1-13-4128/3 · Tartu Ringkonnakohus

1-13-4128

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

25. juuni 2013 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-4128

Kohtukoosseis

Mati Kartau

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 27. veebruari 2013 määrus kaebuse

rahuldamata jätmises

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Kotselaineni esindaja advokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätta Riigiprokuratuuri 27. veebruari 2013 määrus

muutmata ning Vladimir Kotselaineni esindaja advokaat Kalju Kutsari kaebus

rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Valge & Uiga (Valga osakond) kaudu 108 eurot, sealhulgas käibemaks 18 eurot,

advokaat Kalju Kutsarile tema poolt Vladimir Kotselainenile riigi õigusabi osutamise

eest.

3. KrMS §-de 175 lg 1 p 4 ja 187 lg 2 alusel välja mõista Vladimir Kotselainenilt

menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Kalju Kutsari poolt osutatud õigusabi eest

108 eurot riigituludesse.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude summa 108 eurot tasumine osade

kaupa käeoleva määruse jõustumisest 3 kuu jooksul, s.o igakuiselt mitte vähem kui

36 eurot menetluskulude täieliku tasumine.

4. Vladimir Kotselainenil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

SEB

nr

10220034796011

või

Swedbank

nr

221023778606.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Vladimir

Kotselainen, 1-13-4128, menetluskulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses

tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

1. Ida Prefektuuri menetletavas kriminaalasjas esitati D.Z. kahtlustus KarS § 213 lg 1 järgi

selles, et ta ajavahemikul 23.01-23.02.2009 tegi andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku

sekkumise teel V. Kotselaineni AS-s Swedbank arvelduskontolt nr XXX viimase nõusolekuta

ülekandeid, millega tekitati V. Kotselainenile varalist kahju vähemalt XXX krooni; samuti

KarS § 201 lg 1 järgi selles, et tema 2008. aasta sügisel omastas talle usaldatud

V. Kotselainenile kuuluva sõiduauto BMW reg nr XXX väärtusega XXX eurot (XXX

krooni), mis seisnes selles, et saanud auto enda valdusesse, jättis selle tagastamata ning müüs

edasi teisele isikule.

2. 12.02.2013 lõpetas Viru Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse KrMS §-de 199 lg 1 p

1-200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades oma otsust järgmiselt.

V. Kotselaineni ütluste kohaselt teostas ta hea tuttav D.Z. 2008.a. tema suvilas Tartus ehitus-

ja remonditöid. V. Kotselainen usaldas oma internetipanga kaardi D.Z. kätte, et viimane

saaks teostada vajalikke makseid seoses ehitustöödega. Lepiti kokku, et kontot kasutab D.Z.

V. Kotselaineni huvides ja nõusolekul. 2009 novembris oma kontot kontrollides avastas V.

Kotselainen, et ajavahemikul 23.01.-23.02.2009 on tema kontolt tehtud rahalisi ülekandeid

A.M. ja A.Z. nimele eelnevalt tema luba selleks saamata. Kannatanu sõnul on nende

ülekannetega temale tekitatud kahju XXX krooni.

Samuti avaldas kannatanu, et 2008.a. sügis-talvel oma kontot kontrollides avastas ta, et tema

Hansapanga kontolt on 08.06.2008 ja 09.06.2008 kummalgi päeval temale tundmatu isiku

P.K. kontole kantud XXX krooni, kokku XXX krooni. Seoses selle vargusega pöördus

kannatanu politseisse 2009 aprillis, varem ei olnud aega. Vastastamisel D.Z. ga on kannatanu

väitnud, et pole kunagi lubanud oma kontolt raha kanda A.M. kontole ja üldse ei lubanud ta

ilma oma nõusolekuta midagi üle kanda.

Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt kohtusid nad D.Z. ga 2009.a. umbes pool aastat. D.Z. l oli

oma arve arestitud ja ta palus enda nimele avada arve, et seda tööalaselt kasutada. D.Z. ütles,

et sellele arvele hakkab laekuma raha mehelt, kelle juures ta töötas. D.Z. kasutas seda

pangakaarti alati ise, kuidas ja mille peale ta kulutas, tunnistaja öelda ei oska.

Tunnistaja P.K. ütles, et alates 2006. aastast kasutab tema kontot nr XXX tema tuttav V.S. ,

kellele on selleks väljastatud vastav deebetkaart. Rahaülekanded V. Kotselainenilt 08.06 ja

09.06.2008 on seotud V.S. . Tunnistaja V.S. ütluste kohaselt kasutas ta ajavahemikul

26.10.2006 – 21.09.2008 ja 27.09.2008 – 11.07.2009 P.K. u arvelduskonto juurde väljastatud

deebetkaarte, kuna tema enda arvelduskontod olid sel ajal arestitud tasumata trahvide tõttu.

08.06 ja 09.06.2008 V. Kotselaineni arvelt P.K. u arvele tehtud ülekanded kogusummas

10 000 krooni laekusid D.Z. jaoks viimase organiseerimisel. Nende rahasummade

väljavõtmiseks andis ta P. K. . pangakaardi D.Z. kätte.

Kahtlustatava D.Z. ütluste kohaselt kaotas V. Kotselainen oma pangakaardi ära ja „küsis

minu käest, kas mul on keegi tuttav, kelle kontole oleks võimalik raha üle kanda, kuna tal oli

vaja sularaha. Vastasin, et on võimalik kanda P.K kontole. 08. ja 09.06.2008 kandsime

mõlemal korral üle 5000 krooni. Vladimir ise luges mulle pangakoodid ja -paroolid ette“.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. Kotselaineni konto nr XXX kasutamiseks

23.01.2008 väljastatud pangakaart nr XXX suleti 09.06.2008 kadumise põhjusel. Samuti

nähtub V. Kotselaineni konto väljavõttest (tlk 107-110), et viimati on V. Kotselaineni

pangakaarti nr XXX kasutatud 08.06.2008.

V. Kotselaineni internetipangas tehtud tehingute koha on prokurör arvamusel, et puuduvad

tõendid selle kohta, et D.Z. oleks ebaseaduslikult või omavoliliselt teinud ülekandeid V.

Kotselaineni pangakontolt internetipanga kaudu. Esmalt juhib prokurör tähelepanu asjaolule,

et V. Kotselainen on oma rahaasjadesse suhtunud väga kergekäeliselt ja hoolimatult. Seda

näitab ilmekalt asjaolu, et olles avastanud 2008.a sügisel oma konto väljavõtet kontrollides, et

tema arvelt on P.K. u nimele kantud 10 000 krooni, teeb ta selle kohta avalduse alles 2009

aprillis. D.Z. ütluste kohaselt oli V. Kotselainen sel hetkel, kui ta palus kellegi konto arvele

tema jaoks internetis raha üle kanda, purjus. Samuti nähtub Swedpanga vastusest, et

09.06.2008 suleti V. Kotselaineni pangakaart nr XXX kadumise tõttu. Need tõendid kogumis

kinnitavad asjaolu, et sel perioodil (2008-2009) olid V. Kotselainenil probleemid alkoholiga.

Sama kinnitavad tunnistajad A. Zelenkiy ja V. Serebjakov. Seetõttu ei saa antud juhul lugeda

usaldusväärseteks V. Kotselaineni ütlusi.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. Kotselainen andis ise vabatahtlikult oma interneti

paroolikaardi D.Z. kätte, kui viimane asus tema suvilas ehitustöid teostama. Tunnistaja V.S.

ütluste kohaselt ostis D ehitusmaterjalid ja maksis ehitusel talle tehtud töö eest. Sellest võib

järeldada, et ülekanded A.M. kontole on seotud eelpool nimetatud kulutustega ja ka D.Z.

enda töötasuga, mida ta V. Kotselaineni suvilat ehitades teenis. Samuti nähtub A.Z. ütlusest,

et ka tema paigaldas 4 päeva V. Kotselaineni juures elektrijuhtmeid. Seega on alust arvata, et

D.Z. poolt tehtud ülekanded V. Kotselaineni pangakontolt on tehtud seoses viimase suvila

ehitusega.

Sõiduautosse BMW puutuvalt annab kannatanu D.Z. ga vastastamisel ütlusi, et ehitustööde

tegemiseks oli vaja autot ning D.Z. valis välja, millist autot osta. Auto eest maksis D.Z. V.

Kotselaineni rahaga. Auto ostis kannatanu enda jaoks oma raha eest, kuid ta ei mäleta, kuidas

müüja välja nägi ja kuidas toimus raha üleandmine. Mäletab, et sõideti autoregistrikeskusesse

ja BMW vormistati tema nimele. Kannatanu sõnul ei olnud mingit kokkulepet selle kohta, et

auto ostetakse D.Z. le. Umbes poole aasta pärast sõitis D.Z. tema juurde punase Mercedesega

ning ütles, et oli vahetanud BMW A.N. tema BMW vastu.

Varem on kannatanu ülekuulamisel selgitanud, et ostis sõiduauto BMW XXX krooni eest.

D.Z. ga oli kokkulepe, et V. Kotselainen ostab auto omast rahast ja D.Z. kasutab seda ning

tasub auto eest järelmaksuga, sest XXX krooni auto ostmiseks D.Z. l kohe ei olnud. Lepiti

kokku, et kui auto eest on V. Kotselainenile tasutud, minnakse ARKi ja vormistatakse auto

D.Z. nimele.

Vastastamisel selgitas D.Z. , et auto BMW sai ostetud V. Kotselaineni maja ehitamise ajal,

kuna oli vaja palju teha asjaajamiste ja materjalide toomisega seotud sõite. Auto ostis ta

isiklikult oma raha eest, mille sai töötasuna V. Kotselaineni maja ehitamise eest. Auto

vormistati V. Kotselaineni nimele, kuna D.Z. l ei olnud juhilube ja ta ei saanud autot oma

nimele osta.

D.Z. isa A.Z. ütluste kohaselt töötas tema poeg 2008.a Tartus – ehitas maja ümber. 2008

juulis-augustis ütles D, et ta tahab osta autot BMW. D.Z. ütles, et ta tegi tööd (ehitas maja) ja

teenis raha, kuid auto ostetakse V. Kotselaineni nimele (tema tööandja) ja tema hakkab autot

üldvolikirja alusel kasutama. Auto maksis XXX krooni ja tunnistaja isiklikult nägi, et pojal oli

see sularahas olemas. Protokolli kohaselt „septembris 2008 tulin ma Tartu ja paigaldasin

Vladimiri majas neli päeva elektrijuhtmestikku. Minu juuresolekul ei räägitud sellest, kellele

BMW kuulub. Sel ajal, kui ma Tartus Vladimiri juures tööl olin, jõi Vladimir iga päev, ta

käitus imelikult ning ilmselgelt olid tal probleemid alkoholiga. Septembri lõpus palus D minu

käest raha auto remontimiseks. Andsin talle 7000 krooni.“

Tunnistaja A.K. ütluste kohaselt töötas D.Z. 2008.a. Tartus ja palus teda mitu korda

autojuhiks, kuna tal endal puudus juhtimisõigus. D.Z. l oli helebeež BMW. Ükskord ütles

D.Z. , et BMW on ostetud tema tuttava nimele, sest politsei andmebaasis on andmed selle

kohta, et tal pole juhtimisõigust ja ta ei tahtnud sõita autoga, mida võidakse iga hetk

kontrollida. D sõnul ehitas ta Tartus ühte maja ümber ja autot oli vaja selleks, et tööle sõita ja

ehitusmaterjale vedada. Mingil ajal D ütles, et soovib seda autot maha müüa ning on vaja

vormistada ostu-müügileping. Enne Tartusse sõitmist käisid nad Jõhvi ARK büroos ja võtsid

tühja ostu-müügilepingu blanketi. Vladimiri kodus nägi tunnistaja, kuidas D täitis ostu-

müügilepingu BMW kohta, kus müüjaks oli Vladimir. Vladimir ütles talle oma isikukoodi ja

isikuandmed. Kui leping oli täidetud, kirjutas Vladimir sellele ise alla.

Antud episoodis nähtub kriminaalasja materjalidest, et V. Kotselaineni kontolt nr XXX on

sõiduauto BMW ostule eelnenud päeval 01.09.2008 välja võetud 40 000 krooni sularaha. V.

Kotselaineni ütluste kohaselt sularaha auto ostmiseks andis ta D.Z. kätte. D.Z. omakorda

kinnitab, et raha auto ostmiseks sai ta V. Kotselaineni käest töötasuna ning A.Z. kinnitab, et

nägi sularaha olemasolu oma pojal, mille eest ta plaanis endale auto osta. V. Kotselainen ei

nõustu D.Z. väitega selle kohta, et XXX krooni sularaha oli D.Z. le antud kui töötasu, vaid et

D.Z. pidi hakkama järelmaksuga auto eest temale raha tagasi maksma. Samuti kinnitab V.

Kotselainen, et mingisugust kokkulepet tal D.Z. ga ehitustööde tasu eest üldse ei olnud. D.Z.

ütluste kohaselt leppisid nad V. Kotselaineniga kokku, et ta maksab ehitustööde eest 50 000

krooni.

Tuginedes ülaltoodule on prokurör antud episoodi osas seisukohal, et asjale karistusõiguslik

hinnang anda, tuleb esmalt V. Kotselainenil ja D.Z. l omavahel selgitada, kas ja milline oli

kokku lepitud konkreetne töötasu ehitustööde eest V. Kostelaineni suvilas 2008-2009 aastal ja

kuidas seda maksti. Selleks on pooltel võimalik pöörduda tsiviilkohtusse, kui pooled ei saa

selles küsimuses omavahel kokkuleppele. Olemaolevate tõendite põhjal ei ole võimalik

üheselt tuvastada asjaolu, millise raha, kas laenu või töötasu eest, oli ostetud sõiduauto BMW

XXX . Samuti ei ole enne eelpool nimetatud asjaolu kindlaks tegemist otstarbekas teha

käekirjaekspertiisi

28.11.2008

sõlmitud

ostu-müügilepingule,

tuvastamaks,

kas

V. Kotselaineni allkiri on tema poolt kirjutatud või mitte. Samuti ei pruugi käekirjaekspertiis

anda tõenduslikku tulemust, kuna D.Z. ütluste kohaselt oli V. Kotselainen allkirja andmise

hetkel purjus. Samuti on märkimisväärne asjaolu see, et kannatanu ise ei mäleta täpsemalt

auto ostmise asjaolusid, kus ja kelle käest auto osteti ning kuidas toimus auto eest maksmine.

3. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustu V. Kotselainen kriminaalmenetluse

lõpetamisega ja taotleb menetluse jätkamist. Kaebaja ei nõustu kahtlustava ja tunnistajate

ütlustega, samuti ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega tõendite hindamisel. Ühegi

konkreetse täiendava menetlustoimingu teostamist kaebaja ei taotle.

Riigiprokuratuuri määruse sisu

4. Riigiprokuratuur jättis 27.02.2013 määrusega V. Kotselaineni kaebuse rahuldamata.

Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning

kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Riigiprokurör nõustus eelneva kohtueelse menetleja põhistustega ega pidanud otstarbekaks

neid enam üle korrata.

Riigiprokurör märkis, et menetlusotsuse vastuvõtmisel tuleb juhinduda seadusest ja

menetlusotsus peab tuginema kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendamisteabele.

Menetlustaktika küsimused on menetleja ja uurimist juhtiva prokuröri otsustada. Nende hulka

kuulub ka otsustamine, kas kogutud tõendid on isiku süüstamiseks piisavad.

Kaebuse esitaja ei taotle täiendavate menetlustoimingute tegemist ning riigiprokurör ei

tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda. Seega

kaebuse esitaja möönab, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning

kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste

tõendatust. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse

lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada

seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud

seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning

kohtupraktikale.

Riigiprokurör leidis, et ringkonnaprokuratuur on kõiki kogutud tõendeid kogumis hinnates

jõudnud õigele järeldusele, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele pole kogutud

piisavalt D.Z. t süüstavaid tõendeid. Kaebuse esitaja pole esitanud veenvaid argumente, miks

peaks tema ütlusi pidama sedavõrd palju usaldusväärsemaks, et need kaaluvad üles

tunnistajate ja kahtlustatava ütlused. Pigem on eluliselt usutavamad ja kogumis hinnatuna

loogilisemad kahtlustatavat õigustavad tõendid, seda eelkõige seetõttu, et kannatanu pole

olnud oma ütlustes järjekindel ning on viivitanud õiguskaitseorganite poole pöördumisel.

Väidetavad kuriteod on pandud toime aastatel 2008-2009. Kannatanu on põhjendamatult

viivitanud kuriteoteadete esitamisega, võttes sellega võimaluse kriminaalasja operatiivselt

menetleda. Üritada käesoleval ajal veelkord tuvastada, kes kellega mingil ajal koos oli, mida

rääkis või tegi, on ilmselgelt mõttetu ja ka perspektiivitu. Ühe episoodi puhul läheneb

aegumistähtaeg. Käekirjaekspertiis on ainus reaalne menetlustoiming, mille tegemata jätmist

võiks senisele menetlusele ette heita, kuid enne kui see tehtud saaks, jõuaks kätte

aegumistähtaeg ning võrreldava materjali vähesuse tõttu (üks allkiri) ei anna see kategoorilist

arvamust, mis võiks menetlusotsust mõjutada. Kahtlustatav on käesoleval ajal asunud alaliselt

elama Venemaale Moskva oblastisse, mistõttu tema osavõtu tagamine jätkuvast

kriminaalmenetlusest, sh võrdlusmaterjali võtmine, saaks olema äärmiselt komplitseeritud kui

mitte võimatu. Kuna D.Z. on olnud kahtlustatava staatuses juba kolm aastat (alates

17.03.2010), siis pole menetluse jätkamine põhjendatud ka KrMS §-s 2052 sätestatud

mõistliku menetlusaja põhimõttest lähtuvalt.

Kaebuses esitatud taotluste sisu

5. V. Kotselaineni esindaja adv K. Kutsar esitas Riigiprokuratuuri 27.02.2013 määruse peale

kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri

kohustamist kriminaalmenetlust jätkama.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et V. Kotselainen ja D. Z leppisid kokku, et viimane

teeb V. Kotselainenile kuuluval kinnistul ehitus- ja remonditöid. Samas on jäetud

kontrollimata, kas ja millises ulatuses D. Z tegelikult kokkulepitud töid tegi. See omakorda

võimaldaks tuvastada, kas kahtlustatav võis ka tegelikult osta materjale ning tasuda tehtud

tööde eest kolmandatele isikutele, s.o kas tema poolt tehtud kulutused olid ka tegelikult tehtud

V. Kotselaineni huvides. Kannatanu kinnitusel ostis ta ise enamuse vajalikest materjalidest

ning D. Z puudus vajadus taolisi kulutusi teha.

Ehitustöödeks vajalike materjalide omandamise kohta on kannatanul võimalik esitada

täiendavaid dokumente, samuti on kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendatav, millises

mahus D. Z tegelikult töid tegi ja milline võis olla tasu tehtu eest.

Eluliselt ei ole usutav D. Z väide, et kannatanu andis ise üle pangakonto kasutamiseks

vajalikud koodid ja paroolid, kuna pangakaart oli kadunud ning V. Kotselainen vajas sularaha.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pöördus V. Kotselainen 09.06.2008 AS Swedbank

poole ning teatas oma pangakaardi kadumisest. Samas on üldiselt teadaolev asjaolu, et kaardi

kadumise korral saab pank väljastada ajutise dokumendi, mis võimaldab konto omanikul

välja võtta sularaha. Seega on arusaamatu, miks pidanuks V. Kotselainen vajama kolmanda

isiku pangakontot sularaha väljavõtmiseks või mingite maksete tegemiseks.

V. Kotselainen on selgitanud, et ostis sõiduauto BMW reg nr XXX tõepoolest D. Z

vajadusteks ning viimase ettepanekul. D. Z pidi tasuma kannatanule auto eest osade kaupa.

D. Z on kinnitanud, et tasus auto eest rahaga, mille oli saanud V. Kotselainenilt tehtud tööde

eest. Arvestades sõiduki väärtust (XXX krooni) pidanuks D. Z poolte tehtud tööde maht

olema arvestatav. Nimetatud küsimuses saab selgitusi anda nii kannatanu ise kui ka tema

poolt nimetatavad tunnistajad.

Eluliselt ei ole usutav kahtlustatava väide, et kuigi oli tegemist tema töötasu eest ostetud

sõidukiga, vormistati see kannatanu nimele, kuna D. Z endal puudus juhtimisõigus. Sõiduki

omandamise tingimuseks ei ole juhtimisõiguse olemasolu ning nimetatud asjaolu ei saanud

olla teadmata ka D. Z.

Kriminaalasjas nõuti välja sõiduki ostu-müügileping, millel on müüjaks märgitud

V. Kotselainen. Kuigi kannatanu on korduvalt kinnitanud, et dokumendil ei ole tema allkiri, ei

ole peetud vajalikuks nimetatud väidet kontrollida ning käekirjaekspertiisi määrata.

Riigiprokurör möönab kaevatavas määruses eelnimetatud tegematajätmist, kuid asub

seisukohale, et ekspertiisi määramine ei ole käesoleval ajal enam otstarbekas. Kaebuse

esitajale jääb arusaamatuks, miks ei olnud võimalik nimetatud ekspertiisi määrata õigeaegselt

ning millised asjaolud takistavad ekspertiisi määramist käesoleval ajal.

Kaebuse esitaja ei saa nõustuda prokuröri etteheitega nagu pöördunuks ta kuriteoteatega

politseisse liiga hilja ning seega muutus kohtueelse menetluse läbiviimine raskendatuks.

V. Kotselainen püüdis esmalt saada D. Z selgitust toimunud tehingute kohta ning viimane

lubas kõik probleemid lahendada. Seetõttu viibis tõepoolest kuriteoteate esitamine, kuid

prokurör on jätnud tähelepanuta, et V. Kotselainen pöördus politseisse juba 2009.a ning ta ei

saa mingil viisil vastutada selle eest, et peaaegu 4 aasta jooksul ei ole tehtud kõiki vajalikke

uurimistoiminguid. Samuti sai kannatanu sõiduki võõrandamisest teada hilinemisega,

mistõttu ei olnud ka võimalik varem kuriteoteadet esitada.

Kaebuse esitaja hinnangul ei ole viited kahtlustatava Eestist lahkumisele ning möödunud

ajavahemikule asjakohased, kuna seadus ei näe ette menetluse lõpetamist juhul, kui

kahtlustatav Eesti Vabariigi territooriumilt lahkub. Tegemist võib olla menetlusest

kõrvalehoidumisega, mis peatab ka aegumise kulgemise ning seetõttu on prokuröri seisukoht

vastuoluline.

V. Kotselainen on seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud ennatlik. Enne

süüdistuse esitamise või menetluse lõpetamise kohta seisukoha võtmist tuleks kannatanu

uuesti üle kuulata ning selgitada välja, millised olid V. Kotselaineni ja D. Z vahelised

kokkulepped ehitus- ja remonditööde eest tasumise osas, millises mahus tegi kahtlustatav

tegelikult töid, kuidas soetati vajalikud materjalid ning millisel viisil nende eest tasuti.

Nimetatud asjaolude kohta on võimalik üle kuulata ka täiendavaid tunnistajaid, kelle nimed

ning aadressid saab edastada kannatanu. Samuti peab kannatanu vajalikuks käekirjaekspertiisi

määramist, et selgitada välja, kes on kirjutanud müüja allkirja sõiduauto BMW võõrandamise

lepingule.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja nr 09260105474 materjalidega, leiab, et

V. Kotselaineni

esindaja

kaebus

Riigiprokuratuuri

27.02.2013

määruse

peale

on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus on

Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse

advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus

KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse

lõpetamise tühistamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad

asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib

kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

7. V. Kotselaineni kuriteoteate alusel alustati kriminaalmenetlust, mille käigus on kogutud

mitmeid tõendeid, sealhulgas üle kuulatud kannatanu V. Kotselainen, kahtlustatav D.Z. ,

tunnistajad A. M, P.K. , A. Z, V. S ja A.K. , viidi läbi vastastamine V. Kotselaineni ja D.Z.

vahel, samuti on kogutud mitmeid dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus soostub

Riigiprokuratuuriga, et hinnates kogutud tõendeid kogumis, ei ole võimalik üheselt sedastada,

et toime on pandud kuriteotunnustega tegu. Kuigi V. Kotselaineni ütluste kohaselt on tema

suhtes toime pandud KarS § 213 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, ei toeta

kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid V. Kotselaineni versiooni toimunust.

8. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses märgituga, et sisuliselt ei heida kaebaja ette

menetlejatele ühegi menetlustoimingu tegemata jätmist ega taotle menetlustoimingute

tegemist, millega oleks võimalik selgitada täiendavaid tõendamiseseme asjaolusid, kui selleks

mitte lugeda sõiduauto BMW võõrandamise lepingul müüja allkirja käekirjaekspertiisi

määramist, vaid kaebaja ei nõustu menetlejate poolt juba kogutud tõenditele ning tõusetunud

kahtlustusele antud hinnanguga. Kohus soostub Riigiprokuratuuriga, et puudub põhjendatud

alus arvata, et seni tegemata menetlustoimingute läbiviimine võiks selgitada täiendavaid

tõendamiseseme asjaolusid. Kaebaja peab vajalikuks kannatanu täiendavat ülekuulamist.

Samas märgib ringkonnakohus, et kannatanut on kriminaalmenetluses juba üle kuulatud ning

kaebuses pole esitatud põhjuseid, millest tulenevalt oleks alus arvata, et kannatanu võiks

täiendaval ülekuulamisel sedastada asjaolusid, mida seni pole kriminaalmenetluses tuvastatud.

Samuti on kaebuses viidatud abstraktselt täiendavatele tunnistajatele, keda pole nimeliselt

nimetatud ega selgitatud, millist olulist informatsiooni võivad nad anda seoses senini

kriminaalmenetluses kogutuga.

9. Kaebaja peab vajalikuks välja selgitada, millised olid D. Kotselaineni ja D. Z vahelised

kokkulepped ehitus- ja remonditööde eest tasumise osas ning millises mahus tegi kahtlustatav

tegelikult töid. Samas on ka uurimisasutused märkinud, et asjale karistusõigusliku hinnangu

andmiseks tuleb esmalt selgitada, kas ja milline oli kokkulepitud konkreetne töötasu

ehitustööde eest V. Kotselaineni suvilas 2008-2009 aastatel ja kuidas seda maksti. Kohus

nõustub, et nimetatud asjaolud on käesolevas kriminaalasjas olulised, samas soostub

Riigiprokuratuuriga, et nende väljaselgitamiseks on kriminaalmenetluslikud vahendid end

ammendanud ning pole alust arvata, et kriminaalasja edasine menetlemine viib käesolevast

teistsugusele tulemusele. Kriminaalasjas ülekuulatud isikute ütlused on töötasu suuruse ning

maksmise viisi osas vastuolulised ning ka dokumentaalsetele tõenditele tuginedes pole

võimalik nimetatud küsimust üheselt lahendada. Kaebuses taotletud teostatud tööde mahu

hindamine ei anna tõsikindlat teavet, millised olid V. Kotselaineni ja D. Z vahelised

kokkulepped töötasu suuruse ja maksmise viisi osas. Kuna aga nimetatud kokkulepete sisust

sõltub, kas tegemist võis olla KarS § 213 ja § 201 sätestatud kuritegudega, ei ole käesoleval

hetkel üheselt võimalik sedastada, et toime on pandud kuriteo tunnustega teod.

10. Seoses senises menetluses tegemata jäänud käekirjaekspertiisiga on riigiprokurör

asjakohaselt märkinud, et võrreldava materjali vähesuse tõttu jääb võimalus, et ekspertiis ei

anna ühest arvamust, mis võiks mõjutada menetlusotsustust. Samuti on tähelepanuväärne

asjaolu, et lähenemas on kuriteo aegumistähtaeg, mistõttu ei ole käekirjaekspertiisi

läbiviimine kriminaalmenetluses otstarbekas.

11. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus pole üheselt võimalik sedastada, et isiku

tegevuses esinesid kõik kuriteo koosseisu elemendid, on kriminaalmenetluse lõpetamine

õiguspärane. See on kooskõlas KrMS §-ga 7 lg 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses

kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Käesolevaks

ajaks on kriminaalasja menetlemine ringkonnakohtu hinnangul jõudnud seisu, kus tekkinud

kahtlusi pole enam võimalik kõrvaldada, mistõttu menetlus on KrMS §-de 199 lg 1 p 1 ja 200

alusel põhjendatult lõpetatud.

12. Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2013 määrusega määrati V. Kotselainenile riigi õigusabi

Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks RÕS § 8 p 3 alusel kohustusega osamaksetena

täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud KrMS ettenähtud korras.

KrMS § 187 lg 2 kohaselt kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku

kanda, kellel need on tekkinud. Seega peab V. Kotselainen hüvitama tekkinud menetluskulud,

milleks on tema esindaja adv K. Kutsari kui riigi õigusabi osutaja poolt taotletud 108 eurot

kliendi nõustamise ja kaebuse koostamise eest. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata

menetluskulude, s.o 108 euro tasumine osade kaupa käesoleva määruse jõustumisest 3 kuu

jooksul, s.o igakuiselt mitte vähem kui 36 eurot kuni summa 108 eurot täieliku tasumiseni.

13. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 27.02.2013 määruse

muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Mati Kartau

Kohtunik