1-13-4469/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 1-13-4469

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-4469 (12230108075)

Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Kriminaalasi F.G süüdistus KarS § 263 p 1 ja § 424 järgi Lühimenetluses Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav F.G

ik XXX, EV kodanik, keskharidus, elukoht: XXX, töökoht: puudub, (viibib Vanglas)

tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 16.06.2012, alates

09.07.2012 ja 16.06.2012 kohaldatud tõkendina elukohast

lahkumise keeldu, mis on seoses karistuse täitmisele pööramisega muutunud sisuliselt õigustühiseks, kuid on senini tühistamata.

Varasem karistatus: Kriminaalkorras korduvalt karistatud:

1) Tallinna Linnakohtu 10.04.2003 otsuse järgi KrK §

195 lg 2 ja KrK § 141 lg 2 p 1, 2 alusel karistati 3 aastase vangistusega tingimisi, 1 aasta 6 kuulise katseajaga;

2) Harju Maakohtu 13.10.2003 otsuse järgi KarS § 199 lg

2 p-de 4, 5 ja 7 alusel karistati 7-kuulise vangistusega; KarS §

65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud vangistust tingimisi 2 aastase katseajaga;

3) Harju Maakohtu 28.01.2009 otsuse järgi KarS § 209 lg

2 p 1; KarS § 201 lg 2 p 1; KarS § 424; KarS § 120; KarS §

121 alusel mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristusena

vangistus 4 aastat 11 kuud. Karistusest kantud ajavahemikus

14.06.2008 kuni 13.02.2012, so 3 aastat 8 kuud. Alates 20.02.2013 kuni käesoleva ajani jätkab kandmata karistuse (1 aasta 3 kuud) kandmist.

Väärteokorras korduvalt karistatud, neist viimati 16.07.2012 NPALS § 151 alusel 64 euro suuruse rahatrahviga. Kaitsja Advokaat Marko Tammann

2

RESOLUTSIOON

1. F.G KarS § 263 p-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista.

2. F.G süüdi tunnistada KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud.

3. F.G süüdi tunnistada KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud.

4. KarS § 64 lg 1 alusel, suurendades raskeimat üksikkaristust, mõista liitkaristuseks kuritegude kogumis tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta.

5. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada F.G-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 8 (kaheksa) kuud.

6. KarS § 76 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendada F.G-le mõistetud karistust Harju

Maakohtu 28.01.2009 otsusega mõistetud karistusest ärakandmata ja Harju Maakohtu

18.03.2013 määrusega täitmisele pööratud karistuse osa võrra, so tähtajalise vangistuse 1

(ühe) aasta ja 3 (kolme) kuu võrra ning mõista F.G-le kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 11 (üksteist) kuud.

7. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, so kahtlustatavana

kinnipidamise aeg 16.06.2012, so 1 päev, lugedes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks

liitkaristuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva, millise karistuse ärakandmist arvestada alates F.G kinnipidamisest ja karistuse ärakandmisele toimetamisest, so alates 20.02.2013 (tl 127-128).

8. F.G suhtes kohtueelsel menetlusel valitud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada.

9. F.G-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3; 180 lg 1 alusel

riiklikul ekspertiisiasutusel Eesti Kohtuekspertiisi Instituudil ekspertiisi nr 2921 tegemisel tekkinud kulu 27 (kakskümmend seitse) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank või nr 221023778606 Swedbank, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena: „F.G, 1-13-4469, toksikoloogiaekspertiisi tasu“.

10. F.G-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 3; 180 lg 1 alusel

ekspertiisiasutustel joobeseisundi tuvastamisel tekkinud kulu 167 (ükssada kuuskümmend

seitse) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda

Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pangas või nr 221023778606 Swedbankis, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „F.G, 1-13-4469, joobe tuvastamise kulu“. 11. F.G-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 5; § 180 lg 1 alusel kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 0,45 eurot (nelikümmend viis senti), mis

tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Rahandusministeeriumi

arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank või nr 221023778606 Swedbank,

viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „F.G , 1-13-4469, koopiate tegemise kulu“. 12. F.G-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 180 lg 1 alusel

sundraha 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank

või nr 221023778606 Swedbank, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena: „F.G , 1-13-4469, sundraha“. 13. Kriminaalmenetluse kulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu

Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas. Kui rahalised nõuded ei ole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 14. Asitõendid: 3 CD plaati kahe kõnesalvestisega politsei juhtimiskeskusesse ja turvakaamera videosalvestisega, mis asuvad toimikus (toimiku tagakaanel, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja

3

kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse

teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud

süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul.

Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas:

F.G süüdistatakse selles, et tema, rikkus avalikus kohas ja kolmandate isikute

juuresolekul raskelt avalikku korda ja häiris teiste isikute rahu, tarvitades põhjendamatult

vägivalda ja väljendas sellise käitumisega ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, häirides nii isikute avalikku kindlustunnet kui ka õigusrahu ning tekitas neis hirmutunde järgnevalt: 16.06.2012 kella 03:15 paiku Tallinnas, Tammsaare tee 111 asuval Statoili tankla esisel platsil lõi

MR(R ) kolm korda rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel MR Kus maha ja tal tekkis tugev verejooks ninast. Seejärel püüdis F.G veel lüüa MR rusikaga ja jalaga, kuid need löögid

ei tabanud kannatanut. Sellise tegevusega tekitas F.G kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – ninaluu murru.

Seega, F.G, rikkudes avalikus kohas teiste isikute rahu ning avalikku korda vägivallaga, pani toime avaliku korra raske rikkumise, so KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti, tema, juhtis 16.06.2012 kella 07.10 ajal Tallinnas, Kaarli pst 3 juures mootorsõidukit

Volvo S80, reg nr-ga XXX, olles joobeseisundis – narkojoobes (EKEI ekspertiisiakti nr 292I kohaselt tuvastati F.G uuringu läbiviimiseks võetud uriinist metamfetamiini, kokaiini, alprasolaami ja tetrahüdrokannabinoli (THC) metaboliiti karboksütetrahüdrokannabinooli (THC- COOH), mis on narkootilised ained), rikkudes sellega liiklusseaduse § 69 lg-t 1 /Juht ei tohi olla

joobeseisundis. Joobeseisund on käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamise põhjustatud terviseseisund, mis avaldub

väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/.

Seega, F.G, juhtides mootorsõidukit joobeseisundis, pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, so KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil süüdistatav F.G seletas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistas end esitatud süüdistuses süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses ning enda ülekuulamist ei taotlenud.

Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang KarS § 424 järgi on põhjendatud, kuid KarS § 263 p 1 järgi põhjendatud ei ole. Süüdistatava käitumine tuleks selles episoodis kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Vastavalt riigikohtu praktikale tuleks avalikku

korda raskelt rikkudes rikkuda kõrvaliste isikute õigusrahu piisava intensiivsusega. Kannatanul

kaasas olnud M.K rahu võis see käitumine häirida, kuid seda tunnistajat ei saa hinnata asjassepuutumatu isikuna. Sellisteks isikuteks võiks olla tunnistajad K.O ja E.-M.A , kuid nende ütlused on vastuolulised ja nende ütlusi tuleks lugeda hoolikalt. Seejuures üks tunnistajatest nägi Kumist, teine ei näinud, kusjuures üks tunnistajatest väitis, et see intsident tema rahu rikkus.

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, sealhulgas kohtueelsel menetlusel kahtlustatavana üle kuulatud F.G süüd eitavaid ütlusi, kannatanu MR ütlusi, tunnistajate MK (K ), EMA, KO,

RÕ, AP, KÖ ütlusi, Regionaalhaigla patsiendikaarti, kiirabikaardi, isiku läbivaatuse protokolli

fototabeliga, äratundmiseks esitamise protokolli. isikusamasuse tuvastamise protokolli,

kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, Wismari

Haigla ASi narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest

põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti, joobeseisundi tuvastamise saatekirja, asitõendi vaatlusprotokolle, ekspertiisiakti, asub alljärgnevale seisukohale.

Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 263 p 1 järgi. KarS 263 p 1 sätestab vastutuse rahu või avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga.

4

Osutatud sätte sõnastuse kohaselt eeldab avaliku korra rikkumine obligatoorselt, et tegu oleks

toime pandud avalikus kohas. Samuti on kohtupraktika kestvalt seisukohal, et lisaks avalikule

kohale tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu.

Hinnates käesoleval juhul arutatavas kriminaalasjas süüdistusaktis kajastatut, leiab kohus, et

süüdistusakt ja selle lõpposas esitatud süüdistus KarS § 263 p 1 järgi on abstraktne,

konkretiseerimata ning selles ei kajastu karistusõigusliku vastutuse eelduseks vajalikke faktilisi asjaolusid. Täpsustavalt märgituna ei ole süüdistuse pinnalt võimalik sedastada milliste juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu avalikus kohas toimepandud vägivallategu häiris. Kuivõrd just

juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu häirimine moodustab olulise osa käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 263 p 1 järgi, siis süüdistuses/süüdistusaktis selle asjaolu märkimata jätmine tähendab kohtu hinnangul võimatust selliselt formuleeritud süüdistuse alusel kedagi KarS § 263 p 1 järgi süüdi mõista. Sellega seonduvalt tuleb ka viidata, et eelväljendatud minetusele on tähelepanu osutanud nii süüdistatava kaitsja prokuratuurile adresseeritud taotluses (tl 116-118) kui

ka maakohus oma 25.04.2013 määruses, kus kohus tagastas kriminaaltoimiku F.G

süüdistuses KarS § 263 p 1 ja § 424 järgi prokuratuurile, keeldudes kokkuleppemenetlusest.

Seejuures on maakohus määruse p-s 3.1. selgesõnaliselt märkinud, et süüdistust avaliku korra raskes rikkumises tuleb täpsustada ning ära tuleb näidata, milliste konkreetsete isikute õigusrahu rikuti. Vaatamata kohtu otseselt tehtud etteheitele ei ole riiklik süüdistaja teinud süüdistusse mis tahes täpsustusi ega parandusi ja nii on F.G süüdistus KarS § 263 p 1, § 424 järgi edastatud maakohtule muutmata kujul kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses.

Märgituga seonduvalt selgitab kohus, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi ning KrMS § 268 lg 5 esimesest lausest

tulenevalt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis

oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Kõrgeima astme kohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud,

mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on

isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seega, kuna riiklik süüdistaja ei ole pidanud vajalikuks süüdistuses muudatuste/täpsustuste tegemist ning kohtul ei ole võimalik

tulenevalt kriminaalmenetlusõiguses kohalduvast võistlevuse põhimõttest seda omal algatusel

sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust teha, siis tuleb F.G temale esitatud süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks mõista.

Kuigi kohus mõistab F.G õigeks süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi, lasub kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile,

mille järgi oleks võimalik tegu kvalifitseerida. Kuna süüdistatavale heideti ette avaliku korra vastase süüteo toimepanemist vägivallaga, tõusetub küsimus selle kohta, kas süüdistatava tegevus vastab KarS §-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseisule.

KarS § 121 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise

või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Süüdistuse teksti kohaselt on vägivalda

sisustatud kannatanu korduva, so kolmel korral löömisega näo piirkonda, millega põhjustati

füüsilist valu. Samuti on ette heidetavaks tervisekahjustuse põhjustamine, mis seisnes ninaluumurru tekitamises. Kohtu hinnangul sisustab eelviidatud tegevus KarS §-s 121 sätestatud

süüteokoosseisu ning seejuures tuleb kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt

jaatada F.G poolt KarS §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemist. Enda seisukohta põhjendab kohus järgmiselt.

Võttes aluseks kannatanu MR16.06.2012 ja 27.06.2012 antud ütlused, nähtub neist, et M. R viibis

koos oma elukaaslase MK(K ) 16.06.2012 hommikul kella 03.14 paiku Mustamäe tee ja Tammsaare tee ristmikul Tammsaare tee 111 paikneva Statoil tankla esisel platsil, kui tanklasse

5

saabus halli värvi universaalkerega BMW, millest väljunud isikud lärmasid. M. R teavitas isikuid, et nad oleksid pisut vaiksemad. Selle peale tulid auto juures olnud kaks meesterahvast nende, so M. R ja M. K juurde ning üks neist lõi M. R ootamatult kaks korda näo piirkonda, mille järgselt ta tundis valu. Kannatanu hinnangul oli lööjaks sõiduki juht, kes peale lööki sisenes tanklasse, maksis ära kütuse eest, tuli mingil hetkel tagasi ja lõi teda veel ühel korral rusikaga. Saadud löögist hakkas tal ninast verd jooksma, ta Kus maha ning löögi järgselt purunes ninaluu. Lööja isikut kirjeldab kannatanu kõhnema kehaehituse ja lühikeste juustega meesterahvana (tl 3, 11-12).

Kannatanuga ühetaolisi ning riimuvaid ütlusi on kohtueelsel menetlusel andnud ka M. K , kes toimunud löömist ka vahetult pealt nägi. Nii on temagi märkinud ning kinnitanud kannatanu ütlusi

selle kohta, et viibis 16.06 öösel kella 3 ajal Statoili parklas, mis asub Mustamäe tee ja Tammsaare tee ristis. Koos elukaaslasega tuldi takso pealt maha, et võtta söögid ning jalgsi koju

minna. Olles mõnda aega tankla juures tellitud sööke oodanud, tulid tanklasse tankima kaks meesterahvast halli BMWga. Tegemist oli nende jaoks võõraste inimestega, keda varem kunagi nähtud ei oldud. Seejärel ütles tunnistaja elukaaslane tanklasse saabunud isikutele, miks viimased karjuvad ja räuskavad ning kas tasemaks ei saaks võtta. Tunnistaja ütluste kohaselt oli elukaaslase hääletoon eelneva ütlemise ajal täiesti tavaline – see polnud vihane või midagi taolist. Seejärel tulid mõlemad mehed auto juurest tankla poole ning kannatanu väljaütlemisele järgnes vastulause „Mis see sinu asi on!“ või midagi taolist. Siis tuli üks meestest ja lõi M. R ühel korral vastu nägu ning läks seejärel autot tankima. Esimesest löögist ei juhtunud eriti midagi ja tunnistaja ei mäleta, kas lööja oli juht või kõrvalistuja. See kes lõi, see tankis oma auto, maksis ära ja tuli lõi uuesti,

peale mida sõideti koheselt ära. Pärast seda tunnistaja elukaaslane Kus ja ninast hakkas verd jooksma. Lööja oli pikemat kasvu, seljas valge t-särk, tumedate juustega. Jalas olid tal vist pikad teksapüksid. Teine oli väiksem ja jässakam, turskema kehaehitusega. Ka temal olid hele t-särk, lühikesed püksid, juuksed olid vist tumedad. Tanklatöötajad helistasid kiirabisse ning G4Si ning seejärel transportis kiirabi nad traumapunkti (tl 11-12).

Edasiselt osutab kohus nii kiirabikaardile, patsiendikaardile kui isiku läbivaatuse protokollile,

millistest nähtuvad kannatanu vigastused ning mis koostoimes kannatanu ning tunnistaja M. K

ütlustega kinnitavad tervisekahjustuse põhjustamist just 16.06.2012 kella 3 paiku Statoili bensiinijaamas. Kiirabikaardi kohaselt (tl 5) on Tallinna Kiirabi saanud 16.06.2012 väljakutse Tammsaare tee 111

asuvasse Statoili bensiinijaama, kus toimus peksmine ning kus kannatanuks oli M. R . Väljasõidule läks kiirabi 03.44 ning kohale jõuti 03.49. Anamneesist nähtub 10-15 minutit tagasi

peksa saamine, kus viga sai nina - nina oli deformeerunud, isikul olid marrastused. Kannatanu toimetati Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda.

Erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardi kohaselt saabus M. R 16.06.2012 kell 04.05 erakorralise meditsiini osakonda ning seal osutas patsient peksa saamisele (tl 4).

16.06.2012 kell 05.47 teostatud isiku läbivaatuse protokolli kohaselt oli menetlustoimingule allutatud isikuks M. R ning läbivaatusega tuvastati, et M. R nina on paremale poole kõverdunud,

nina pealmine pind on nahamarrastusega 1x0,5 cm ning kannatanu lõual on nahamarrastus mõõtmetega 1x1 cm (tl 6-8). Analüüsides osutatud tõendikogumit tuleb nentida, et eelnevalt osutatud tõendid viitavad üheselt

ning kinnitavad vähimagi kahtluseta kannatanu selgitusi selle kohta, et tervisekahjustuse ninaluumurru näol on ta saanud just 16.06.2012 kella 3 paiku Statoili bensiinijaamas toimunud sündmuste järgselt.

Täiendavalt kinnitavad M. R tervisekahjustuse saamist süüdistuses märgitud ajal ja kohas ka

menetlusse tunnistajatena kaasatud E.-M. A ja K. O. Kuigi mõlemad isikud on ülekuulamisel selgitanud, et löömist nad otseselt ei näinud, on mõlema tunnistaja ütlustest tuletatav, et M. R nina oli bensiinijaama tulles olnud terve ning vigastus tekkis Statoili tanklas (tl 19-23, 25-26). Seega

kinnitavad ka tunnistajad E.-M. Aja K. O, et kannatanu tervisekahjustus põhjustati tanklas tekkinud füüsilise konflikti käigus.

Lisaks eelmärgitule kinnitab kannatanu versiooni toimunu kohta ka asitõendi vaatluse protokoll, kus vaadeldavaks oli turvakaamerate videod pikkusega 3.35.30-3.44.36 Tallinn, Tammsaare tee 11 paikneva Statoili tanklas asuvatest kaameratest tankla sees ja väljas ajal, mil Tammsaare tee

111, Tallinna asuvas Statoili tanklas pandi 16.06.2012 toime kehaline väärkohtlemine.

6 Kõnealusest vaatlusprotokollist loeb kohus asjakohaseks ja otseselt asjassepuutuvaks kannatanu ja

tunnistaja M. K kirjeldatud sõiduki saabumine ning sealt kahe nooremapoolse meesterahva

väljumine (tl 81). Seejärel nähtub kaamerast nimetusega Luuk, kuidas isikud, kes saabusid

tanklasse sõidukiga liiguvad otsejoones kannatanu ja tunnistaja M. R suunas ning nende kehakeelest on aru saada nende agressiivsus. Seejärel nähtub, kuidas isik nr 1 ehk sõiduauto juht lööb isikut 4 ehk kannatanut kaks korda parema käe rusikaga vastu nägu ning üritab ka vasaku käe

rusikaga kannatanud näo piirkonda tabada. Kannatanu kukub maha. Seejärel lahkub lööjaks osutunud sõiduki juht kaamera vaateväljast ning sinna uuesti ilmudes lööb ta taas kord kannatanut

parema käe rusikaga näo piirkonda (tl 83-86). Kõrvutades eelnevat ka asitõendi vaatluse

protokolliga, kus vaadeldavaks oli CD plaat häirekeskusesse numbrile 110 tehtud kõnesalvestusega (tl 90-92), leiab kohus, et käesoleval juhul kriminaalmenetluse käigus kogutud

tõendid kogumis kinnitavad üheselt kannatanu tervisekahjustuse olemasolu ning selle saamist

16.06.2012 toimunud sündmustest, samuti seda, et lisaks tervisekahjustuse saamisele tundis kannatanu tekitatud löökide järgselt ka valu. Seejuures on samalt videosalvestuselt näha (tl 84-86) kuidas naisterahvas (M.K) püüab konflikti vältida, minnes meeste vahele ja hoiab käsi ees ning

lõpuks lüüakse ka naisterahvas jalahoobiga pikali (tl 87). Selline sekkumine konflikti ja

pikalilöömine viitavad kohtu arvates üheselt sellele, et M.K ei olnud selles vägivallateos asjassepuutumatu või kõrvaltvaatajana hinnatav isik.

Edasiselt kujundab kohus seisukoha selle kohta, kas KarS § 121 järgi inkrimineeritava süüteo pani toime süüdistatav. Märgitule hinnangu andmisel möönab kohus, et kriminaaltoimiku materjalide

kohaselt ei ole kohtueelne menetleja kogunud selliseid otseseid tõendeid, mis suuremate

raskusteta võimaldaks inkrimineeritavat süütegu omistada just F.G-le ja seda vaatamata sellele, et nii kannatanu kui sündmusi vahetult pealt näinud tunnistaja M. K on teo toimepanijat

kirjeldanud. Samuti on E.-M A pidanud võimalikuks, et tunneb ära nii kannatanu kui

kahtlustatava isiku (tl 22). Seega on kohtueelne menetleja kogunud piisavat tõendusteavet küll kehalise väärkohtlemise teo üksikasjade kohta, ent tõendid selle kohta, et süüteo pani toime just F.G, on napid.

Märgitust sõltumata tuleb asuda siiski seisukohale, et vaatamata tõendite nappusele süüteo toimepannud isiku kohta, tuleb tõdeda süüteo toimepanemist just F.G poolt, mida F.G kohtuistungil ka tunnistas. Sellega seonduvalt osutab kohus, et tunnistaja A. P ütluste kohaselt on

sõiduautoga Volvo S80 põhjustatud 16.06.2012 kell 06.40 avarii. Kuna sõiduauto Volvo juht

vaatamata toimunud liiklusõnnetusele seisma ei jäänud, siis pidas tema vajalikuks kõnealusele sõiduautole järgnemist. Peale seda, kui tal oli õnnestunud sõiduauto Volvo S80 peatada ning olles samaaegselt ühenduses ka politsei juhtimiskeskusega, jälgis ta kogu aeg oma sõiduauto peeglitest ja akendest sõiduautot Volvo ning juhi kohalt väljus seesama isik, kes oli tema eest põgenenud ja

kes oli põhjustanud avarii. Avarii toimepanemise hetkel jõudis tunnistaja märgata, et sõidukit

juhtis tumedate juustega meesterahvas, kitsa näo ja kõvera ninaga. Juhi kohalt väljudes nägi tunnistaja sedagi, et tegemist on umbes 190 cm pikkuse isikuga, kõhna kehaehitusega, kelle kaelal oli näha tumedat värvi tätoveeringut. Tunnistaja on viidanud ka sellele, et Volvo S80 reg nr-ga

XXX juhi kõrvalistuja koha pealt väljus meesterahvas ümmargusema näo ja paksema

kehaehitusega, pikkusega umbes 180 cm, peas müts. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, et tunneb sõiduautot juhtinud noormehe ära 100 %lise tõenäosusega ja seda nii elusalt kui

ka pildi pealt (tl 32-33). Vahetult peale ülekuulamist on koostatud äratundmise esitamise protokoll, mille kohaselt tehti tunnistaja A. Ple ettepanek vaadata talle esitatud objekti või objekte

ja selgitada, kas ta tunneb uuritava sündmusega seotud objekti ära ning kas ta nendib selle sarnasust teiste objektidega või erinevust nendest. A. P on talle esitatud fototabelilt ära tundnud fotol nr 1 olnud isiku, kes 16.06.2012 kell 06.48 juhtis sõiduautot Volvo S80 reg nr-ga XXX ja kes sõitis tema autole Audi A6 reg nr-ga XXXtagant sisse, kes põgenes sündmuskohalt, kelle ta mõni aeg hiljem kinni pidas ning kes palus, et ta politseid kohale ei kutsuks. Isiku tundis ta ära näojoonte ning kõvera nina järgi. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt osutuks äratuntud isikuks F.G (tl 25-37 pö).

Pidades silmas, et ka KarS § 121 järgi kvalifitseeritava süüteo tehiolude kohaselt (vt asitõendi vaatluse protokolli turvakaamera salvestuse kohta) põhjustas just kõnealusest sõiduauto juhikohalt

väljunud isik M. R valu ja tervisekahjustuse, siis kahe õigusrikkumise äärmiselt lühikese

ajavahemiku tõttu on vähe tõenäoline, et sõiduki juht muutus. Teiseks ühtib F.G

isikukirjeldus tunnistajate, kannatanu ning turvakaamera videosalvestuselt nähtuvaga. Samuti toetavad kohtu veendumust selles, et süüteo pani toime just F.G, R. Ö ütlused, milles ta küll

7 märgib, et 16.06.2012 sündmusi ta ravimite tarvitamise tagajärjel ei mäleta, kuid teab, et keegi sai kusagil Statoilis „lõuksi“ ning keegi sõitis Volvole veel külje pealt sisse. R. Ö on ülekuulamisel

selgitanud, et keegi küll juhtis sõiduautot Volvo, kuid kes seda juhtis, seda ta ei mäleta; ta täpsustab, et temaga võis F.G koos olla siis, kui Volvoga avarii juhtus, kuid kas F.G oli temaga koos ka siis, kui Statoilis kaklus toimus, seda ta ei mäleta (tl 29). Hinnates R. Ö ütluste

elulise usutavuse aspekti, siis ei saa jätta märkimata, et esmalt ei vastusta R. Ö seda, et viibis mõlema F.G-le inkrimineeritava süüteoepisoodi ajal kõnealuses sõiduautos, so Volvos S80

reg nr-ga XXX. Teiseks tuleneb tunnistaja K. Öebiuse ütlustest, kes reageeris koos teise

politseiametnikuga juhtimiskeskusest saadud informatsioonile liiklusõnnetuse toimumisele ning seal tuvastati Volvos S80 olnud isikutena just F.G ja R. Ö (tl 6 pö). Kolmandaks pole R. Ö viidanud ühelegi muule isikule, kellega ta 16.06.2012 varahommikul koos viibis, mistõttu asub

kohus seisukohale, R. Ö ütlused sündmuste, sh peksmise asjaolude mittemäletamise kohta on

kantud eesmärgist vältida võimalikku F.G süüstamist ja vastutust ning põhimõtteliselt tõendavad ka R. Ö selgitused koostoimes teiste kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega, et

F.G oli selleks isikuks, kes vägivallateo M. R suhtes toime pani. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid kinnitavad üheselt kehalise väärkohtlemise toimepanemist just F.G poolt.

Arvestades teo tehiolusid ja seda, et materjalide pinnalt on sedastatav süüdistatava korduv löömine, samuti see, et peale poolte võimalikku sõnalist konflikti, mis kasvas üle füüsiliseks ja mis lõppes süüdistatava äraminekuga, kuid millele järgnes taas kord kannatanu juurde tulemine ning tema uuesti põhjuseta löömine, leiab kohus, et F.G pani talle inkrimineeritava kuriteo toime eesmärgipäraselt, so õiguslikus mõttes kavatsetult.

F.G-le on esitatud süüdistus ka KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

KarS § 424 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest

joobeseisundis. LS § 69 lg 1 kohaselt on joobeseisund liiklusseaduse tähenduses on alkoholi,

narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes

funktsioonides ja reaktsioonides. Tulenevalt eelnevast tuleb KarS § 424 inkrimineerimiseks

esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine.

Märgitud asjaolu tuvastamisel osutab kohus süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlusele, milles viimane on üheselt selgitanud, et 16.06.2012 ei ole tema sõiduautot Volvo S80 reg nr-ga

XXX juhtinud. Süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütluste kohaselt juhtis sõidukit tema sõber, kelle nime ta avaldada ei soovi (tl 43-44). Osutatud ütlustest tulenevalt tõusetub küsimus

sellest, kas süüdistatav süüdistuses märgitud ajal sõidukit Volvo S80 reg nr-ga XXX üleüldse juhtis. Kohtu hinnangul tuleb kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt tõstatatud küsimusele vastata jaatavalt, põhjendades sellist seisukohta järgmiselt.

Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendusteabe kohaselt on intsident F.G juhitava sõidukiga saanud alguse sellest, et väidetavalt sõitis 16.06.2012 varahommikul kella 06.48 paiku

Volvo S80 reg nr-ga XXX sisse sõiduautole Audi A6 reg nr-ga XXX, tabades vasakpoolset tagaratast, vasakpoolset tagatiiba ja tagumise kaitseraua vasakut poolt. Sõiduauto Audi A6 juht jäi koheselt seisma, kuid Volvo sõitis peatumatult edasi. Kuna oli selge, et Volvo juht ei kavatsegi pidama jääda ning tema eesmärgiks oli sündmuskohalt põgenemine, siis sõitis sõiduauto Audi A6

juht Volvole järele. Audi juht Volvot kordagi silmist ei lasknud, Volvo hetkekski pidama ei

jäänud ning see juht, kes sooritas avarii, juhtis autot ka edasi. Sõiduauto Audi juhil õnnestus sõiduautole Volvo ette sõita Tallinn, Kaarli pst 3 juures ning sõiduauto ka kinni pidada. Volvole

järgisõitmise ajal võttis Audi juht ühendust ka politseiga ning informeeris politseid nii

liiklusõnnetuse toimumisest kui liiklusõnnetuse põhjustanud juhi põgenemisest. Politseiga

rääkimise ajal jäi Audi juht oma autosse istuma, kuid nägi nii peeglitest kui akendest sõidukit Volvo. Juhi kohalt väljus seesama isik, kes oli tema eest põgenenud ja kes oli põhjustanud avarii.

Nimelt märgib Audi juht, et hetkel, kui avarii toimus, jõudis ta märgata, et sõiduautot juhis tumedate juuste, kitsa näo ja kõvera ninaga meesterahvas. Nüüd väljus seesama meesterahvas juhi koha pealt, suundus Audi juurde, hakkas ümber auto tiirutama ja auto akendele käega koputama. Seejärel hakkas ta koheselt aktsendiga vene keeles rääkima. Audi juht väljus oma sõidukist ning

meesterahvas hakkas rääkima, et teeb homme kõik korda ning politseid ei ole vaja kutsuda,

8 vastasel korral pannakse teda kohe kinni. Politsei helistas mõne aja pärast talle tagasi ning siis

palus tunnistaja, et politsei kohale tuleks, kuna tunnistaja hinnangul võis Volvo juhikohalt väljunud isik olla narkojoobes. Kuni politsei tulekuni isik kauples, et pooled jõuaksid omavahel kokkuleppele. Politsei kohale saabudes hakkas Volvot juhtinud meesterahvas väitma, et temal oli avarii hoopis Toompuiestee ja Kaarli tn ristmikul, seal on halvasti näha sõidurea jooni ning tema

tunnistajat ei näinud. Siis aga, kui politsei küsis näha meesterahva juhilube, teatas ta, et tema roolis ei olnud ning roolis olnud juht lahkus (tl 32-33). Koheselt pärast ülekuulamist on sõiduauto Audi juhile, so A. P tehtud ettepanek vaadata talle esitatud objekti või objekte ja selgitada, kas ta

tunneb uuritava sündmusega seotud objekti ära ning kas ta nendib selle sarnasust teiste

objektidega või erinevust nendest. A. P tundis ära fototabelil nr 1 fotol nr 1 ära isiku, kes 16.06.2012 kell 06.48 juhtis sõiduautot Volvo S80 reg nr-ga XXX ja kes sõitis tema sõiduautole Audi A6 reg nr-ga XXX tagant sisse, kes põgenes sündmuskohalt, kelle ta mõni aeg hiljem kinni pidas ja kes palus, et ta ei kutsuks kohale politseid. Isiku tundis ta ära tema näojoonte ning kõvera nina järgi (tl 35). Fototabelil nr 1 fotol nr 1 olevaks isikuks osutus F.G (tl 37 pö).

23.07.2012 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt, kus vaadeldavaks objektiks oli CD plaat helilindistusega kuupäevast 16.06.2012 pikkusega 05.39 minutit ja uuritavaks telefonikõne tegemine politseile, milles politseid teavitatakse löögi saamisest teiselt autolt Kaarli puiesteel ning sellest, et Volvo sõidab kohapealt ära Estonia pst suunas. Sõidukiks on Volvo reg nr-ga XXX.

Kõne tegijaks osutub vestluse kohaselt A. P, kes selgitab toimunud liiklusõnnetuse üksikasju. Vahepeal on telefon üle antud sõiduauto Volvo juhile, kes vastuseks dispetšeri küsimusele, kas te tunnistate oma süüd, vastab „Jaa, ei ma saan taga kokkuleppe“ (tl 93-100). Kui ka lähtuda

tunnistaja K. Ö ütlustest, siis nähtub ka sealt, et politsei saabumisel oli F.G kohapeal politseile korraks märkinud, et ei näinud taksot Toompuiestee ja Kaarli pst ristmikul ning keeras sellele vastu (tl 64 pö). Hinnates eelnevalt osutatud tõendeid leiab kohus, et vaatamata sellele, et F.G eitas sõiduki Volvo S80 reg nr-ga XXX juhtimist 16.06.2012 varahommikul, tõendab kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum vastupidist – seda et liiklusõnnetuse toimumise

hetkel juhtis sõidukit Volvo F.G ja ta jätkas mootorsõiduki juhtimist ka peale liiklusõnnetuse põhjustamist.

Järgnevalt hindab kohus, kas F.G juhtis 16.06.2012 sõidukit Volvo S80 reg nr-ga XXX

narkootilise joobe seisundis. Märgitule hinnangu andmisel tuleb osutada, et käesoleva

kriminaalasja raames on teostatud A. Roolsalt võetud bioloogilisele vedelikule

toksikoloogiauuring ning ekspertiisakti kohaselt leiti F.G bioloogilisest vedelikust

metamfetamiini, kokaiini, alprasolaami ja tetrahüdrokannabinoli (THC) metaboliiti karboksütetrahüdrokannaninooli (THC-COOH). Metamfetamiin ja tetrahüdrokannabinool (THC)

kuuluvad sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 I nimekirja; kokaiin kuulub nimetatud määruse II nimekirja ning alprasolaam IV nimekirja (tl 114). Seega on üheselt sedastav F.G narkootilise joobe olemasolu. Kuigi prokurör on süüdistusaktis viidanud, et joobe olemasolu kinnitavad ka muud tõendid, so narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine

tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akt, saatekiri joobeseisundi toimingute

tegemiseks ja joobeseisundi tuvastamise saatekiri, siis nendega seonduvalt märgib kohus, et

kõnealused tõendid ei ole kohtu hinnangul lubatavad. Terviseseisundi kirjeldamise akti ei ole

uuritav allkirjastanud, mis tähendab, et ta ei ole terviseseisundi kirjeldusega tutvunud (tl 58). Kohtu hinnangul on sellise minetuse näol tegemist kaitseõiguse rikkumisega, mis tingib vastava

tõendi lubamatuks tunnistamise. Kuna muud prokuröri osutatud tõendid põhinevad samuti

kõnealusel terviseseisundi kirjeldamise aktil, siis leiab kohus, et ka joobeseisundi tuvastamise saatekiri pole eelmärgitud põhjendusel tõendina arvestatav. Lisaks on materjalide pinnalt sedastatav, et F.G-lesinesid ka välised joobetunnused. Seoses F.G poolt sõiduki juhtimisega osutas kohus, et tunnistaja A. P, kelle juhitavale sõiduautole

F.G pihta sõitis, on kohtueelsel menetlusel märkinud, et autost Volvo S80 väljunud meesterahva jutt oli tõeliselt kahtlane ning tunnistajal oli tunne, et isik oli midagi tarbinud. Kuigi meesterahva suust alkoholi lõhna tunda ei olnud, oli tema kõne väga aktiivne – ta rääkis palju ning silmad vilasid. Kuna tunnistaja töötab taksojuhina, on ta näinud erinevates joovetes inimesi ning oli aru saada, et meesterahvas pole loomulikus olekus (tl 33). Narkojoobe tunnuste esinemist

F.G on kinnitanud ka K. Ö , kes samuti märkis, et F.G olid kerged

koordinatsioonihäired ja ahenenud pupillid (tl 64 pö). Seega on menetlusse kaasatud isikulised tõendiallikad viidanud ka F.G välistele joobetunnustele.

9 Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii F.G poolt mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas kui ka see, et F.G juhtis sõidukit narkootilises joobes olles. Selline tegevus on aga vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena.

F.G-le KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb

koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Selle

koosseisuelemendi olemasolu hinnates leiab kohus, et F.G pani temale inkrimineeritava kuriteo toime kavatsetusega. Kohtu hinnangul pole kriminaalmenetluse raames kogutud tõendeid,

mis võiksid tõstatada kahtluse sellest, et F.G ei olnud teadlik narkootiliste ainete tarvitamisest ja sellest tingitud joobest või et vastavate ainete tarvitamine toimus tema teadmata (võimalikust ettevaatamatusest). Seejuures polnud narkootiliste ainete tarvitamine ning nende

ainete jätkuva mõju all olemine autorooli istumisel takistuseks. Sellistest asjaoludest järeldab

kohus, et F.G käitumine oli eesmärgipärane ning vaadeldav kavatsetusega süüteo

toimepanemisena. Sellise seisukoha kujunemisele annavad kohtu arvates tuge ka süüdistatava karistusandmed, milliste kohaselt on süüdistatavat varem karistatud narkootilise aine tarvitamise eest arsti ettekirjutuseta. Seega ei ole narkootiliste ainete eeldatav mõju süüdistatavale võõras ning süüdistataval on taoliste ainetega kokkupuute kogemus varasemast ajast olemas. Seejuures ei ole süüdistatavale karistusandmete kohaselt esmakordne ka mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist. Seadusandja on KarS § 121 järgi

inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. KarS § 424 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on ette

nähtud karistusena rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on

alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist

karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmeneltuse käigus kogutud andmeid

süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal töökoht

puudub ning kriminaalmenetluse raames ei ole õnnestunud koguda tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks legaaselt sissetulekut 2012 aasta jooksul saanud. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada sissetuleku olemaolu. Selliste isikuandmete esinemisel tõusetub kahtlus sellest, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustust täita. Kohtu hinnangul tuleb seda antud juhul eitada ning seda seisukohta

süvendab asjaolu, et ka väärteokorras mõistetud rahatrahvid on F.G jätnud tasumata.

Käesoleval ajal aga viibib süüdistatav kinnipidamisasutuses ja kannab täitmisele pööratud

vangistust. Seega olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki legaalsed isiklikud rahalised vahendid enda ülalpidamiseks ja ta pole likvideerinud eelnevaid õigusvastase käitumise

tagajärjel tekkinud rahalisi kohustusi, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust.

Hinnates süüdistatava süü suurust KarS § 121 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemises, leiab kohus kuriteoga tekitatud tervisekahjustuse ulatust ja teo tehiolusid, sh löökide arvu arvestades, et

süüdistatava süüd võiks hinnata keskmisena. Seejuures mõjutab süü suurust see, et tegu pandi toime äärmise jultumusega - peale esimesi lööke ja peale sõiduki tankimist tuli süüdistatav taas

kannatanu juurde ning lõi teda uuesti selliselt, mille tagajärel tekkis kannatanule ninaluumurd.

Peale sellise vigastuse tekitamist ei näidanud süüdistatav üles vähimatki inimlikkust kannatanu

suhtes, vaid istus autosse ja sõitis ära. Süüd suurendavaks on kohtu arvates ka asjaolu, et süüdistatavat on eelnevalt samalaadse kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud ja karistatud. Samas süüdistatakse süüdistatavat vaid ühe sellelaadse süüteo toimepanemises ning kohus ei saa

siduda mõistetava karistuse määra neli aastat tagasi mõistetud karistusega samalaadse süüteo

toimepanemise eest, mil süüdistatavat karistati mitme samalaadse süüteo toimepanemise eest. Peale selle on süüdistatav vaatamata kohtueelsel menetlusel ütluste andmisest keeldumisele või süü eitamisele kohtuistungil avaldanud kahetsust, millest kohus mööda vaadata ei saa.

KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo puhul leiab kohus, et süüdistatava süü on samuti

hinnatav keskmisena ja seda tulenevalt teo tehioludest. Olles eelnevalt põhjustanud

10

liiklusõnnetuse, ei ole süüdistatav sellele vähimalgi määral tähelepanu pööranud, vaid on tunnistaja ütluste kohaselt seisma jäämata sündmuskohalt lahkunud. Selline suhtumine teosse on hinnatav ükskõiksusena nii liikluskorda kui teistesse liiklejatesse. Eelnev karistatus samalaadse õigusrikkumise eest näitab aga seda, et eelnevad süüdimõistmised ja karistused ei suunanud

süüdistatavat õiguskuulekale elule. Kohtu veendumuse kohaselt väljendab see kõik tervikuna

üleolevat suhtumist õiguskorda, mis on kogumis süüd suurendavaks asjaoluks õiguskorra

kaitsmise huvisid silmas pidades. Seejuures on süüdistatavat karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, kuid sedagi neli aastat tagasi ning mitme samalaadse kuriteo toimepanemise eest. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda vaid ühe sellelaadse kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa kohus käesolevas kriminaalasjas mõistetavat karistust neli aastat tagasi mõistetud

karistuse määraga. Peale selle on süüdistatav kohtuistungil avaldanud kahetsust, mida tuleb

arvestada karistust kergendava asjaoluna olukorras, kus karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Karistuse määra valikul arvestab kohus mõlema inkrimineeritava süüteo puhul süüdistatava süü suurust, seda, et mõlemal juhul oli tegemist ühe episoodiga, mille tagajärjed ei olnud kuigi rasked, samuti karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist ning leiab, et süüdistatava süü on selline, mis tingib karistuse mõistmise alla ettenähtud sanktsiooni keskmise

määra. Seega arvestades isiku süü suurust, inkrimineeritud tegude ohtlikkust, samuti karistuse

mõistmise üld- ja eriperventatiivseid eesmärke, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse alla

ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Arvestades süüdistatava karistusandmeid, millistest

ilmneb üheselt süüdistataval igasuguse õiguskuulekuse puudumine ja üleolev suhtumine

õiguskorda, leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik kohaldada KarS § 69 või § 74 sätteid, kuivõrd süüdistatava eluviisist tingitult käituks süüdistatav kriminaalhooldust takistavalt. Kuivõrd aga süüdistatavale inkrimineeritud teod on toime pandud kohtu poolt määratud katseajal, ei oleks süüdistatava suhtes KarS § 74 sätete kohaldamine nii või teisiti võimalik. Seetõttu kuulub süüdistatavale mõistetav karistus reaalsele ärakandmisele. Kuivõrd süüdistatavale inkrimineeritud

kuriteod on toime pandud küll lühikese ajavahemiku jooksul, kuid tegemist on erinevaliigiliste kuritegudega, millistega riivatakse erinevaid õigushüvesid, ei ole tegemist ühtse tahtlusega toime

pandud kuritegudega, mistõttu leiab kohus, et kuritegude kogumis liitkaristust mõistes ei saa

kohaldada süüdistatava suhtes kergeimat karistuste liitmise viisi ning mõistetavad karistused kuuluvad KarS § 64 lg 1 alusel täies ulatuses liitmisele.

Kriminaaltoimikust nähtuvalt pani süüdistatav temale inkrimineeritud kuriteod toime eelmise, so Harju Maakohtu 28.01.2009 otsusega määratud katseajal ning selle otsusega mõistetud karistus on osaliselt ärakandmata. Sellest tulenevalt tuleb süüdistatavale KarS § 64 lg 1, § 65 lg 2 ja § 76 lg 6 alusel mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristus, liites käesoleva otsusega mõistetavale karistusele eelmise otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus täies ulatuses.

Puutuvalt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse, leiab kohus, et

süüdistatavalt tuleb välja mõista nii koopiate tegemise kulu, sundraha, joobeseisundi

tuvastamisega tekkinud kulu kui ka ekspertiisiasutusel tekkinud kulu. Kohus möönab, et süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et esmalt on süüdistatava näol tegemist on täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul eeldab kohus isiku tööle asumist. Teiseks puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks kriminaaltoimikus kogutud tõendite pinnalt järeldatavat eluviisi arvestades süüdistatavale ilmselt üle jõu. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kuriteo toimepanek on olnud F.G enda vaba ja

teadlik valik ning eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik ka sellest, et

kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult tema enda kanda jäävad menetluskulud. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku

faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku

resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse

all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse

11

tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. F.G on eelnevalt kriminaalkorras karistatud, sh käesoleval juhul arutluse all

olevate kuritegudega samalaadsete kuritegude toimepanemise eest ning menetletavad süüteod pani ta toime kohtu poolt määratud katseajal. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet F.G resotsialiseerumisväljavaadetele ja

seetõttu tuleb need jätta F.G kanda. Kuivõrd süüdistatavale mõistetakse isiku vabadust

piirav karistus, mille tähtaeg ületab maksimaalse tähtaja, mida on võimalik kohaldada menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks, leiab kohus, et menetluskulude hüvitamiseks tuleb jätta minimaalne, so 30 päevane tähtaeg, tagamaks menetluskulude sissenõudmise võlgniku vara arvelt täitemenetluse käigus.

Märt Toming kohtunik