1-13-1191/21 · Tallinna Ringkonnakohus

1-13-1191

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juunil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-1191 Kohtukoosseis Kohtuistungisekretär Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Malle Preimer ja Meelika Aava Alina Koop

Kriminaalasi I.T süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 08. aprilli 2013. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava I.T kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa Prokurör Elle Keeman Süüdistatav I.T, isikukood XXX, sünd. 18.12.1986 a.

XXXXXXXXXXXXXXXX, varem kohtulikult kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Vandeadvokaat Rünno Roosmaa Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 06. juunil 2013 a., avalik kohtuistung Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 08. aprilli 2013. a kohtuotsus I.T suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 18. juunil 2013. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § Pärnu Maakohtu 08. aprilli 2013. a otsusega üldmenetluses tunnistati I.T

320 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus (90) üheksakümne päevamäära (16 eurot) ulatuses, s.o. kogusummas (1440) tuhat nelisada nelikümmend eurot.

2. mõisteti KarS § 320 lg 1 järgi süüdi selles, et tema andis Pärnu Maakohtu Pärnu I.T

kohtumajas 17.04.2012 a. kriminaalasjas nr. 1-11-2627 toimunud kohtuistungil tunnistajana

ülekuulamisel teadvalt valeütlusi 10.08.2010 a. tööülesannete täitmise käigus toimunud A K ga seotud menetluse ja tema sündmuskohalt lahkuda lubamise kohta. Nimelt kinnitas I.T kohtus, et ainult tema vestles selle juhiga (A K ) ja tema tegi selle otsuse, et juhile trahvi ei tee. Samuti kinnitas I.T, et kuna selle isikuga vesteldes ja tema põhjused ära kuulates, ka seal olnud teeolusid arvestades ja arvestades seda, et liiklus ei olnud üldse

tihe, siis tema otsustas isiklikult, et ta A K le trahvi ei teeks. Selliselt moonutas I.T

tunnistajana antud ütlusi, andes tõendamisele kuuluvat asjaolu, mille kohaselt rikkujaga tegeles

alguses I.T, kuid pärast vestlust J P võttis K M patrullivanemana vastu otsuse jätta õigusrikkumine seaduses ettenähtud korras vormistamata ning lasta A K l sündmuskohalt lahkuda,

saades selle eest vastutasuks A K poolt saadetud ning Jüri Pildi poolt 28.08.2010 a. üleantuna alkohoolseid jooke, 24 purki õlut. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja ütlusi andes kohustatud rääkima tõtt, mida kohus ka selgitas tunnistajale ülekuulamise alguses KrMS § 2871 lg 3 järgi. Sellise tegevusega pani I.T toime tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise.

Maakohus asus seisukohale, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud täielikku tõendamist KarS § 320 lg 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnusena see, et tunnistajana kriminaalasjas 1-11- 2627 kohtus ütlusi andnud I.T moonutas teadlikult tõendamisel tähtsat asjaolu, s.o. eitas ja varjas seda, et tema politseiametnikust kolleegi K M a mõjutati liiklusjärelevalve käigus Jüri Pildi

poolt toime panema ebaseaduslikku tegu, mis seisnes õigusrikkuja suhtes väärteomenetluse

algatamata jätmises. Jõustunud kohtuotsusega on K M sellele vaatamata tunnistatud süüdi altkäemaksu võtmises KarS § 294 lg 1 järgi, kuivõrd vastuteenena väärteoasja menetlemata jätmise eest sai K M 24 purki õlut. Tõendamisel tähtsa asjaolu moonutamisega andis I.T kohtus valeütlusi.

ESITATUD APELLATSIOON

3.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I.T kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse

tühistamist I.T süüditunnistamises KarS § 320 lg 1 järgi ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellant leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p

3). Maakohus on jõudnud järeldusele, et I.T 17.04.2012.a. toimunud Pärnu Maakohtu istungil andis valeütlusi ehk moonutas tõendamisel tähtsaid asjaolusid võrdluses 20.09.2010.a. enda

tunnistajana ülekuulamise protokolliga. Maakohus luges I.T 20.09.2010.a. tunnistajana

ülekuulamise protokolli lubatud tõendiks ning võttis selle 03.04.2013.a. toimunud kohtuistungil kohtutoimikusse.

Kaitsja on seisukohal, et I.T nimetatud tunnistajana ülekuulamise protokoll ei ole lubatav tõend, millele on kaitsja korduvalt viidanud ka kohtumenetluses. Viidatud 20.09.2010.a. tunnistajana

ülekuulamise protokoll ei saa olla tõendina käsitletav põhjusel, et selle kogumisel oli rikutud

menetlusnorme – KrMS § 146 lg 2 p 6 kohustab menetlustoimingu läbiviijat esitama

3(5)

uurimistoimingus osalenud muu isiku andmed koostatud protokolli. I.T 20.09.2010.a. tunnistajana ülekuulamise protokollist midagi taolist, et keegi kolmas oleks osalenud/viibinud tema tunnistajana ülekuulamise juures, ei nähtu. 03.04.2013.a. kohtuistungil kinnitas tunnistaja J B , et oli I.T tunnistajana ülekuulamise

juures, kuid tema nime ja andmeid tunnistajana ülekuulamise protokollist ei nähtu. Nii jääb mõistetamatuks kohtu järeldus nagu J B ülekuulamisel ei osalenudki. Kaitsja arvates mõõdupuuks

siinjuures ei saa olla see, kas J. B ülekuulamise vältel ka midagi küsis, ütles vms nagu märgib maakohus otsuses (lk 4).

KrMS §§ 8 lg 1 p 1 ja 72 lg 1 p 4 kohustab uurijat menetlustoimingut rakendades selgitama menetlusosalisele tema õigusi keelduda ütluste andmisest kui talle on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Apellant juhtis kohtu tähelepanu peale prokuröripoolset konstaabli ametijuhendi (KK nr 132) esitamist tõendina kohtutoimikusse sellele, et viidatud dokumendi p.4.3. tulenevalt oligi I.T KrMS § 72 lg 1 p 4 märgitud isikuks. Kohtuistungil kinnitas tunnistaja A L , et ei selgitanud I.T-le viidatud ütluste andmisest keeldumise õigust (ist.prot.lk 4). Et KrMS § 8 lg 1 p 1 tulenevalt on selgitamiskohustus absoluutne, siis ei ole võimalik kuidagi nõustuda

kohtuotsuse lehel 5 esitatud järeldustega. Kokkuvõttes peab apellant I.T ülekuulamisel

20.09.2010.a. toimunud menetlusnormide rikkumisi lubamatult olulisteks, mis välistavad tõendi nimetamist tunnistaja ülekuulamise protokolliks ehk lubatud tõendiks. Kuna nimetatud tõend on lubamatu ning I.T süü küsimuse otsustamiseks võrdlusmaterjalina

määrava tähendusega, siis leiab kaitsja, et I.T tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

4. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma seisukohtade juurde. Süüdistatav toetas kaitsja seisukohti. Prokurör palus jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

6. Kaitsja esitab oma apellatsioonis kaks põhiargumenti, miks tema arvates on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning selle tulemusena jõudnud ebaõigele materiaalõiguslikule järeldusele. Nendeks argumentideks on kolmanda isiku, kes viibis I.T ülekuulamise

juures ülekuulamise protokolli kandmata jätmine ning I.T-le KrMS § 72 lg 1 p 4 sätestatud õiguse ütluste andmisest keeldumiseks selgitamata jätmine menetleja poolt eeluurimisel. Kaitsja arvates neid kaks rikkumist muudavad 20.09.2010 I.T tunnistajana ülekuulamise protokolli lubamatuks tõendiks. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et

20.09.2010 tunnistajana ülekuulamisel eeluurimisel ning 17.04.2012 tunnistajana ülekuulamisel kohtus andis I.T kriminaalasjas tõendamiseseme tähtsate asjaolude kohta erinevaid ütlusi, olles eelnevalt hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest. 6.1. Kohtukolleegium kaitsja argumentidega ei nõustu ning leiab, et kaitsja poolt nimetatud asjaolud

ei muuda 20.09.2010 I.T tunnistajana ülekuulamise protokolli lubamatuks tõendiks.

Esmalt kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-31-11, mille kohaselt „tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt

selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust

kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi. Kohtupraktikas

4(5) on asutud seisukohale, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-06 on aga tuletatav arusaam, et tõendit on alust

käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult

mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on

tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.“ Kohtukolleegium leiab, et

käesoleva kaasuse puhul ei esine tõendi kogumise protseduuri rikkumisi, mis lubaks järeldada, et I.T tunnistajana ülekuulamise protokoll on lubamatu tõend. 6.2. ei olnud isikuks, kellele Kohtukolleegium on seisukohal, et antud kaasuse puhul I.T

menetleja oleks pidanud selgitama KrMS § 72 lg 1 p 4 sätestatud õiguse ütluste andmisest

keeldumiseks seoses tema ametisaladuse hoidmise kohustusega. Menetletud kriminaalasjas

eeluurimisnumbriga 10210000024 tunnistaja I.T andis ütlusi oma paarimehe K M ’a poolt toimepandud kuriteo asjaolude kohta. On üheselt selge, et teise isiku poolt toimepandud kuriteo

asjaolud ei ole ametisaladuseks, mida politseitöötaja on kohustatud hoidma ning mille hoidmise

kohustus tuleneks politseikonstaabli ametijuhendist. Kohtukolleegium märgib samuti, et nähtuvalt I.T tunnistajana ülekuulamise protokollist, tunnistajale olid tutvustatud tema õigused ja

kohustused KrMS §-des 66-73 ning selgitatud nende sisu. Ta oli hoiatatud, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest järgneb vastustus KarS § 318 ja 320 järgi. Tunnistaja I.T kinnitas oma allkirjaga, et temale on selgitatud tema õigusi ja

kohustusi ning ta saab nendest aru, kusjuures KrMS § 72 lg 1 tekst oli õiguste ja kohustuste selgitavas osas tervikuna välja toodud. (tlk 11). 6.3. ülekuulamise juures viibinud Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et I.T politseiametniku J B ’i andmete protokollis kajastamata jätmine on kriminaalmenetluse rikkumine.

Kohtukolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea

vajalikuks neid kordama. Kohtukolleegium märgib, et kolmanda isiku viibimine menetlustoimingu juures ei omista iseenesest sellele isikule menetlusseisundit. I.T ülekuulamise protokollis

on märgitud, et ülekuulamises osalejaid ei ole. J B ’il puudus I.T ülekuulamisel

menetlusseisund, seega ei pidanud menetleja tema andmeid kandma tunnistaja ülekuulamise protokolli. 7. Mõistetud karistust pole eraldi vaidlustatud, seetõttu peab kolleegium vajalikuks vaid märkida, et

I.T-le mõistetud karistus on kooskõlas karistuse mõistmise üldiste põhimõtetega.

Karistuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusõiguslikke rikkumisi kolleegium ei tuvastanud.

8. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse I.T suhtes muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega

jäävad I.T kokkuleppel kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa tasu I.T kanda.

9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 08. aprilli 2013 otsuse I.T suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

5(5)

Pavel Gontšarov Meelika Aava Malle Preimer