1-05-497\3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Tallinna

Linnakohtu 22 septembri 2005 kohtuotsuse V. A. süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA PRIIT PIKAMÄE

Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav andis ütlusi sellest, et tema tõepoolest tungis Lai tn

11-5 korterisse ja varastas sealt ka esemeid, kuid võttis vaid radiaatorid, väites, et juba kohtueelsel uurimisel andis ta analoogseid ütlusi. Kahtlustatavana ülekuulamisel on V.A. andnud ütlusi, et Lai tn 11-5 korteriuks oli suletud ja sisse tungis ta korterisse laes oleva augu kaudu. Korterist võttis veekraanid, mäletab, et võttis vannitoast ja WC-st. Võttis samuti maha radiaatorid, viis need kõik augu juurde. Seejärel võttis maha ukselukud. Pani osa neist aknalaua peale, osa radiaatorite juurde. Pärast seda läks minema aga ei mäleta kas võttis midagi ülalnimetatud asjadest kaasa. Järgmisel päeval läks korterisse tagasi, jõi seal õlut./ I kd t.lk. 100-101/. Seega on süüdistatava ütlustega kinnitust leidnud, et ta tungis korterisse kahel päeval, võttis seintelt maha radiaatorid, kraanikausid, võttis ära ukselukud, kuid korterist esemete väljaviimist süüdistav ei mäleta. Apellatsioonikohtus mäletas radiaatorite vargust.

Peale süüdistatava enda ütluste on kohus andnud hinnangu kriminaalasja kirjalikele materjalidele ja kohtukolleegium leiab, et linnakohus tuli seaduslikult järeldusele, et V.A. süü Lai tn 11-5 korterist esemete varguses kannatanu poolt esitatud mahus on tõendamist leidnud ning on kooskõlas seadusega ka kogu kuriteoga vahetult tekitatud kahju süüdistatavalt välja mõistnud. Kohtukolleegium soostub prokuröri ja kaitsja poolt ringkonnakohtus väljendatuga sellest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastutab isik, kes hõlbustas juurdepääsu loomisega või muul moel kannatanule kuuluva vara edasist kaotsiminekut, kogu kaotsiläinud vara eest. Seega kohtukolleegium leiab, et linnakohus on seaduslikult kannatanu Liisa Pille K. tekitatud kahju koguulatuses süüdlaselt V.A. välja mõistnud. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud taotlus kannatanu P.K. kasuks väljamõistetud tsiviilhagi vähendamise osas rahuldamisele ei kuulu.

Apellatsioonis on V.A. taotlenud temale kergema karistuse mõistmist. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav andis ütlusi, et temale on arusaadav, et eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus 1 aasta 2 kuud kuulub ärakandmisele, kuid leidis, et kokku võiks temale mõistetud liitkaristus jääda 2 aasta piiresse. Eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse võrra on linnakohus suurendanud 2005 aastal toimepandud varguste eest mõistetud ja ühe kolmandiku võrra vähendatud karistust. 2005 aastal vargused olid toime pandud eluruumidesse sissetungimise teel, kannatanutele oli tekitatud oluline varaline kahju. Seega esinevad rida koosseisulisi raskendavaid tunnuseid, mis annab aluse ka range karistuse mõistmiseks. V.A. on varem korduvalt varavastaseid kuritegusid toime pannud, kuid mõistetud karistused ei ole teda mõjutanud hoiduma uute kuritegude toimepanemistest. Linnakohus oli õigustatud karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamise põhimõttest lähtuvalt sellist fakti karistuse mõistmisel ka arvestama.

KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette kuni viie aastase vangistuse. Kohus on jätkuvalt varavastaseid kuritegusid toimepannud süüdlast karistanud kahe uue kuriteo toimepanemise eest kolme aastase vangistusega, seega veidi üle sanktsioonis ettenähtud karistuse keskmist määra. Kohtukolleegium leiab, et selline vangistuse pikkus on põhjendatud ja seaduslik. Apellatsioonis esitatud väited elukoha ja ülalpeetavate olemasolust ei ole alusteks seaduslikult mõistetud karistuse tühistamiseks. Seaduses ettenähtud asjaolusid, mida linnakohus ei oleks arvestanud apellatsioon ei kajasta.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et linnakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas seadusega ja selle tühistamiseks alused puuduvad.

ülekuulamist vaid on jäänud kindlaks taotlusele arutada asja lühimenetluse korras, ilma kannatanute, tunnistajate ja tema ülekuulamiseta ning otsuse tegemisega vaid kriminaalasja kirjalike materjalide alusel/ II kd. t.lk. 138/.

Tallinn Toom-Kooli 21/9-1 varguse episoodi osas on V.A. apellatsioonis väitnud, et tema peeti kinni 27.10. 2003, seega ei saanud ta kuritegu toime panna. Kohtukolleegium ei soostu sellise väitega. Vastavalt tuvastatule ja süüdistuse sisule oli Tallinnas Toom-Kooli 21/9-1 korterist vargus toime pandud ajavahemikul 25.10.03 kuni 27.10.2003. Vastavalt kriminaalasja materjalidele oli politseile tehtud teade vargusest juba 27.10. 2003 kell 08.10 hommikul ja samal hommikul kell 9.50 on toimunud juba sündmuskoha vaatlus/ I kd. t.lk. 169-173/. Seega süüdistatava kinnipidamine 27.10.2003 aastal kella 9.00 ajal ei ole asjaoluks mis välistab tema poolt ülaltoodud varguse toimepanemise. Ka kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel on V.A. täpsustanud, et peale Toom-Kooli 21/9-1 korterist vargust peeti ta politsei poolt järgmisel päeval kohtumääruse alusel kinni/ I kd. t.lk. 216/.

Apellatsioonikohtu istungil süüdistav selgitas, et tunnistas kohtueelsel uurimisel oma süüd vaid operatiivtöötajate mõjutusel, kes lubasid talle siis kergemat karistust. Tallinna Linnakohtu istungil süü tunnistamist ta seletada ei osanud. Kohtukolleegium leiab, et varem neli korda kriminaalkorras karistatud isiku selgitused sellest, et tunnistas süüd vaid seetõttu, et politseitöötajad lubasid kergema karistuse mõistmist ei ole usutavad. Tallinna Linnakohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel oma järeldused kohtuistungil hinnatud kriminaalasjas kogutud kirjalikele materjalidele kuna süüdistatav lühimenetluse käigus kinnitas istungil oma süüd ega soovinud ütlusi anda. Oma mõjutamisest kohtueelsel uurimisel süüdistatav linnakohtus ütlusi ei andnud.

Kohtukolleegium leiab, et alles apellatsioonis ja ringkonnakohtus oma süü eitamine, kusjuures ilma loogilise põhjenduseta, ei anna iseenesest alust tunnistada linnakohtu poolt otsuses aluseks võetud tõendid sealhulgas süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused ebausaldusväärseteks või ebaseaduslikeks ning alles ringkonnakohtus esitatud paljasõnalised väited ei kummuta kohtu järeldusi ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Kohtueelsel uurimisel antud ütlused varastatud esemetest langevad kokku kannatanu poolt antud ütlustega korterist varastatu osas, ütlused signalisatsiooni olemasolust korteris ja selle tööle hakkamisest riimuvad tunnistaja M-L-Karu/ I kd. t.lk. 185/ poolt antud ütlustega sellest, et ööl vastu 27.10.2003 aastat kella 2.00 paiku kuulis korterist nr 1 signalisatsiooni tööle hakkamist. Akna kaudu korterisse tungimine on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokollis märgituga, et aknal on murdmisjäljed ja akna mõlemad pooled on avatud/ I kd. t.lk. 172-173/.

Kohtukolleegium leiab, et linnakohtu poolt A.A. süü tuvastamisel on kohus seaduslikult tuginenud eelkõige süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ning kogumis koos teiste kirjalike materjalidele hinnangu andmisel on õigesti lugenud tõendatuks, et

Tallinnas Toom-Kooli 21/9-1 varguse pani toime süüdistatav ja esitatud apellatsioonkaebus ega ka ringkonnakohtus antud ütlused linnakohtu järeldust ümber ei lükka.

Tallinn Lai tn 11-5 episoodi osas ei ole V.A. ega kaitsja taotlenud ei süüdistatava ülekuulamist ega kannatanu kohtuistungile kutsumist ega tema ülekuulamist. Kuni kohtu nõupidamistuppa lahkumiseni ei ole süüdistatav avaldanud, et ta ei ole Lai 11-5 korterist kannatanu poolt avaldatud kõiki esemeid varastanud või et kannatanu poolt esitatud kahju suurus ei vasta tema poolt varastatule/ II kd. t.lk. 138-142/.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Tallinna Linnakohus mõistis V. A. süüdi KarS § 199 lg 2 p 1,4,8 järgi ( 2003 aasta kuriteo episoodides) ja karistas 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust 1/3 võrra ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust, KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Tallinna Linnakohtu 01.06.2004 otsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat vangistust.

KarS § 199 lg 2 p 4,6,8 järgi ( 2005 aasta kuriteo episoodides) ja karistas 3 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 01.06.2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1aasta 2 kuulise vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 2 kuud vangistust. KarS § 68 alusel loeti karistuse kandmise aja alguseks 11.03.2005.

V.A. mõisteti süüdi võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui teo objektiks on laskemoon, tegu on toime pandud varem varguse toimepannud isiku poolt, suures ulatuses ja sissetungimisega viies kuriteoepisoodis, sealhulgas ajavahemikus

01.07-02.07.2003 aadressil Tallinn Lai 11-5 korterist P.K. kuuluva vara kogusummas

158 143.02 krooni varguses ja 25.10- 27.10.2003 Tallinnas Toom-Kooli 21/9-1 korterist R.-J.

N. kuuluva vara koguväärtuses 245 248. 10 krooni varguses.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonides palub süüdistatav läbi vaadata kriminaalasja tema süüdistuses varguse toimepanemises aadressil Tallinn, Toom-Kooli 21/9-1. Ta ei ole seda vargust toime pannud kuna 27.10.2003 aastal oli ta võetud vahi alla. Ta tunnistas oma süüd operatiivtöötajate mõjutusel.

Samuti ei nõustu süüdistatav Tallinn, Lai tn 11-5 episoodis esitatud tsiviilhagiga. Palub nende kahe episoodi osas asja uuesti läbi vaadata. Kohus ei arvestanud, et tal oli kindel elukoht, et koju jäi minimaalpensioni saav haige ema ja kaks alaealist õde. Palub talle mõista kergem karistus. Kohustub tasuma kõik kulutused ja hagid.

Apellatsioonikohtu istungil süüdistatavapellant toetas esitatud apellatsiooni ja jäi neis esitatud taotluste juurde.

Kaitsja toetas samuti apellatsiooni, kuid nentis, et Lai tn 11-5 korterist vargusega tekitatud kogu kahju väljamõistmine süüdistatavalt on kooskõlas kohtupraktikaga.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Mõistetud karistus on kooskõlas seadusega ja selle leevendamise alused puuduvad.

KOHTUKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Tallinna Linnakohus on kriminaalasja arutanud lühimenetluse korras.

Vastavalt kohtuistungi protokollile on kohtuistungil prokurör avaldanud süüdistusakti.

Süüdistatavale on olnud süüdistusakti sisu arusaadav, ta on tunnistanud end süüdi kõikides episoodides ja on olnud nõus asja lahendamisega lühimenetlus korras. Ka kaitsja on leidnud, et süüdistus on õigustatud. V.A. ei ole kohtuistungil taotlenud enda ega ühegi teise isiku

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

06 veebruar 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-05-497 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

01 veebruar 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi V.A.süüdistuses KarS § 199 lg 2 p1, 4,6,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 22 septembri 2005 lühimenetluse otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav V.A. Prokurör Triin Bergmann Süüdistatav

V. A., ik: , varem kriminaalkorras karistatud neljal korral, vahi all alates 11.03.2005 Kaitsja Vandeadvokaat Talvi Vaske

RESOLUTSIOON

Tallinna Linnakohtu 22 septembri 2005 kohtuotsus V. A-i süüdistusajas jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 07 veebruarist 2006, Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates

07 veebruarist 2006.