4-13-3063/20 · 4-13-3063/20 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.juuni 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-3063 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Tõlk Liilia Kesküla Maksim Tšurkin, Diana Smirnova Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

L.D (isikukood: XXX, kodakondsus: EV, elukoht: XXX, töökoht: XXX) väärteoasi Liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse

menetlusteenistuse 08.05.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,12,018952

Asja läbivaatamise kuupäev 11.06.2013.a Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja L.D kaebuse esitaja kaitsja advokaat Paavo Paal kohtuvälise menetleja, PPA Põhja Prefektuuri, esindaja Helen Kommussar

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas:

Tühistada PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse

menetlusteenistuse 08.05.2013.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,12,018952 osaliselt karistuse osas ning teha selles osas uus otsus.

Karistada L.D LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o summas 600.00 (kuussada) eurot.

2 KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada L.D tasuma mõistetud

rahatrahv osade kaupa 12 kuu jooksul kuu 15. kuupäevaks kohtuotsuse jõustumisest arvates. Seega igakuiselt kuulub tasumisele mitte vähem kui 50.00 eurot.

Rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks

tegemise päevast Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank, 333416110002 Danske Bank.

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 10220135110127 ning selgitus „L.D, väärteoasi 4-13-3063, rahatrahv“.

Lisakaristus jätta kohaldamata.

V™S § 38 lg 1 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista L.D-lt riigituludesse tasu õigusabi osutamise eest summas 151.20 eurot.

V™S § 38 lg 1 ning KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda tasu õigusabi osutamise eest summas 151.20 eurot.

V™S § 38 lg 1 ning KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et väljamõistetud menetluskulud, summas 151.20 eurot, tuleb tasuda 6 (kuue) kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank.

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „L.D, väärteoasi 4-13-3063, menetluskulud“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa

kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniteate esitamisel koostatakse kohtuotsus tervikuna 05.07.2013.a ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel lõpposa kuulutamisest.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 08.05.2013.a otsusega

väärteoasjas 2302,12,018952 tuvastati, et vastavalt 08.04.2013.a koostatud väärteoprotokollile

juhtis L.D mootorsõidukit, ei andnud teed jalgratturile, kes ületas sõiduteed ülekäigurajal, millele juht pööras ja sõitis otsa jalgratturile, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Swedbank Liising AS-ile ja XXX, tervisekahjustused XXX ja XXX. L.D esitas 18.04.2013.a vastulause, mille kohaselt ta ei tunnista oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises.

3 Menetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud, et menetlusalune isik on toime pannud

temale väärteoprotokollis inkrimineeritud liiklusseaduse nõuete rikkumise. Kohtuväline

menetleja leidis, et liiklusõnnetuse põhjustamine menetlusaluse isiku poolt on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ja ka menetlusaluse isiku enda ütlustega, selle kohta, et tema

juhtis mootorsõidukit väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ning sooritas vasakpööret. Sõiduki teel liikumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju ning seega esinevad liiklusseaduse §

2 p 32 kirjeldatud liiklusõnnetuse tunnused. Väärteoasjas on tõendamist leidnud asjaolu, et menetlusalune isik, juhtides mootorsõidukit sooritas vasakpööret. Liiklusseaduse § 17 lg 5 p 2 kohaselt peab juht andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja

pisimopeedi juhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab. Liiklusseaduse § 2 p 1 kohaselt mõistetakse termini „anna teed“ all nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist, ega teeks

mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega

või sujuva peatumisega. Seega leidis kohtuväline menetleja, et antud juhul lasus tee andmise

kohustus menetlusalusel isikul, kes jättis selle kohustuse täitmata. Eesõigust omava jalgratturi käitumises liiklusõnnetuse tekkimisega põhjuslikus seoses olevaid tegevusi väärteoasjas kogutud materjalidest ei nähtu. L.D rikkus seega liiklusseaduse (edaspidi LS) § 17 lg 5 p 2 nõudeid pannes toime LS § 223 lg 1, s.o mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui

sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, järgi kvalifitseeritava väärteo.

Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja L.D-le LS § 223 lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600.00 eurot, ja LS § 223 lg 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks.

KAEBUSE SISU

L.D esitas 13.05.2013.a Harju Maakohtule kaebuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse 08.05.2013.a otsusele, milles vaidlustab nimetatud otsuse täies ulatuses ning palub otsus tühistada.

L.D põhjendab kaebust sellega, et ta on kohtuvälisele menetlejale esitanud kaks vastulauset, mida kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, samuti on tunnistajatena üle kuulatud

isikud, kes L.D sõnul saabusid sündmuskohale hiljem ning ei näinud liiklusõnnetust vahetult pealt. Samuti leiab L.D, et jalgrattur ületas teed sõiduauto liikumiskiirusega.

Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kohtus esitatud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus on alusetu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud

isiku selgitused, kaitsja arvamuse, tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele:

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Vastavalt Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse väärteomenetleja Aire Askileiskiri poolt 08.04.2013.a väärteoasjas nr

2302,12,018952 koostatud väärteoprotokollile nr AB 1312103 juhtis L.D 15.09.2012.a

4

kell 18.30 Harjumaal, Tallinnas, Laagna tee, Raadiku silla Kiviku bussipeatuse juures

mootorsõidukit Volkswagen Caddy, registreerimismärgiga XXX, ning ei andnud teed

jalgratturile, kes ületas sõiduteed ülekäigurajal, millele juht pööras ja sõitis otsa jalgratturile.

L.D põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Swedbank Liising AS-ile ja XXX, tervisekahjustused XXX ja XXX. Kirjeldatud tegevusega rikkus L.D LS § 17 lg 5 p 2 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo.

Vastavalt LS § 17 lg 5 p 2 peab juht andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile

ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti.

LS § 223 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

Vaidlus puudub selles, et L.D poolt juhitud sõiduk sõitis otsa jalgratturile, kes ületas

sõiduteed ülekäiguraja kaudu ning kokkupõrke tagajärjel tekkis varaline kahju XXX ja AS-le Swedbank Liising ning tervisekahjustused jalgrattaga teed ületanud XXX ja XXX. Nimetatu on

tõendatud kaebaja ja tunnistajate kohtus antud ütlustega, liiklusõnnetuse aktiga, millele on

lisatud skeem, sündmuskoha vaatlusprotokolli koos juurde lisatud skeemi ja fototabeliga.

Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas L.D, kes sooritas vasakpööret, rikkus

teeandmise kohustust ülekäiguraja kaudu sõiduteed ületanud jalgratturi suhtes, millele L.D pööras.

Vastavalt kohtule esitatud väärteotoimikus olevale sündmuskoha vaatlusprotokollile asub

liiklusõnnetuse sündmuskoht Harjumaal, Tallinnas, Laagna tee Kiviku bussipeatuse juures.

Nähtuvalt liiklusõnnetuse skeemilt ja sündmuskoha vaatlusprotokollilt on sõidutee

sündmuskohal ühesuunaline ja kahe sõidurealine. Mõlema sõiduraja kogulaius on 8,1 meetrit. Üle sõidutee kulgeb reguleerimata ülekäigurada, mille laius on 3 meetrit. Ülekäiguraja kaugus Raadiku silla vasakpoolsest sõiduteeservast on 5,8 meetrit. Suurim lubatud kiirus antud teelõigul on 50 km/h.

Liiklusseaduse § 17 lg 5 p 2 kohaselt peab juht andma teed jalakäijale, jalgratturile,

tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Vastavalt LS § 2 p 1 kohaselt mõistetakse termini „anna teed“ all nõuet, et liikleja ei jätkaks ega

alustaks liikumist, ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma

liikumissuunda või kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega.

Seega on juht rikkunud teeandmise kohustust, kui ta ei anna teed isikule, kellel on tee ületamiseks eesõigus. Seevastu ei saa tee andmise nõude rikkumist ette heita juhul, kui jalakäija,

jalgrattur jne. hakkab teed ületama ootamatult ning sõiduki juhil reageerimise aeg lüheneb

ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks

kaasliikleja ootamatu käitumine. Võttes lisaks eeltoodule arvesse, et materiaalse delikti

toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus, tulebki mitme

osapoolega liiklusõnnetuse uurimisel väärteoasja erapooletult, igakülgselt ning objektiivselt

menetledes välja selgitada, kas ja kes liiklusnõudeid rikkus ning kelle (liiklusnõudeid rikkuv) tegu tagajärje põhjustas (vt nt RKKKo 3-1-1-106-10).

L.D kohtus antud ütluste kohaselt sõitis ta sillale nagu tavaliselt. Enne, kui ta hakkas

tegema vasakpööret, vaatas ta paremale, kas autot ei tule ja vasakule, kas jalakäijaid on.

Jalakäijaid ei olnud ning ta andis õrnalt gaasi ja sõitis edasi. Sooritades vasakpööret, keeras ootamatult talle kõnniteelt ette jalgrattur. Jalgrattur sõitis autole ette ja ta ei saanud mitte midagi teha. L.D ütluste kohaselt sõitis jalgrattur umbes auto kiirusega, mis oli maksimaalselt

5

30-35 km/h, enne vasakpööret vähendas L.D sõiduki kiirust 20 km/h. Jalgrattur oli üksinda. Temaga kaasas oli tüdruk, kes jooksis kohe autole ette. Ta oli enne ületanud sõidutee ja

tuli sealt tagasi, et aidata poisil jalgratta ära koristada. L.D ei näinud kuidas tüdruk eelnevalt ülekäiguraja ületas, kuigi ta vaatas enne ülekäigurada, et mitte ühtegi inimest ei ole.

Tunnistaja XXXütluste kohaselt sõidutas ta tüdruksõpra jalgrattaga ning lähenes bussipeatuse poolt sillale, kus on ülekäigurada. Ta jäi ülekäiguraja ees seisma, et vaadata, kas on autosid. Ta

märkas, et silla peal sõidab auto. Auto jäi seisma silla peal, kuna enne ülekäigurada ei olnud

ruumi. XXX alustas liikumist jalakäija kiirusega ülekäigurajal ning tütarlaps istus jalgratta lenksu peal. Jalgratas oli tal jalgade vahel ja ta lükkas seda jalgadega. Ülekäiguraja alguses ta märkas, et auto hakkas liikuma ning kokkupõrge autoga toimus ülekäiguraja ületamise lõpu pool. Kokkupõrge autoga toimus jalgratta vasakule külje tagumise osaga. Liiklusõnnetuse tagajärjel oli tal nina katki ja seitse õmblust, põrutused vasakul küljel.

Tunnistaja XXX ütlused haakuvad ka tunnistaja XXX kohtus antud ütlustega, mille kohaselt istus ta jalgratta peal näoga sõidu suunas ning X lükkas jalgratast. Nad liikusid aeglaselt, mitte kiirustades, kui nad jõudsid ülekäiguraja juurde ning jäid seisma, siis tuli silla pealt auto, mis jäi pöördel seisma. Nad liikusid ülekäigurajal jalakäija kiirusega. Kui nad olid ülekäiguraja keskel, siis auto vajutas gaasi. X lükkas teda natuke eemale ning ise jäi auto alla. Auto tõukas ka teda ning ta kukkus, tema vigastused olid vasaku külje peal. Liiklusõnnetust pealt näinud naisterahvas tuli nende juurde ja hakkas neid abistama. Autoga sõitnud meesterahvas ei tulnud üldse nende

juurde ning vaatas vaid oma autot ja istus autos. Sõbrad, kes olid just õnnetuspaigast mööda minemas viisid ratta ära, pärast tuli X vanaema.

Kohtus üle kuulatud tunnistaja XXX ütlused haakuvad tunnistajate XXX ja XXX ütlustega,

mille kohaselt ületas ta koos lastega ülekäigurada, Kärberi tänava poolt Raadiku tänava suunas. Ülekäigurada ületades ta ühtegi autot ei näinud. Ülekäigurada ületades vaatas ta selja taha, kas

lapsed tulevad tema järgi. Sel hetkel pani ta tähele, et kaks noorukit lähenesid jalgrattaga ülekäigurajale ning nad liikusid väga aeglaselt. Mõlemad noorukid olid jalgratta peal ehk poiss

sõidutas tüdrukut, tüdruk istus jalgratta raami peal näoga sõidu suunas. Ta liikus umbes viis meetrit edasi kui kuulis kokkupõrke heli ning selle peale pööras pead ja nägi, et poiss oli maas pikali, tüdruk oli püsti. Poisil oli nina katki ja verine.

Kohtu hinnangul on kaebaja L.D ütlused vastuolulised ning erinevad kardinaalselt

tunnistajate ütlustest. Vaidlust ei ole, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal, seda kinnitas ka

kaebaja, kuid kus täpsemalt see toimus, seda kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud, kuna sõidukeid oli õnnetusejärgselt liigutatud. L.D ütluste kohaselt ta liigutus oma sõidukit, kuna see takistas liiklust ning jalgratturi sõnul viis sõber tema jalgratta enne patrulli saabumist

ära. L.D täpset kokkupõrkekohta ei mäleta, kuid mäletab, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal sõiduki parempoolses reas, selle kohta tegi ta ka märke fototabelisse fotole nr 10. Tunnistajad XXXja XXXpoolt väärteotoimikus fotodele 9 ja 11 märgitud kokkupõrke koht asub

aga pigem tee keskel, kui mitte isegi tee vasakpoolses reas. XXXsõnul oli ta otsasõidu ajal ülekäiguraja ületamise lõpu poole ning XXX sõnul toimus kokkupõrge sebra keskel. Vaadates fotodelt kohta, kus asub kraapejälg ja punane veretaoline vedelik, mis tõenäoliselt on XXX veri, kuna tema nina sai viga, siis kohus peab usaldusväärseteks tunnistajate ütlusi kokkupõrke koha

kohta ning nende tõenditega on ka ümberlükatud L.D ütlused selle kohta, et jalgratas sõitis talle ette ootamatult, kuna kokkupõrke momendiks oli XXX oma jalgrattaga jõudnud juba vähemalt ülekäiguraja poole peale. Seega ei saanud XXX L.D autole järsku ette sõita, kuna ta oli kokkupõrke momendiks juba sõidutee keskele jõudnud.

Kohus on seisukohal, et kaudselt tõendavad kokkupõrke kohta ka L.D poolt juhitud

sõiduauto Volkswagen Caddyl olevad vigastused. Väärteotoimikus olevast sündmuskoha

vaatlusprotokolli fototabeli fotodelt nr 30 – 54 nähtub, et sõiduautol Volkswagen Caddy on

vigastatud sõiduki esiosa ning vasakpoolne nurk. Kui jalgratas oleks kaebaja väidete kohaselt

6 sõitnud ootamatult kõnniteelt sõiduteele ning tema autole otsa, oleks kahjustused olnud sõiduki

parempoolsel nurgal ja esiosal. Juhul, kui liiklusõnnetus oleks toimunud L.D poolt kirjeldatud viisil, mille kohaselt jalgrattur tuli ootamatult suurel kiirusel ülekäigurajale suunaga paremalt vasakule, siis oleks XXXjalgratas põrganud vastu L.D auto esiosaga ning sel juhul ei saaks asuda auto vigastused vasakul pool oleval nurgal.

Mis puudutab jalgratta liikumiskiirust, siis analüüsinud esmalt kaebuse esitaja ütlusi, märgib kohus, et neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. See ilmneb selles, kuidas L.D väitis, et jalgrattur lähenes ülekäigurajale sõiduauto liikumise kiirusega, s.o umbes 30-35 km/h, kuigi väitis samuti, et jalgratturit ta ei näinud ja kokkupõrge toimus ootamatult. Tunnistaja XXX

ütluste kohaselt lähenesid jalgrattaga liikunud noorukid ülekäigurajale väga aeglaselt.

Tunnistajate XXXja XXXsõnul liikusid nemad jalakäija kiirusega. Seega ühtivad tunnistajate ütlused selles osas, et jalgrattaga liikunud noorukid liikusid aeglasel kiirusel ning kuna L.D sõnul ei märganud ta jalgratast üldse enne kokkupõrget, siis ei saa ta ka kohtu hinnangul teada, missugune oli jalgratta liikumiskiirus. Ka kinnitab kohtu veendumust selle kohta, et L.D ei märganud jalgratast üldse enne kokkupõrget, asjaolu, et XXXolemasolu märkas ta alles peale kokkupõrget, kui kaebaja sõnul tütarlaps jooksis kõnniteelt sõiduteele tagasi sõpra aitama.

Et X XX ja XXX tekkisid liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustused on tõendatud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega: PERH-i teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku

saabumisest 15.09.2013.a, mille kohaselt X XX tuvastati nina põrutushaav, peapõrutus ja vasaku reieluu põrutus. XXX tekitatud tervisekahjustus on tõendatud PERH-i poolt väljastatud patsiendikaardiga nr XX XXX kohta ning PERH-i teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud

isiku saabumisest, mille kohaselt tuvastati XXX vasaku tuhara piirkonna hematoom. Kuna liiklusõnnetuse tagajärjel said kahjustada ka L.D juhitud sõiduk ja jalgratas, mida küll ei ole pildistatud, kuid asfaldil oleva kraapejälje järgi võib järeldada, et need on tekkinud jalgratta kukkumise tagajärjel, mis tähendab, et ratta mingi osa on seetõttu ka kahjustada saanud.

Seega leiab kohus, et on tõendatud põhjuslik seos L.D teo, s.o liiklusnõuete rikkumise ning sellega tekitatud tagajärje – varalise kahju ja tervisekahjustuse tekitamise vahel.

Seega on tõendatud L.D-le inkrimineeritav väärtegu, mis seisneb selles, et kaebuse esitaja juhtides mootorsõidukit sooritas vasakpööret ning rikkus tee andmise kohustust, mistõttu sõitis otsa ülekäigurajal olevale jalgratturile, põhjustades sellega liiklusõnnetuse.

Kuigi ka XXX rikkus kohtu hinnangul liiklusseadust - LS § 32 lg 1 p 6, siis see ei ole

liiklusõnnetuse tekkimisega põhjuslikus seoses ning tema käitumises teisi liiklusnõuetele

mittevastavaid ja liiklusõnnetuse tekkimisega põhjuslikus seoses olevaid tegevusi väärteoasjas kogutud tõenditest ei nähtu.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Subjektiivse tunnusena loeb kohus L.D käitumises liiklusnõuete rikkumisel tuvastatuks ettevaatamatuse hooletuse vormis KarS § 18 lg 3 mõistes. Kaebaja ütlustest nähtavalt ta ilmselt

tõepoolest ei näinud ülekäigurajal olevat jalgratturit. Samas oleks kaebaja arvestades oma

liikumise viisi ja kohta pidanud tähelepanelikuma ja hoolikama suhtumise korral siiski ette nägema, et ülekäigurajal võib olla ka liiklejaid. Kohtu arvates on käesolevas asjas liiklusnõuete rikkumine põhjustatud tähelepanematusest.

Kuivõrd kohus on tuvastanud kaebaja käitumises LS § 223

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo

koosseisuliste tunnuste esinemise ning teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavate asjaolude puudumine on eeldatav, on asjas leidnud tõendamist, et L.D pani 15.09.2012.a toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ja et tema karistamine selle teo eest on olnud õiguspärane.

7

Kohtuväline menetleja on määranud L.D-le karistuseks rahatrahvi 150 trahviühiku

ulatuses ning kohaldanud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks. Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja poolt kaebaja karistamine ja määratud rahatrahvi suurus KarS § 56

lg 1 sätestatud nõuetele. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust

raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist. Arvestades eeltoodut on rahatrahvi

määramine sanktsiooni keskmises määras põhjendatud. Kuna aga kaebaja puhul on tegemist

pensionäriga, kes küll töötab, netosissetulek 200-300 eurot kuus, siis on kohtu arvates

põhjendatud tema materiaalset olukorda arvestades võimaldada trahvi tasumist ositi, s.o võrdsetes osades 12 kuu jooksul, kuna kaebajal on tekkinud ka rahalised kohustused seoses riigi poolt antud õigusabiga.

Lisakaristuse kohaldamist, kohus arvestades kaebaja varasemat käitumist, põhjendatuks ei pea.

Lisakaristuse kohaldamine on nii kohtuvälise menetleja kui kohtu õigus ning lisakaristuse

kohaldamise vältimatust ei saa tuletada LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ühiskonnaohtlikkusest. Ka ainuüksi isiku varasem liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemine ei anna käesolevas asjas kohtu hinnangul alust lisakaristuse kohaldamiseks, viimane liiklusalane

rikkumine kaebaja poolt on toime pandud 2007.a. ehk 5 aastat enne käesoleva väärteo

toimepanemisest. Kohus, tuginedes igapäevasele praktikale, suhtub karistusregistri kannetesse

väga kriitiliselt, teades, et üsna tihti ei vasta need tegelikkusele. Käesoleval juhul nähtub karistusregistri õiendist, et L.D poolt on täitmata 2002.a. määratud rahatrahv, kuid kõik hilisemad on tasutud. Tihti ei kajastu registri väljavõttes tegelik olukord, kuigi menetleja peab eeldama, et kirjas olev info vastab tegelikkusele. Arvestades eelnevat ja L.D juhistaaži – 20 aastat, ei ole kohtul alust arvata, et kaebaja ei korrigeeriks oma liiklusalast ja üldist käitumist õiguskuulekaks ilma lisakaristuse kohaldamiseta, mistõttu tühistab kohus selles osas kohtuvälise menetleja otsuse.

Menetluskulud

Harju Maakohus rahuldas 21.05.2013.a määrusega L.D taotluse riigi õigusabi saamiseks ja määras talle riigi õigusabi korras kaitsja esindamaks teda kohtuistungitel. Kõnealuse määruse alusel anti L.D-le riigi õigusabi kohustusega hüvitada pooles ulatuses riigi õigusabi tasu ja

riigi õigusabi kulud 6 osamaksena 6 kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist.

Lähtudes V™S § 38 lg 1 ja KrMS § 173 lg 1 p 1; § 175 lg 1 p 4, 5 on käesolevas asjas

menetluskuludeks määratud kaitsjale määratud tasu ning kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud.

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Arvestades eeltoodut kuuluvad V™S § 38 lg 1 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel L.D-lt välja mõistmisele tasu õigusabi osutamise eest summas 151.20 eurot ning V™S § 38 lg 1 ning

KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda tasu õigusabi osutamise eest summas 151.20 eurot.

V™S § 38 lg 1 ning KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb menetluse kulud tasuda 6 kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Aulike Salo Kohtunik

8