1-05-789\3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

06 veebruar 2006 Tallinn Kriminaalasja number 1-05-798 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Külli Väina

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

01 veebruaril 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi F.D süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 02 detsembri 2005 lühimenetluse otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Talvi Vaske Prokurör Andra Sild Süüdistatav F.D, varem kriminaalkorras ühel korral karistatud, vahi all ei viibinud Kaitsja Vanedadvokaat Talvi Vaske

RESOLUTSIOON

Tallinna Linnakohtu 02 detsembri 2005 kohtuotsus F.D süüdistusasjas jätta sisuliselt muutmata. Täpsustada kohtuotsuse lõpposa ja lugeda KarS § 238 lg 2 asemel õigeks KrMS § 238 lg 2.

Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 07

veebruarist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus

2 advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates

07 veebruarist 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

F.D tunnistati süüdi selles, et ta 12.03.2005 kella 11.00 kuni 12.00 aadressil Tallinn Risti * lõi tüli käigus oma emale E.J. rusikaga näkku, millega tekitas E.J. nina deformatsiooni ja ninaluude murru, näo põrutuse, hematoomid silmalaugudel.

Tallinna Linnakohus tunnistas F.D süüdi KarS § 121 järgi ja karistas teda 6 kuulise vangistusega, KarS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust

eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 9 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise aeg.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

F.D kaitsja poolt esitatud apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega F.D karistamist rahalise karistusega. Kaitsja leiab, et käeoleval juhul tuleb arvestada asjaolu, et perekondlikud varalised, ka muud suhted kuuluvad eraõiguse valdkonda. Seega peaks riik rikkujate karistamisel arvestama ka kannatanute seisukohtadega. PS § 13 kohaselt peab riik igaühte kaitsma riigivõimu omavoli

eest. Kannatanu on soovinud kriminaalasja menetluse lõpetamist, kuna tegemist oli tema lapsega. Prokurör ei soostunud ka kaitsja taotlusega lõpetada menetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kuna F.D on oma süüst aru saanud ja kahetseb tehtut.

Kaitsja leiab, et antud juhul peaks riik suhtuma karistamisse teatud respektiga, arvestades esmajärjekorras kannatanu tõelist tahet taotleda süüaluse karistamist või mitte. F.D töötab AS Priimus ja tal on võimalus rahatrahvi tasuda.

Apellatsioonikohtu istungil apellantkaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde ja palus F.D karistada rahalise karistusega. Süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus kooskõlas seaduses ettenähtud karistamise alustega ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

KOHTUKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Olenematult apellatsiooni sisust kuulub kohtuotsuse lõpposa täpsustamisele kuna kohus on ekslikult märkinud ühe kolmandiku karistuse mõistmise seaduslikuks aluseks KarS § 238 lg

2. Tegelikult tuleneb selline kohustus KrMS § 238 lg 2. Selline minetus ei too endaga kaasa

kohtuotsuse tühistamist vaid on võimalik ringkonnakohtu poolt parandada täpsustamise korras.

Kohtukolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et KarS § 73 lg 4 ja §74 lg 5 on erinevad, kuid ei soostu järeldusega, et KarS § 73 alusel karistusest tingimisi vabastatud isikut ei ole

3

võimalik karistada rahalise karistusega isegi siis, kui seda vastava paragrahvi sanktsioon võimaldab.

Asjaolu, et isik on varem karistusest KarS § 73 alusel vabastatud, ei välista iseenesest süüdlase karistamist sanktsioonis ettenähtud rahalise karistusega. KarS § 73 lg 4 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, pööratakse karistus täitmisele.

Karistuse täitmisele pööramise kohustus ei ole asjaolu, mis teeb võimatuks sanktsioonis ettenähtud rahalise karistuse mõistmise uue kuriteo eest.

Kuigi kohtukolleegium ei soostu linnkohtu põhistusega F.D-le rahalise karistuse mittemõistmise osas, leiab kolleegium, et F.D-le mõistetud vangistus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

Tallinna Linnakohus on F.D karistanud 6 kuulise vangistusega, mida on siis seoses asja arutamisega lühimenetluses vähendatud KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud puhtsüdamlikku kahetsust. KarS § 121 ettenähtud kehaline väärkohtlemine on inimese tervise nii kehalise kui ka vaimse

heaolu vastu suunatud kuritegu, mille eest on ette nähtud nii rahaline karistus kui ka kuni kolme aastane vangistus. Tuvastamist on leidnud ja selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud, et F.D lõi rusikaga

näkku oma emale, 1933 aastal sündinud E.F.D, tekitades viimasele muuhulgas ninaluumurru ja näo põrutuse.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul oli tegemist KarS § 121 objektiivsesse koosseisu

kuuluva raske tagajärjega ja seetõttu on karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusest tulenevalt seaduslik mõista talle karistuseks reaalne vangistus.

Antud juhul on karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamise seisukohalt vajalik arvestada ka süüdlase isikuga, tema eelneva käitumisega. Tuvastamist on leidnud, et F.D on 2004 aasta juunis karistatud KarS § 120 järgi sama kannatanu, oma ema, tapmisega ähvardamise eest/ t.lk. 21-22/. Kohtukolleegium leiab, et selline süüdistatava kuritegelik käitumine temaga samas elukohas elava eaka ema suhtes vajab riiklikku hukkamõistu ja karistamist ka juhul, kui kannatanust ema on soovinud kriminaalasja lõpetamist.

Apellatsioonis on rõhutatud, et karistuse mõistmisel tuleks ikka arvestada, et kannatanu on

soovinud kriminaalasja lõpetamist. Tõepoolest on kannatanu küll kohtueelsel uurimisel

avaldanud, et ta sooviks kriminaalasja lõpetamist, kuid on seejuures põhistanud seda oma vanusega ning asjaoluga, et ta elab pojaga ühes korteris ning ta ei soovi enam kohtus käia arvates, et sellest ei ole kasu/ t.lk. 6-7/. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu sellised ütlused ei kinnita süüdistatavale andestamist, temaga leppimist ega ka kannatanu usku, et enam sellist vägivalda tema suhtes ei tarvitata, vaid näitavad ennemini, et kannatanu ei usu tema olukorra

paranemisse, kuna elab vägivalda tarvitava pojaga ühel elamispinnal ning eelmine tema suhtes toimepandud kuriteo eest karistamine ei toonud olukorda muudatust.

Apellatsioonis viidatud asjaolu, et kaitsja taotlust kriminaalasja lõpetamiseks avaliku

menetlushuvi puudumise korral kui süü ei ole suur, ei rahuldatud, ei saa olla etteheidetav

kohtule kuna KrMS § 202 alusel kriminaalasja lõpetamise taotluse esitamise õigus kuulub prokuratuuri pädevusse.

Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav kinnitas, et ta töötab AS Priimus ja käeoleval ajal on tal katseaeg. Kohtukolleegium leiab, et sissetuleku olemasolu ei anna antud juhul seaduslikku

alust F.D-le mõistetud reaalse vangistuse tühistamiseks. Kohtukolleegium leiab, et nii

4

toimepandu asjaolud ega ka süüdistatava isik ei anna alust sanktsioonis ettenähtud kergemaliigiliserahalise karistuse mõistmiseks.

F.D oli juba vangistusega karistatud. Ta kinnitas ringkonnakohtu istungil, et talle selgitati KarS § 73 sisu, kusjuures sai aru, et ta uute kuritegude toimepanemisel peab minema

vangistust kandma, kuid ka selline asjaolu ei mõjutanud teda hoiduma uue kuriteo toimepanemisest. Kohtukolleegium leiab, et sama kannatanu suhtes uue kuriteo toimepanemise eest eelnevast

mittemõjunud karistusest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei ole kooskõlas karistuse eesmärkide ega ka kohtupraktikaga.

Kuritegu on toime pandud eelmise kohtuotsusega määratud katseaja kestel, seega on linnakohtu poolt KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmine kooskõlas seadusega.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, § 344-345 lg 1,2 kohtukolleegium jätab

apellatsioon rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu 02 detsembri 2005 kohtuotsuse sisuliselt muutmata, tehes põhiosasse vaid täpsustuse.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA PRIIT PIKAMÄE