1-04-161\31-04-161\3 · Tallinna Ringkonnakohus

2006-01-25 · ECLI:EE:TLRK:2006:1.04.161.2687

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

1 K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25 jaanuar 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-04-161 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 18 jaanuar 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi T.S.’i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi...

OutcomeKohtuotsus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25 jaanuar 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-04-161 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 18 jaanuar 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi T.S.’i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 09 novembri 2005 otsus Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav T.S. Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav T.S. ik: XXXXXXXX, varem kolmel korral kriminaalkorras karistatud, vahi all viibis 2 kuud ja 10 päeva Kaitsja Vandeadvokaadi abi Pirkka- Marja Põldvere

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 09 novembri 2005 otsus T.S.’i süüdistusasjas jätta sisuliselt muutmata.

Täpsustada kohtuotsuse lõpposa , lugedes T.S.’i karistuse kandmise aja alguseks tema karistuse kandmisele asumise päev.

Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates

26 jaanuarist 2006, Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 26 jaanuarist 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

T.S. mõisteti süüdi selles, et ta 16.02.2004 kella 21.30 ajal, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kasutades vägivalda, võttis Pärnu linnas Karusselli- Supeluse- Aia tänava ristmikul J.H.-lt ära vara kogusummas 466.50 krooni. Samuti selles, et ta, olles eelnevalt toime pannud röövimise, 04.05.2004 ajavahemikul 01.00- 02.00 Pärnu linnas Rüütli 44 vastas asuvas pargis võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kasutades kannatanult R.J.-lt ära vara kogusummas 960 krooni.

Pärnu Maakohus tunnistas T.S.’i süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistas 3 aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1,2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 18.03.2004 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 10 päeva loeti kantud karistuse hulka. Karistuse kandmise aja alguseks loeti kohtuotsuse täitmisele pööramise päev.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis taotleb T.S. tema õigeksmõistmist KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja tema teo kvalifitseerimist KarS § 257 järgi ning tema karistamist rahalise karistusega. Leiab, et kohtu järeldused tema süüst on ekslikud. Ta ei ole J.H. vara röövimises süüdi. Koos tarvitati alkoholi, viinapudel kukkus maha kannatanul endal. Tema kannatanut ei peksnud. Enne 04.05 2004 langes ise kallaletungi ohvriks. Temalt võeti ära esemeid. Pisut hiljem nägi kallaletungijaga sarnanevat noormeest. Võttis noormehelt ära jope, ütles talle oma nime kuna soovis järgmisel päeval asja selgitamiseks kohtuda. Peale seda lahkus. Talitas R.J. suhtes vääralt, eksis isikus. Arvab, et pani toime KarS § 257 ettenähtud kuriteo. Kahetseb toimepandut. On pikka aega käitunud seadusekuulekalt, käinud tööl. On võimeline kandma mõõdukuse piiridesse jäävat rahalist karistust.

Apellatsioonikohtu istungil apellant-süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja taotles kannatanu J.H.-ga seotud episoodis enda õigeksmõistmist ja kannatanu R.J.-ga seonduvas episoodis toimepandu ümberkvalifitseerimist ning karistuseks rahalise karistuse mõistmist kümne- kuni viieteist tuhande krooni ulatuses. Kaitsja toetas apellatsioonis esitatud taotlusi.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

1/ Kannatanu J.H.-ga seonduvas kuriteoepisoodis on kohus T.S. süüdimõistmisel tuginenud kannatanu J.H. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, tunnistaja T.L. poolt antud ütlustele ja ekspertiisiaktis antud arvamusele. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil

süüdistatav ei avaldanud asjaolusid, mis annaksid seadusliku alusel kahelda nende tõendite seaduslikkuses või kannatanu ja tunnistaja poolt antud ütluste õigsuses. Kannatanu J.H./ surnud XXX, I kd t.lk. 41/ on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, millised kohus seaduslikult KrMS § 291 p 1alusel avaldas / II kd. t.lk. 75/, sellest, et liikudes Karusselli tänavat pidi Aia tänava poole jooksis tema juurde üks tundmatu noormees, küsis temalt raha. Juurde tuli veel ka teine noormees. Ta ütles, et raha ei ole, mispeale pikem mees lõi teda korduvalt rusikaga näkku. Teine seisis eemal. Ta palus peksmine lõpetada ja võttis rahakoti, et peksjale raha anda. Rahakoti võttis peksja enda kätte ja võttis sealt endale sularaha, koti koos dokumentidega andis tagasi. Kauplusest ostetud viinapudeli, sigaretid ja välgumihkli võttis samuti ära. Samal ülekuulamisel on kannatanu andnud ka peksja ja asjade äravõtja isikukirjelduse. Teist lähedal seisvat noormeest ta kirjeldada ei osanud. Kokku tekitati peksmisega purustatud prillide ja äravõetud esemetega kahju 466 krooni ja 50 senti. / I kd. t.lk. 31-32/. Sündmuste toimumisega samal päeval on kannatanu pöördunud Pärnu Haiglasse, kus tal tuvastati näo marrastused, mis fikseeriti patsiendikaardil ja mis oli ekspertide valduses isiku kohtuarstliku ekspertiisi käigus, kus eksperdid on andnud arvamuse, et J.H.-l esines tömbi vägivalla läbi saaduna nahamarrastused ja löögijäljed( nahaalused verevalumid) näos. Antud lühemaaegse kestvusega tervisehäired võisid olla saadud kannatanu seletustes toodud ajal ja asjaoludel, so näiteks rusikalöökidest näkku/ I kd. t.lk. 38-39/. Kohtukolleegium leiab, et ekspertide, spetsialistide poolt antud arvamuse õigsust ei ole alust kahtluse alla seada. Antud arvamus kinnitab kannatanu J.H. ütlusi tema peksmise kohta. Tunnistaja T.L. on maakohtu istungil andnud ütlusi, et täpselt enam sündmust ei mäleta, kinnitanud oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning samuti ka seda, et T.S. võttis ühelt prillidega mehelt ära raha ja viinapudeli./ II kd. t.lk. 42-43/. Kohtueelsel uurimisel on tunnistaja andnud ütlusi sellest, et T.S. lõi tema jaoks ootamatult tänaval meesterahvast rusikaga näkku ja võttis ära raha ning viinapudeli/ I kd. t.lk. 45/. Apellatsioonis esitatud väited koos kannatanuga alkoholi tarbimisest ja kannatanul endal pudeli kukkumisest ning purunemisest on täielikult ülaltoodud tõenditega kummutatud.

Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud tõendite kogumis hindamise tulemusena on tõendamist leidnud, et T.S. võttis ära temale võõra, kannatanu J.H.-le kuuluva vara, kusjuures kasutas kannatanu vastupanu murdmiseks füüsilist vägivalda, lüües teda korduvalt rusikaga näkku. Vägivald oli võõra vara hõivamisega ajaliselt seotud ning oli ka vara äravõtmise vahendiks. Seega on tuvastamist leidnud T.S. käitumises KarS § 200 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis. Subjektiivsest küljest eeldab ülaltoodud koosseis tahtlust, kusjuures koosseis on täidetud kui süüdlane tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium leiab, et lüües kannatanut korduvalt rusikaga näkku ja hõivates kannatanu vara tegutses T.S. otsese tahtlusega kõigi kuriteo objektiivse külje tunnuste suhtes ning tema süü J.H. vara röövimises on tõendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks.

2/ Kannatanu R.J.-ga seonduvas kuriteoepisoodis on maakohus T.S. süüdimõistmisel tuginenud eelkõige kannatanu R.J. ütlustele. On neid kohtuotsuses kajastanud ja analüüsinud. Kannatanu R.J. poolt antud ütluste kohaselt tuli pargis tema juurde T.S. ja võttis temalt jõuga ära seljast nahktagi, mobiiltelefoni ja rahakoti. T.S. seejuures ähvardas teda peksmisega ning võttes ähvardust reaalsena ta vastu ei julgenud hakata. T.S. temalt asju võttes ei selgitanud, et otsib oma asju, ei olnud juttu ka asjade pandiks võtmisest ja samuti ei olnud juttu kusagil kokkusaamisest / II kd. t.lk. 72-74/.

Kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil avaldatud kannatanu poolt antud ütluste kohaselt tahtis esemete äravõtja esmalt raha, kuid kuna raha oli vaid 10 krooni, siis võttis temalt ära ka tagi, hoides teda ärajooksmise vältimiseks kaela ümbert kinni. Võõras võttis tagi taskust telefoni ja rahakoti. Juttu sellest, et ta oleks sellelt isikult varem rahakoti ära võtnud ei olnud, samuti ei olnud juttu hilisemast kokkusaamisest. Võõras ütles, et kui ta politseisse pöördub, siis läheb kehvasti. Kuna meesterahvas oli suurt kasvu, siis kartis teda/ I kd. t.lk. 5,9-10/. Tunnistaja, kohtuistungil ülekuulatud K.T., kes kinnitas kohtueelsel uurimisel antud tunnistust/ II kd. t.lk. 64-65/ on andnud ütlusi sellest, et 2004 aasta mais tuli T.S. tema elukohta, seljas oli tal pruunist nahast tagi ja seletas, et oli endale tagi sebinud. Oli kellelegi tappa andnud ja sai omale tagi ja mobiiltelefoni, mille oli maha müünud/ I kd. t.lk. 11/. Kohtukolleegium leiab, et ei ole alust kahtluse alla seada kannatanu üksikasjalikke ütlusi, millised on kaudset kinnitust leidnud ka tunnistaja T.S. tuttava K.T. ütlustega sellest, et T.S. teadis, et R.J.-lt äravõetud esemed on temale võõrad ning nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlused ei riimu süüdistatava T.S. ütlustega sellest, et ta võttis kannatanu asjad vaid panti seoses sellega, et arvas, et kannatanu on eelnevalt temalt asju röövinud. Sellised süüdistatava ütlused ei ole kinnitust leidnud ning on alus nende tõepärasuses kahelda. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei kinnita süüdistatava ütlusi ka asjaolu, et ta, päevi peale seda kui kannatanu oli pöördunud politseisse/ I kd. t.lk. 4/, oli fotode järgi T.S. kui röövija ära tundnud/ I kd. t.lk. 8/, andis pärast politseist kutse saamist, üle kannatanule kuuluva nahktagi/ I kd. t.lk.12/. Mobiiltelefon ja sularaha on kannatanule tagastama.

Kohtukolleegium täielikult soostub maakohtu põhistusega, et T.S. kasutas R.J. suhtes psüühilist vägivalda, mis seisnes ähvardamises mida kannatanu kartis ja võttis reaalselt võimlikuna ning mis oli vahendiks esemete äravõtmisel.

Kuna apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil T.S. ja tema kaitsja taotlusid, et süüdistatava käitumine R.J. suhtes tuleb kvalifitseerida omavolina, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat: KarS §-s 257 näeb ette karistuse oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju. Seega on selle kuriteo subjektiks isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või kes oletab taolise õiguse endale kuulumist. Tuvastamaks, kas kohtualuse tegevus on kvalifitseeritav KarS § 257 järgi, tuleb esmalt hinnata, kas tegu on toime pandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks, ning kas see oli toime pandud ebaseaduslikus korras. Tõelise õiguse all mõeldakse antud isikule õigustloova üld- või üksikakti alusel kuuluvat tegelikku õigust. Oletatava õiguse all ei mõisteta mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest vaid üksnes sellise õiguse oletamist, mis on seadusega tagatud ning ainult siis on isiku eksitus aktsepteeritav. Kriminaalasjas on tuvastatud ja seda nii kannatanu kui ka süüdistatava enda poolt antud ütlustega, et kannatanu R.J. ja süüdistatava vahel ei olnud mingeid õigussuhteid ning seega ei saanud T.S. kannatanu suhtes mingeid varalisi õigusi teostada.

Kohtukolleegium leiab, et tuvastamist on leidnud, et T.S. pani toime kannatanu R.J.-le kuuluva, ehk süüdistatavale võõra vara, äravõtmise, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kasutas vara äravõtmiseks vägivalda, seega on tuvastamist leidnud tema käitumises KarS § 200 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis. Ähvardades kannatanut füüsilise vägivallaga, mida kannatanu võttis temast suurema isiku poolt öelduna reaalsena ja võttes ära

kannatanule kuuluva vara tegutses T.S. otsese tahtlusega. Tema süü R.J. suhtes kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud ja kohus on T.S. tegevuse õigesti kvalifitseerinud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kuna oli isikuks, kes on varem röövimise toime pannud.

3/ Apellatsioonis on taotletud T.S. karistamist rahalise karistusega seoses tema tegevuse ümberkvalifitseerimisega ja osalise õigeksmõistmisega. Kohtukolleegium ülalpool äratoodud põhistusega leidis, et maakohus on T.S. poolt toimepandu õigesti kvalifitseerinud röövimisena KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, mille sanktsioon näeb ette karistusena vaid vangistust, seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks põhistada rahalise karistuse mittemääramist.

Maakohus on T.S. karistanud röövimiste toimepanemiste eest kolme aastase vangistusega. KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb ette kolme kuni viieteistaastase vangistuse, seega on süüdlast karistatud miinimumtähtajas karistusega. Tuvastamist on leidnud, et T.S. on varem kriminaalkorras karistatud 18.03.2004 aastal, seega pani ta R.J. suhtes toimepandud kuriteo toime katseajal, kusjuures eelmise kohtuotsuse alusel kandmata karistuse pikkuseks oli 1 aasta. KarS § 65 lg 2 näeb ette mõistetud karistuse suurendamise kogu eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse osas, seega on T.S.-le mõistetud 4 aastane liitkaristus miinimumkaristus, mida antud juhul seadus üldse võimaldab.

Kantud karistuse hulka on seaduslikult loetud tema vahi all viibitud aeg, kuid otsuses kuulub parandamisele tema karistuse kandmise aja algus kuna kohtuotsuses märgitud otsuse täitmisele pööramise päev ei ole samastatav karistuse kandmisele asumise päevaga. Karistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda tema karistuse kandmisele asumise päev. Selles osas on ringkonnakohtul võimalik kohtuotsust tühistamata teha sellesse täpsustus.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, § 342 lg 3 p 1, § 344-345 lg 1,2 kohtukolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 09 novembri 2005 otsus T.S.i süüdistusasjas tuleb jätta sisuliselt muutmata, täpsustada kohtuotsuse lõpposa. Apellatsioon jätta rahuldamata.

IVI

KESKÜLA JÜRI PAAP ENE RANDMÄE