1-05-159\7

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-159 (05249000162) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Agu Timmi Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi E.H süüdistus KarS § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Jõgeva Maakohtu 7. detsembri 2005 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava E.H kaitsja advokaat Ivo Kütt Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav E.H

elukoht: XXX, isikukood: XXX, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja advokaat Ivo Kütt.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Jõgeva Maakohtu 7. detsembri 2005 kohtuotsus kriminaalasjas muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 1. märtsist 2006.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 21. märtsist 2006.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 22. märtsist 2006.

2

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Jõgeva Maakohtu 7. detsembri 2005 otsusega mõisteti E.H süüdi ja

karistati KarS § 263 p 1 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati mõistetavat karistust Jõgeva Maakohtu 24. märtsi 2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuu vangistuse võrra, ning mõisteti E.H-le liitkaristuseks kahe kohtuotsuse järgi 9 kuud vangistust.

Maakohus arutas E.H-le KarS § 263 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 19. märtsil 2005 kella 00.30 paiku Jõgeva linnas XXX, s.o avalikus kohas,

pani toime avaliku korra ja isiku rahu raske rikkumise vägivallaga, mis seisnes

selles, et tülitas baaris külastajana viibivat M. L. ja seejärel lõi kannatanule

joogiklaasiga pähe, tabades otsaesist, mille tulemusena tekitas viimasele otsmikumarrastushaava.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus E.H süüd, kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, aga ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud E.H käitumises puuduvad. E.H töötab XXX. Oma alaliseks elukohaks nimetab ta XXX. Varem on ta

kahel korral kriminaalkorras karistatud, väärteokorras karistatud samuti kahel korral. Valides rahalise karistuse ja vangistuse vahel märkis kohus, et eelmise kohtuotsuse

järgi oli E.H täita rahaline kohustus – tasuda kannatanule 7600 krooni kolme kuu jooksul. E.H kohtuotsusega pandud kohustust ei täitnud – ta tasus

summad mitte kolme kuu jooksul ja määratud tähtpäevadeks, vaid kuue kuu jooksul. Väärteo eest on E.H-le 13. oktoobril 2005 mõistetud rahatrahv 7200 krooni. Trahv on tasumata. Selle tasumise tähtaega on pikendatud. Selline olukord

viitab, et konkreetsete ja tähtaegsete rahaliste kohustuste olemasolu ei ole

mõjutanud teda nende kohustuste tegelikule täitmisele. Seega rahalise koormise (trahvi) panemine ei ole E.H jaoks mõjuriks. E.H enda deklareeritud sissetulek, päevamäär 41 krooni on väiksem miinimumpäevamäärast (50 krooni). E.H on pannud toime uue kuriteo katseajal, kusjuures varasem kuritegu on

olnud samalaadne ja sama kvalifikatsiooniga kui arutatav: avalikus

meelelahutuskohas, baaris teise isiku löömine. Teades, et tema kohal ripub

vangistuse täitmisele pööramise oht, ei teinud E.H ise midagi selleks, et

karistuse täitmisele pööramise tingimus ei saabuks. Isikut, kes ise ei soovi oma käitumist muuta, ei ole põhjendatud püüda mõjutada veelgi leebema karistusega. Neil põhjendustel ei pea kohus võimalikuks valida karistuseks rahalist karistust.

Kannatanu seisukoht karistuse valikul ei ole määrav. Tegemist on riikliku

süüdistusega, mida esindab prokurör. Kannatanu on pidanud õigeks üldkasuliku töö mõistmist, mis ei oleks seaduslik. Kohus arvestab käesolevas asjas kannatanu arvamusega, kallutades karistust leebemas suunas.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

3

E.H kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o E.H-le karistuse mõistmise osas, ja mõista E.H-le rahalise karistuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus ei ole arvestanud kahe erineva KarS § 57 sätestatud

karistust kergendava asjaoluga. Isiku vangistusega karistamine ei ole õiguskorra huvides, otstarbekam ja mõjusam on rahalise karistuse mõistmine. KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks kahju vabatahtlik

hüvitamine. Kannatanu on avaldanud, et E.H maksis pärast kuriteo toimepanemist kannatanu sõbranna kulude katteks 2500 krooni. Tegemist on kahju vabatahtliku hüvitamisega. Kannatanu poolt oli esitatud soov, et E.H vastava

summa tasuks, mida viimane ka tegi. Kannatanu hindas E.H poolt 2500 krooni tasumist kahju hüvitamisena, täiendavaid nõudmisi kannatanul ei olnud.

KarS § 57 lg 1 p 3 sätestab karistust kergendava asjaoluna ka puhtsüdamliku kahetsuse. Otsuses on märgitud, et E.H kohtuistungil kahetseb toimunut ja vabandab veelkord kannatanu ees, kuid kohus ei ole põhjendanud, miks E.H kahetsust ei ole võimalik käsitleda kergendava asjaoluna. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et rahalise koormise (trahvi) panemine ei oleks E.H jaoks mõjuriks. E.H täitis varasema kohtuotsusega määratud

kohustuse tasuda kannatanule 7600 krooni, väärteo eest mõistetud rahatrahvi

tasumise tähtaega on pikendatud otsuse teinud ametiisiku poolt, seega ei ole E.H

rikkunud rahalise kohustuse täitmise tähtaega. Rahalise karistusena mõistetud rahasumma mittetasumine kriminaalasjades toob kaasa selle asendamise vangistusega, mis on isikule piisavaks mõjuriks rahalise karistuse täitmiseks. Kohus märgib õigesti, et E.H-le oli teada tema tingimuslik karistamine ning tal oli võimalus oma käitumisvariante valida. E.H ei ole selles osas püüdnud

end ka kuidagi õigustada. E.H seisukohast ei tohiks ta tarvitada alkoholi,

mille tarbimine toob kaasa enesekontrolli kaotamise. E.H soovib läbi teha vastava võõrutuskuuri ja edaspidi alkoholi tarvitamisest hoiduda.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel.

Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Jõgeva Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud

kriminaalasja materjale, ka ringkonnakohtu istungil esitatuid, leiab, et Jõgeva Maakohtu otsus E.H-le mõistetud karistuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS §-st 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks esitatud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü, s. t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on E.H 24. märtsil 2004 Jõgeva Maakohtu otsusega karistatud KarS § 263 p 1, 4 järgi ja toimepandud kuriteo eest

mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, kusjuures KarS § 74 sätteid

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on E.H varem kriminaalkorras

karistatud kahel korral, kusjuures mõlemal korral on E.H karistuse

kandmisest tingimuslikult vabastatud. Vaatamata sellele on E.H jätkanud

kuritegude toimepanemist, mis ringkonnakohtu arvates näitab ilmekalt, et

varasemad vangistustest tingimuslikud vabastamised ei ole täitnud karistuse

mõistmise üht eesmärki - mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest.

Apellatsioonis leiab E.H kaitsja, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel E.H-le arvestanud karistust kergendava asjaoluna kahju vabatahtlikku hüvitamist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi taolise seisukohaga. Kannatanu M. L. ei ole kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ega ka kohtus esitanud tsiviilhagi E.H vastu, väites, et mingeid materiaalseid nõudmisi tal süüdistatava suhtes ei ole.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. L. nõudis E.H-lt käesolevas kriminaalasjas tunnistajana esinenud A. T. materiaalse hüvituse maksmist, sest baaris E.H ja M. L. i vahel toimunud konflikti tõttu paigutati sündmustesse sekkunud A. T. arestimajja. E.H tasuski A. T. 2500 krooni hüvitist.

Ringkonnakohtu arvates ei anna E.H poolt A. T. materiaalse hüvituse maksmine alust lugeda süüdistatava taoline tegevus tema suhtes karistust kergendavaks asjaoluks, sest taoline materiaalse hüvituse maksmine puudutab E.H ja A. T. u vahelisi suhteid ega ole seotud kannatanule kahju hüvitamisega.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud väitega, et maakohus on

põhjendamatult jätnud karistust kergendava asjaoluna arvestamata E.H puhtsüdamliku kahetsuse.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on E.H juba kohtueelse uurimise käigus

väljendanud kannatanule oma kahetsust ja vabandanud tema ees. Ka kohtuistungil

pöördus süüdistatav kannatanu poole vabandusega ning avaldas kahetsust toimunu suhtes. Ringkonnakohus leiab, et taolist korduvat vabandamist kannatanu ees ning kahetsuse avaldamist saab käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

Samas leiab ringkonnakohus, et nimetatud kergendav asjaolu ei pea tingimata tähendama E.H-le mõistetud karistuse kergendamist ning mõistetud vangistuse

asendamist KarS § 263 lg 1 sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega.

Jõgeva Maakohtu otsuse kohaselt on E.H karistatud 19. märtsil 2005 toimepandud kuriteo eest 3 kuulise vangistusega ning seda olukorras, kus esmakordselt

KarS § 263 p 1, 4 järgi karistamisel mõisteti süüdistatavale karistuseks 6 kuud

vangistust. Ringkonnakohus leiab, arvestades E.H-le KarS § 263 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistust, mis sisuliselt jääb

sanktsiooni alamäära lähedale, et puudub alus süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks.

Ringkonnakohtu arvates oleks põhjendamatu isikule, kes on varem kahel korral tingimuslikult vabastatud karistuse kandmisest ning kes paneb talle määratud katseaja

5

jooksul toime järjekordse kuriteo, mõista karistuseks KarS § 263 sanktsioonis ettenähtud kergemaliigiline karistus, s. o rahaline karistus. Ringkonnakohtu arvates ei anna selleks alust ka asjaolu, et E.H on tasunud talle varem määratud rahalised karistused.

Samuti ei anna selleks alust asjaolu, et E.H on oma alkoholiprobleemide

lahendamiseks pöördunud arstide poole. Teades alkoholiprobleemi olemasolust oli E.H võimalus arstide poole pöördumiseks juba pärast esimest alkoholijoobes toimepandud seaduserikkumist ning asjaolu, et ta pöördus abisaamiseks arstide poole

alles pärast seda, kui teda ähvardab reaalne vangistus, ei anna alust talle mõistetud karistuse kergendamiseks.

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus

Agu Timmi