4-13-3123/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juunil 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-3123 Kohtukoosseis Kohtunik Margot Mikler Kaebuse esitaja

Vaidlustatud lahend

E.S, isikukood xxx, elukoht: XXX, väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist

Aivar Hirs 25.04.2013.a otsus väärteoasjas nr. 2373,13,001977

Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 481 lg 1, § 57 lg 1 p 3, V™S § 132 p 1, § 133-135, kohus

Otsustas:

E.S kaebus jätta rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs 25.04.2013.a otsus väärteoasjas nr. 2373,13,001977 jätta muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult

kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs 25.04.2013.a. otsusega väärteoasjas nr 2373,13,001977 tuvastati, et E.S juhtis 04.04.2013.a. kell 23:07 Harku vallas, Harju

2

maakonnas, Tallinn – Rannamõisa – Kloogaranna tee 4 km juures mootorsõidukit Ford

Transit reg.nr XXX kiirusega 98 +/- 3 km/h, ületades liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 25 km/h. Menetlusalune isik E.S rikkus seega liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 normi ja pani sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseadus § 227 lg 2 järgi. Menetleja leidis, et väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega,

s.h. liiklusjärelvalve kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokolliga ja tunnistaja ütlustega. Menetleja leidis, et E.S on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on õigesti koostatud. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust

mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu (kehtivad karistused), millede eest määratud rahalised karistused ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma, ning määratud rahatrahvid

on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata ning isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist.

Menetlusalune isik on 08.04.2013.a. esitanud ka vastulause, milles selgitab juhtunud asjaolusid ja tunnistab oma süüd. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lg 1 ja § 481 lg 1 määras kohtuväline menetleja E.S-ile LS § 227 lg 2 alusel võtta mootorsõiduki juhtimisõigus ära 4 kuuks.

KAEBUSE SISU E.S esitas 17.05.2013.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub määratud karistuse (juhtimisõiguse ära võtmine 4 kuuks) tühistamist ja asendamist teiseliigilise karistusega. Enda osavõttu kohtuistungist ei pea kaebaja vajalikuks ja leiab, et kaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses. Kaebaja leidis oma kaebuses, et tema töö ja teenistus on seotud sõidukite juhtimisega, millest tulenevalt vajab ta juhtimisõigust. Sõiduõigusest ilma jäämine mõjutab kapitaalselt tema elu.

Rikkumist tunnistab, selgitas, et oli ärritunud ja omas mõtetes ning tegemist oli tahtmata rikkumisega. Kaubik, millega ta kiirust ületas on töö auto. Ta ei jälginud spidomeetrit. Arvab, et Ford Transit ei ole küll see auto, millega tahtlikult sooviks kiirust ületada. Kaebaja leiab, et kiiruseületamise eest jääda ilma sõiduõigusest, ei ole asja väärt.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

Kohtuväline menetleja nõustub väärteoasja E.S-i kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et süüline käitumine liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 rikkumisel on

tõendatud. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja leiab, et liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud

E.S elustiiliks. E.S teades, et teda on korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, oleks pidanud seda enam jälgima oma liiklusalast käitumist. Kaebajat on ajavahemikul 22.11.2007.a. kuni 25.04.2013.a. väärtegude toimepanemiste eest

karistatud 17. korral ning antud ajavahemikul rikkumiste eest määratud karistused on kehtivad. Kaebaja puhul rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendamas ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ettenähtud vahendeid, tekitamaks menetlusalusel

isikul kohustust järgida liiklusreegleid ning sundida edaspidi hoiduma väärtegude

toimepanemisest. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus

valitud töö tegemiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna pärast väärteoasjas

kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli mootorsõiduki juhtimisõiguse vajadus tööülesannete täitmiseks teada ilmselgelt enne väärteoasjas otsuse

koostamist. Isikuna, kellel on välja antud mootorsõiduki juhtimiseõiguse on ka teadlik nii

3

liiklusreeglitest kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidaks rikkujat karistada peale rahatrahvi ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohtuväline menetleja tekitas ise tahtliku olukorra, milles ta liikluses iseendale ja teistele liiklejatele ohtlik. Menetlusaluse isiku

enda süüline käitumine põhjustab kannatusi ja määratav karistus on süülisele käitumisele

järgnev loogiline ja paratamatu tagajärg ning kohtuvälise menetleja arvates tulenes selline käitumine ülisuurest kiiruseületamisest, milleks kohtuväline menetleja teda kindlasti sundida

ei saanud. Seega võttis kaebaja ise riski ning pidas spidomeetri ning liiklusmärkide

mittejälgimist, kiiruseületamist ja sellele järgnevat väärteo toimepanemist olulisemaks kui tema huvi säilitada mootorsõiduki juhtimisõigus.

Kohtuväline menetleja leiab, et väärteoasjas nr 2373,13,001977 on määratud karistus

põhjendatud ja igasugune alus selle kergendamiseks või otsuse tühistamiseks puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärateoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Liiklusseaduse § 50 lõige 5 punkt 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

Liiklusseaduse § 227 lõige 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on 04.04.2013.a. toimepandud tegu tõendamist leidnud järgmiste tõenditega:

04.04.2013.a. koostatud liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, mille kohaselt välisjuht Maksim Pekarski mõõtis 04.04.2013.a. kella 23:07 Harku vallas Tallinn –

Rannamõisa – Kloogaranna tee 4 km E.S poolt juhitud Ford Transit reg.nr XXXkiiruseks 98 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 70 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 25 km/h. Juhile on kiirusemõõtja näitu tutvustatud. Juht protokollis selgitusi ei ole andnud ning on protokolli allkirjastanud.

Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus

väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse paragrahvile lõike 1 sätetele mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab

mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

Nähtuvalt kohtule esitatud kiirusemõõtseadme kasutamise protokollist oli mõõtmisel

kasutatud kiirusmõõteseadet Stalker II MDR AS008354 (mõõtevahendi taatlustunnistus nr

TTRSS-12/00215) ja seade oli töökorras 04.04.2013.a. 23:07 rikkumise tuvastamise ajal.

Seega on taadeldud mõõtevahendi mõõtetulemus jälgitavus tõendatav. Samuti on kõnealust

seadet testitud ka veel mõõtmise päeval 04.04.2013.a. kell 19:00 ning seade oli töökorras.

Antud juhul on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus kasutatav tõendina.

4

Väärteoasjas ei nähtu mõõtmisel kohase mõõtemetoodika mittejärgimist. Kuivõrd

väärteoasjast ei nähtu mistahes asjaolusid, mis annaksid kohtule aluse kahelda

mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuses mõõteseaduse § 5 mõistes, loeb kohus tõendatuks E.S-i käitumises LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste esinemise.

Tunnistaja välijuht Maksim Pekarski ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt täites tööülesandeid 04.04.2013.a. kell 23:07 Harku vallas, Tallinn – Rannamõisa – Kloogaranna tee

4- ndal kilomeetril mõõtis Tallinna poolt Rannamõisa suunas liikuva kaubiku Ford Transit sõidukiiruseks 98 km/h, lubatud suurim kiirus antud teelõigul 70 km/h. Pidas sõiduki kinni ja

juhiks osutus E.S, kes oli kiirusületamisega nõus. Menetlusalune isik omas kolme kehtivat karistust kiiruseületamise eest.

04.04.2013.a. koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, milles E.S on andnud ütlusi, et ületas hajameelsusest kiirust sõidukiga Ford Transit reg.nr XXX. Ta unustas hetkeks jälgida spidomeetrit, oli õhtune aeg ning tee oli tühi. Sõitis võõra masinaga, mis ei ole

tema igapäevases kasutuses. Ta kahetseb ja andis endale aru toimunust. Palus asja

läbivaataval ametnikul kaaluda alternatiivset karistust, kui juhtimisõiguse peatamine. Tema majanduslik seis sõltub autost.

Karistusregistri väljavõttega, mille kohaselt on E.S varem väärteokorras karistatud 17 – l korral. Isikut on korduvalt karistatud rahatrahvidega ja ühel korral sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks.

E.S-i poolt toime pandud tegu on õigest kvalifitseeritud. Karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja poolt arvestatud E.S-i varasemat liiklusalast käitumist.

Vastavalt LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Seega antud juhul oli kiiruspiirang 70 km/h, mida E.S rikkus.

Menetlusalune isik on väärteoprotokolliga tutvunud ning 04.04.2013.a. allkirjastanud ja tunnistanud oma süüd.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu.

Vastavalt KarS § 16 lg 3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava teo ja tahab või vähemalt möönab seda.

Kohtu hinnangul ei esine asjas ei kaebaja süüd ega tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et E.S oli teadlik, et teda on korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, oleks pidanud seda enam jälgima oma liiklusalast käitumist.

Kaebajat on karistatud väärtegude toimepanemiste eest 17-l korral. Teda on karistatud nii

rahatrahvidega, kui ka sõiduki juhtimise äravõtmisega 6-ks kuuks. Kaebajal on rahatrahvid

osaliselt tasumata. Kohus leiab, et kaebaja suhtumine on ükskõikne kehtestatud

liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. Rikkudes liikluseeskirju ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab kaebuse esitaja ohtu nii enda , kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kaebajat ei ole mõjutanud varasemalt määratud rahatrahvid ega sõiduki juhtimise ära võtmine ning ta jätkab üha uute väärtegude toimepanemist. Kaebaja

suhtes rahatrahvi määramine ei täidaks karistuse eesmärk, ehk on kaebaja suhtes

ammendamas ja seega tuleb kaebaja suhtes kohaldada teisi seaduses ettenähtud vahendeid, mis sunniks kaebajat edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Mootorsõiduki juhil on

kohustus sõitmise ajal jälgida sõidukiirust, seda ka siis, kui kiirendatakse. Kaebaja suhtus

5

ükskõikselt võimalikku saabuvasse tagajärge, mis võib olla talle takistuseks edaspidi sissetuleku saamisel ja seega ka oma heaolu tagamisel.

Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ja karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus leiab, et vaidlustatud otsusega põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine neljaks kuuks on täiesti põhjendatud ja seaduslik ning selle asendamine

teiseliigilise karistusega on ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata.

Margot Mikler Kohtunik