1-13-4559/21 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. august 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-4559 (13240101671) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi B.F süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 17. mai 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatav B.F-i (B.F) apellatsioon

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatav B.F-i apellatsioon Viru

Maakohtu 17. mai 2013 otsuse peale läbi vaatamata.

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.

ASJAOLUD

1. süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 Viru Maakohtu 17.05.2013 otsusega tunnistati B.F järgi ning karistati ühe aasta pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 järgi 1/3 võrra. B.F-i karistusaja alguseks on 17.05.2013.

2. Apellatsioonis leiab B.F, et talle mõistetud vangistus on liiga range karistus ja taotleb selle asendamist ühiskondliku kasuliku tööga.

2.1 ei nõustu kohtu järeldusega, et vaid reaalne vangistus mõjutab teda B.F

õiguskuulekalt käituma. B.F leiab, et kohus ei arvestanud otsustust tehes karistust

kergendavaid asjaolusid – s.o seda, et apellant tunnistas end täielikult süüdi, puhtsüdamlikult

tehtut kahetsedes. Kannatanutele tagastati suures osas tema poolt varastatud asjad ning ta ei

varjanud uurijate eest, kuhu ta varastatud asjad pantis. Samuti ei arvestanud kohus, et B.F on lapse eest hoolitsemise kohustus.

2.2 Apellant nõustub kohtuga selles, et teda on ka varem varguste eest karistatud, ent viimati 7

aastat tagasi. Varguste põhjuseks on apellandi raske majanduslik olukord. Peale pikast

2

vangistusest vabanemist ei saanud ta tööle. Ta soovis rajada oma ettevõtte, mis jäi seoses vahistamisega täide viimata.

Kokkuvõtvalt leiab apellant, et vangistuse asemel tooks ta ühiskonnale rohkem kasu ÜKT-d tehes, millise taotluse ta kohtule ka esitas. Ta on enda jaoks järeldused teinud ja veendunud, et ei hakka õigusevastaseid tegusid toime panema.

RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

3. apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku Ringkonnakohus, hinnates B.F-i

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine

võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt

kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. 4. B.F leiab, et talle mõistetud karistus on liiga range, ei vasta süü suurusele ja tagajärje

raskusele, arvestamata on jäetud kergendavad asjaolud ja apellandi ülalpidamiskohustus lapse suhtes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü.

Kohtupraktikas arvestatakse karistuse mõistmisel lisaks ka süüdlase isikut iseloomustavaid

andmeid ja õiguskorra huvisid (RKK 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda

eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust,

samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, RKK

nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-1-1-18-11, p 8.1). Süü suurust võivad iseloomustada isiku

teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal. Lisaks kuriteokoosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult

enne ja pärast kuriteo toimepanemist (RKK nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse.

Maakohtu otsusest nähtub, et selles on kergendava asjaoluna arvestatud puhtsüdamliku

ülestunnistusega. Samuti on kohus arvestanud, et varastatud vara maksumus ei ole suur ja

B.F-i perekondlike kohustustega. Eeltoodut arvestades on maakohus leidnud, et

süüdistatavale mõistetud vangistus võib olla oluliselt alla KarS §-s 199 ettenähtud vangistuse keskmist määra (tlk 125).

Samas nähtub kohtuotsusest, et maakohus on arvestanud sedagi, et B.F on varem

korduvalt kohtulikult karistatud, s.h varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning teda on

korduvalt karistatud reaalse vangistusega. Samuti on maakohus märkinud, et B.F-i

tegusid iseloomustab süstemaatilisus (3 vargusepisoodi). Eeltoodut arvestades on maakohus

välistanud nii rahalise karistuse kui ka vangistuse asendamise üldkasuliku tööga (tlk 124). Ringkonnakohus nõustub eeltooduga.

3

Kohtuinfosüsteemist nähtub, et B.F vabastati Viru Maakohtu 20.01.2012 määrusega karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt, kus ta kandis 7-aastast vangistust KarS § 184 lg 2 p-de 1,2, § 185 lg 3 ja § 214 lg 2 p-de 1,4 alusel. B.F-ile esitatud süüdistuse kohaselt

hakkas ta uusi kuritegusid toime panema 2013. aasta märtsi lõpust ja aprillis (19.04 ja

21.04.2013). Karistusregistri andmetel on apellanti korduvalt karistatud varavastastes

kuritegudes. B.F-i süstemaatiliselt jätkuv süütegude toimepanemine, mis on suunatud hõlptulu saamisele, viitab kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava tegevuse läbimõeldusele ja

kuritegelikule käitumismustrile. Samuti näitab eeltoodu B.F-i suhtumist kaitstavasse

õigushüvesse, mistõttu on karistuse erija üldpreventiivseid eesmärke arvestades igati põhjendatud süüdistatava karistamine vangistusega. 5. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on andnud hinnangu kõigile KarS § 56 lg 1

sätestatud karistuse mõistmise eesmärkidele kogumis ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega mõistetud karistuse liigi ja määra osas, loeb apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks ning jätab selle KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau