1-12-8607/14 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-8607 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 27. mai 2013

määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu H.S määruskaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 390 jätta Tartu Maakohtu 27. mai 2013 määrus muutmata ning süüdimõistetu H.S määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud

1. vangistusest tingimisi enne Tartu Maakohtu 27.05.2013 määrusega jäeti H.S tähtaega vabastamata.

H.S tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 12.09.2012 otsusega KarS § 121 järgi ning

karistuseks mõisteti 11 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Pärnu

Maakohtu 16.01.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 4 kuud 5 päeva vangistust.

Esimese astme kohtu määruse sisu

2. Maakohus, osundades KarS § 76 lg 1 p-s 2 ja § 76 lg-s 3 sätestatule, põhistas süüdistatava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmist järgmiselt.

2.1 puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha ja igakülgselt toetavate lähedaste H.S-i

olemasolu. Samuti on positiivne, et vangistuses on ta läbinud sotsiaalabiprogrammid

2

Vihajuhtimine ning Usk ja teadus, osalenud tööhõives ning vestlustel psühholoogi/psühhiaatriga.

2.2 Süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud juba üheksal korral ning ka reaalset vangistust kannab ta juba mitmendat korda. Temale mõistetud vangistust on varasemalt jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata, karistust on asendatud üldkasuliku tööga ning teda on ka vangistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast käitumist pidevalt jätkanud. Seega tuleb järeldada, et varasemad karistused ja

nende kandmiseks antud kergemad võimalused ei ole süüdimõistetule piisavat

õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Süüdimõistetu on jätkanud kuritegude

toimepanemist ka käesoleva vangistuse ajal ning käesolevalt kannab liitkaristust muuhulgas nende kuritegude eest. Samuti ei ole ta suutnud alluda temale vanglas kehtestatud reeglitele,

mistõttu on tal hetkel 11 kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega tuleb järeldada, et vajalikku

õiguskuulekat mõju ei ole talle avaldanud ka käesoleva vangistuse kandmine ning on alust

kahelda, kas ta suudaks ka praeguse ennetähtaegse vabastamise puhul jätkata oma elu seadusekuulekalt ning järgida temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi.

2.3 Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu pannud toime peamiselt varavastaseid kuritegusid, millele on vangistuses lisandunud ka süütamine ja kehaline väärkohtlemine. Tema õigusvastase käitumise riskitegurina tuleb arvestada nii majandusliku kasu teenimise soovi kui

ka impulsiivsust käitumises, mis võib muuhulgas avalduda vägivalla tarvitamisena. Kuigi vangistuses on süüdimõistetu läbinud Vihajuhtimise sotsiaalabiprogrammi, mis peaks aitama

oma käitumist paremini valitseda, ei ole tema kuriteoriskid siiski veel maandatud.

Süüdimõistetu korduv distsiplinaarkorras karistatus, sealhulgas peale nimetatud

sotsiaalprogrammi läbimist ja asjaolu, et käesoleva aasta aprillikuus on ta loobunud vangla

poolt pakutavast toidust oma pahameele väljendamiseks, näitab, et tema käitumises on jätkuvalt kalduvust impulsiivsusele ja oma tegude tagajärgedega mittearvestamisele, mis võib

olla ohuks ka uue kuriteo sooritamisele. Samuti ei ole maandatud tema majanduslikust olukorrast tulenevad riskid, kuna vabanemisel puudub tal kindel töökoht ja seega ka iseseisev sissetulek, mis kindlustaks majandusliku stabiilsuse. Samuti võib tal madala haridustaseme ja

varasema ametliku töökogemuse puudumise tõttu töökoha leidmine vabaduses mõnevõrra raskendatud olla. Kuigi ka tema vanemad on avaldanud nõusolekut teda vajadusel vabanemisel

üleval pidama, on kohtul siiski alust kahelda, kas see tagab süüdimõistetule piisava majandusliku kindlustatuse, et mitte jätkata varavastaste kuritegude toimepanemist. Nimetatud ohtu suurendab veelgi see, kui ta jätkab ka suhtlemist varasema tutvusringkonnaga, arvestades

seda, et varasemalt on ta osaliselt kuritegusid pannud toime grupid ning võib olla ka teiste poolt negatiivselt mõjutatav.

3. katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole Kokkuvõtvalt leidis kohus, et H.S-i

käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab nõuetekohaselt

ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi täita. Kohus pidas vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist saab siiski kohaldada vaid nende

isikute suhtes, kes on riigi poolse usalduse ära teeninud ega ole seda varasemalt korduvalt kuritarvitanud. Kohus leidis, et H.S-i puhul sellise isikuga tegemist ei ole, arvestades temale

varasemalt korduvalt antud võimalusi seadusekuulekalt käitumiseks ja enese positiivseks

tõestamiseks, kuid sellest hoolimata õigusvastase käitumise jätkumist, samuti ebakohast käitumist vangistuses.

3 Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

3. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada ta ennetähtaegselt vangistusest. H.S-i põhiseisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 Tartu Vangla iseloomustuses on välja toodud negatiivseid asjaolusid, kuid tahtlikult

unustatud positiivsed. Seda selleks, et kohut eksitada määruskaebuse esitaja olekus ja tegelikes püüdlustes. Näiteks on peaaegu kõikides punktides kirjutatud „risk olemas“. H.S ei saa aru, millist riski saab olla asjaolul, et ta on võtnud endale sihiks omandada põhiharidus.

3.2 Süüdistatav nõustub, et teda on 11 korral distsiplinaarkorras karistatud, ent kõik need karistused on aegunud. Lisaks oli tegemist suitsude omamise eest mõistetud karistustega, mis tegelikkuses näitab vaid vajadust suitsetada. Praeguseks hetkeks on H.S juba kolmandat kuud mittesuitsetaja.

3.3 Enne vangistust elas ta vanemate juures, kuna oli noor. Esialgu on nõus vanemad ta enda

juurde võtma, et tagada vabanemisjärgne ülalpidamine, ent sellegi poolest on tal ka endal plaan tööle asuda, milleks ta omab tööoskusi.

3.4 Määruskaebuse esitaja vaidleb vastu iseloomustuse väitele, mille kohaselt loobus ta alkoholipahest 2010. aastal, kui asus elama vanemate juurde. H.S väidab, et on vaid paar

korda proovinud alkoholi, ent see ei maitsenud talle. Samuti ei ole tema kuritegude põhjustajaks alkohol. Väär on ka väide, et H.S tarvitas amfetamiini ja kanepit, sest ta on täiesti narkootikumide vastane.

3.5 eesmärkide saavutamiseks võimeline Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on H.S

kahjustama oma tervist või kasvõi nälgima – see on välja toodud ka määruses ühe

vabastamata jätmise põhjusena. Tegelikkuses soovis H.S korda saada normaalset kehakaalu.

3.6 Iseloomustuse kohaselt elab H.S „üks päev korraga“, samas Tartu Vanglas pole võimalikki teistmoodi elada ja teha pikemaid plaane, sest kogu aeg toimuvad ümbertõstmised ja muudatused vangla sisekorraeeskirjades.

3.7 ei ole nõus ka advokaadi tööga ja peab seda ebarahuldavaks ning leiab, et kaitsja H.S asetas end pigem süüdistaja rolli.

3.8 Kohus ei arvestanud istungil määruskaebuse esitaja väidetega selle kohta, et ta on Tartu Vanglas läbinud programmi Usk ja teadus ja Viha juhtimine, misjärel ta tundis end justkui uue inimesena. Vabanedes soovib ta esialgu elada oma väga toetava pere juures, võtta end töötuna arvele, jätkata haridusteed ja peale põhihariduse omandamist midagi uut õppida, et eluga paremini hakkama saada.

3.9 märgib, et inimesel peab olema tahe muutuda, see tahtmine on temal olemas ja ta H.S soovib siiralt jätkata oma elu seaduskuulekalt. Samuti lubab ta täita kõik kohtu ettekirjutused.

4. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele

kirjalikus menetluses. Prokurörile anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 21.06.2013. Nimetatud kuupäevaks seisukohti ei esitatud.

4 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole

vaatamata formaalsete eelduste esinemisele võimalik H.S-i vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid.

5.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kohtule esitatud materjale ja teatavaks saanud asjaolusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et H.S-i ei ole

põhjendatud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada, kuna süüdimõistetut, keda on

karistatud kriminaalkorras üheksal korral, s.h kolmel korral vangistusega ja korduvalt ka

vangistuses distsiplinaarkorras, ei ole võimalik vabastada vangistusest tingimisi enne

tähtaega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses avaldatud motiveeritud seisukohtadega.

5.2 määruskaebuses ei ole ta rahul Tartu Vangla iseloomustuses märgituga ja H.S-i selgitab, et selle väited on väärad ning ajendatud tahtest kohut eksitada.

Ringkonnakohus märgib, et Tartu Vangla iseloomustus avaldati kohtus, ent H.S ei vaielnud vastu ega esitanud argumente, millised ta on esitanud määruskaebuse p-des 3.1, 3.4, 3.5, 3.6 (istungi protokoll tlk 7). Süüdistatava ärakuulamine kätkeb endast tema õigust esitada omapoolsed vastuväited. Kui aga vastuväiteid ei esitata, on kohus õigesti toiminud arvestades H.S-i iseloomustavate andmetena ka Tartu Vangla iseloomustuses märgitud asjaolusid.

5.3 Nõustuda ei saa ka määruskaebuse esitaja väidetega, mille kohaselt ei arvestanud kohus teda iseloomustavate positiivsete asjaoludega. Maakohus on määrust tehes arvestanud ka

H.S-i positiivselt iseloomustavate andmetega (kindel elukoht, toetavad lähedased, sotsiaalprogrammide läbimine, tööhõives osalemine ja vestlused psühholoogiga – vt määruse

p 2.1). Sellele vaatamata on kohus leidnud, et H.S-i ennetähtaegne vabastamine ei ole

võimalik, kuna tema kuriteoriskid ei ole veel maandatud. Ringkonnakohus nõustub sellise käsitlusega.

Ringkonnakohus märgib, et tingimisi vabastamise kriminaalpoliitiline eesmärk on vähendada

reaalse vangistuse rakendusala ning säästa konkreetset isikut vangistusest. Määrav on seejuures aga positiivne eripreventiivne prognoos – lootus, et isik ei pane vabaduses toime uut

kuritegu. Kaalutlused, millest kohus siinjuures lähtub, on süüdlast puudutavad (tema

käitumine vangistuses ja tulevane elu vabaduses) ja karistuspoliitilised (kuriteo asjaolud, süüdlase isik ja tema varasem elukäik). Eeltoodud asjaolusid on maakohus määrust põhistades ka arvestanud.

5.4 Väär on ka süüdimõistetu väide tema distsiplinaarkaristuste aegumisest. Vangistusseaduse

§ 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates

distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. H.S-i iseloomustusest nähtuvalt on tal 11 kehtivat distsiplinaarkaristust – s.h ei ole talle määratud

karistused seotud vaid sigarettidega vaid m.h vangla vara lõhkumise, keelatud esemete

hoidmise, vanglaametniku korralduse eiramise, tätoveeringute tegemise ja talle mitte ettenähtud elukambri tualettruumis paberi põletamise eest. Siinkohal osundab kohtukolleegium

Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-91-06, milles on leitud, et süüdlase ennetähtaegse vangistusest vabastamise peamiseks eelduseks on tema edaspidine õiguskuulekas käitumine ja

hoidumine uute kuritegude toimepanemisest – nendele tingimustele vastavust peab näitama

tema käitumine vanglas karistuse kandmise ajal. Vangistatu õiguspärane käitumine on

vangistusest vabastamise oluliseks tingimuseks. Kohtukolleegium leiab, et ennetähtaegse

vabastamise eelduseks on kindlasti seegi, et vabastatu üle oleks võimalik teostada

5

kriminaalhooldaja järelevalvet, milles on aga H.S-i puhul tema korduvaid distsiplinaarrikkumisi arvestades alust kahelda. Maakohus on õigesti leidnud, et vajalikku

õiguskuulekat mõju ei ole H.S-ile avaldanud ka käesoleva vangistuse kandmine ning on

alust kahelda, kas ta suudaks ka praeguse ennetähtaegse vabastamise puhul jätkata oma elu seadusekuulekalt ning järgida temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi.

5.5 Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult arvestanud süüdimõistetu isiku, tema varasema elukäigu ja käitumisega vangistuse ajal ning leidnud, et isiku ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kohtul on õigus keelduda süüdlase ennetähtaegsest vabastamisest seoses nimetatud asjaoludega, on

maakohtu määrus seaduslik ning puudub alus vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks

määruskaebuse motiividel. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-06 avaldatule on

süüdimõistetul küll subjektiivne õigus taotleda enda ennetähtaegse vabastamise avalduse

menetlemist, kuid ei ole subjektiivset õigust nõuda enda vangistusest ennetähtaegset vabastamist.

6. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus