1-05-162\3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-05-162

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. veebruaril 2006 a. Tallinn

Kriminaalasja number 1-05-1162 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk -

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 1. veebruar 2006 a. Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi V.N.i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p.4,8 § 274 lg.1 ja § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2005 a. otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.N. ja tema kaitsja Ants Nõmmik

Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav V.N. Kaitsja

Ants Nõmmik RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2005.a. otsus V.N.ile KarS § 65 lg 2 alusel

mõistetud liitkaristuse, eelvangistuses viibitud aja, ärakandmisele kuuluva karistuse ja karistuse kandmise aja alguse osas ning teha uus otsus, millega

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada V.N.ile mõistetud 1 aasta 6 kuulist liitkaristust Narva

Linnakohtu 15. juuni 2000 a. otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 4 (nelja) kuu 24 (kahekümne nelja) päeva võrra ja liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud 24 (kakskümmend neli) päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud ajavahemikud

alates 18. veebruarist kuni 21. aprillini 2004.a. ja 12. septembrist kuni 14. septembrini 2004.a, s.o. 2 (kaks) kuud 7 (seitse) päeva.

Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud 17 (seitseteist) päeva.

Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 18. november 2004 a.

Iseseisvalt kuulub kandmisele N.H-le mõistetud lisakaristus – KarS § 50 lg 1 alusel kohaldatud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 (kolmeks) aastaks.

2 Süüdistatava N.H apellatsioon rahuldada osaliselt, tema kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 6. veebruaril 2006.a. kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul advokaadi vahendusel alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2005 a. otsusega mõisteti V.N. süüdi ja karistati KarS §

199 lg 2 p 4,8 järgi 1 aasta 6 kuulise vangistusega, KarS § 274 lg 1 järgi 6 kuulise

vangistusega, KarS § 424 järgi 1 aastase vangistusega. KarS § 63 lg 2 alusel loeti

kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud 1 aasta 6 kuulist liitkaristust Narva Linnakohtu 15. juuni 2000 a. otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 1 aasta 9 kuu 24 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aasta 3 kuud 24 päeva.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 aasta 1 kuu.

Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 2 kuud 24 päeva vangistust.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev 11. oktoober 2005.a. KarS § 50 lg 1 alusel võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks.

KarS § 199 lg 2 p.4,8 järgi mõisteti N.H süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna pani toime alljärgnevad vargused:

1) ajavahemikul 6-9. veebruaril 2004.a. sisenes ukselukkude purustamise teel

Pärnu linnas Energia tänav 2 asuvasse AS Plasto laoruumi, kust varastas 24

plastakent 48 500 krooni väärtuses ja M. Rõõmu isiklikku vara 48 443 krooni suuruses summas;

2) ajavahemikul 10-13. veebruaril 2004 a. murdis ta samasse laohoonesse sisse

seina lõhkumise teel ja varastas veel 6 mitmesuguse suurusega akent kokku 11 200 krooni väärtuses;

3) ajavahemikul 11-12. septembril 2004 a. murdis ta lahti Pärnumaal Sauga vallas

Urge külas OÜ Audru Mõis karjalauta ja varastas sealt kütust vanametalli, tööriistu, ehitusmaterjale ja muud vara kokku 16 907 krooni väärtuses;

4) ajavahemikul 11-12. septembril 2004 a. sisenes ta laohoone ukse lahtimuukimise

teel Pärnumaal Sauga vallas Urge külas I. Gambalevskile kuuluvasse

laohoonesse, kust varastas alumiiniumvanni 1 500 krooni väärtuses ning laohoone hoovil seisnud kaubikust autoraadio koos kolme kõlariga 2 500 krooni väärtuses.

KarS § 274 lg 1 järgi mõisteti N.H süüdi selles, et ta kasutas 18. novembril 2004

a. Pärnumaal Sauga vallas Urge külas füüsilist vägivalda ametikohustuste täitmisel

oleva vanemkonstaabli A. Väljaotsa suhtes, mis seisnes selles, et kui viimane pidas

kontrollimiseks kinni sõiduauto, siis eirates politseiametniku korraldust väljus N.H

omavoliliselt sõiduautost ja rebis täie jõuga A. Väljaotsa vormirõiva jope käisest ja solvas teda samal ajal ebatsensuursete sõnadega. Seejärel jõudes Urge 2 maja

3

juurde, kasutas N.H korteri uksel füüsilist jõudu, püüdes end sulgeda vanemkonstaabel A. Väljaotsa eest korterisse.

KarS § 274 lg 1 järgi mõisteti N.H süüdi selles, et ta olles 23. detsembril 2003 a.

karistatud rahatrahviga mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis uuesti 19. juulil, 22. oktoobril ja 18. novembril 2004 a. mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis.

Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav N.H KarS § 199 lg 2 p 4,8 ja § 274 lg 1 järgi enda õigeksmõistmist ning kergendada talle KarS § 424 järgi

mõistetud karistust. Apellatsiooni motiivide kohaselt rajaneb tema süüdimõistmine uurija K. Kontsu poolt välja mõeldud ja N.H poolt allkirjastatud ütlustel. Uurija K. Konts on mõjutanud tunnistajaid K. Sarve ja C. Ubakivi valeütlusi andma. Prokurör

S. Hunt ei ole nendele seaduserikkumistele reageerinud, mistõttu N.H esitas

taotluse prokuröri taandamiseks. Kohus jättis selle taotluse põhjendamatult

rahuldamata. Kohus on alusetult kõrvale jätnud tunnistaja T. Ansbergi ütlused.

Kohtuistungil leidis kannatanu A. Väljaotsa ning tunnistajate G. Krooni ja S. Bachmanni ütlustega kinnitust, et kannatanu A. Väljaotsaga astus füüsilisse kontakti G. Kroon. Hoopis kannatanu A. Väljaotsa tuleks karistada selle eest, et ta ebaseaduslikult

N.H sõidukise tungis. Kuna ta on tunnistanud end KarS § 424 järgi kogu aeg

täielikult süüdi, siis palub ta lühendada talle mõistetud põhija lisakaristuse pikkust. Vee juhib apellant tähelepanu asjaolule, et ta vabanes 20. mail 2003 a. tingimisi enne tähtaega. 1. septembrist 2002.a. jõustunud seaduse järgi ei oleks saanud talle mõistetud

karistus teise astme kuriteo eest ületada viit aastat. Seetõttu on ta taotlenud Narva Linnakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamist viie aastani.

Kaitsja taotleb süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,8 ja § 274 lg 1 järgi N.H õigeksmõistmist, sest N.H ei ole neid kuritegusid toime pannud. Seoses sellega taotleb kaitsja N.H-le mõistetud karistuse kergendamist. Puuduvad tõendid, mis N.H süüd kinnitaksid. Kannatanud tõendavad vaid varguse toimepanemise fakti, mitte aga selle toimepanemist N.H poolt. Kohus on tunnistaja T. Ansbergi ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Politseitöötaja S. Bachmanni ütlustest nähtub, et süüdistatav N.H ei käitunud viisil, millest oleks nähtunud vägivald võimuesindaja suhtes. Ta seisis pärast sõidukist väljumist tunnistaja S. Bachmanni kõrval. Samal ajal kannatanu A. Väljaots jageles tunnistaja G. Krooniga.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega

ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt

tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on raskendatud süüdistatava olukorda.

Esmalt käsitleb kohtukolleegium apellatsiooni väiteid kohtuotsuse motiveeritusest ja kuritegude tõendatusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000 a.

otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo

faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253).

4 Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg.2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Pärnu Maakohtu

otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg.3 p.1 etteantud õigust kasutades vajalikuks korrata.

Kohus on põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks kannatanu A. Väljaotsa ja

tunnistaja S. Bachmanni ütlused ning suhtub kriitiliselt süüdistatava N.H ja tunnistaja T. Ansbergi ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Lisaks sellele leiti N.H elukohas ja sõidukis tehtud läbiotsimise käigus

hulgaliselt varastatud esemeid, mis on kannatanutele tagastatud. Siinjuures märgib

kohtukolleegium, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja

süüdistataval õigus anda kahtlustuse või süüdistuse sisu kohta ütlusi või keelduda

ütluste andmisest. Seega ei pea kahtlustatav ega süüdistatav tõendama oma süü

puudumist. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites korduvalt

märkinud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise

esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt

kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Selle täitmata

jätmisel on aga kahtlustatava või süüdistatava vastav väide käsitatav üksnes paljasõnalise kaitseväitena (14. detsembri 1999 a. otsuses nr 3-1-1-112-99 V. Tehu ja L.

Sokku süüdistusasjas – RT III 2000, 2,20) N.H on kogu kriminaalmenetluse vältel esitanud erinevaid eesnimesid, nimetamata perekonnanimesid ega muid andmeid,

mis võimaldaksid tuvastada konkreetse isiku. Eelvangistuses viibides hakkas ta

nimetama konkreetset isikut, kelle surmast oli ta äsja teada saanud. Seetõttu nõustub

kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse väitega, et N.H ütlused on ennastõigustavad, mis on kantud soovist vabaneda vastutusest toimepandud kuritegude eest.

KarS § 424 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Kohus karistas N.H selle kuriteo eest üheaastase vangistusega ja kohaldas

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et N.H olles isik, kes pärast karistamist

mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis pärast seda uuesti sõidukit

joobeseisundis veel kolmel korral. See näitab, et varasem karistatus ei ole mõjutanud

teda õiguskuulekalt käituma. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, N.H-le KarS § 424 järgi mõistetud põhija lisakaristuse kergendamiseks puudub alus.

Narva Linnakohtu 15. juuni 2000 a. otsusega oli karistatud N.H 6 aasta 5

kuulise vangistusega. Pärnu Maakohtu 7. mai 2003 a. määruse alusel vabastati N.H vanglast 20. mail 2003 a. tingimisi enne tähtaega 1 aasta 9 kuud 24 päeva.

Arvestades Riigikohtu üldkogu otsuses nr.3-1-3-10-02 S. Brusilovi süüdistusasjas (RT III 2003, 10, 95) toodud seisukohta Karistusseadustiku rakendamise seaduse vastuolus olevaks tunnistamisest Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lausega koostoimes § 12 lg 1 esimese

lausega osas, milles seadus ei näe ette Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotust kandva isiku karistuse vähendamist Karistusseadustiku eriosa vastavas

paragrahvis sätestatud vangistuse ülemäärani ning asjaolu, et sama kohtuotsuse punkt

5

42 kohaselt tulid analoogilised juhtumid lahendada KarSRS § 33 lg 1 kohaselt

maakohtus nelja kuu jooksul alates 17. märtsist 2003 a. S. Brusilovi otsuse kuulutamisest, siis on põhjendatud N.H apellatsioonis sisalduv taotlus viia talle

Narva Linnakohtu 15. juuni 2000 a. otsusega mõistetud 6 aasta 5 kuuline vangistus

kooskõlla Karistusseadustikus sätestatuga. KarSRS § 1 lg 6 kohaselt kuriteo eest

mõistetud karistusest vabastamise otsustab prokuröri taotlusel süüdimõistmise koha

järgse maakohtu kohtunik ainuisikuliselt kirjalikus menetluses määrusega, välja

kutsumata menetlusosalisi. Kuna ringkonnakohtul puuduvad volitused jõustunud

kohtuotsuse uuesti läbivaatamiseks, siis andis ringkonnakohus prokurörile aega pöörduda vastavasisulise taotlusega Pärnu Maakohtu poole. Pärnu Maakohtu 9. jaanuari 2006 a. määrusega vähendati N.H-le Narva Linnakohtu poolt mõistetud 6 aasta 5 kuulist vangistust 5 aastani. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 16. detsember 1998 a.

Seega on N.H Narva Linnakohtu 15. juuni 2000a. otsuse järgi mõistetud

karistuse ärakandmata osa mitte 1 aasta 9 kuus 24 päeva, vaid 1 aasta 5 kuu võrra

vähem, s.o. 4 kuud 24 päeva. Seega tuleb apelleeritud kohtuotsus tühistada N.H-le KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja teha selles osas uus otsus. N.H-le KarS § 63 lg 2 alusel mõistetud 1 aasta 6 kuulist liitkaristust tuleb KarS § 65

lg 2 alusel suurendada Narva Linnakohtu 15. juuni 2000 a. otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o. 4 kuu 24 päeva võrra ja liitkaristuseks mõista 1 aasta 10 kuud 24 päeva vangistust.

Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et N.H peeti kahtlustatavana kinni 18. novembril 2004 a. kell 23.15 (I kd. tl.91). Pärast seda ta ei ole enam vabaduses viibinud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt osundanud, et karistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda isiku faktilise kinnipidamise päev (näiteks 26. aprilli

2004 a. otsuses nr.3-1-1-35-04 E. Uga süüdistusasjas – RT III 12, 149). Karistuse

kandmise aja algus omab süüdimõistetu jaoks olulist tähtsust, sest sellest tähtajast oleneb, millal on süüdimõistetul õigus taotleda KarS § 76 alusel vangistusest tingimisi

ennetähtaegset vabastamist. Apelleeritud kohtuotsuses on aga ekslikult märgitud N.H

karistuse kandmise aja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 11.

oktoober 2005 a. Seega on apelleeritud kohtuotsuses raskendatud süüdimõistetu N.H

olukorda. Ehkki selles osas kohtuotsust apelleeritud ei ole, peab kohtukolleegium KrMS § 331 lg.3 alusel võimalikuks seda rikkumist kõrvaldada, sest

sellisel viisil karistuse kandmise aja alguse muutmine kergendab süüdimõistetu N.H olukorda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg.1 p.4, 338 p.2, 340 lg.2 p.6 ja 345

alusel on kohtukolleegium seisukohal, et apelleeritud kohtuotsus kuulub tühistamisele

süüdistatavale N.H-le KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse, ärakantud

karistuse, ärakandmata karistuse ning karistuse kandmise aja alguse osas ning teha selles osas uus otsus.

Meelika Aava Ivi Kesküla Priit Pikamäe