid kinnipeetava K.N-iga, nii O.F-i kui T.V enda poolt öeldule, et K.N-ile ei tohtinud teha teistega võrreldes silmatorkavaid

soodustusi, T.V ametijuhendile, A. Ivannikovi, G. Bogdanovi, N. Posti, A. Silla, A.

Babari, M. Rootsi, A. Kononenko ütlustele. Kahju tekkimine on tõendatud kannatanute usaldusväärsete ütlustega.

Apellant on seisukohal, et T.V-le süüks arvatavate süüdistuste aluseks on kannatanute kui ka tunnistajate ütlused ning leiab, et nad on kohtueelsel kui ka kohtulikul uurimisel andnud

üheseid ütlusi. Tuleb arvestada, et antud kuritegude puhul on tegemist spetsiifilise kohaga-

nimelt arestikambriga, kus tunnistajaks saab olla üksnes kaaskinnipeetav, siis on T.V

süüdistuse aluseks kaaskohtualuse K.N ütlused. T.V enda, kaaskohtualuse

K.N, kannatanute ütlused on põhjalikult kohtuistungil kontrollitud, saadud ütlused

7 kinnitavad ning täiendavad teineteist. Seega saab lugeda need ütlused usaldusväärseteks ning

kasutada tõendamisel. Ka tunnistajad on vande all andnud ütlusi ja olulistes detailides

vastuolulisi ütlusi eeluurimisega võrreldes ei olnud, samuti on kannatanud andnud üheseid ütlusi ning mõlemad kindlalt ära tundnud T.V. Kõiki kogutud tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. Kõikide (kaaskohtualuste, tunnistajate, kannatanute) ütlusi kõrvutades annavad nad

täieliku ülevaate kambris 16 toimunust. Siit

tulenevalt ükski ütlus ei välista teineteist vaid kinnitavad ja täiendavad teineteist. Apellant viitab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-16-

04. Prokurör on veendunud, et T.V-le esitatud süüdistuse asjaolud kuriteo –amatialase

lohakuse ja kuritarvitamise toimepanemises ajas, kohas ja viisis on kohtuistungil

usaldusväärselt kinnitust leidnud ja ta tuleb nende kuritegude toimepanemises süüdi tunnistada

T.V-le eeluurimisel süüks arvatud teod on õigesti kvalifitseeritud ning prokurör esitab nii KrK § 161 kui 162 koosseisuks vajalike tunnuste olemasolu.

M.G.

Kohus leidis, et kohtualuse M.G tegevuses puuduvad talle süüks pandud kuriteo koosseisu tunnused ja ta tuleb esitatud süüdistuses mõista õigeks.

Apellant ei nõustu kohtu järeldustega ja leiab, et M.G pani toime temale süüks arvatud

kuriteo. Apellandi seisukoht tuleneb kohtu enda järeldustest, sest kohus on lugenud usaldusväärselt tõendatuks kohtualuse K.N poolt eeluurimisel antud ja kohtuistungil

kinnitatud üksikasjalised ütlused ning M.G ametiauto juhtimise ja jahilkäigu koos M.G-ga Kohus leidiski, et süüdistuses kirjeldatud tegevus on tõendamist leidnud, tuli aga

järeldusele, et konvoeerimise ja kinnipidamise nõudeid sätestava käskkirja rikkumine on antud juhul formaalne ega saanud kuidagi olla politsei mainet kahjustav ning et ei ole kohane

süüdistuses viidata eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavale käskkirjale.

Apellant ei nõustu kohtu sellise seisukohaga. K.N oli küll süüdimõistetu, kuid tal oli

eriline seisund – politseiagent. Just seetõttu paigutati ta Pärnu Arestimajja ning teda pidi kohtlema kui tavalist kinnipeetavat ning rakendatama tema suhtes seetõttu eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavat käskkirja.

Apellant on seisukohal, et kohtu seisukoht politsei maine kahjustamise kohta on meelevaldne

ning motiveerimata, sest ei tulene kohtuliku uurimise käigus kontrollitud ja kogutud tõenditest. Apellant leiab, et M.G kahjustas oma tegevusega politsei mainet tekitades

sellega Eesti Politsei mainele olulise kahju. Mittevaralise kahju kindlakstegemisel tuleb

lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest õigustundest ja

ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve. Antud kuritegude puhul on tegemist politseiametnikuga ja seetõttu on kõne all riigi valitsemisvõimu

tegevuse usaldusväärsus ning normaalne toimimine (Riigikohtu lahend 1-1-24-01). Teo

tehiolud- kinnipeetava konvoeerimise nõuete rikkumine, alkoholi tarvitamine koos

kinnipeetavaga ning tema kasutamine politsei ametiautojuhina ning hiljem trepikojas koos

alkoholi tarvitamine ning kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolu, et K.N oli sellel ajal riietatud politseikombinesooni, näitab, et M.G käitumine ametiisikuna tekitas kahju

riigi valitsemisvõimu tegevuse usaldusväärsusele ja normaalsele toimimisele. M.G kahjustas oluliselt oma sellise tegevusega Eesti Politsei mainet.

8

Arvestades eeltoodut leiab apellant, et M.G on toime pannud temale süüks arvatud kuriteo ja palub selles ta ka süüdi mõista.

O.S.

Kohus leidis, et O.S tuleb talle esitatud süüdistuses mõista õigeks, kuna talle süüks

pandud kuritegude tunnused ei ole tema tegevuses tõendatud. Samas jõudis kohus järeldusele, et kohtul ei ole alust kahelda K.N ütlustes, et käerauad andis talle O.S , kuid O.F teadis seda ja ta vajas käeraudu O.F-i korralduste täitmiseks;

et O.S ei saanud teada, milleks K.N käeraudu vajas, millised olid tema ülesanded ja kokkulepped kriminaalpolitsei ametnikega. Seega on tõendamata O.S tahtlus nii oma ametiseisundit ära kasutada kui ka K.N tegevusele s.o. kannatanutelt tunnistuste nõudmisele kaasa aidata. Kohus leidis, et niisuguse olukorra eest peab vastutama

O.F, kes oli kõrgem politseiametnik ja et asja lahendamisel ei oma tähtsust, et O.S ei olnud politseiprefektuuri struktuuri ja põhimääruse järgi O.F-i alluv.

Apellant nõustub kohtu järeldusega, et käerauad andis K.N-ile O.S, kuid ei nõustu kohtu järeldustega selles osas, et käeraudade andmise eest vastutab ainult O.F.

Kohtu väide, et O.S tegevuses puudus tahtlus, sest ta täitis O.F-i käsku, ei ole

kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Kohulikul uurimisel ei olnud ühtegi tõendit

selle kohta, et O.F oleks käskinud O.S anda käeraudu K.N-ile. Küll aga on K.N ütlused, et käeraudu ta kasutas kinnipeetavate suhtes ainult O.F-i

käsul, kuid tõendamist ei ole leidnud käsuliin O.F-i ja O.S vahel. Apellant

leiab, et O.S

kui politseiametnik ei tohtinud anda kinnipeetavale

politseierivahendeid- käeraudu. Ka ei allunud O.S O.F-ile vaid T.V-le . Juhul, kui oleks toimunud nn käsuliin , siis ka sellisel juhul ei oleks tohtinud O.S anda kinnipeetavale käeraudu. Ametnik tohib täita vaid ülemuse seaduslikke käske.

Apellant pöörab tähelepanu K.N ütlustele selles, et kambris kasutas ta regulaarselt käeraudu. Üks paar oli tal saadud T.V-lt, teise paari sai ta vastavalt vajadusele G.Zemjanoilt,

kes andis talle käerauad O.F-i korraldusel. Prokurör leiab, et O.S süü on tõendatud kannatanu Ivo Vonderi ütlustega ja isiku fotode järgi äratundmisega, kus I. Vonder O.S ära tundis, Ivo Vonder kinnitas oma ütlusi vastastamisel O.S;

Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatu väljavõttega, millest nähtub, et I.

Vonder viibis arestimajakambris nr 16 ajavahemikul 06.06.1999.a. kuni 09.06.1999.a.;

erivahendite väljastamise kaartidest nähtub, et O.S-ile olid välja antud erivahendid, Pärnu Politseiprefektuuriarestimajapolitseinooreminspektori ametijuhendiga (03.

02.1998.a. KK nr 50), millega O.S tutvus 02.11.1998.a., teiste kannatanute ütlustega.

Apellant on seisukohal, et eelpooltoodud tõendite alusel on leidnud tuvastamist G. Zemlajnoi poolt KrK § 161 järgi kuriteo toimepanemine. Samuti leiab, et kvalifikatsioon on õige.

Kuna O.S on politseiametnik, siis leiab prokurör, et G. Zemlajnoid tuleb käsitleda kui ametiisikut, kelle pädevuse ja volituste suhtes õiguslikku vaidlust ei saa tekkida, ta pani temale süüks arvatud kuriteod toime oma õiguspädevuse piires /RK 3-1-1-99-98/.

KrK § 161 koosseis sisaldab kahte tunnust: ametiseisundi tahtlikku ärakasutamist ja olulise kahju tekitamist riigi või isiku huvidele. G. Zemlajnoi ülesanne oli jälgida, et arestimajas ei

9 ole keelatud esemeid ning loomulikult ei ole kambrites erivahendeid. Kui talle saab teatavaks

erivahendite olemasolu kambris, tuleb kohaldada meetmed, lõpetamaks olukord. G.

Zemlajnoile olid väljastatud käerauad, ning on tõendamist leidnud, et ta andis neid K.N-ile

kambrisse 16. Seda sai ta teha ainult oma ametialaste ülesannete täitmise kuritarvitamise teel.

Ametialaste kuritegude puhul kahjustatakse täitevvõimu tegevust selle esindaja enda tegevusega. Ka võib kahju olla tekitatud mitte ainult riigi vaid ka eraisiku seadusega kaitstud huvidele. G. Zemlajnoi kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit ning tekitas sellega olulise

kahju arestimaja kambris nr 16 kinnipeetavate ja vahialuste isikute seadustega kaitstud huvidele

Mis puudutab võimuliialduse süüdistust, siis kohus leidis, et K.N tegutses I.Vonderi kohtlemisel O.S-ist sõltumatult.

Apellant leiab, et kohtu selline järeldus ei vasta kohtus tuvastatule ja on motiveerimata. Apellant on seisukohal, et usaldusväärseteks tuleb lugeda kannatanu Ivo Vonderi ütlused, et ta paigutati Pärnu Politseiprefektuuriarestimajakambrisse nr 16 peale põgeniskatset. Kui ta ütles

K.N-ile, et kirjutab kaebuse prokuratuuri, lõi K.N teda veel rindu ja näkku. Selle peale osutas ta K.N-ile vastupanu ning nende vahel tekkis kähmlus, mille tagajärjel lükkas K.N ta põrandale maha. K.N kavatses teda lüüa, mille peale hakkas ta karjuma. Siis tuli arestimajakorrapidaja, kelle nimeks oli Gennadi ja andis K.N-ile käerauad ja käskis

K.N ta käeraudadega nari külge aheldada. Käerauad andis ta läbi luugi. K.N kinnitaski ta ööseks käeraudadega nari külge ja ajas nari alla. Käeraudades oli ta hommikuni. Ka fotode järgi tundis Ivo Vonder ära O.S, kes andis K.N-ile käerauad.

Ivo Vonder kinnitas oma ütlusi vastastamisel O.S-iga. Samuti jäi I. Vonder oma ütluste juurde ka kohtuistungil, kinnitas ja täiendas neid.

Prokurör leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, kuna antud kuritegude puhul on

tegemist spetsiifilise kohaga- nimelt arestikambriga, kus tunnistajaks saab olla üksnes kaaskinnipeetav, siis on põhilisteks süüstavateks ütlusteks kinnipeetavate endi ütlused. Antud juhul on kannatanu menetlust läbivalt andnud ühesuguseid ütlusi, mistõttu tuleb need lugeda usaldusväärseteks ja tõenditeks, millele saab süüditunnistamise rajada.

Apellant leiab, et kohtulikul uurimisel on O.S-ile süüks arvatud võimuliialdus usaldusväärselt tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

Võimuliialduse puhul on tegemist ametiseisundi kuritarvitamise erijuhtumiga, kus

ametiseisundi tahtlik ärakasutamine leiab aset arestimajaülesannete täitmise ajal, erinevalt ametiseisundi ärakasutamisest, mis räägib seisundi ärakasutamisest. Millal vastav ametiisik on

oma ametiülesannete täitmisel, sõltub ametikoha ja teenistuse iseloomust- politseinik peab täitma oma teenistuskohuseid ka väljaspool oma ametlikku tööaega.

Kohtulikul uurimisel on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et O.S oli tööl arestimajas oma ametiülesannete täitmisel ajal, mil ta kasutas Ivo Vonderi suhtes vägivalda.

Seega pani teo toime ametiülesannete täitmisel. O.S tegutses tahtlikult, sest tema tahtlus oli suunatud Ivo Vonderi aheldamisele nari külge K.N poolt. Võimuliialduse toimepanemiseks kasutas ta ära K.N.

10

Apellant leiab, et O.S süüks arvatavad teod KrK § 161-1 järgi õigesti kvalifitseeritud ja palub ta selle paragrahvi järgi süüdi tunnistada.

Samuti leiab apellant, et O.S-ile esitatud kolmas süüdistus, omavolile kaasaaitamine,

on usaldusväärselt tõendamist leidnud. Apellant on seisukohal, O.S

õigeksmõistmine selles süüdistuses on ebaõige ja ei põhine kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditele ning on motiveerimata.

Apellant leiab,et O.S ütlused on ebausaldusväärsed ja ennastõigustavad ning on ümber lükatud ja tema süü on usaldusväärselt tõendatud:

K.N ütlustega selles, et kambris kasutas ta regulaarselt käeraudu. Üks paar oli tal

saadud T.V- need olid vanad eestiaegsed käerauad ja täiesti korras. Teise paari sai ta vastavalt vajadusele O.S-ilt, kes andis talle käerauad O.F-i korraldusel.

Kannatanu Alar Ninni kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et korrapidaja Gennadi pidi nägema, kui ta oli käeraudadega nari küljes, ta tuli kambrisse, K.N magas, midagi Gennadi ütles, et võtab suitsu. Ma ei öelnud, et ta mind lahti teeks. Gennadi oli politseitöötaja ja ta nägi mind, aga midagi ette ei võtnud, oli päri sellega, mis K.N tegi. Mis minu ütlemisest kasu oleks olnud.

Vastavalt Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatule viibis Alar Ninn kambris nr 16 ajavahemikul 17.08.1999.a. kuni 18.08.1999.a.

Lisaks eelnevale tuleb arvestada kannatanu Kalle Pärnoja eeluurimisel antud ja kohtus

avaldatud ütlustega. Fotode järgi tundis Kalle Pärnoja ära O.S , kes käis K.N juures ja pidi nägema teda käeraudades

Vastavalt Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatule viibis Kalle Pärnoja kambris nr 16 ajavahemikul 12.10.1999.a. kuni 13.10.1999.a

Veel viitab prokurör kannatanute Eget Uibo, Rondo Ratuti, Sigmar Reimanni, Ivo Vonderi,

Lauri Kütti, Indrek Männiku, Rivo Tammebaumi, Innar Pilme, Raivo Taatsi, Aare Männilaane, Kalle Jungi, Alar Ninni, Veikko Rosenbergi, Marko Terase, Aimur Kukke, Lauri

Tohveri, Aleksandr Kazanini, Rait Tiismaa, Rain Ralliste, Vadim Martsi, Kalmer Tali, Margus Kulleri, Kalle Pärnoja, Artur Kallase, Marger Tammeti, Erki Iire, Ragnar Tilka, Ardo Kohvi, Vladimir Kamalitdinovi, Jaan Leppa usaldusväärsete ütlustega selles, et neilt nõuti K.N

poolt puhtsüdamlikke ülestunnistusi. Kui nad ei nõustunud, siis kasutas K.N

nende suhtes füüsilist vägivalda, samuti kasutas enamuse kannatanute suhtes

käeraudu, ähvardas või lõi kumminuiaga, võttis ära esemeid ja sundis kirjutama avaldusi omandiõiguse saamiseks esemete/rahade saamiseks.

Erivahendite väljastamise kaartidest nähtub, et O.S olid erivahendid.

Pärnu Politseiprefektuuriarestimajapolitseinooreminspektori ametijuhend (03.02.1998.a. KK nr 50), millest O.S lähtuma pidi, oli talle teada 02.11.1998.a

Seega, arvestades eeltoodut leiab apellant, et kohtulikul uurimisel on omavolile kaasaaitamine kohtulikul uurimisel usaldusväärselt tõendamist leidnud.

11

Tõelise õiguse all mõeldakse süüdlasele seaduse või muu normatiivakti alusel kuuluvat õigust. On tõendatud, et kambris oli K.N eri aegadel mitu paari käeraudu. Ühed käerauad

andis talle perioodiliselt O.S . Seega omavoli pani K.N toime kasutades käeraudu, mida sai perioodiliselt O.S käest.

Kvalifitseerivaks tunnuseks on tegeliku õiguse teostamine ebaseaduslikus korras. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et K.N, kui politsei agendil, oli õigus saada teavet

kambrikaaslaste käest ilma vägivallata ja töötama pidi varjatult, so pidi teostama jälitustegevust seaduslikult ja tagama salajasuse.

Kambrisse nr 16 paigutati kinnipeetavad ja vahialused, keda O.F pidas vajalikuks läbi

töödelda. K.N , täites kambrisisese agendi ülesandeid ja omades sellega

kaasnevat õigust saada kinnipeetavatelt ja vahialustelt informatsiooni toime pandud

kuritegudest ja kuritegelikest sidemetest, teostas antud õigust ebaseaduslikus korras,

tarvitades läbitöödeldatavate suhtes füüsilist vägivalda. Käearauad sai ta perioodiliselt ja vastavalt vajadusele O.S-ilt, kes teadis, et K.N on kambrisisene agent ning

teadis, et K.N vajab käeraudu ülestunnistuste saamiseks kinnipeetavatelt. Samas

teadis ta, et ülestunnistusi ei tohi nõuda vägivalda tarvitades ning käeraudu kasutades.

Vaatamata sellele andis ta K.N-ile käerauad, teades, et K.N kasutab neid kinnipeetavate aheldamiseks. Seega oli tema tahtlus suunatud omavolile kaasaaitamisele.

Arvestades eeltoodut on apellant seisukohal, et O.S pani toime omavolile

kaasaaitamise, mis seisnes K.N-ile omavoli toimepanemiseks riistade (käeraudade) andmises

Mairold Lehismets.

Mairold Lehismetsa õigeksmõistmist vaidlustab apellant osaliselt, so ainult Ronda Ratuti

osas. V. Rosenbergi osas nõustub apellant kohtu järeldustega ja selles osas kohtuotsust ei vaidlusta.

Kohus leidis, et Mairold Lehismets tuleb talle esitatud süüdistuses mõista õigeks, kuna

süüks pandud teo toimepanemine tema poolt s.o. kuriteo koosseisu tunnused tema tegevuses ei ole tõendatud. Kohus põhjendab oma seisukohta sellega, et M.Lehismets ei pidanud oma

ametikoha tõttu teadma, mis alustel viibis K.N arestimajas ja millised olid tema ülesanded.

Apellant ei nõustu kohtu järeldustega ja on seisukohal, et süüdistus selles, et Lehismets nägi

nari külge aheldatud Ratutit, on on usaldusväärselt tõendatud kannatanu Rondo Ratuti ütlustega selle kohta, et 1999.a. paigutati ta Pärnu Politseiprefektuuriarestimajakambrisse nr 16 kahel korral - mais. Mõlemad korrad istus temaga kambris K.N. Mais oli ta kambris 5 päeva. K.N kinnitas ta käeraudadega nari külge ning ta oli aheldatud kõik kambris viibimise päevad. Ühel hommikul käisid kambrit kontrollimas Ivannikov koos

Veiko nimelise politseiametnikuga, kes oli temale tuttav varasemast ajast. Sel ajal oli ta

kinnitatud käeraudadega nari külge. Üks politseinikest käskis K.N ta vabastada, mida

K.N ka tegi, kuid käerauad jäid tal ühe käe külge rippuma. Kambrit läbi ei otsitud,

lihtsalt vaadati üle. Veiko nimelise tundis ta fotode järgi ära ja tundis ära ka kohtuistungil ning jääb kindlalt selle juurde, et politseinik, kes teda aheldatuna nägi, oli Mairold Lehismets. Ratut lihtsalt teadis valesti, et selle politseiniku nime olevat Veiko.

12

Fotode järgi tundis Ronda Ratut ära Mairold Lehismetsa, kes koos Ivannikoviga teostas kambri kontrollimist

Kohtualuse K.N ütlustega selles, et Lehismets ja Ivannikov käisid kambri läbivaatust tegemas ja nägid Ratuti käeraudades, kuid midagi talle selle kohta ei öelnud.

Vastavalt Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatule viibis Rondo Ratut Pärnu Politseiprefektuuriarestimajakambris nr 16 ajavahemikel 26.05.1999.a. kuni 31.05.1999.a. ja 23.07.1999.a. kuni 24.07.1999.a.

Veel on M. Lehismetsa süü tõendatud teiste kannatanute Leppa usaldusväärsete ütlustega selles, et neilt nõuti K.N poolt puhtsüdamlikke ülestunnistusi. Kui nad ei nõustunud,

siis kasutas K.N nende suhtes füüsilist vägivalda, samuti kasutas enamuse kannatanute suhtes käeraudu ning ähvardas või lõi kumminuiaga ning võttis ära esemeid ja sundis kirjutama avaldusi omandiõiguse saamiseks esemete/rahade saamiseks.

Pärnu Politseiprefektuuriarestimajapolitseinooreminspektori (konvois) ametijuhendiga (30.04.1999.a. KK 171) tutvus Mairold Lehismets 31.05.1999.a.

Apellant on seisukohal, et süüdistuse aluseks saavad olla eelpool nimetatud tõendid ja just

peamise tõendina kannatanu Ronda Ratuti ütlusted. Ratut on kohtueelsel uurimisel kui ka kohtulikul uurimisel andnud üheseid ütlusi selle kohta, et Lehismets teda nägi.Seda kinnitab ka K.N. Kvalifikatsioon on õige.

Subjektiks saab olla üksnes ametiisik, kelleks M. Lehismets kui politseiametnik, oli. Ta pani temale süüks arvatud kuriteod toime oma õiguspädevuse piires /RK 3-1-1-99-98/

KrK § 161 koosseis sisaldab kahte tunnust: ametiseisundi tahtlikku ärakasutamist ja olulise kahju tekitamist riigi või isiku huvidele.

M. Lehismets pidi oma töös juhinduma Politseiseadusest, selle alusel vastu võetud

seadusandlikest aktidest, arestimaja sisekorra eeskirjadest ja ametijuhendist. Seega pidi ta jälgima, et arestimajas ei ole keelatud esemeid ega kambrites erivahendeid. M. Lehismetsal

tulunuks võtta meetmed vägivalla lõpetamiseks ja erivahendite (keelatud esemete) äravõtmiseks. Lehismets, teostades kambri 16 läbivaatust, nägi, et K.N on käerauad ja ta nägi nendega aheldatuna Ratutit. Seega, arvestades kogutud tõendeid, pani Lehismets toime ametialase kuritarvitamise.

Ametialaste kuritegude puhul kahjustatakse täitevvõimu tegevust selle esindaja endi tegevusega. Ka võib kahju olla tekitatud mitte ainult riigi vaid ka eraisiku seadusega kaitstud huvidele.

Kambrisse 16 paigutatud isikutel on õigus inimväärikale kohtlemisele, õigus vabadusele kambri piires ja õigus kehalisele puutumatusele. Antud kriminaalasjas on tõendamist leidnud,

et K16 alandati kinnipeetavaid, võeti/piirati nende vabadust kambri piires liikumiseks ning kasutati nende kallal vägivalda. K.N sai kambris 16 kinnipeetavate suhtes vägivalda

tarvitada ja käeraudu kasutada, sest O.S andis talle need vahendid perioodiliselt kambrisse.

13 Arvestades eeltoodut Lehismets kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit ning tekitas sellega olulise kahju arestimajakambris nr 16 kinnipeetavate ja vahialuste isikute seadustega kaitstud huvidele

Seega on apellant seisukohal, et Lehismetsale süüks arvatavad teod KrK § 161 järgi on õigesti kvalifitseeritud ja palub ta selle paragrahvi järgi süüdi tunnistada.

Kokkuvõtteks leiab apellant, et Rapla Maakohtu 27.10.2004.a. otsus kuulub osaliselt

tühistamisele T.V , M.G , O.S ja Mairold Lehismetsa

õigeksmõistmise osas ning nad tuleb uue otsusega süüdi mõista ja karistada vastavalt süü

suurusele. Kohus on kohaldatud valesti materiaalõigust ning rikutud on oluliselt

kriminaalmenetlusõigust: kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Prokuröri apellatsioonile esitas kirjalikud vastuväited Mairold Lehismets.

2. O.F taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist. Apellatsiooni motiivid on järgmised.

Maakohtu otsus ei sisalda mitte ühtegi konkreetset tema ametikohustustest tulenevat nõuet,

mida ta oleks rikkunud ja milline oleks antud juhul KrK § 161 kui blanketse õigusnormi

sisuks. Otsusest ju nähtub, et kohus ei lugenud tõendatuks K.N-ile soodustuste

tegemist, K.N-ilt kaastöötoimiku raames vägivaldsel teel saadud jälitusteabe kasutamist, konvoeerimisnõuete rikkumise luges kohus formaalseks ning ametiauto juhtimise üleandmist käsitles distsiplinaarsüüteona.

Nõustudes maakohtu otsusega osas, millega teda õigeks mõisteti, leiab samas apellant, et

maakohus ei andnud hinnangut talle inkrimineeritud õigusnormide rikkumisele. Sellega on

aga rikutud tema kaisteõigust. Kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtu järeldused ei vasta tuvastatule.

Süüdistuses tugineti - Politseiameti 01.03.1999.a. käskkirjale nr 290, millest tuleneb tema teenistussuhe; - Jälitustegevuse seadusele, mille § 14 lg 2 sätestab jälitustegevuse salastatuse. Selle nõude

rikkumist talle inkrimineeritud ei ole. Seda sätet nimetatakse K.N arestikambrisse paigutamise alusena. Maakohus väljus siinjuures süüdistusest, kui mainis et salastatuse nõue on täitmata – K.N ei varjanud, et töötab kriminaalpolitsei heaks. Kohus leidis, et K.N ei kogunud informatsiooni JälitTS § 7 p 3 mõttes, vaid sisuliselt sundis kannatanuid

ütluste andmisele. Samas leidis kohus põhjendatult, et K.N poolt kannatanutelt

saadud ülestunnistusi ei saa lugeda jälitusteabeks. Maakohtu otsus salastatuse nõude

rikkumisele ei tugine. Apellant rõhutab, et ta polnud teadlik K.N helistamisest

jälitustoimkonnale informatsiooni täpsustamiseks kannatanute juuresolekul. K.N ise paljastas, et ta on agent – avaldas vastava artikli ajalehes Postimees (14.05.2001).

- Jälitustegevuse juhendile, kinnitatud Politseiameti 07.03.1997.a. käskkirjaga nr 9. Juhendi p 1 reguleeris tema töökorraldust, p 4 teenistuse salajasust, p 62 salajase kaastöötaja, karistust

14 kandva isiku kambris viibimise aega ja p 63 salajase kaastöötaja dokumentide vormistamise korda, kaastöötoimiku vormistamise korda.

Kõikide eelnäidatud sätete sisulise rikkumise osas ei olnud talle esitatud motiveeritud süüdistust, ka maakohtu motiivide kohaselt pole neid rikkumisi talle süüks arvatud.

Politseiameti ja Pärnu Politseiprefektuuri poolt oli täielikult reglementerimata töö

vabaduskaotuslikku karistust kandva agendiga. Tema ei kanna seaduse kohaselt vastutust ametikohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisec eest kui teda pole selle eest

vastutavaks määratud. Ametijuhenditest ja käskkirjadest ei tulenenud, millised olid

arestimaja, kriminaaljälituse ja korrakaitseteenistuse töötajate teenistuskohustused.

Jälitustegevuse üldise olukorra ja salajase koostöö tulemuste eest oli vastutav prefekt Jaan

Rubin (Juhendi p 8). Prefekti käskirjaga ei olnud teda jälitustegevuse eest vastutavaks määratud. Juhendi p 17 näidatud prefekti kohustused olid J. Rubini poolt täitmata.

Ei süüdistuses ega otsuses pole viidatud tema ametijuhendi punkti rikkumisele. Tema ametijuhendis ei sisaldu sellist sätet, mida ta oleks rikkunud. Maakohus ei arvestanud sellega,

et leidis tõendamist käsuliin politseisüsteemist. Agent K.N-iga tegeles tihti ka Keskkriminaalpolitsei ja KAPO, kelle huvides K.N klambris töötas. Politseiameti poolt

on reglementeerimata, kes vastutab arestikambris viibiva karistust kandva agendi tegevuse eest.

Puudulik, ebatäpne, seaduslikult põhistamata süüdistus rikub tema kaitseõigust. Eeluurimisel esines ka muid olulisi kaitseõiguste rikkumisi, millega maakohus ei arvestanud. Süüdistavana

vastutusele võtmise määrusel on prokuröri allkiri, kuid uurija poolt on kuupäev teist värvi

pastapliiatsiga juurde kirjutatud. 2002.a. septembris kahtlustatavana ülekuulamisel ei võimaldatud talle kaitsjat, teine analoogne ülekuulamine toimus metsas.

Usaldusväärsete tõenditega ei ole tõendatud tema süü K.N-ile korralduste andmises

kannatanute suhtes käeraudu ja kumminuia ning muud vägivalda kasutada, kannatanutelt ütlusi välja peksta. Vädetavate peksmiste kohta talle kirjalikku infot ei laekunud. Igal nädalal käis prokurör S. Hunt Arestiamaja tööd kontrollimas ja vestles kinnipeetutega. Pretensioone ei

olnud. S. Hundi ülekuulamise taotlus jäeti rahuldamata. Aestimaja ei allu

kriminaalosakonnale vaid korrakaitseosakonnale. Tema väidetavad ebaseaduslikud

korraldused ei saanud olla Arestiamaja töötajatele kohustuslikud. Arestiamaja töö eest

vastutas Arestimaja ülem. Kui 16. kambris vägivalda tarvitati, siis vastutab selle eest Arestiamaja ülem ja K.N.

Kannatanute ja tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohus ei arvestanud, et kannatanud olid üle kuulatud tendentslikult. Neile oli uurija ette öelnud nime K.N. Analoogselt kannatanute ütlustele tuleks hinnata ka tunnistajate, endiste kinnipeetavate ütlusi.

Kannatanud ei väitnud, et tema on K.N-ile korraldusi andnud. Kannatanud olid kinnipeetavad Rummu ja Vasalemma vanglatest. Vastavalt vanglale oli ülekuulamistel vastav versioon. Murru Vanglast pärines nn kumminuia versioon. Kannatanute avaldustel puuduvad

kuupäevad, uurija allkirjad. Paljud ajasid segi, kuhu neid peksti. Kannatanute poolt esitati

hulgaliselt valekaebusi. VI köide sisaldab 16 menetluse lõpetamise määrust. Puudusid kohesed kirjalikud ettekanded kannatanutelt. Kunagi varem ei ole olnud signaale, et ta oleks kinnipeetavate suhtes vägivalda tarvitanud või palunud seda teha teistel. Kui kannatanuid J.

Leppa, R. Tilka, A. Kohvi ja A. Kallast oli arestimajas pekstud, organiseeris ta kohe K.N tagasikutsumise vanglasse.

15

K.N ütlused on ennastõigustavad ja teda alusetult süüstavad. Täiesti alusetu on, et K.N

puudus isiklik huvi. Maakohus ei arvestanud, et K.N andis allkirja selle

kohta, et talle on selgitatud vägivalla keelatust. Iga agendi puhul selline allkiri võetakse. Asjaolu, et K.N isiklik toimik oli kadunud, ei anna alust väita vastupidist.

Kohtualuse A. Ivannikovi ütlustes esinevad tõsised vastuolud. Ütlused on antud kõhklevalt ja umbmääraselt.

Tema ei saa vastutada K.N vägivalla tulemusena vahialuste seadusega kaitstud huvide kahjustamise eest ajal, mil ta viibis puhkusel. Tema puhkuse ajal viibisid kambris 16

kannatanud (kinnipeetavad) I. Vonder, L. Kütt, I. Männik, R. Tammelaan, A. Kukk, L. Tohver, A. Kazanin, R. Tiisma. Puhkuse ajaks andis ta agendi K.N üle teistele, kas

Keskkriminaalpolitseile või KAPO-le. K.N valetab, kui ütleb, et ta olevat R. Tammelaant käskinud karmilt kohelda, ta oli siis puhkusel.

Apellant leiab, et tema tegevuses puudub kuriteokoosseis. Pole tõendatud, et tema

kuritegeliku käitumise tagajärjel sai võimalikuks enam kui 30 isiku suhtes politsei erivahendite ja füüsilise vägivalla kasutamine, nagu ekslikult arvas maakohus. Ta on töötanud politseis üle 26 aasta ega pole kunagi oma ametiseisundit kuritervitanud. Ta ei olnud teadlik,

et K.N kasutas vägivalda, tegeles väljapressimistega. Tema eesmärgiks oli kuritegeude kiire avastamine, avastatud kuritegude arvust tema töötasu ei sõltunud. Puudub omakasu või muu isiklik ajend, kui kuriteo subjektiivne külg. Vääralt mõistetud teenistusliu vajaduse kaalutlusi ei saa lugeda isiklikuks ajendiks.

3. K.N kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohus on jätnud kontrollimata mitmed olulised tõendid ja kaitsja väited, seetõttu oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik, kohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Apellatsiooni motiivid on alljärgnevad:

2.1.1 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kohus on otsuse märkinud, et K.N võttis kohtumenetluse käigus omaks süüdistuse KrK § 188 järgi. See on ebatäpne. Süüdistatav tunnistas üksnes O.F-i korraldusel osade kannatanute suhtes käeraudade kasutamist. K.N puudus tahtlus, ta täitis O.F-i

ja M.G korraldusi, olles veendunud, et käeraudade kasutamine oli seaduslik. K.N oli kaasatud salajasele koostööle jälitustegevuse seaduse § 14 tähenduses ning pidi andmete kogumisel täitma ja järgima talle politseikomissari poolt antud juhiseid – seega täitis ta oma kohustusi, mitte ei realiseerinud subjektiivseid õigusi. Kohus luges K.N teo

KrK § 188 järgi nn oletatava õiguse ebaseaduslikus korras teostamiseks. See aga eeldab

tegelikult objektiivselt eksisteerivat (võimalikku) õigust. Kohus samas sellise õiguse

olemasolu ei tuvastanud. K.N KrJK § 188 alusel süüditunnistamine on seega arusaamatu ja materiaalõigusega vastuolus. Kohtu seisukoht, et K.N ei tegutsenud jälitustegevuse seaduse raames, pole õige. Ta tegutses selle seaduse raames igal juhul, kuid temale korraldusi andnud O.F võis rikkuda jälitusteghevuser piire. JTS § 5 lg 2 kohaselt on jälitustegevuse meetodid, taktika ning

üksnes jälitustegevuses kasutatavate või selleks kohandatud tehniliste vahendite kohta käiv

teave ametkondlik. Meetodid ja taktika määrab seega jälitusametkond. K.N sai korraldused O.F-ilt. Kohus tuvastas, et K.N-ile anti kumminui ja käerauad, mida

16 ei konfiskeeritud, sellest oli jälitusasutus teadlik. K.N suhtles pidevalt käsuandjatega, kes olid kõrged riigivõimu esindajad. Selge, et süüdistataval puudus igasugune kahtlus oma tegevuse seaduslikkuses. Seega ei ole tõendatud K.N poolt oma tegeliku või oletatava

õiguse teostamine teadvalt ebaseaduslikus vormis ega ka see, et ta oleks teostanud informatsiooni kogumist ebaseaduslikus korras.

2.1.2 K.N käitumises puudub ka omavoli subjektiivne koosseis.

Kohus leidis, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. See on väär, sest ta ei teadnud O.F-i korraldusi täites, et paneb toime kuriteo. Tema tahtlus oli suunatud politseikomissari

korralduste täitmisele ja jälitustegevuse läbiviimisele, mitte omavoli teostamisele. Vastutus

erivahendite ja võimalike ebaseaduslike korralduste andmise eest langeb korralduse andnud

isikutele. JTS § 6 lg 3 kohaselt vastutab jälitusametkonna juht jälitustegevuse korraldamise ning selle tegevuse seaduslikkuse eest. Seega ei saanudki kohus tuvastada K.N otsest tahtlust.

Kaitsja leiab, et nii kriminaalkoodeks kui ka karistuseadustik välistavad antud olukorras süüdistatava vastutuse ( KrK koosseisu tasandil, KarS ka süü tasandil), mistõttu K.N vastutusele võtmine KrK § 188 järgi on välistatud.

2.1.3 Vastavalt kriminaalõiguse teooriale võib ametkonna teadlik mittesekkumine isiku

tegevusse olla õigustavaks asjaoluks, mis välistab teo õigusvastasuse. Käesoleval juhul

määras ametkond ise kaastöötaja poolt rakendatavad meetodid ja vahendid. O.S

ütlustest nähtub, et T.V ja A. Ivannikov ütlesid, et K.N ei puudutataks. A.

Ivannikov teatas käeraudade ja kumminuia olemasolust O.F-ile ja T.V-le ning sai

siis O.F-ilt teada, et K.N on agent, andes mõista, et temasse tuleb suhtuda

leebemalt. A. Sild tunnistas, et neile oli kõrgemalt poolt antud mõista mitte sekkuda K.N asjadesse. Kambrisse 16 pandi kinnipeetu vaid O.F-i korraldusel. Kohus on märkinud, et K.N ütlustes ei ole alust kahelda. Tuvastati, et käerauad ja kumminuia andis talle O.S O.F-i teadmisel. Käeraudu andsid talle ka teised politseinikud – Keersalu, Pulk, Jakobson, O.F, Talts, Sild. Kohtu käsutuses on õiend, mille kohaselt olid K.N mobiiltelefoni mälus paljude politseitöötajate telefoninumbrid. Ka märkis kohus, et ei kahtle, et politseinikud, kes kambrit kontrollisid, pidid nägema käeraudu või kannatanuid käeraudadesse panduna. Eelnevast tulenevalt puudub K.N tegudes õigusvastasus.

2.1.4 K.N puudub süü. Isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Tuvastatud on, et süüdistatav ei soovinud õiguskorda kahjustada. Tehes koostööd politseiga ja täites kõrge riigivõimu esindaja korraldusi ei olnud süüdistataval objektiivselt põhjust kahelda

oma teo õiguspärasuses. Muuhulgas tuleb arvestada asjaoluga, et isiku tegevus- ja kommunikatsioonivabadus oli piiratud (Riigikohus on leidnud, et vanglas viibimine õigustab normi mittetundmist).

K.N ei pidanud teo toimepanemise ajal isegi võimalikuks, et tema tegevus võib olla seadusega keelatud. Tegemist oli talle jälitustegevuse raames antud ülesandega, mille täitmine toimus range kontrolli all.

2.1.5 K.N oli O.F-i vahend kannatanutelt informatsiooni saamiseks.

Maakohus luges alluvussuhte olemasolu tõendatuks, kuid jättis arvestamata, et kui isik tegutseb teise isiku korraldusel ja huvides ning paneb korraldust täites toime õigusvastase teo,

siis on see alluvussuhte tuvastatuse korral käsitletav kuriteo vahendliku täideviimisena. K.N puudus igasugune isiklik huvi informatsiooni saamiseks. Vahendlikku täideviimist

17

iseloomustabki see, et üks isik juhib sündmusi ja kasutab teist isikut. K.N sai olla

pelgalt tegude vahendaja. Täideviimist tuleb sisustada teovalitsemisena – objektiivsete ja

subjektiivsete tunnuste kogumina, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib.

Kohtupraktika kohaselt ei pane vahendliku täideviimise puhul kuritegu õiguslikus mõttes toime vahend, vaid vahendlik täideviija ehk antud juhul O.F. Tegu tuleb omistada O.F-ile

, teda tuleb lugeda toimepanijaks ja tema ka vastutab. Teo vahendaja teo toimepanemise eest ei vastuta, liiati veel siis, kui ta tegutses keelueksimuses ja see eksimus oli vältimatu.

2.2 K.N süüdimõistmine KrK § 140 lg 2 p 1 järgi ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega ning kohus on vastavat normi ebaõigesti kohaldanud. K.N süüdistati R. Ratuti, S. Reimanni, A. Männilaane, A. Ninni, V. Rosenbergi, L. Tohvri ja R. Ralliste vara avalikus varguses. Need süüdistused on alusetud, sest väidetavad

teod ei ole tõendatud. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistustes nimetatud vara üldse olemas oli. Kohus ei arvestanud, et arestikambrisse ei saanud üldse siseneda väärtesemete ja rahaga.

Puudub omastamise fakt. Kohus mainib, et kannatanute avalduste alusel läks K.N-ile üle valdus nende rahale või esemetele, mitte omandiõigus. Millegagi ei ole tõendatud, et K.N

oleks saanud endale tsiviilhagides loetletud asjade/raha valduse. Kõik asjad olid arestimaja vastutaval hoiul. Samuti ei ole süüdistusel esitada ühtegi kannatanu vastavasisulist avaldust.

Millegagi ei ole tõendatud kannatanute väited väidetava vargusega kaasnenud vägivalla osas. Asja materjalides ega kohtuotsuses ei ole kirjeldatud vägivalla seost vargusega.

Avalik vargus eeldab, et isikul on soov teostada faktilist võimu asja üle. Antud juhul ei ole tõendatud teod, rääkimata K.N soovist teostada faktilist võimu väidetavalt varastatud asjade üle.

2.3 K.N KrK § 142 lg 2 p 1 ja 4 järgi süüdi mõistes on kohus vastavat normi ebaõigesti kohaldanud.

K.N-ile omistatud tegude kirjeldus ei vasta antud süüteo objektiivsele koosseisule.

Puuduvad tõendid, et K.N oleks saanud väljapressimisega mingit varalist kasu.

Kohtuotsuse kohaselt lasi K.N kirjutada kannatanutel avaldusi, mille tulemusel läks väidetavalt temale kinnipeetavatelt arestimajja hoiule võetud või kambris kaasas olnud vara

valdus. See ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Avaldused toidupaki saamiseks, asjade

kättesaamiseks ei ole käsitletavad väljanõudeõiguse loovutamisena (need väidetavad

avaldused ei olnud tehtud K.N nimele). Varalise kasuga on tegu siis, kui isik saab

nõudmise tulemusena endale asja, mis ei kuulu talle või varalise õiguse, millele tal pole

õigust. Seega peavad hüved olema läinud tema käsutusse. Ilma omastamiseta ei ole väljapressimist.

18 Väljapressimine eeldab tahtlust koosseisu asjaolude osas. Ei ole tõendatud ei teod ega ka see, et K.N kasutas vägivalda avalduste kirjutamiseks, samuti ei ole tõendatud avalduste olemasolu ega pole toimunud omandi/valduse üleminekut.

Väljapressimine seisneb kannatanu viimises varalise enesekahjustuseni, kusjuures sellega

peab kaasnema ähvardus piirata vabadust või rakendada vägivalda. Süüdistatav ei ole E.

Uibole, J. Seermaale ja M. Terasele kuulunud mobiiltelefone omastanud ega nende arvelt

kasu saanud. Puuduvad avaldused või volikirjad, puuduvad tõendid vägivallast

väljapressimise eesmärgil. Puuduvad tõendid, et Teras, Kohv ja Tammet poleks tellitud toidupakki kätte saanud või nende saamiseks oleks raha üle antud. Ei ole teada, et K. Pärnoja püksirihm oleks üldse kunagi hoiule võetudki.

Vahetustehing ei ole kriminaalkorras karistatav tegu. K.N on möönnud K. Pärnoja

püksirihma vahetamist tee ja sigarettide vastu, kuid ka selle vara andis süüdistatav M.G-le . Vahetustehingu tegi K.N ka M. Terasega. Arvestada tuleb, et väidetavalt K.N poolt väljapressitud telefon №kia 6110 oli O.F-i kasutuses.

Kui kannatanud hoiuleantud esemeid arestimajast tagasi ei saanud, siis tuleb tuvastada, kes

vastutasid hoiule võetud asjade säilimise eest ja varalisi nõudeid saab esitada vastava ametkonna vastu. Seega pole väljapressimised tõendamist leidnud.

3 Kriminaalmenetluseõiguse rikkumised.

3.1 Kohtuotsuse järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Kohus leidis, et käeraudade kasutajaks ja kannatanute õiguste rikkujaks oli K.N koostöös kriminaalpolitseinikega.

See seisukoht on ebaõige ja vastuolus kogutud tõenditega. Kohus tuvastas, et korralduse käeraudade kasutamiseks andis O.F. Seega on korrektne väita, et kannatanute õiguste

rikkujaks oli jälitusametkond, kes kasutas kaastöötajana K.N ja andis talle

ebaseaduslikke korraldusi. Kohus märkis seda samuti, öeldes, et käeraudade, vägivalla kasutamine ei toimunud K.N algatusel.

Kui mõista K.N korralduse täitmise tõttu süüdi, ei ole õige mõista õigeks arestimaja

korrapidajaid ja teisi politseiametnikke, kes nägid K.N poolt uurimistoimingute

raames käeraudade kasutamist ning avaldasid sellest kõrgemalseisvale politseiametnikule. Kohus tuvastas, et K.N oli O.F-i salajane kaastöötaja alates 1994.a. Samas on

kohus leidnud, et mainitud arestimaja korrapidajate ja politseinike teos välistab kuriteokoosseisu just alluvussuhe ja korralduste täitmine.

3.2 Kohus rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet. Olukorras, kus faktilised asjaolud näitavad üheselt, et süüdistatava tegu ei vasta süüdistuses märgitud teokoosseisule, ei saa K.N kuriteos süüdi mõista.

3.3 Kohus hindas tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt. Kohus hindas kannatanute ütluste usaldusväärsust erinevalt.

S. Reimanni ütlused, nagu oleks K.Neda noaga ähvardanud ei ole usaldusväärsed. Kohus ei lugenud usaldusväärseiks S. Reimanni ja V. Rosenbergi ütlusi, kuid rahuldas nende ütluste alusel tsiviilhagi ja mõistis kahju välja K.N-ilt.

Apellant palub tõendid ümber hinnata ja K.N süüditunnistamisel aluseks võetud kannatanute ja tunnistajate ütlused arvestamata jätta.

19

3.4 Kohus kasutas süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel lubamatult erinevate

kuriteoepisoodide kohta tuvastatut kogumis ega arvestanud konkreetsete teokoosseisude täitmiseks vajalikke objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid.

K.N poolt jälitustegevuse ülesannete täitmisel kaastöötajana O.F-i korralduse

alusel käeraudade kasutamine on kvalifitseeritud alusetult avalikuks varguseks ja

väljapressimiseks. K.N puudus igasugune isiklik huvi kannatanutelt saadava teabe või nende vara suhtes. Ta täitis üksnes O.F-i korraldusi.

4. Kannatanu Jaan Lepp taotleb apellatsioonis K.N süüditunnistamist KrK § 141 järgi

KrK § 140 asemel, leides, et K.N peksis eelnevalt kaaskannatajaid ja alles siis omastas ebaseaduslikul teel nende esemed, seega pani toime röövimise.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör jäi esitatud apellatsiooni juurde ja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, uue otsusega M.G, T.V, M. Lehismetsa ja O.S süüditunnistamist. O.F-i, K.N kaitsja ja kannatanu J. Lepa apellatsioonid palus prokurör rahuldamata jätta.

O.S, M. Lehismets, M.G ja T.V taotlesid maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist.

O.F-i esindaja adv. E. Jundas toetas O.F-i esitatud apellatsiooni ja taotles

maakohtu otsuse tühistamist ning O.F-i õigeksmõistmist rehabiliteerimise eesmärgil, lähtudes KrMS § 199 lg 3 p 2.

K.N ja tema kaitsja toetasid K.N suhtes esitatud apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva otsuse tegemist.

J. Lepp esitas kirjaliku taotluse, et tema apellatsiooni arutataks ilma tema osavõtuta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I K.N kaitsja apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu.

Maakohus on K.N põhjendatult KrK § 188 järgi süüdi tunnistanud – tuvastatud on selle süüteokoosseisu nii objektiivsed kui subjektiivsed tunnused. Põhjendatult on maakohus oma otsuses täpsustanud K.N süüdistust, märkides, et süüdistatav ei teostanud mitte oma tõelist õigust vahialustelt informatsiooni hankides, vaid tegemist oli oletatava õigusega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et tõelise õigusena on võimalik käsitleda üksnes isikule mõne õigustloova üld- või üksikakti alusel kuuluvat tegelikku õigust. Seda aga asjas tuvastatud ei ole ning kohus sellele oma otsuses ka viitab /lk 25/.

Kaitsja arusaam, nagu tuleks K.N süüdistuses kirjeldatud tegevust – vägivalla ja

ähvarduste abil kinnipeetavatelt puhtsüdamlike ülestunnistuste nõudmist - käsitleda O.F-i

ja M.G korralduste täitmisena e. oma kohustuste täitmisena, on

kohtukolleegiumi arvates eksitav ega haaku maakohtu poolt tuvastatud tehioludega.

20

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et K.N näol on tegemist normaalse,

vastutusvõimelise isikuga, kes oma tegude seadusevastasusest väga hästi aru sai. Apellandi väide, nagu oleks K.N-ile kui agendile oma ülesannete täitmiseks andnud süüdistuses kirjeldatud meetodid ja takika jälitusametkond, on meelevaldne. Pole tuvastatud ka, et seda

oleks teinud O.F , kuigi viimane möönis K.N taktikat ja teadis sellest. Maakohus märgib põhjendatult, et K.N vastutust ei välista asjaolu, et ta erinevatelt politseiametnikelt käeraudu sai.

Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, et K.N ei saanud aru oma tegude

keelatusest ning eksimus oli temale vältimatu. K.N , olles varem korduvalt

vabaduskaotuslikku karistust kandnud, oli väga hästi teadlik kinnipeetavate õigustest, vägivalla keelatusest. Seega ei saa tema puhul rääkida eksimusest. Kuivõrd aga eksimust ei ole tuvastatud, ei ole alust edasiseks analüüsiks eksimuse vältimatuse või välditavuse kohta.

Mis puutub apellandi seisukohta, mille kohaselt tuleb K.N süüdistuses kirjeldatud

tegevust käsitleda kuriteo vahendliku täideviimisena, siis kohtukolleegium peab vajalikuks

rõhutada, et kuivõrd sellesisulisi süüdistusi ei ole kriminaalasjas esitatud ning kohtul lasub

seadusest tulenev kohustus arutada kriminaalasja süüdistuse raames, ei ole apellandi poolt esitatud arutlusel alust.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et K.N pani toime avalikud vargused. Apellatsioonis esitatud arusaam, nagu puuduksid nimetatud kuriteo osas tõendid ning kahtlus

selles, kas süüdistuses nimetatud vara üldse olemas oli, ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud. Maakohus on kannatanute ütlusi väga põhjalikult analüüsinud ning pidanud neid

usaldusväärseiks. Muuhulgas on K.N ise avaliku varguse toimepanemist osaliselt

omaks võtnud, kinnitades, et R. Rallistelt võttis püksirihma. K.N on kinnitanud ka seda, et S. Reimannil kõrvarõngas kõrvas oli ja et ta selle WC-st alla viskas. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata siinkohal kannatanute ütlustele, milles alust kahelda ei ole. Nii on A. Ninn kinnitanud, et andis kambrisse minnes ära küll rahakoti ja püksirihma, kuid hõbekett jäi kaela /X kd tl 30/; V. Rosenbergi ütlustest nähtub, et jope pani ta kambris varna, kuid tagasi ei saanud /VIII kd tl 11/; L. Tohver kinnitas, et K.N lihtsalt otsis ta läbi ja leides käekella ning rahakoti, võttis need ära /VIII kd tl 12-13, X kd tl 32/; R. Ralliste sõnul ei otsitud teda enne kambrisse viimist läbi ega võetud ära püksirihma /X kd tl 32-33/ ;

R. Ratuti kinnitusel võttis K.N temalt jalas olnud tossud ning hiljem kuskil pargis nägi neid K.N jalas /VIII kd tl 142/; S. Reimanni ütlustest nähtub, et K.N rebis tal kõrvast kõrvarõnga, mis ei olnud korralikult kinnitatud ja viskas minema /X kd tl 43/.

Asjaolu, et maakohus on mõnede kannatanute ütlused osaliselt, teisi süüdistatavaid

puudutavas osas mitteusaldusväärseks lugenud, ei mõjusta kohtukolleegiumi arvates K.N

süüküsimust, kuivõrd maakohus on arvestanud kannatanute ütlustega osas, mis haakuvad teiste tõendite ja tuvastatud tehioludega.

Apellant, vaidlustades avaliku varguse süüksarvamist oma kaitsealusele, viitab eksitavalt

kohtuotsuses väljendatud seisukohale, mille kohaselt läks kannatanute avalduste alusel K.N-ile üle valdus nende rahale või esemetele, kuivõrd seisukoht ei ole seostatav avaliku varguse süüdistusega vaid väljapressimise süüdistusega.

Mis puutub vägivalla kasutamisse K.N poolt, siis selle on maakohus vaieldamatult

tuvastanud, tema poolt kasutatud vägivald olukorras, kus lahkuda või põgeneda polnud

21

võimalik ja abi saamine tundus ja ka enamikel juhtudest oli lootusetu, oli vahendiks nii omavoli, avaliku varguse kui väljapressimise toimepanemisel.

Ka väljapressimises on maakohus K.N põhjendatult süüdi tunnistanud. Kannatanud E. Uibo, J. Seerma, M. Teras, K. Pärnoja, A. Kohv ja M. Tammet on andnud toimunu kohta üksikasjalisi ja loogilisi ütlusi, milliste usaldusväärsus on kinnitatud ka teiste kriminaalasjas kontrollitud tõenditega. Nii nähtub 13.05.1999.a. kahtlustatava kinnipidamise protokollist, et

E. Uibo mobiiltelefon Ericsson 688 võeti arestimajja hoiule /I kd tl 58/. E. Uibo ütlustest nähtub, et kirjutas K.N survel avalduse telefoni ajutiseks kasutamiseks andmise kohta K.N-ile. Lootes, et ta telefoni siiski tagasi saab, ei esitanud ta arestimajast vabastamisel kohe pretensioone vaid käis hiljem nii J. O.F-i kui A. Ivannikovi jutul, kuid telefoni tagasi ei saanud /X kd tl 35, VIII kd tl 143/.

J. Seerma läbiotsimise protokollist nähtub, et temalt võeti hoiule raha 20 SEK-i ja 109 krooni ning mobiiltelefon Ericsson 688 /I kd tl 211/. J. Seerma ütlustest nähtub, et tema kasutuses olev ja tema tööandjale kuuluv telefon oli arestikambris K.N kasutuses ja viimasele

oli ka teada täpne rahasumma, mis temalt arestimajja hoiule võeti. K.N käskis kirjutada avalduse, nagu ta oleks oma telefoni kätte saanud ning teise avalduse, et palub tuua endale toidupaki kogu raha eest, mis hoiule jäi ning et ta on toidupaki ka kätte saanud. Kui ta hoiatas, et telefon kuulub firmale, siis käskis K.N tal pärast vabastamist tuua mingi

teine telefon, mida ta ka tegi, sest K.N ähvardas keeldumisel nii teda kui tema perekonda /X kd tl 3-4/.

M. Terase ütlusi kinnitavad mitmed dokumentaalsed tõendid – kinnipidamise protokoll 493

krooni ja mobiiltelefoni Nokia hoiulevõtmist /II tl 92-93/, M. Terasele kuulunud telefoni

№kia 6110 ja K.N-ile kuulunud telefoni №kia 2110 ja nende telefonide laadijate

võetused ja vaatlused /II 95-96, 142-158/. M. Tammeti ütlusi selle kohta, et kirjutas K.N

survel avalduse toidupaki saamiseks hoiule jäetud 100 krooni eest, kinnitab tema kinnipidamise protokoll, mille kohaselt võeti temalt ära ja anti hoiule 108 krooni /III tl 33/. A.

Kohvi ütluste kohaselt käskis K.N kirjutada tal avalduse toidupaki saamiseks 200

krooni väärtuses, milline summa oli temalt kinnipidamisel ära võetud ja hoiule antud ning

kinnitama avalduse lõpus, et on toidupaki ka kätte saanud. Neid ütlusi kinnitab avalduse koopia /III kd tl 137/. Oma ütlustele jäi A. Kohv kindlaks ka K.N-iga vastastamisel /III kd tl 222-223/.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõikide kannatanute poolt antud ütlustesse piisava

kriitikaga suhtunud, neid analüüsides ja teiste tõenditega võrreldes. Kannatanu K. Pärnoja ütlusi kummutavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ning seetõttu on tema ütlused aluseks võetud K.N süü tuvastamisel. K. Pärnoja kohtuistungil avaldatud ütlustest nähtub, et

kumminuiaga ähvardamise mõjul kirjutas ta puhtsüdamliku ülestunnistuse ning avalduse, et tahab kambrisse püksirihma, mille arestimaja korrapidaja K.N-ile ka tõi /III kd 11-14/.

Kaitsja arutlus, nagu puuduksid tõendid, et K.N süüdistuses kirjeldatud tegudega

mingit kasu oleks saanud ning et ilma omastamiseta ei ole väljapressimist, on eksitav. Kohtukolleegium rõhutab, et väljapressimine on lõpule viidud varalise kasu nõudmisega. Selline nõudmine moodustab väljapressimise juhul, kui sellega kaasneb ähvardus piirata isiku vabadust, ähvardus hävitada või rikkuda vara või vägivald, mis on käesolevas kriminaalasjas

tuvastatud. Oluline ei ole isegi see, kas nõudmine esitati enne varalise õiguse üleminekut süüdlasele või seisnes nõudmine juba tegelikult üleläinud valdamis- või kasutamisvolituste nö

22

vormistamise soovis. Varalise kasu nõudmine seisneb ettepanekus anda nõudjale või ka kolmandale isikule varaline kasu. Seega ei oma käesolevas asjas tähtsust, kas K.N ise kasutas kannatanutelt nõutud arestimajja hoiule antud raha, telefoni või muud eset või andis need kellegi teise valdusse.

II Prokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud.

Selle üle, et süüdistatavad olid politseiametnikena ametiisikud KrK § 160 lg 1 mõttes, vaidlust ei ole, mistõttu kohtukolleegium seda küsimust ei käsitle.

1. M.G

Süüdistuse kohaselt rikkus M.G kui politseijuhtivinspektor 15.04.1993.a. Politseiameti

käskkirjaga nr 87 kinnitatud Kinnises vanglas vabaduskaotuslikku karistust kandva ja eelvangistusmajja paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid ja 23.02.1998.a.

käskkirjaga kinnitatud politseiasutuse mootorsõiduki kasutamise korda sellega, et viis K.N

Pärnu maakonda jahile ning pärast seda, olles ise alkoholijoobes, kasutas K.N

ametiauto juhina ja tarbis viimasega ühes trepikojas alkohoolseid jooke. Selline käitumine põhjustas olulise kahju Eesti Politsei mainele.

Maakohus leidis, et süüks pandud tegude toimepanemine M.G poolt on tõendatud ning seda kohtu seisukohta vaidlustatud ei ole, M.G mõistis kohus õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et M.G rikkus konvoeerimise

nõudeid. Konvoeerimise määrustiku (kinnitatud 15.04.1993.a. Politseiameti käskkirjaga nr 87) p 5 kohaselt on tavaline vahtkonna suurus ühe konvoeeritava jaoks 2-liikmeline vahtkond; p 2 sätestab, et konvoeerimine võib toimuda eriautodega, lühikestel marsruutidel ka jalgsi; p

13 keelab vangide veoks selleks kohaldamata sõidukeid kasutada ning juhul, kui vahialust transporditakse erandina sõiduautos, peavad olema tema käed raudus ja mõlemal küljel istuma

vahtkonna liikmed. Seega on vangide ühest kohast teise toimetamine rangelt

reglementeeritud. Maakohus tuvastas, et K.N viibimisel väljaspool arestimaja ei olnud teda saatmas vahtkond, konvoeerimise nõuded olid täitmata.

M.G rikkus ka Politseiameti käskkirja nr 50 lisa 2, kuivõrd teenistusautot Ford Orion reg märgiga 060 PPP, millega jahil käidi, võisid kasutada üksnes politseiametnikud M.G ja O. Jakobson. Tuvastamist aga leidis, et M.G, olles ise joobes, kasutas kaine autojuhina

vanglakaristust kandvat K.N . Seega kasutas M.G oma õiguspädevust ebaseaduslikult ära.

Maakohus leidis, et M.G käitumises puudub KrK § 161 koosseisutunnus – oluline

kahju, kuivõrd M.G tegevus ei rikkunud politsei mainet olulisel määral ning

konvoeerimise ja kinnipidamise nõudeid sätestava eeskirja rikkumine on formaalne, mis ei saa olla politsei mainet kahjustav /lk 19/.

Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu ja soostub apellatsioonis esitatuga. Esmalt

osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele 3-1-1-100-00, milles märgitakse, et

Lahendamaks küsimust, millises ulatuses mittevaralise kahjuga on igal konkreetsel juhul

23

tegemist, tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest

õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud

õigushüve. Kahju ulatust võivad muuhulgas mõjustada sellised asjaolud nagu toimepanija

ametiseisundi asend riigi või kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias, korruptiivse

tegevuse ajaline kestvus, selle ühekordsus või süstemaatilisus, põhjendamatute või

õigusvastaste toimingute või otsuste toimesfääri sattunud isikute hulk ning nende lokalisatsioon kohalikul, riiklikul või rahvusvahelisel tasandil, tekitatud kahju laad - millise

tasandi võimu- või valitsemisorgani prestiiži ja autoriteeti kahjustati, millises määras nende

usaldusväärsust riivati, kas ja milliseid häireid riigivõimu normaalses toimimises põhjustati

jms. Seejuures tuleb arvestada, et mõnikord on tegu ja kuritegelik tagajärg üksteisest

lahutamatud (näiteks on võimuesindaja ebaseaduslikud teod samaaegselt ka võimuorgani

prestiiži ja autoriteedi alandamine). Samasugust seisukohta on Riigikohus avaldanud ka otsuses nr 3-1-1-24-01.

Käesoleva kuriteo puhul on tegemist täidesaatva riigivõimu institutsioonis töötava

politseiametnikuga, kelle töö ja käitumine peab tagama Eesti Politseile Politseiseadusega

pandud laiaulatuslikud ülesanded avaliku korra tagamisel, inimeste ja organisatsioonide

seaduslike huvide kaitsel lähtudes seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest ning teisalt ka

õigustama politseile seadusega antud volitusi oma ülesannete täitmisel. Maakohtu poolt

tuvastatud tehiolud viitavad sellele, et, piir politseiametnike kui seaduslikkuse kaitsjate ja

kuriteo toimepanemise tõttu vanglakaristust kandva isiku vahel oli ähmastunud. Olukorras, kus on tuvastatud ühine jahilkäik, alkoholitarbimine, ametiauto kasutamine, ei ole enam alust

rääkida politsei prestiižist, kahtluse alla oli seatud täidesaatva riigivõimu institutsiooni

usaldusväärsus, politsei maine oli rikutud. Käesolevas asjas on kohtukolleegiumi arvates tegemist juhtumiga, kus võimuesindaja ebaseaduslikud teod on samaaegselt ka võimuorgani

prestiiži ja autoriteedi alandamine. Kohtukolleegium on ka seisukohal, et maakohus on

süüdistatavate väiteid ja selgitusi selle kohta, et K.N-ile kui agendile tuli teha

paratamatult soodustusi, vääralt käsitlenud. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on

paljasõnalise ja ennastõigustava ettekäändega. Soodustuse tegemisest käesoleva

kriminaalasja kontekstis võib rääkida üksnes siis, kui politseiametniku poolt ei ole rikutud

ühtki temale seadusega või ametkondliku õigusaktiga pandud käitumisjuhist või politseiametniku eetikat.

Seega, süüdistusest nähtuvalt tegutses M.G oma ametialaste volituste piires, rikkus talle

töös juhindumiseks sätestatud käskkirja ja määrustikku ning need rikkumised kahjustasid

olulisel määral Eesti Politsei mainet, see kahju tulenes otseselt ja vahetult M.G kui ametiisiku tegudest. M.G tuleb KrK § 161 järgi süüdi tunnistada.

2. T.V

KrK § 161 järgi T.V-le esitatud süüdistuse kohaselt tema kui Pärnu Arestimaja

juhtivinspektor, kes vastutas vahialuste õiguste tagamise eest ja teades K.N kui

agendi viibimisest arestimajas, kasutas tahtlikult oma ametiseisundit ära – nähes pealt

kinnipeetavate L. Leemanni ja R. Tannebaumi peksmist 1998.a. mais ja 1999.a. juulis, ei

võtnud tarvitusele mingeid meetmeid K.N tegevuse tõkestamiseks ega andnud korraldusi ka alluvatele, millega põhjustas kaudselt olulise kahju nimetatud isikute seadusega

kaitstud huvidele. Veel süüdistati T.V selles, et ta ajavahemikul 14.04- 28.10.1999.a. andis K.N-ile võimaluse vabalt ja konvoita viibida kokkusaamisel oma vanaemaga V.

Stepanovaga sanatooriumis Sõprus, millega rikkus karistust kandva ja eelvangistusmajja

24

paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid, põhjustades olulise kahju Eesti Politsei mainele.

Kohus leidis, et tõendatud ei ole T.V teadmine K.N kui agendi viibimisest arestimajas, kuivõrd tema ametijuhendis ei ole vastavat kohustust ette nähtud. Ka ei lugenud maakohus usaldusväärseiks L. Leemanni ja R. Tannebaumi ütlusi.

Kohtukolleegium nõustub apellatsioonis esitatuga ja leiab, et T.V on KrK § 161 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi.

Maakohus on oma otsuses refereerinud T.V enda ütlusi, millest nähtuvalt sai T.V K.N

kui politsei salajase kaastöötaja viibimisest arestimajas teada 1997.a., mil oli

viimasega vestlus, talle sai teatavaks ka arestimajas valitsev olukord /lk 16/. Süüdistuses

kirjeldatu leidis aset 1998. ja 1999.a. Seega oli T.V K.N-iga seonduv teada. Asjaolu, kas ta pidi oma ametijuhendist lähtuvalt K.N-ist kui agendist teadlik olema, ei oma kriminaalasja lahendamisel mingisugust tähtsust.

Maakohus, analüüsides R. Tannebaumi ja L. Leemanni ütlusi, on leidnud, et kuivõrd

süüdistuses kirjeldatu leidis aset pärast kella 17, s.o pärast tööpäeva lõppu ja T.V ei

pidanud enam arestimajas olema, siis kannatanute ütlused pole usaldusväärsed /lk 22/.

Kohtukolleegium märgib, et selline järeldus on oletuslik ega saa seetõttu kummutada ega kahtluse alla seada kannatanute ütlusi. Tõendid sellest, et T.V pärast tööpäeva lõppu enam arestimajas ei olnud, puuduvad, maakohus on seda vaid oletanud.

R. Tannebaum on kindlalt jäänud oma eeluurimisel ja esimesel kohtuistungil antud ütluste

juurde ja selgitanud kohtuistungil, et tundis T.V ära ning et kui inimene luugist sisse vaatas, jättis ta näo meelde, hiljem sai teada, et ta nimi on T.V, teadis, et ta on arestimaja

ülem, nägi teda ka tapis sõites /VIII kd tl 10/. R. Tannebaumi kohtueelsel uurimisel antud

ütlustest nähtub, et K.N kinnitas ta käeraudadega nari külge ja lõi lahtise käega

näkku, mida nägi arestimaja ülemus T.V, kes seisis ukse taga ning vaatas luugist, rääkis venelasega, millest tema aru ei saanud. Selleks ajaks kui teda nari alla saadeti, oli T.V läinud /I kd tl 195-196/. Samasisulisi ütlusi on R. Tannebaum korranud järgmisel ülekuulamisel /I kd

tl 200-201/. Neist ütlustest ilmneb kohtukolleegiumi arvates R. Tannebaumi kindel

veendumus, et kambriluugist vaatajaks oli T.V . Kohus kahtleb R. Tannebaumi ütlustes veel seetõttu, et need on antud aasta ja 5 kuud pärast sündmust ja leiab, et kannatanu võis T.V arestimaja korrapidajaga segi ajada. Kohtukolleegiumi ei veena maakohtu kahtlused ja

soostub apellandiga, et kohtu oletuslikud järeldused ei ole kahtlusteks, mis tuleksid tõlgendada kohtualuse kasuks. R. Tannebaumiga asetleidnud sündmused Pärnu Arestimajas ei

olnud igapäevased, mis kergelt ununevad, pealegi on kannatanu selgitanud, et nägi sama

meest korduvalt. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis

võiksid kannatanu ütlused kahtluse alla seada. R. Tannebaumi ütlused on kohtukolleegiumi arvates usaldusväärsed ja T.V süüdistuses kirjeldatud käitumise tõendamisel aluseks.

L. Leemanni eeluurimisel antud ütlustest nähtub, et K.N vägivallatsemise ajal vaatas

kambri luugist sisse arestimaja korrapidaja, samas aga mitte see isik, kes teda arestimajja

vormistas /III kd tl 94/. Kohtuistungil kinnitas L. Leemann eeluurimisel antud ütlusi, kuid

vastates T.V küsimusele selgitas, et äratundmiseks esitamisel andis uurija talle plakati fotodega ja küsis, milline neist vaatas luugist sisse. Plakatil oli üks vuntsidega mees, pakkus tema välja, arvas, et see oli T.V, võis ka eksida /X kd tl 115/. Siit järeldub, et L. Leemann ei

25

olnud kindel, et isikuks, kes tema peksmist pealt nägi, oli T.V . Maakohus jättis põhjendatult L. Leemanni ütlused T.V süü tuvastamisel kõrvale, leides, et kahtlused tuleb

süüdistatava kasuks tõlgendada. Kohtukolleegium siinkohal apellandiga ei nõustu.

Kohtuistungi protokoll ei kinnita apellatsioonis esitatut, nagu oleks L. Leemann T.V kohtuistungil ära tundnud ja et L. Leemann oleks eksimatult kinnitanud, et just T.V oli see politseiametnik, kes tema peksmist pealt vaatas. Seega tuleb T.V süüdistusest tuleb välja jätta L. Leemanniga seonduv.

Maakohus luges küll tõendatuks K.N sõidutamise arestimajast sanatooriumisse oma

vanaemaga kohtumisele ja sinna jätmise, kuid leidis, et see võis olla üksnes teenistusalane

rikkumine, mis kuritegu ei moodusta. Ka viitab maakohus K.N-ile paratamatute

soodustuste tegemisele ja asjaolule, et konvoeerimise reegleid järgides ei oleks saanud kuidagi hoida koostööd saladuses/lk 23/.

Kohtukolleegium nõustub siinjuures apellandiga ja leiab, et maakohtu käsitlus on väär. Apellant märgib põhjendatult, et O.F-i, M.G ja A. Ivannikovi ütluste kohaselt tuli K.N kohelda täpselt samuti nagu teisi kinnipeetavaid. Väljaspool kambrit ei olnud mõeldav K.N-ile soodustuste tegemine, sest vastasel juhul oleks tulnud avalikuks, et

K.N on politsei salajane kaastöötaja, K.N paljastada aga ei tohtinud.

Seetõttu polnud mõeldav talle nähtavate soodustuste tegemine, milleks on ka

konvoeerimisnõuete eiramine. T.V ametijuhendi p 2.16 kohaselt oli tema ülesandeks

kinnipeetavate konvoeerimise tagamine. Prokurör märgib põhjendatult, et ilmse

seaduserikkumisega tehtud soodustuste ja hüvede võimaldamine kinnipeetavale K.N-ile halvustab politseid ja õiguskorda, mis on käsitletav politsei mainele olulise kahju

tekitamisena. Selliseid seaduserikkumisi ei saa pidada formaalseteks, nagu seda on

väljendanud maakohus korduvalt oma otsuses. Kohtukolleegium nõustub prokuröri

seisukohaga. Mis puudutab soodustuste tegemist K.N-ile, siis kohtukolleegium juba väljendas oma seisukoha eespool.

Nagu apellantki, leiab kohtukolleegium, et maakohtu seisukoht, nagu poleks kohane

süüdistuses viidata eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavale eeskirjale, on põhjendamatu. K.N oli küll süüdimõistetu, kuid tal oli eriline seisund –

politseiagent. Seetõttu paigutatigi ta Pärnu Arestimajja ning teda pidi kohtlema kui tavalist

kinnipeetavat ning rakendama tema suhtes eelvangistusmajja paigutratud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavat eeskirja.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada T.V

kui korrakaitseosakonna

politseijuhtivinspektori ametijuhendile (kinnitatud 03.02.1998.a. Pärnu Politseiprefektuuri käskkirjaga nr 50, T.V tutvunud samal päeval) /V kd tl 118-120/. Juhendi p. 2.16 kohaselt

tagab kinnipeetavate konvoeerimise; p 3.4 kohaselt vastutab vahialustele ja teistele kinnipeetavatele ettenähtud õiguste tagamise eest. Prokurör märgib põjendatult, et seega oli T.V täielik vastutus arestimajas toimuva eest. T.V kui arestimaja ülemal oli kohustus koheselt reageerida K.N vägivaldsest ja kuritegelikust tegevusest teada saades ja see lõpetada.

Kohtukolleegium leiab, et T.V käitumises on tuvastatud KrK § 161 koosseisu eelduseks

olevad tunnused – ametiseisundi tahtlik ärakasutamine ja olulise kahju tekkimine riigi või isiku huvidele. Vastavalt oma ametijuhendile oli T.V kohustatud tagama R. Tannebaumi

õigused ja puutumatuse arestikambris viibimise ajal. Seega tuleb ta KrK § 161 järgi süüdi tunnistada.

26

T.V-le oli esitatud veel süüdistus KrK § 162 järgi selles, et olles kohustatud kontrollima

kõikide arestimaja ametnike tööjuhendite täitmist ja vastutama kinnipeetavate õiguste tagamise eest, ajavahemikul 14.04.1999 kuni 28.10. 1999, mil arestimajja oli paigutatud K.N , täitis oma tööülesandeid lohakalt, jättes ametnike töö kontrollimata, mille tagajärjel

sai võimalikuks kambris nr 16 kinnipeetavate isikute seadusega kaitstud huvide ja õiguste rikkumine K.N poolt, politseierivahendite omamine ja nende vägivaldne tarvitamine kannatanute suhtes.

Kohus leidis, et pole alust kahelda kannatanute ütlustes, et kambrit 16 vaadati pealiskaudselt

üle ning et politseinikud, kes kambrit kontrollisid või luugist sinna vaatasid, pidid nägema

käeraudu või kannatanuid neisse aheldatuina. Seega on kohus vastavalt süüdistustele

kriminaalasja tehiolud tuvastanud, kuid leidnud, et vastutama peavad O.F ja K.N

, mitte arestimaja ülem. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja rõhutab, et T.V kui arestimaja ülem vastutas arestimajas toimuva eest, pealegi puudus tal

alluvussuhe O.F-iga . O.F ei olnud õigust sekkuda arestimaja ülema töökohustustesse. Prokurör märgib põhjendatult, et ka juhul, kui T.V oleks O.F-ile

allunud, ei oleks tohtinud kriminaalasjas kirjeldatud olukorda tekkida, kuivõrd alluvale on kohustuslik täita üksnes ülema seaduslikke korraldusi.

Kohtukolleegium peab veel vajalikuks osundada mitmetele maakohtus kontrollitud tõenditele, mida on kohus ka ise aktsepteerinud.

K.N on korduvalt kinnitanud, et ta käeraudu kambris ta ei varjanud. Juba 1998.a.

tekkisid tal head suhted kõigi arestimaja töötajatega peale N. Posti ja N. Liigi. Ta oli arestimajas nagu oma inimene, jõi öösiti koos korrapidajetega teed, andis kasutamiseks oma artvutimänge ja videot. Kambris 16 tehti ülevaatust pealiskaudselt, mobiiltelefoni andis talle O.F-i käsul T.V. Tal olid kambris keelatud esemed – noad, käerauad, kumminui.

A. Ivannikov kinnitas, et kambris 16 tehti kontrolli pealiskaudselt, sest seal oli O.F-i agent. Sellest teadsid kõik. T.V-le kandis ta ette sellest, et K.N võivad kambris olla politseierivahendid.

Kohtus üle kuulatud kannatanud kinnitasid, et ajal, mil nemad 16. kambris viibisid, ei teostatud kambri ülevaatust, vaadati vahel lihtsalt üle ukse. K.N aga piisas uksele koputamisest, et kambrist välja saada. K.N oli külmikus ka alkoholi.

Tunnistaja G. Bogdanovi sõnul kuulis ta T.V ja A. Ivannikovi omavahelist jutuajamist sellest, et K.N on liialt ülbeks muutunud. Sama kinnitab N. Post.

Kohtukolleegium leiab, et T.V süüküsimuse otsustamisel omavad tähtsust ka teiste, T.V

süüdistusega otseselt mitteseotud kannatanute ütlused, milliseid on kohus vahetult kontrollinud ja usaldusvärseiks pidanud.

Kohus ise on viidanud oma otsuses õiendile, mille kohaselt K.N mobiiltelefoni kaardi mälus on paljude politseiametnike ja arestimaja töötajate telefoninumbrid, sealhulgas T.V telefoni number. K.N telefonikõnede eristuste kohaselt on ta korduvalt ja paljudele politseitöötajatele ka helistanud, helistatud on nende isikute poolt ka temale. Apellant märgib

põhjendatult, et juba ainuüksi telefonilised kontaktid näitavad, et politseitöötajad olid kaotanud K.N-iga lubatud distantsi.

27

Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et olukorra tekkes, nagu see

valitses Pärnu Arestimajas, ei saa süüdistada T.V , kuivõrd ta ei saanud sekkuda K.N

ja O.F-i suhetesse ja oli sunnitud rikkuma arestimaja tööjuhendi nõudeid.

Selline käsitlus on piiratud ega ole kooskõlas tuvastatud tehioludega. Maakohus on ise kohtuistungil kindlaks teinud, et Pärnu Arestimajas valitses korralagedus – K.N liikus

seal oma soovide järgi vabalt, politseiametnikud ei järginud ametieetikat ega arestimaja sisekorraeeskirju, oma ametijuhendeid, kambris 16 ülevaatust sisuliselt ei toimunud, mingeid meetmeid ei rakendatud keelatud esemete äravõtmiseks, arestimajja sisenemisel K.N

läbi ei otsitud, kannatanute sõnul oli viimane mõnel korral ka joobes, koos K.N-iga veedeti vaba aega (saunapidu, jahilkäik), tarvitati alkoholi, K.N valmistas arestimaja

töötajatele kohvi jne. Kirjeldatud olukorra tekkimine ei saanud tuleneda O.F-i ja K.N

suhetest. Kriminaalasjas kirjeldatud sündmused leidsid aset Pärnu Arestimajas, mille ülemaks oli T.V . T.V ametijuhendi p 2.1 kohaselt oli ta kohustatud juhtima ja

kontrollima kõikide arestimaja ametnike tööd ja tagama neile pandud ülesannete õigeaegse

korrektse täitmise ning sisekorraeeskirjade järgimise; p 3.4 alusel vastutas ta vahialuste ja teiste kinnipeetavate õiguste tagamise eest. T.V jättis need kohustused täitmata.

Prokurör märgib põhjendatult, et oma ametialaste kohustuste mittevastava täitmisega

põhjustas T.V raske tagajärje arestimaja kambris 16 kinnipeetavate isikute seadusega

kaitstud õigustele ja huvidele – inimväärika kohtlemise õigusele, õigusele vabalt liikuda

kambri piires, kehalise puutumatuse õigusele. Korralagedusest tulenevalt sai võimalikuks

kannatanute vara äravõtmine, avalduste nõudmine oma varast või rahast loobumise kohta.

Täitnuks T.V oma töökohustusi nõuetekohaselt ning kontrollinuks arestimaja ametnike tööd, oleks raske tagajärg saabumata jäänud.

Kohtukolleegium on seisukohal, et T.V tuleb KrK § 161 ja 162 järgi süüdi tunnistada.

3. O.S

O.S-ile oli esitatud KrK § 161 järgi süüdistus selles, et ta arestimaja

politseinooreminspektorina aprillist kuni oktoobrini 1999.a. kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit, mis tulenes Pärnu Politseiprefekti 03.02.1998.a. käskkirjaga nr 50 kinnitatud

Pärnu Politseiprefektuuri arestimaja politseinooreminspektori ametijuhendist - andis

kambrisse 16 K.N-ile üle politsei erivahendeid – käeraudu temaga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetavate ja vahialuste suhtes tarvitamiseks, millega kaudselt tekitas olulise kahju kannatanute seadusega kaitstud huvidele.

Maakohus leidis, et O.S tegevuses ei ole talle süüks pandud kuritegude tunnused tõendatud. O.S ei saanud teada, milleks K.N käeraudu vajas. Olukorra eest peab vastutama O.F ning ei oma tähtsust, et O.S ei olnud O.F-i alluv. Tõendamata on O.S tahtlus /lk 30-31/.

Nõustudes apellandiga leiab kohtukolleegium, et O.S õigeksmõistmine KrK § 161 järgi ei ole põhjendatud.

Maakohus on tuvastatuks lugenud, et käerauad K.N-ile O.S andis. Samas on

maakohus asunud süüdistuse väliselt analüüsima kannatanute ütlusi, leidnud, et käeraudu

kasutati kannatanute suhtes ka väljapool arestimaja kriminaalpolitseinike poolt, seega peab

olukorra eest vastutama O.F , kuivõrd kannatanute õiguste rikkujaks oli K.N

28

koostöös kriminaalpolitseinikega. Kohtukolleegium leiab, et sellise käsitluse juures rikkus maakohus KrMK § 215 lg 1 sätestatut ja väljus süüdistuse piiridest.

Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et kohtu väide, nagu puuduks O.S

tegevuses tahtlus, sest ta täitis O.F-i käsku, ei ole kooskõlas kohtu poolt tuvastatud tehioludega ega ole tõendatud. Maakohus ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et O.F

käskis O.S K.N-ile käeraudu anda. Vastavalt maakohtu poolt tuvastatud

tehioludele, kannatanute, süüdistatavate endi ja mitmete tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli arestimajas avalik saladus see, kuidas, millisel eesmärgil ja milliste vahenditega K.N

tegutseb. K.N kinnitas, et käeraudu sai ta O.S-ilt vastavalt vajadusele. Prokurör märgib põhjendatult, et käsuliin O.F-i ja O.S vahel ei ole tõendamist

leidnud ning juhul, kui ka oleks toiminud nn käsuliin, ei oleks O.S tohtinud anda

kinnipeetavale käeraudu. O.S-ile kui politseiametnikule olid väljastatud käerauad

allkirja vastu, ta oli teadlik nende kasutamise reglementeeritusest. O.S oli

politseiametnik, kes pidi oma töös juhinduma Politseiseadusest, selle alusel vastu võetud seadusandlikest aktidest, arestimaja sisekorraeeskirjadest ja ametijuhendist. Ta oli kohustatud jälgima, et arestimaja kambrites ei oleks keelatud esemeid, veel vähem politsei erivahendeid,

pidi tarvitusele võtma meetmed, et selline olukord, nagu Pärnu Arestiamajas, lõpetataks.

Vaidlust ei ole selles, et temale olid tööks käerauad väljastatud ning et ta andis neid K.N-ile

kambrisse nr. 16. O.S selline käitumine sai võimalikuks üksnes oma ametialase pädevuse kuritarvitamise teel.

Seega tegutses O.S oma ametialaste volituste piires, kasutas oma õiguspädevust

ebaseaduslikult ära, mille tagajärjel tekitati oluline kahju arestimaja kambris 16 viibinud isikute seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. Kohtukolleegium leiab, et O.S tuleb KrK § 161 järgi süüdi tunnistada.

KrK § 161-1 järgi oli O.S-ile esitatud süüdistus selles, et ta tarvitas 06.06.1999.a. vägivalda arestimaja kambrisse 16 paigutatud Ivo Vonderi suhtes, kasutades selleks ära samas

kambris agendina viibinud K.N, andes talle käerauad ja korralduse kinnitada I. Vonder ööseks käeraudadega nari külge, mida K.N ka tegi.

Maakohus leidis, et kontrollitud tõenditest tulenevalt tegutses K.N I. Vonderi kohtlemisel O.S-ist sõltumatult, süüdistuses kirjeldatud teod ei ole tõendatud/lk 32/.

Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldustega. Tuleb küll tõdeda, et I. Vonder on andnud

korduvalt ütlusi, et käeraudade andjaks K.N-ile oli korrapidaja Gennadi, kelle korraldusel ta ka käeraudadesse pandi, kuid teised kohtu poolt kontrollitud tõendid sellele ei

viita ning kohtukolleegium leiab, et kõne all olevas süüdistuses ei ole O.S süü tõendatud. K.N on maakohtu istungil andnud tunnistusi selle kohta, et I. Vonder tuli kambrisse juba käeraudades ja oli neis päev läbi /IX tl 14/, veel nähtub tema ütlustest, et O.F helistas talle ja ütles, et I. Vonderi puhul on tarvilikud kõige rangemad meetmed, et istuks kogu aeg käeraudades /X lk 123/. O.S on kinnitanud, et tema tööle tulles istus I. Vonder juba käeraudades nari all ja magas. Maakohus viitas veel sellele, et O.S

vahetus algas alles õhtul kell kaheksa. Kindlakstehtud tehioludest nähtuvalt algasid probleemid I. Vonderiga hommikul, mil avastati tema poolt lõhutud kambri sein. I. Vonder

paigutati esmalt küll kartserisse, kuid viidi varsti kambrisse nr. 16, kus K.N tema

kallal vägivallatsema hakkas. Tõendite vastuolulisuse tõttu ja olukorras, kus kannatanu

ütlustega mitmed teised tõendid ei haaku, tuleb esinevad kahtlused tõlgendada süüdistatava

29

kasuks. Kohtukolleegium leiab, et O.S õigeksmõistmine KrK § 161-1 järgi on põhjendatud, prokuröri apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata.

O.S-ile oli esitatud süüdistus ka KrK § 17 lg 6 – 188 järgi selles, et tema, andes K.N-ile kambrisse nr 16 käeraudu, aitas kaasa samas kambris viibinud E. Uibo, R. Ratuti;

S. Reimanni, I. Vonderi, L. Küti, I. Männiku, R. Tannebaumi, I. Pilma, R. Taatsi, A.

Männilaane, K. Jungi, A. Ninni, V. Rosenbergi, M. Terase, A. Kukke, L. Tohveri, A. Kazanini, R. Tiisma, R. Ralliste, V. Martsi, K. Tali, M. Kulleri, K. Pärnoja, A. Kallase, M.

Tammeti, E. Iire, R. Tilga, A. Kohvi, V. Kamalitdinovi, J. Lepa ja anonüümse kannatanu suhtes omavoli toimepanemisele.

Maakohus leidis, et käeraudade kasutajaks ja kannatanute õiguste rikkujaks oli K.N koostöös kriminaalpolitseinikega.

Prokurör leiab, et paljude kannatanute ütlused selle kohta, et K.N aheldas neid

kambris 16 käeraudadesse, mida pidid nägema arestimaja korrapidajad, tõendavad O.S tegevust kui omavolile kaasaaitamist.

Kohtukolleegium prokuröri apellatsiooniga ei nõustu. Käesoleval juhul pole küsimus selles, kas O.S teadis või ei teadnud käeraudade olemasolust kambris nr 16. Prokurör viitab apellatsioonis kannatanute A. Ninni ja K. Pärnoja ütlustele, milledest nähtuvalt O.S pidi neid kambris käeraudadega aheldatuna nägema ning kõikide teiste kannatanute ütlustele

selle kohta, et enamuse suhtes kasutas K.N käeraudu ja sundis kirjutama avaldusi omandiõiguse saamiseks esemetele või rahale. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kannatanute ütlustest ei nähtu, kellelt K.N nende aheldamiseks käerauad sai. Mitmed kannatanud on väitnud, et käerauad olid juba kambris. K.N on korduvalt kinnitanud,

et käeraudu kambris pidid kõik nägema - T. Talts, Zanna, N. Post, O.S, tema

paariline. Ühekorraga on kambris olnud 4 paari käeraudu. Käeraudu läks vaja rohkem, sest viimasel ajal oli kambris korraga kuni 6 inimest. Käeraudu andsid Keersalu, Pulk, Jakobson, O.F, O.S /IX kd tl 17, 22/. Järgmisel kohtuistungil, vastates O.F-i küsimusele,

on K.N samuti kinnitanud, et O.F-ilt sai ta 4-5 paari käeraudu, lisaks andsid O.S, Sild Talts, ka M.G. Andsid kõik kui vaja oli, polnud probleemi /X kd tl 123/. Kohtukolleegium on seisukohal, et asjas on siiski ilmselgelt tuvastatud, et O.S oli üksnes üheks K.N käeraudadega varustajaks mitmetest. Seda aga, kelle aheldamiseks

O.S K.N-ile käerauad ülestunnistuse kirjutamise sundimiseks andis, ei ole

täpsustatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et O.S-ile saaks süüks arvata K.N poolt toimepandud omavolile kaasaaitamine üksnes siis, kui igal konkreetsel juhul oleks tuvastatud, et just selle kannatanu suhtes sai ebaseaduslik ülestunnistuse kirjutamisele sundimine võimalikuks O.S poolt selleks antud käeraudade kasutamise abil.

Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, mis puudutab O.S õigeksmõistmist KrK § 17 lg 6 – 188 järgi.

4. Mairold Lehismets

M. Lehismetsa süüdistati KrK § 161 järgi selles, et tema, teades K.N kui agendi

viibimisest kambris 16 ja tema poolt kaaskinnipeetavate suhtes käeraudade kasutamisest,

teostades kambrite ülevaatusi, kuritarvitas oma ametiseisundit ja rikkus kohustust võtta kambrist ära keelatud esemed – nägi Rondo Ratutit 26-31. maini 1999.a. ja Veiko Rosenbergi

30

18-24. augustini 1999.a. kambris 16 käeraudades, kuid ei võtnud tarvitusele meetmeid K.N õigusvastase käitumise tõkestamiseks ja käeraudade äravõtmiseks, mille tagajärjel

põhjustas kaudselt olulise kahju ka teiste K.N süüdistuses nimetatud kannatanute õigustele ja huvidele.

Kohus leidis, et M. Lehismetsale süüks pandud teo toimepanemine s.o kuriteo koosseisu tunnused ei ole tõendatud.

Prokurör vaidlustab kohtuotsuse M. Lehismetsa süüdistuses osaliselt, üksnes R. Ratuti osas.

Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu ja leiab, et maakohus on põhjendatult R. Ratuti ütlustesse kriitiliselt suhtunud, neid M. Lehismetsa süüstamisel aluseks võtmata.

Maakohus analüüsib põhjendatult R. Ratuti eeluurimisel antud ütlusi, mille kohaselt toimunud

kambri 16 ülevaatus A. Ivannikovi ja Veiko nimelise politseiniku poolt ühel esmaspäeval 1999.a. mais. Et R. Ratut viibis arestimajas 26-31. maini, oli esmaspäev just tema vabastamise päev. M. Lehismetsa väitel toimusid kambrite ülevaatused hommikuti kella 9-10-ni. R. Ratut vabastati kella 9 ajal. R. Ratut on rääkinud järjekindlalt Veiko nimelisest politseinikust ning

isiku äratundmiseks esitamise protokollist ei nähtu samuti, nagu oleks ta ära tundnud M. Lehismetsa. Protokollist nähtuvalt tundis R. Ratut fotol nr 3 ära Veiko /I kd tl 117/. Maakohus

märgib põhjendatult, et kõne all olevast protokollist ei nähtu, kelle fotod ja mitu äratundmiseks esitati ning mis põhiline, kes siis äratuntuks osutus. Need asjaolud seavad R.

Ratuti ütlused kohtukolleegiumi arvates kahtluse alla ega saa olla aluseks M. Lehismetsa süüditunnistamisel. M. Lehismets märgib apellatsioonile esitatud vastuväidetes põhjendatult, et olukorras, kus R. Ratut on väitnud teda varem tundvat ning et tema kandis tööülesandeid

täites alati nimesilti, jääb arusaamatuks, miks just teda Veikoks on peetud. Veel märgib kohtukolleegium, et K.N poolt antud ütlustest ei nähtu, et konkreetselt M. Lehismets oleks R. Ratutit käeraudades kambris nr 16 näinud.

Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on M. Lehismetsa KrK § 161 järgi põhjendatult õigeks mõistnud.

III O.F-i apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu ning leiab, et maakohus on ta põhjendatult KrK § 161 järgi süüdi tunnistanud.

O.F-i süüdistust on maakohus lugenud põhjendatuks osaliselt /lk 27-30/. Prokurör ei ole kohtuotsust O.F-i suhtes vaidlustanud.

Kohtukolleegium leiab, et O.F-i apellatsioon on põhjendamatu ning peab vajalikuks rõhutada järgmist. Vaieldamatult on tõendatud, et O.F teadis, et K.N kasutas arestimaja kambrisse nr 16 kontrollimiseks paigutatud isikute suhtes käeraudu ja kumminuia

ning nõudis nendelt vägivaldsete meetoditega ülestunnistusi. K.N tegevuse

tõkestamiseks O.F midagi ei teinud, pigem soosis seda ning selle tulemusena sai võimalikuks vägivalla, käeraudade ja kumminuia kasutamine kannatanute suhtes. Maakohus märgib põhjendatult, et vahistatu on allutatud riiklikule sunnile vabaduse piiramise teel ja tal

on alus eeldada, et täites arestimaja sisekorda ja alludes arestimaja töötajate korraldustele, mingit muud sundi keegi tema suhtes kasutada ei saa. Füüsiline vägivald, sellega ähvardamine ja käeraudade ebaseaduslik kasutamine on vaieldamatult vahistatu õiguste oluline rikkumine.

Seega, tegutsedes oma ametialaste volituste piires, kasutas O.F oma ametiseisundit

31

tahtlikult ära ja põhjustas sellega arestimaja kambris 16 kinnipeetavate isikute seadusega kaitstud õigustele ja huvidele olulise kahju.

Maakohus on põhjendatult kõrvale jätnud O.F-i enda väited, nagu poleks ta kambris 16 toimuvast teadlik olnud. K.N on korduvalt, nii eeluurimisel kui kohtus kinnitanud, et ta allus kõiges üksnes O.F-ile ja tegi kõike tema juhiste põhjal. Neis ütlustes ei ole alust

kahelda, kuivõrd K.N lihtsalt ei saanud omal algatusel kannatanutelt ülestunnistusi

nõuda. K.N sõnade paikapidavust kinnitasid ka kannatanud, kellede ütlustest nähtuvalt sundinud K.N neid kirjutama enda poolt toimepandud ja veel tunnistamata kuritegudest, võtma aga ka omaks niisuguseid kuritegusid, millistest nad midagi ei teadnud. Kannatanute väitel oli K.N teada, milles kedagi kahtlustati, vahel täpsustanud ta seda telefonitsi.

Veel märgib maakohus põhjendatult, et vaen või tekkinud lahkhelid O.F-i suhtes ei viita

sellele, et K.N on andnud O.F-i kohta valeütlusi. K.N , olles täie vastutusvõimega isik ja saades väga hästi toimunust aru, võis tahta O.F-ile kätte maksta tõeste ütluste andmisega.

Apellandi poolt viidatud asjaolud - prokuröri poolne arestimaja perioodiline kontrollimine, kirjaliku informatsiooni puudumine, ei välista kohtukolleegiumi arvates O.F-i vastutust.

Nagu juba kohtukolleegium eespool märkis, analüüsis maakohus kannatanute ütlusi piisava

kriitikaga ja seostas teiste tõenditega, mistõttu ei ole mingit alust väita, et kümnete

kannatanute ja tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed ning lähtuda tuleks üksnes O.F-i

väidetest. Asjakohatu on viide 16-le menetluse lõpetamise määrusele, millede

aluseks olid kinnipeetute põhjendamatud kaebused. Maakohus ei olegi neid käsitlenud. Asjaolu, et K.N andis allkirja talle selgitatud vägivalla kasutamise keelatuse kohta, ei kummuta kohtulikul uurimisel tuvastatut.

Kohtukolleegium leiab, et O.F on põhjendatult KrK § 161 järgi süüdi mõistetud.

Kannatanu Jaan Lepa apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu.

Maakohus on esitanud kohtuotsuses põhjendused, miks ta J. Lepa ütlusi usaldusväärseiks ei pea /lk 26/. J. Lepa erinevates menetlusstaadiumides antud ütlused on vastuolulised ega ühti

ka vaieldamatult kindlakstehtud tehioludega. Nii näiteks kummutab sündmuskoha

vaatlusprotokoll J. Lepa ütlused sellest, nagu oleks K.N kambris voodi ümber

lükanud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on kambris kõik narid põranda külge

kinnitatud. Veel viitab maakohus põhjendatult tunnistaja A. Silla ütlustele, mille kohaselt läinud J. Lepp ja K.N kambris omavahel kaklema, mistõttu J. Lepp teise kambrisse paigutati.

J. Lepa seisukoht, et K.N-ile süüks arvatud avalikud vargused tuleb ümber kvalifitseerida röövimisteks, ei ole põhjendatud. KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei

ole tagasiulatuvat jõudu. Maakohus ei ole tuvastanud, et K.N käitumises esineksid röövimisele omased tunnused.

Seega leiab kohtukolleegium, et J. Lepa apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

32

Ülaltoodust lähtudes leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt T.V õigeksmõistmises KrK § 161 ja 162 järgi, O.S õigeksmõistmises KrK §

161 järgi ja M.G õigeksmõistmises KrK § 161 järgi. O.S ja M.G tuleb KrK § 161 järgi süüdi tunnistada ning T.V KrK § 161 ja 162 järgi süüdi tunnistada.

Karistuse mõistmisel lähtub kohtukolleegium KarS § 56 sätetest – eelkõige T.V , O.S ja M.G süü suurusest. Vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid

kohtukolleegium süüdistatavate puhul ei tuvastanud. Prokurör taotleb T.V-le

liitkaristusena 2 aastase vangistuse mõistmist, mis jäetaks osaliselt täitmisele pööramata, koheselt kuuluks kandmisele 1 aasta vangistust. Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu ning

leiab, et karistuse eesmärgid on saavutatavad T.V suhtes KarS § 74 lg 1 kohaldamisel,

jättes mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata. Prokuröri seisukohaga, et M.G ja O.S suhtes on võimalik ja otstarbekas kohaldada KarS § 74 sätteid, jättes vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, kohtukolleegium nõustub.

Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2, 340 lg 4 p 2, 342, 331 lg 1, 274 lg 2 p 2 kohtukolleegium

otsustas:

Tühistada Rapla Maakohtu 27. oktoobri 2004.a. otsus M.G õigeksmõistmises

KrK § 161 järgi, T.V õigeksmõistmises KrK § 161 ja 162 järgi ning O.S õigeksmõistmises KrK § 161 järgi.

Teha uus otsus:

Tunnistada M.G süüdi KrK § 161 järgi ja karistada teda 1 aastase vangistusega. KarS § 74 alusel määrata, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata kui M.G 3 aastase

katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuded ja kohustused.

Tunnistada T.V süüdi KrK § 161 järgi ja karistada teda 2 aastase vangistusega. Tunnistada T.V süüdi KrK § 162 järgi ja karistada 1 aastase vangistusega. KarS § 64 lg

1 alusel lugeda kergem karistus raskemaga kaetuks ja mõista liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 74 alusel määrata, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata, kui T.V 3 aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuded ja kohustused.

Tunnistada O.S süüdi KrK § 161 järgi ja karistada teda 1 aastase vangistusega. KarS § 74 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui O.S 3

aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuded ja kohustused.

KrMS § 179 alusel mõista M.G-lt, T.V-lt ja O.S-ilt igaühelt välja sundraha 4035.- krooni riigituludesse.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

33

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. K.N kaitsja, O.F-i ja J. Lepa apellatsioonid jätta rahuldamata.

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Malle Preimer Meelika Aava Julia Katškovskaja