1-13-3808/18 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.mail 2013.a Tallinnas, Liivalaia kohtumajas Kriminaalasja number 1-13-3808 (12230112048) Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo

Kohtuistungi sekretär

Liilia Kesküla

Kriminaalasi I.O

süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi üldmenetluses

Prokurör ringkonnaprokurör Rainer Amur

Süüdistatav I.O –

isikukood XXX, kodakondsus:

EV, emakeel: eesti keel, haridus: kesk-eriharidus, elukoht: xxx, töökoht xxx OÜ tõkendit kohaldatud ei ole varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 5-l korral Kaitsja kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada I.O KarS § 422 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat

vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui

I.O ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast.

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta lisakaristusena I.O-lt mootorsõiduki juhtimisõigus 1 (üheks) aastaks.

2

Liiklusseaduse § 127 alusel on I.O kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse

jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile.

KrMS § 310 lg 1 alusel jätta kannatanu XXXhagi varalise kahju nõudes rahuldamata.

KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldada kannatanu XXX hagi moraalse kahju nõudes osaliselt ja mõista I.O-lt XXX kasuks välja 4000.00 (neli tuhat) eurot.

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista menetluskuludena I.O-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammäära - 480.00 eurot

- isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud – 84.00 eurot

- liiklustehnilise ekspertiisi kulud – 457.00 eurot

- tasu õigusabi osutamise eest – 583.20 eurot

- toimiku koopia tegemise kulud – 0.45 eurot

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12

(kaheteist) kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „I.O, 1-13- 3808, kriminaalmenetluse kulud“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Asitõendid

CD plaat häirekeskuse kõnesalvestusega (asub kohtutoimikus) jätta kriminaalasja juurde peale kohtuotsuse jõustumist.

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades

kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7

päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 12.juunist 2013.a.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

Asjaolud ja menetluse käik

3

I.O süüdistatakse selles, et tema juhtis 03.11.2011.a kella 11.14 ajal Tallinnas

mööda Randvere teed Neiuvaiba tee poolt Keeru tee suunas mootorsõidukit Mercedes-Benz C240, registreerimismärgiga XXX, väljus Randvere teel olevast kurvist, ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks, jättes arvestamata oma sõidukogemustega (algaja juht),

teeoludega (märg teekate), ilmastikutingimustega (sügisene ilm) ja muude liiklusoludega

(teiste liiklejate käitumine), et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama, nagu jalakäija liikumine teel temast 42 meetri kaugusel tema suhtes vasakult paremale, mida ta nägi kurvist väljudes, kuid ta ei teinud kõike endast sõltuvat, et vältida eaka jalakäija ohustamist, jätkates liikumist mööda Randvere teed, sõites jalakäijale XXXotsa, kes paiskus löögist asfaldile, saades rasked tervisekahjustused. I.O rikkus järgmisi liiklusseaduse (edaspidi LS) nõudeid: § 33 lg 1, s.o juht peab

olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; § 35 lg 1, s.o juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat. Eriti tähelepanelik peab juht olema vanuri suhtes; § 50 lg 3 p 1, s.o juht

peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja

sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid

liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama.

Oma tegevusega pani I.O toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

Maakohtu seisukoht

XXXpoolt toimepandud kuritegu on täielikult tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud.

KarS § 422 lg 1 sätestatud süütegu antud juhul seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklusvõi käitusnõuete rikkumises vähemalt kaudse tahtlusega. Olemuselt on KarS § 422 lg 1 sätestatud

kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklusvõi

käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole KarS-i jäävate õigusaktidega.

Isikule KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides peavad olema tõendatud ohutu

liiklusvõi käitusnõuete eeskirjade rikkumine mootorsõiduki juhi poolt, inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena ning põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel.

KarS § 422 objektiivseks tunnuseks on mootorsõiduki liiklusvõi käitusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest põhjustatakse raske tagajärg.

Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 03.11.2011.a kella

11.14 ajal juhtis I.O mootorsõidukit Mercedes-Benz, registreerimismärgiga XXX,

liikudes Tallinnas mööda Randvere teed Neiuvaiba tee (kohtueelses menetluses kogutud dokumentides ning süüdistusaktis on ekslikult märgitud Neiuvaba tee) poolt Keeru tee suunas

ning väljudes Randvere teel olevast kurvist sõitis otsa Randvere teed ületavale jalakäijale XXX. Teo toimepanemise koht ja aeg, 03.11.2011.a kella 11.14 ajal Tallinna linnas Randvere tee ja Keeru tn ristmik on tõendatud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate XXX ja XXX ütlustega.

4

Samade tõenditega on tõendatud liiklusõnnetuses osalenud isikud ja sõiduk: sõiduauto

Mercedes-Benz, registreerimismärgiga XXX, mida juhtis I.O ning jalakäijana

osales õnnetuses XXX. Teo toimepanemise koht on leidnud kajastamist ka kirjaliku tõendiga:

sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos fototabeliga (tlk 40-46) ja liiklusõnnetuse aktiga nr 1986, millele on lisatud skeem (tlk 38,39).

Olles tuvastanud, et mootorsõidukit Mercedes-Benz, registreerimismärgiga XXX, juhtis avarii momendil I.O, tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklusvõi käitusnõuete

eeskirjade rikkumised I.O toime pani, mis tõid kaasa XXX raske tervisekahjustuse.

Liiklusõnnetuse sündmuskoht asub Tallinnas, Randvere teel. Nähtuvalt liiklusõnnetuse

skeemidelt ja sündmuskoha vaatlusprotokollidelt on Randvere teel Neiuvaiba tee ristmiku juures kurv, mille lõpust Keeru tee ristmikuni on vahemaa 36,3 meetrit. Keeru tee laius on 6

meetrit. Sõidutee liiklusõnnetuse toimumiskohal on kaetud asfaltkattega, mis on ilma kõrgemate kohtade ja aukudeta. Sõidutee on tasane. Liiklus on sündmuskohal kahesuunaline, Randvere teel mõlemas suunas on üks sõidurida. Mõlemas suunas oleva sõidurea laius on 3,5 m. Suunavööndid on eraldatud valge katkendjoonega. Mõlemal pool sõiduteed on kõnniteed. Lubatud suurim sõidukiirus sündmuskohal on 40 km/h (tlk 40, 72).

Süüdistatava XXXütluste kohaselt asus ta tol päeval sõitma Randverest Pirita poole. Tema kiirus oli enne liiklusõnnetust umbes 40 km/h. Ta sõitis Randvere tee kurvist välja ning nägi

kõnniteel naisterahvast. Järsku astus naisterahvas teele ja hakkas kiirkõnnis teed ületama.

Süüdistatava ütluste kohaselt lootis ta, et naisterahvas jõuab üle tee ning ta põikab temast mööda vasakult, et kokkupõrget vältida, kuid naisterahvas jäi sõiduteele seisma. Süüdistatav

ei jõudnud pidurdada, kuna vahemaa oli tema ütluste kohaselt liiga väike ja siis toimuski kokkupõrge. Ta riivas naisterahvast auto parema küljega ning naisterahvas lendas üle katuse (tlk 103).

Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et kannatanu XXX ületas Randvere teed ristmikul. Kannatanu XXX ütluste kohaselt, hakkas ta Randvere teed ületama ristmikul, kuna

ta teadis, et ristmikul sõidutee ületamine on liiklusseadusest tulenevalt lubatud. Ta ületas Randvere tee täpselt sellest kohas, kus kõnnirada läheb, sest ta ei käi ju päris sõidutee keskel (tlk 95 pöördel). Nähtuvalt skeemilt (tlk 39) on Keeru teel selle teepoolel, kust tuli kannatanu, kõnnitee ning Randvere teed on võimalik ületada minnes otse, kuna mingisuguseid takistusi ei ole (tlk 43, 44) ning liikudes kõnniteelt otse edasi saabki jalakäija Randvere teed ületada olles

praktiliselt ristmikul. Randvere tee ületamine täpselt Keeru tee ja Randvere tee ristmiku

ristumisalal ei ole mõistlik, sest selleks peaks jalakäija astuma Keeru tänaval olevale sõiduteele. Kuigi selles kohas puudub ülekäigurajale vastav märgistus, siis tee ületamiseks oli kannatanul õigus vastavalt liiklusseaduse § 24 lg 1 ja 2, mille kohaselt tohib jalakäija ületada

sõiduteed käigusilla või -tunneli, ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu (väljumata selle

piirest) või ristmikul. Kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada,

ülekäigukoht või ristmik ei ole kaugemal kui 100 meetrit, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 meetrit tohib jalakäija sõiduteed

ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Kannatanu ütlusi Randvere tee ületamise kohta ristmikul kinnitab ka otsasõitu vahetult pealt näinud ja kohtus üle kuulatud tunnistaja XXX, kes nägi, et kannatanu tuli mööda Keeru teed Randvere tee poole ja hakkas sealt nurga pealt üle ristmiku tulema. Ta tuli Randvere teest otse

üle nurgast nurka (tlk 98). Tunnistaja XXXmäletab aga, et pauk toimus Randvere tee ja Keeru tee ristmikul (tlk 100).

5

Lähim ülekäigurada asus XXXsõnade kohaselt väga kaugel, üks on väga palju eespool, teine peale kauplust, mis on ka kaugel (tlk 93). Ülekäiguraja asumist kaugemal kui 100 m kaugusel

ristmikust tõendab ka täiendav sündmuskoha vaatlusprotokoll LÕ nr 1986 juhtum 2302110258146, mille kohaselt vaadatuna Randvere tee ja Keeru tee ristmikust suunaga Merivälja poole on lähima ülekäigurajani vahemaa 112,2 meetrit. Vaadatuna Randvere tee ja

Keeru tee ristmikust suunaga Pärnamäe tee poole on lähima ülekäigurajani 320 meetrit (tlk 72). Liiklusohutuse tagamiseks tohib jalakäija ristmikul sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Kannatanu sõnul

Randvere tee ja Keeru tee ristmikule jõudes ta seistas ja vaatas. Kuna ei vasakult ega ka

paremalt ei tulnud autosid, hakkas ta üle tee minema (tlk 92 pöördel, 96). XXXsõnu selle

kohta, et ta veendus enne teele astumist selle tegevuse ohutuses, kinnitavad ka tunnistaja

XXXsõnad, mille järgi naisterahavas enne Randvere teele astumist seistas ja vaatas korraks kahele poole (tlk 98). Seega on tunnistaja XXXja kannatanu ütlustega ümber lükatud ka süüdistavava väide, mille järgi kannatanu kõnniteel olles oli kogu aeg liikumises ning ületas sõidutee väikese nurga all suunaga bussijaama poole (tlk 104, 104 pöörde).

Kuna kokkupõrke toimumise ajaks oli kannatanu jõudnud vähemalt sõidutee keskele, siis

tema oma tegevusega sõidutee ületamisel ei tekitatanud liiklusohtu. Kannatanu kinnitas

kohtus, et ta oli juba pool teed ületanud, kui nägi, et kurvi tagant paremalt tuli välja üks

kohutava kiirusega tume auto. Ta jõudis veel mõelda, et tal on jäänud veel teha mõned sammud, siis jõuab ta kõnniteele (tlk 92 pöördel). Kannatanu ütlused ühtivad ka tunnistajate

XXXütlustega, mille järgi oli kannatanu kokkupõrke momendil vähemalt tee keskel, kui

mitte juba tee telgjoont ületanud (tlk 99). Sama kinnitab ka tunnistaja XXX, märkides, et

kokkupõrke tagajärjel toimuv kannatanu lendamine leidis aset enam-vähem tee keskel (tlk 101 pöördel). Asjaolu, et kokkupõrke ajaks oli kannatanu üle poole sõiduteest juba ületanud kinnitavad ka süüdistatava ütlused, mille kohaselt ajal, kui ta jõudis jalakäijaga kohakuti, oli viimane juba tee telgjoone ületanud ning oli jõudnud süüdistatava suunavööndisse (tlk 104 pöördel).

Seega, kui kannatanu oli asunud ületama jalakäijana Randvere teed ristmikul, kuna lähim ülekäigurada oli kaugemal kui 100 meetrit, ning kuna süüdistatav kinnitas kohtus, et ta nägi jalakäijat juba ajal, mil viimane oli veel kõnniteel (tlk 103), siis oli XXXkohustus jalakäijale lähenedes vähendada sõiduki kiirust või peatuda andmaks teed sõiduteed ületavale jalakäijale. Süüdistatava sõnul ta proovis jalakäijast vaskult poolt ümber põigata, ta ei pidurdanud, kuna eeldas, et sellise maa pealt ei ole pidurdamisega võimalik kokkupõrget vältida. Kui ta oleks pidurdanud, siis ei oleks ta vasakule jõudnud (tlk 103 pöördel).

Asjaolu, et süüdistatav ei pidurdanud on tõendamist leidnud ka kannatanu ütlusetga, mille

järgi nähes autot suurel kiirusel tulemas, mõtles ta, huvitav, miks ta ei pidurda (tlk 92 pöördel).

Kuigi ei ole tuvastatud, milline oli XXXpoolt juhitud auto liikumiskiirus enne liiklusõnnetuse

toimumist ning samuti ei ole lubatud sõidukiiruse ületamist I.O-le süüks arvatud,

on kohtul tekkinud kahtlus, kas XXXpoolt juhitud sõiduk liikus antud teelõigul lubatud

sõidukiirusega, kuna sõidukiirus 40 km/h on selline kiiruse, mille puhul on juhil võimalik sõiduk ilma raskusteta peatada. Küll aga võib kohtu hinnangul juht kasutada muid tegevusi

(nt. ümberpõige) vältimaks kokkupõrget situatsioonis, kus juhile on teada, et pidurdamine

teatud situatsioonis ei ole efektiivne, kuna kiirus on selline, mis ei võimalda kokkupõrget vältida.

6

Nähtuvalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi Jaan X ekspertiisiakti nr 13E-LL0014

eksperdiarvamusest on märjal asfaltkattel kiirusega 40 km/h liikuva sõiduauto MB C240,

registreerimismärgiga XXX, arvutuslik peatusteekond 25 meetrit ja pidurdusteekond 16 meetrit (tlk 80,81). Lähtudes ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamusest ning asjaolust, et I.O nägi sõiduteed ületavat jalakäijat juba Randvere tee ja Neiuvaiba tee ristmiku

kurvist väljudes, mille lõpust Keeru tee ristmikuni on vahemaa 36,3 meetrit, oleks I.O

pidanud olema võimeline peatama sõiduki sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada ning sõiduk oleks jäänud seisma

25 meetri pärast ehk 17,3 meetrit enne otsasõidu kohta. Eeltoodust tulenevalt asub kohus

seisukohale, et liiklusõnnetus oleks olnud välditav, kui süüdistatav oleks pidurdanud. Süüdistatava sõnul oli tema kurvist väljumas, kui jalakäija astus tee peale (tlk 103 pöördel).

Seega nägi süüdistatav kannatanut umbes 42 m kauguselt. Kohtu hinnangul on ka kiirusepiirang 40 km/h kehtestatud just liiklusohutuse tagamiseks ning selle kehtestamisel on muuhulgas kindlasti ka arvestatud, et tegemist on elurajooniga, kus liigub ka palju jalakäijaid, mistõttu on põhjendatud teatud piirangute sisseviimine vältimaks jalakäijate jaoks tekkivate ohtlike olukordade tekkimist.

Kuigi süüdistatava väitel oleks ta jõudnud kannatanust vasakult mööduda, kui viimane ei oleks keset teed seima jäänud, siis kohtu hinnangul ei ole XXX rikkunud LS § 25 lg 1, mille järgi ei tohi jalakäija sõiduteed ületades asjatult viivitada ega seisma jääda. Kohtu hinnangul

oli kannatanu keset teed seisma jäämine tingitud ehmatusest, mis tabas teda nähes tema

hinnangul suurel kiirusel lähenevat sõidukit, mis tema jaoks arusaamatul põhjusel ei pidurdanud. Seega on kannatanu selline käitumine täiesti arusaadav ning tavainimese jaoks loomulik.

Otsasõidu tagajärjel sai kannatanu XXX vigastusi, mis on kajastamist leidnud kohtule esitatud

kirjalikes tõendites. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anastassia X isiku

ekspertiisiakti nr 115 eksperdiarvamusest nähtub, et XXX diagnoositi SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla haigusloo nr 1157106 andmetel 03.11.2011.a parema sääreluu külgmise

põnta killustunud liigesesisene murd, parema sarnaluu ja ülalõualuu murd, peaaju vapustus,

nahaalune verevalum paremal silmakoopa ja põse piirkonnas. Näo piirkonna vigastuste

tagajärjel tekkis kolmiknärvi II haru kahjustus paremal ja parema silma võrkkesta defekt.

Tervisekahjutus ei ole eluohtlik, kuid paranemise kestus ületab 4 kuud. Tuvastatud

tervisekahjustus võib olla põhjuslikus seoses 03.11.2011.a toimunud liiklusõnnetusega (tlk 64,65).

Jalakäijale otsasõitmist tõendavad ka XXXpoolt juhitud sõiduautol Mercedes-Benz olevad vigastused. Nii toimiku lehekülgedel 47 – 58 asuvast fototabelist, kui ka toimiku lehekülgedel

59 ja 59 pöördel asuvast liiklusvahendi vaatlusprotokollist nähtub, et sõiduautol Mercedes- Benz on esistange (parempoolne esinurk) katki ning parempoolne küljepeegel on katki ja on

rippuvas asendis. Süüdistatava XXX ütluste kohaselt proovis ta kannatanu XXX mööduda vasakult, kuid riivas teda auto parema küljega (tlk 103).

Süüdistatavale heidetakse ette LS § 50 lg 3 p 1 nõete rikkumist. LS § 50 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LS § 50 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Kohus on seisukohal, et I.O ei saanud eeldada, et tema on ainus

liikleja antud teelõigul ning sõiduteed ületavat jalakäijat nähes otsustas I.O

peatumise asemel jalakäijast vastassuuna kaudu mööda põigata. Eelnevat arvestades ja

kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et Arlend

7

I.O jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, jättes arvestamata oma

sõidukogemustega (algaja juht), teeoludega (märg teekate), ilmastikutingimustega (sügisene ilm) ja muude liiklusoludega (teiste liiklejate käitumine), et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama,

nagu seda on teed ületav jalakäija, keda ta nägi juba 42 m kauguselt. Süüdistatav ei teinud

kõike endast sõltuvat, et vältida eaka jalakäija ohustamist, jätkas liikumist mööda Randvere

teed ja sõites jalakäijale otsa. Tulemuseks oli ränk avarii, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi XXX.

Seega on tõendamist leidnud, et I.O on rikkunud LS § 50 lg 3 p 1, s.o juht peab

kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. Samuti on rikkunud I.O LS § 33 lg 1, s.o juht peab

olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning

vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist ja LS § 35 lg 1, s.o juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat. Eriti tähelepanelik peab juht olema vanuri suhtes.

LS § 14 lg 2 järgi peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

Kohus leiab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli XXX õigustatud

lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad

liiklusseaduse nõudeid. XXX oli õigus eeldada, et sõiduauto juht nähes teda teel, pidurdab

ning laseb tal lõpetada sõidutee ületamise. Tal oli õigus eeldada süüdistatava XXX poolt

liiklusnõuete täitmist. Süüdistatava mitte peatumine oli kannatanu jaoks täiesti ootamatu ja

ohule reageerimiseks ei jäänud tal aega. Kannatanule ei ole alust ette heita liiklusnõuete

rikkumist ning kohtu hinnangul ei olnud kannatanul võimalik talle otsasõitu vältida. Asjas

kogutud tõenditega pole tuvastamist leidnud, et kannatanu oleks liiklusõnnetusele eelnevalt

jätnud veendumata sõidutee ületamise ohutuses või rikkunud muul moel liiklusseaduse nõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega.

Seega hinnates tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et sõiduteed ületava jalakäijale otsasõit on toimunud süüdistatava I.O poolt LS § 33 lg 1, § 35 lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel ja on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.

Kannatanu tervisekahjustused ja nende iseloom on tõendatud kannatanu XXXütlustega ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anastassia Tšernova eksperdiarvamusega,

mille kohaselt ei ole XXX vigastus eluohtlik, kuid kannatanule tekitatud tervisekahjustuste

paranemise kestus ületab 4 kuud. Seega on tõendamist leidnud, et XXX sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse.

Subjektiivsest küljest on XXX käitumine hinnatav kuriteo toimepanemisena kaudse

tahtlusega, kuivõrd I.O , nähes sõiduteele astuvat jalakäijat, ei kohandanud

mootorsõiduki kiirust vastavaks ning pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid möönas seda.

8

KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtupraktikas (vt. RKKko 3-

1-1-142-05, 3-1-1-4-08) on korduvalt asutud seisukohale, et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

Olemasolevate tõendite pinnalt pole kahtlust, et isik, kes sõidab mööda teed, kus on asulasisest kiirust piiratud veel 10 km/h võrra, peab teadma, et sellise piirangu kehtestamine viitab võimalikele ohtudele, mis sellel teelõigul võivad ette tulla. Kuna tegemist oli kurvilise teega, siis see nõuab autojuhilt tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb enda tegevusele ja

teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm liiklemist

korraldavate nõuete järgimisele. XXX ütluste kohaselt momendil, kui ta jalakäijat sõiduteel

nägi, leidis, et pidurdamine ei ole enam võimalik ning seetõttu lootis jalakäijast mööduda

vasakult (tlk 103). Kohtu arvates polnud sellisel moel tegutsemine seotud juhi

tähelepanematusega või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riski – ta hindas

ebaõigesti olukorda ning jalakäija eeldatavat käitumist. Oma käitumisega seotud lubamatu

riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena. Seega leiab kohus, et XXX käitumine

arutuselolevas liiklusolukorras ja saabunud tagajärje tõttu vastab KarS § 422 lg 1

dispositsioonile - mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohus on seisukohal, et tõendatud on XXX tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg.

Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas I.O raske kehavigastuse XXX. Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisest, kui sellega on põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus ja saabunud tagajärje – kannatanu XXX tekitatud tervisekahju vahel.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja

mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.

Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub

õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on

objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane.

Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb

süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.

KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle

toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.

Süüdistatav I.O on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest.

Karistus

9 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel

ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust

tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et

mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või

kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on

avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusnõudeid eiravate mootorsõiduki juhtide

suhtes ja liiklusseaduse rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas

pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi

mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides.

Süüdistatavale KarS § 422 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on

karistusena ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. XXXpuhul on tegemist inimesega, kes pani

kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud

kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Samas, vaatamata süüdistatava käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele, peab kohus olulisimaks karistuse määra

mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Süüdistatav I.O ei ole varem karistatud

kuritegude toimepanemise eest, kuid teda on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. XXXjätkuv liiklusnõuete rikkumine näitab tema ükskõikset suhtumist õiguskorda ning teistesse liiklejatesse. Süüdistatava käitumisest võib järeldada lugupidamatut suhtumist kaaskodanikesse ning see on ühiskonnas väljakujunenud sotsiaalseid norme eirav. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse, et kannatanu vigastused olid väga tõsised. I.O pani toime teise astme kuriteo, mille tagajärjel sai raskeid tervisekahjustusi XXX, kes

tänaseni vajab abi liikumisel väljaspool kodu ning ei saa elada täisväärtuslikku elu ja tema

elukvaliteet ei ole endine. Liiklusalaste rikkumiste puhul, millega kaasnevad rasked

tagajärjed, ei saa riigi karistuspoliitika avalikku huvi ja ka üldist olukorda Eesti liikluses silmas pidades olla põhjendamatult leebe. Kuid kohus ei saa jätta tähelepanuta ka süüdistatava käitumist peale liiklusõnnetuse toimumist, kus I.O kohtus antud ütluste kohaselt tõi

koheselt autost esmaabikarbi ning aitas kannatanu panna istuma kõnniteele. Eelnevatest

seisukohtadest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.

Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda

põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks

karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada

süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik

mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku

omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06).

Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks

(vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt

Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi

vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest

10

individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise

alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad

põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud

põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele

pööramata ning XXXsuhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid.

XXXisikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal

kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades XXXisikut ja tema senist käitumist, on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg

minimaalses määras. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et

süüdistataval on töökoht. Käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii

tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Seega mõistab kohus karistuseks 2 aastat vangistust, mis KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäetakse täitmisele pööramata, kui I.O ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on

tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise

korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimine

pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki

juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. I.O on varasemalt korduvalt

väärteokorras karistatud liiklusrikkumiste eest. Nimetatud asjaolu iseloomustab I.O

kui ohtlikku liiklejat. Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamisel on oluline

tähendus isiku õiguspärasele käitumisele suunamisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel, st

lisakaristuse kohaldamine on antud juhul vajalik preventiivsetel kaalutlustel. Arvestades eelnevat peab kohus vajalikuks kohaldada I.O-le mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist üheks aastaks.

Tsiviilhagi

Kannatanu XXX on esitanud hagi varalise kahju nõudes summas 835.16 eurot (saamata jäänud komitenditasu, tlk 31,32).

Süüdistatav I.O kohtuistungil tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 835.16 eurot ei tunnista (tlk 104 pöördel).

VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.

VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati

kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7).

11

Kohus on seisukohal, et XXX poolt esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes ei kuulu rahuldamisele.

VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Kannatanu XXX on pensionär ning tema sõnul on igakuiseks elatusallikaks pension ja galeriis

teenitud kunstimüügi rahad. Kuna XXX on tektsiilikuntsnik ning tegeles enne õnnetust aktiivselt oma loomingu müügiga ning töötades Lühikese Jala Galeriis, sai ta 2011.aastal oma

loomingu müügi eest komitenditasu 835.16 eurot (tlk 32,97). Kuna kannatanu XXX saab riiklikku pensioni, mis ei ole temal seoses liiklusõnnetusega vähenenud, siis kunstiloomingust saadud sissetulek on XXXjaoks kohtu hinnangul juhuslik sissetulek, seega puudub alus arvata tema püsiva sissetuleku hulka. Kannatanu sõnul liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtivat töölepingut tal ei olnud, honorari oma tööde müügist

sai ta peale kauba realiseerimist ning see oli alati erinev, sõltuvalt teosest. 2012.a eest saadavat tasu ta ei oska ette prognoosida (tlk 97). Kohus asub seisukohale, et Lühikese Jala Galeriist saamata jäänud komitenditasu 2012. aasta

eest on seega hüpoteetiline ja oletuslikku laadi ning varasemalt kunstimüügist saadud

komitenditasu järgi ei ole võimalik saamata jäänud tulu arvutada ja tekitatud varalise kahju

hulka arvestada. Varalise kahju hüvitamise aluseks ei saa olla eelnevalt ühekordsed juhusliku

iseloomuga väljamaksed, kuna tegemist on loomingu müügiga, mille puhul ei saa ette

prognoosida kindla koguse valmimist ning selle müügist saadavat tulu. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid selle kohta, kas kannatanul oli olemas leping tööde teostamiseks või

kohustus teatud koguses oma loomingu müümiseks. Kohtule on esitatud vaid Lühikese Jala

Galerii poolt väljastatud tõend varasema loomingu müügi eest saadud tulu kohta (tlk 33). Kohus peab vajalikuks ka märkida, et kõnealune tõend on allkirjastamata ning puudub info selle väljastaja kohta, mistõttu ei ole kohtul ka võimalik kontrollida, kas selle on väljastanud esindusõigust omava füüsiline isik. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus XXXtsiviilhagi varalise kahju nõude summas 835.16 eurot rahuldamata.

Kannatanu XXX on esitanud nõude 7200.00 euro ulatuses mittevaralise kahju hüvitamiseks (tlk 12).

VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral, kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

Vastavalt VÕS § 134 lg 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et XXXil on tekkinud tervisekahju. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anastassia Tšernova eksperdiarvamusest nähtub

et XXXil sedastati parema sääreluu külgmise põnta killustunud liigesesisene murd, parema

sarnaluu ja ülalõualuu murd, peaaju vapustus, nahaalune verevalum paremal silmakoopa ja

põse piirkonnas. Näo piirkonna vigastuste tagajärjel tekkis kolmiknärvi II haru kahjustus paremal ja parema silma võrkkesta defekt. Tervisekahjutus ei ole eluohtlik, kuid paranemise

12

kestus ületab üle 4 kuud. Tuvastatud tervisekahjustus võib-olla põhjuslikus seoses 03.11.2011.a toimunud liiklusõnnetusega (tlk 64,65).

XXXsõnul tuvastati temal haiglas mitmed luumurrud näokoljus ja paremas jalas. XXXil olid

tugevad valud näos, peas kui ka jalas. Parema silmaga ta ei näinud, kuna ei saanud silma avada, sest terve parem näopool oli paistes. XXXil tuvastati parema sääreluu külgmise põnta

killustunud liigesesisene murd. Talle tehti parema jala operatsioon, mille käigus paigaldati

plaat, varras ja poldid. Operatsioonijärgselt sai valuvaigistavaid ja tromboosivastaseid süste kõhtu. XXXei tohtinud kaheksa nädala jooksul oma jalale toetuda Ta pidi kasutama kõrvalist abi hügieenitoimingutel ja riietumisel, lamama ühes asendis voodis, kuna pöörata ei saanud, vigastused näos ja jalas põhjustasid suurt valu. Ta viibis haiglas 18 päeva, mille järel viidi ta Viimsi Haiglasse taastusravile. Viimsi Haiglas liikus ta tugiraamiga, sest tasakaaluhäired olid

tugevad. Operatsioonijärgne haav ja lisatud võõrkehad põhjustavad XXXjätkuvalt valu.

Näovigastused põhjustasid parema silma funktsioonide halvenemise. Iga samm põhjustab

talle valu ja treppidest liikumine on vaevaline. Kõikides asjaajamistes väljaspool kodu kasutab ta autoga sugulaste abi või peab tellima takso, sest ühistranspordiga ta enam liikuda ei saa. Enne õnnetust oli XXX oma erialal aktiivne, võttis osa kunstiüritustest ja esines näitustel, õnnetuse tagajärjel on ta pidanud loobuma tööst Lühikese Jala Galeriis (tlk 93, 93 pöördel). Kohtu hinnangul tähendab kõik eelpool kirjeldatu kannatanu elukvaliteedi langust.

Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise

hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab

kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna

õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid

asjaolusid (nt millised vigastused isik sai liiklusõnnetuses, kui keerukad operatsioonid tuli

teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest

tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua

mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga.

Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel

kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s

4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või

hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse

kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses

oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu,

isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.

13 Kuigi käeoleval ajal on I.O olemas töökoht, siis ei ole kohtu hinnangul nõutava summa, 7 200 eurot, väljamõistmine nagu ka kannatanul hüvitise kättesaamine reaalne. Kuna käeoleval ajal I.O töötab, netosissetulek on 800-900 eurot kuus, ülalpeetavaid

ei ole, igakuine väljaminek Ergo kindlustusele on 80 eurot (tlk 104 pöördel) , siis kohus,

arvestades eeltoodud asjaolusid ning senist kohtupraktikat mittevaralise kahju nõuete

väljamõistmise kohta, peab antud juhul mõistlikuks mõista I.O-lt

XXXliiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks 4000.00 eurot, kuivõrd

mittevaralise kahju hüvitamisega ei või oluliselt kahjustada ka kahju tekitanud isikut elukvaliteeti.

Kohtukulud

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib

süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et

kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei

nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et I.O esineksid takistused

kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude

hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse

vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele

asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal,

et I.O tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472, 1-10-16328 ja 1-10-15032. Seega tuleb I.O-lt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse sundraha

480.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 5 alusel isiku ekspertiisi kulud summas 84.00 eurot, liiklustehnilise ekspertiisi kulud summas 457.00 eurot, kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud summas 0.45 eurot ja tasu õigusabi osutamise eest summas 583.20 eurot. Arvestades kannatanu huvisid ja I.O-lt välja mõistetud tsiviilhagi ning asjaolu, et

menetleja eesmärk isikult menetluskulude väljamõistmisel ei ole kohustatud isiku seadmine

raskesse materiaalsesse olukorda, peab kohus võimalikuks määrata, et I.O-lt

väljamõistetud menetluskulud kuuluvad KrMS § 180 lg 3 alusel tasumisele igakuiste maksetena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Asitõendid

Asitõendiks tunnistatud CD plaat Häirekeskuse kõnesalvestustega, milline asub kinnises

ümbrikus kohtutoimikus, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde.

Kohtunik