4-13-2462/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juunil 2013. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-2462 Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi

N.U kaebus Lõuna Prefektuuri 17. aprilli 2013. a otsusele väärteoasjas nr 2602,13,001423 Kaebuse esitaja N.U (isikukood: XXX, elukoht: XXX) Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus

OTSUSTAS:

Jätta N.U kaebus rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri 17. aprilli 2013. a otsus väärteoasjas nr 2602,13,001423 tühistamata.

Väärteootsusega määratud rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest viieteistkümne (15)

päeva jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 10220135090140.

Rahatrahvi vabatahtlikult tasumata jätmisel nimetatud tähtaja jooksul pööratakse otsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele

kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik Lõuna Prefektuuri 17. aprilli 2013. a otsusega väärteoasjas nr 2602,13,001423 (tl 2) karistati N.U liiklusseaduse (LS) § 69 lg 5 sätestatud nõude rikkumise eest KarS § 63 lg 1

kohaldades LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ning

lisakaristusena kohaldati LS § 224 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3

kuuks. Otsuse kohaselt juhtis N.U 19. märtsil 2013. a kell 03.28 Tartumaal Puhja vallas Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme mnt 14,2 km-l mootorsõidukit Fiat Ducato reg nr XXX seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,63 mg,

kusjuures mõõtmine on teostatud tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxylyzer 8000 nr 80- 005395. Oma seisundi tõttu ei tajunud N.U täpselt liiklusolusid, mistõttu sõitis sirgel

teel paremale poole teelt välja ja rullus üle katuse, millega tekitas varalise kahju K.S. Fiat Ducato kahjustamise näol. Sellega rikkus N.U LS § 69 lg 5 nõuet ja pani toime LS § 223 lg 1 ja § 224 lg 2 sätestatud väärteod, kuid kuna nimetatud väärteod on toime pandud ühe teoga, siis tuleb karistus mõista KarS § 63 lg 1 kohaselt LS § 224 lg 2 alusel. Otsuse kohaselt

on väärteo toimepanemine tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri protokolli ja väljatrükiga ning menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust

kergendavaks asjaoluks on loetud kahetsust ja raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad.

25. aprillil 2013. a saabus Tartu Maakohtusse N.U kaebus Lõuna Prefektuuri 17.

aprilli 2013. a otsusele väärteoasjas nr 2602,13,001423 (tl 1), mille kohus jättis 29. aprilli

2013. a määrusega käiguta ning andis kaebuse esitajale aega kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks kuni 13. maini 2013. a.

13. mail 2013. a saabus Tartu Maakohtusse N.U täiendatud kaebus Lõuna Prefektuuri 17. aprilli 2013. a otsusele väärteoasjas nr 2602,13,001423 (tl 8). Kaebuse esitaja palub otsuse

tühistamist karistuse osas ja uue otsuse tegemist, millega ei kaasneks juhtimisõiguse äravõtmist. Kaebuse esitaja tunnistab oma väärtegu, kahetseb seda ning on saatnud politseile

ka kahetsuskirja (tl 10), kus selgitab, et oli küll varem alkoholi tarvitanud, kuid seejärel maganud ja tundis end hästi, mistõttu uskus, et on kaine ning valmis autot juhtima. Kaebuse kohaselt on juhtimisõigus menetlusaluse isiku jaoks väga mõjus tegur ning selle äravõtmine raskendaks tema kooliskäimist ja autospordi alase hobiga tegelemist. Kaebuse esitaja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

05. juunil 2013. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik

seisukoht N.U kaebusele (tl 15-16). Kohtuväline menetleja leiab, et kuivõrd väärteootsuse kohaselt oli kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg 08. mai 2013. a, aga N.U on esitanud kaebuse 12. mail 2013. a, siis tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Samas aga ei nõustu kohtuväline menetleja kaebusega ka sisuliselt. Kohtuväline menetleja leiab, et N.U

poolt temale süüks arvatud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud ning

põhjendatud on ka määratud karistus. Arvestada tuleb sellega, et tegemist on riigi poolt rangelt karistatavate tegudega, mis on toime pandud ühe teoga, samuti on menetlusalust isikut

karistatud varem tõsise liiklusrikkumise eest sõidukiiruse ületamisel 41-60 km/h. Kaebuses

toodud väiteid, et juhtimisõiguse äravõtmine raskendab kaebuse esitaja kooliskäimist ja

hobiga tegelemist, ei pea kohtuväline menetleja asjakohaseks, et lisakaristust tühistada. Kohtuväline menetleja on nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses.

Lõuna Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokollist, sellele lisatud liiklusõnnetuse skeemist ja fototabelitelt (tl 20-23) nähtub, et 19. märtsil 2013. a kell 03.28 on Tartumaal Puhja vallas

Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme mnt 14,2 km-l toimunud liiklusõnnetus N.U

juhitud ja K.S. kuuluva sõidukiga Fiat Ducato reg nr XXX. Sõiduk on pimedal ajal, kuid

selgete ilmastikuolude juures, korras ja sirgel teel sõitnud paremale poole teelt välja, üle

katuse rullunud ning deformeerunud. Sõidukijuhil on tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,63 mg/l. Sõidukiirus on olnud 90 km/h.

Lõuna Prefektuuri indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist (tl 24) ja tõendusliku alkomeetri väljatrükist (tl 25) nähtub, et 19. märtsil 2013. a on Tartumaal Puhja vallas Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme mnt 14,2 km-l mõõdetud indikaatorvahendi ja

tõendusliku alkomeetriga N.U joovet. Tõendusliku alkomeetriga on lõplikuks joobeks peale mõõtemääramatuse mahaarvestamist mõõdetud 0,63 mg/l. Kontrollile allutatud isikul on lisaks tuvastatud ka järgmised joobeseisundile viitavad tunnused – silmade punetus, häiritud reaktsioonikiirus, arusaamatu kõne, kerged koordinatsioonihäired ning unisus.

Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 26) nähtuvalt on N.U

19. märtsil 2013. a kell 04.55 kõrvaldatud Fiat Ducato reg nr XXX juhtimiselt kuni kainenemiseni, kuna tema väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära.

N.U ütluste kohaselt (tl 27) juhtis ta 19. märtsil 2013. a kella 03.20 ajal Tartu – Viljandi mnt 14 km-l Viljandi suunas mootorsõidukit Fiat Ducato reg nr XXX kiirusega 90 km/h ning teeja ilmaolud olid head. Enne juhtima asumist oli ta õhtul kella 20.00 ja 21.00

vahel tarvitanud kanget alkoholi, kuid läinud seejärel magama ja maganud umbes 5 tundi. Kuna ta arvas, et on valmis sõidukit juhtima siis hakkas ta Tartust Viljandi suunas sõitma,

kuid 14 km-l kaotas sõiduki üle kontrolli ja paiskus üle katuse. Sõidukis oli ta üksi. Enne õnnetust põlesid sõidukil kaugtuled. Sõiduk deformeerus õnnestuse käigus sel määral, et läks mahakandmisele.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta. Väärteomaterjalidest nähtuvalt on N.U esitanud esialgse kaebuse kohtule 25. aprillil

2013. a, s.o enne väärteootsusega kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja lõppu. Kuna

esialgses kaebuses esinesid mõningad puudused, siis andis kohus kaebuse esitajale tähtaja

kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks ning nimetatud puudused on kaebuse esitaja kõrvaldanud tähtaegselt. Seega tuleb lugeda, et kaebus on esitatud tähtaegselt ning selle läbi vaatamata jätmiseks puudub alus.

Kuivõrd nii kaebuse esitaja kui ka kohtuväline menetleja on avaldanud nõusolekut kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses, siis vaatab kohus VtMS § 120 alusel kaebuse läbi kirjalikus menetluses.

Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et N.U

kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri 17. aprilli 2013. a otsus väärteoasjas nr 2602,13,001423 tühistamata. Kohus ei ole tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi.

LS § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes

grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Lõuna Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokolli, selle lisade, Lõuna Prefektuuri

indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki,

Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja menetlusaluse isiku ütlustega on tõendamist leidnud N.U poolt väärteootsuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki

Fiat Ducato reg nr XXX juhtimine seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris

väljahingatavas õhus oli 0,63 mg. Nimetatud tegevusega rikkus ta LS § 69 lg 5 sätestatud nõuet ehk juhtis mootorsõidukit alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisundis.

LS § 224 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest

isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

Kuivõrd eeltooduga on tõendamist leidnud, et N.U mõõdeti mootorsõidukijuhina

väärteootsuses näidatud ajal ja kohas tõendusliku alkomeetriga alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,63 mg, siis leiab kohus, et on tõendamist leidnud tema poolt LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste täitmine.

Samuti on N.U-le süüks pandud LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist, mis

kujutab endast mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete

rikkumist, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

Lõuna Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokolli, selle lisade ja menetlusaluse isiku ütlustega tuleb lugeda tõendatuks, et väärteootsuses näidatud ajal ja kohas alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisundis mootorsõidukit juhtides põhjustas N.U liiklusõnnetuse, kus tema poolt juhitud mootorsõiduk Fiat Ducato reg nr XXX sõitis teelt paremale poole välja

ja rullus üle katuse. Arvestades sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisadest nähtuvaid

asjaolusid, et tegemist oli selgete ilmastikuolude, sirge ja korras teelõiguga ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvat asjaolu, et N.U

on õnnetuse järgselt tuvastatud lisaks joobele ka välised joobeseisundile viitavad

tunnused, s.h häiritud reaktsioonikiirus ja kerged koordinatsioonihäired, leiab kohus, et on

eluliselt usutav, et liiklusõnnetuse põhjuseks olid just alkoholi tarvitamisega kaasnenud

raskused liiklusolude adekvaatsel tajumisel. Kuivõrd sündmuskoha vaatlusprotokollist

nähtuvalt kuulus sõiduk Fiat Ducato K.S. ja N.U liiklusnõuete rikkumisest põhjustatud õnnetuse tagajärjel see deformeerus, millega kaasnes sõiduki omanikule varaline

kahju, siis leiab kohus, et on tõendamist leidnud N.U poolt ka LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste täitmine.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani N.U LS § 223 lg 1 ja § 224 lg 2 sätestatud

väärteod toime vähemalt hooletusest. Isik paneb süüteo toime hooletusest, kui ta ei tea

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et heita isikule ette hooletust,

peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust ehk jätnud mingi

ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks ta oli

kohustatud. Kõik liiklejad peavad enne liiklusesse asumist veenduma, et nende tervislik

seisund (s.h joobe puudumine) lubab neil liikluses osaleda ning et liikluses osalemisega ei ohustaks nad ennast, teisi liiklejaid ja vara. N.U ütlustest nähtuvalt tarvitas ta enne

teisele isikule kuuluva mootorsõiduki juhtima asumist alkoholi ning kuigi ta ise arvas, et alkoholi tarvitamisest möödunud aja ja puhkamisega paranenud enesetunde tõttu on ta kaine ja võimeline sõidukit juhtima, oleks ta nimetatud asjaolusid ja oma seisundit piisavalt hoolsalt

hinnates pidanud aru saama, et alkohol ei ole tema organismist veel välja läinud ning liiklusesse asudes rikub ta liiklusnõudeid ja ohustab ennast, teisi liiklejaid ja vara. Nimetatud

seisukohta toetavad samuti temal mõõdetud suhteliselt suur alkoholisisalduse hulk

väljahingatavas õhus ja selle mõjul avaldunud kerged koordinatsioonihäired, mistõttu oleks

isik pidanud hoolikal suhtumisel ka ise aru saama, et on jätkuvalt joobes. Seega tuleb järeldada, et N.U ei järginud liiklusesse asudes vajalikku hoolsuskohustust, mistõttu

juhtis mootorsõidukit alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisusundis ja põhjustas

liiklusõnnetuse. Kui ta oleks suhtunud oma seisundi hindamisse kohusetundlikumalt ja

hinnanud seda adekvaatselt, siis oleks ta ilmselt pidanud aru saama, et võib olla veel alkoholijoobes ja sellises seisundis liiklusesse asumisel võib ta põhjustada liikluses ohu ning panna toime käsitletavad väärteod.

Kohus ei ole tuvastanud N.U puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist.

Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni

300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuni, kusjuures lg 2

kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni, kusjuures lg 3

kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem nimetatud süüteo eest karistatud või 3 kuust kuni 12 kuuni, kui isikut on varem nimetatud süüteo eest karistatud. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut ning trahviühiku suurus on 4 eurot. KarS § 48 kohaselt võib kohus mõista väärteo eest aresti kuni 30 päeva.

KarS § 63 lg 1 kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.

Kohus ei ole tuvastanud, et N.U puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid

kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et N.U on pannud LS § 223 lg 1 ja § 224 lg 2 sätestatud väärteod toime faktiliselt ühe teoga ning seega on pidanud võimalikuks karistada

teda KarS § 63 lg 1 kohaldades LS § 224 lg 2 järgi 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga.

Tegemist on sanktsiooni viimasesse kolmandikku jääva karistusmääraga. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tegemist on faktiliselt ühe teoga ning seega tuleb isikule mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeimat karistust. Kohus nõustub ka

sellega, et N.U on võimalik karistada santsiooni kergema karistusliigi, s.o rahatrahviga. Kohtuvälise menetleja poolt N.U-le määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid. Alkoholi lubatud

piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimise puhul on tegemist raske liiklusrikkumisega, mis kujutab potentsiaalselt ohtu nii teo toimepanija enda kui teiste isikute elule, tervisele ja varale, milline oht antud juhul ka realiseerus. Samuti tuleb arvestada määra, milles menetlusalune isik alkoholi lubatud piirmäära ületas ning asjaolu, et indikaatorvahendi

ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt oli joobe mõju menetlusalusele

isikule näha ka väliselt. Arvestada tuleb ka sellega, et karistusregistri väljavõttest (tl 32)

nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud ka varem ühel korral tõsise liiklusrikkumise

toimepanemise eest ning vastav karistus on kehtiv. Seega leiab kohus, et kohtuvälise

menetleja poolt sanktsiooni keskmisest suurema karistusmäära määramine on põhjendatud ning karistuse vähendamiseks puudub alus.

Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada N.U-le ka lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol 3 kuuks. Tegemist on lisakaristuse minimaalmääraga.

Nagu eelnevalt märgitud, pani menetlusalune isik toime raske liiklusrikkumise, mis seab lisaks rikkujale endale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara. Seetõttu võib isiku suhtes olla

vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine,

eriti kui isikut on ka varasemalt liiklusrikkumiste eest karistatud. N.U on kehtiv

väärteokaristus olulises määras suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, mistõttu tuleb järeldada, et varasem rikkumine ja selle eest määratud karistus ei ole isiku liikluskäitumisele

veel piisavat mõju avaldanud ning vajalik on tema täiendav mõjutamine lisakaristuse kohaldamise läbi. Samas tuleb kohtul lisakaristuse kohaldamise puhul arvestada ka sellega, et lisakaristusega kaasnevad tagajärjed ei oleks isiku või ka tema lähedaste suhtes ebamõistlikult rasked ning oleks proportsioonis lisakaristusega taotletava eesmärgiga. Käesoleval juhul on

kaebuse esitaja põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust kooliskäimise ja autospordi alase

hobiga tegelemisega, mis on raskendatud juhtimisõiguse puudumise korral. Kohus leiab, et tegemist ei ole niivõrd oluliste asjaoludega, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise või oleks selle mõju ja eesmärki arvestades ebaproportsionaalne. Seega leiab kohus, et ka lisakaristuse kohaldamine ja selle määr on N.U suhtes põhjendatud.

Kohtunik