4-13-2156/14 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-2156 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Liilia Kesküla Kohtuasi

Vaidlustatud lahend E.N (isikukood XXX, kodakondsus Eesti

Vabariik, elukoht XXX, töökoht puudub) väärteoasi Liiklusseaduse § 221 lg 1 järgi

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 20.03.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,13,002694

Asja läbivaatamise kuupäev 24.04.2013, 09.05.2013 Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja E.N kaebuse esitaja kaitsja, vandeadvokaat, Helvia Räägel kohtuvälise menetleja, PPA Põhja Prefektuuri, esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1, § 133-135, kohus

otsustas:

Jätta PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 20.03.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,13,002694 muutmata ning E.N kaebus rahuldamata.

Jätta rahuldamata E.N taotlus kaitsjale makstud õigusabi kulude, summas 672.00 (kuussada seitsekümmend kaks) eurot, hüvitamiseks riigieelarve vahenditest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa

2

kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniteate esitamisel koostatakse kohtuotsus tervikuna 07.06.2013.a ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel lõpposa kuulutamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liikluspolitseinik Liisa Lilleste koostas 27.02.2013.a.

E.N-ile väärteoprotokolli AB 1346424 selle kohta, et tema 27.02.2013.a. kell 09.44

juhtis Harjumaal Tallinnas Mustamäe tee ja Linnu tee ristmikul liikudes Forelli tee suunas

sõidukit MB Sprinter, reg. nr. XXX, ning alustas ristmiku ületamist foori keelava tulega. Kirjeldatud tegevusega rikkus E.N LS § 58 lg 3 nõudeid; väärteo kvalifikatsioon LS § 221 lg 1. PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu

karistas E.N 20.03.2013.a. väärteoasjas nr. 2302,13,002694 tehtud otsusega ülalnimetatud väärteo toimepanemise eest Liiklusseaduse LS § 221 lg 1 alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot. E.N kaitsja advokaat Helvia Räägel esitas eelpool nimetatud otsusele kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus ning lõpetada menetlus E.N suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. E.N ja tema kaitsja jäid kohtus kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja arvates on kaebus alusetu ning ta palus jätta see rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud

isiku selgitused, kaitsja arvamuse, tunnistaja ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele:

Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse E.N-ile ette seda, et juhtides mootorsõidukit, alustas ristmiku ületamist foori keelava tulega, millega rikkus LS 58 lg 3 sätestatud kohustust. LS § 58 lg 3 sätestab, et foori või reguleerija keelava märguande korral peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Kaebaja väitis kohtuistungil, et ajal, kui ta ületas fooriristmiku, siis kollast tuld veel ei põlenud (tlk 37). Kui foori esmakordselt nägi, põles sel hetkel roheline. Kollase tule süttimist ta üldse ei näinud. Enne stoppjoont pidurdas igaks-juhuks, kuna ei tahtnud ristmikust liiga suure hooga üle sõita, koorem oli peal ja kaup raske. Kui pidurdas, siis oli stoppjoone ületanud. Ristmiku ületas

parempoolses reas. Sõiduk MB on valget värvi, eritunnusteks on ees olevad lisatuled ning katusel olev katuseraam (tlk 37 pöördel, 38). Kõrvutades E.N ütlusi, mille kohaselt ta ületas ristmiku rohelise tulega, kollast tuld ta

üldse ei näinud, rikkumise videosalvestusega, mida menetlusosalised vaatasid ühiselt

24.04.2013.a. ja 09.05.2013.a. toimunud kohtuistungitel, avaldades selle kohta arvamusi, leiab kohus, et E.N ütlusi väärteo mittetoimepanemise kohta ei saa pidada usaldusväärseks ning need on antud kantuna soovist vabaneda vastutusest. Ka ei saa kohus jätta märkimata, et

sündmuskohal antud ütluste järgi kaebaja tunnistab, et ületas fooriga ristmiku kollase tulega. Kaebaja ütluste näol on tegemist diametraalselt lahknevate ütlustega, mida E.N andis

kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses. Kohapeal kollase tulega ristmikule sõitmise tunnistamist põhjendas kaebuse esitaja asjaoluga, et kokkupuutest politseiga tekkis tal paanika, vahet ei ole, kas inimene on teinud midagi või ei ole (tlk 38). Kohus leiab, et kaebaja põhjendus

ütluste muutmise põhjustest on ebaloogiline ja ei ole usutav, kuna nähtuvalt karistusregistri

väljavõttest ei ole see tema esimene kokkupuude politseiga ning kui inimene ei ole midagi valesti teinud, siis miks peaks ta ennast süüdi tunnistama. Kaebaja ei ole ka kohtule viidanud, et teda oleks ähvardatud või sunnitud ütluste andmisele. Seega leiab kohus, et E.N poolt

3 sündmuskohal omakäeliselt kirja pandud ütlused on tema poolt vabal tahtel sinna kirjutatud ning need on ka tõesed. Kohtu hinnangul haakuvad kaebaja poolt varem antud ütlused ka teiste antud asjas kogutud tõenditega ning kohtus antud ütlustes on täheldatav tugev ennastõigustav tendents, mille läbi püüab ta vältida võimalikku karistust oma rikkumise eest.

Videosalvestusest nähtub selgelt, et kaebaja valget värvi esimeses reas liikuv kaubik, mille

eritunnuseks on katuseraam, jõuab valgusfoori juurde ajal, kui fooris põleb kollane tuli. Enne sõiduki ilmumist kaamera vaatevälja on näha fooris kollane tuli. Punane süttib siis, kui kaebaja

auto on ristmikul. Kaebuse esitaja nähtuvalt videosalvestusest jätkas liikumist sujuvalt, vähendamata kiirust ega üritanud peatuda. Kuigi videosalvestisel ei ole näha, kus oli ristmikul peatumiseks ettenähtud koht, sealhulgas ka see, kas ristmikul oli stoppjoon või stoppjoonemärk, siis üldteada on asjaolu, et stoppjoon on alati enne foori või fooriga kohakuti, sest vastasel juhul ei oleks võimalik juhil teada saada, millal süttib lubav foorituli ning millal on tal õigus alustada

uuesti liikumist. Seega peab olema juhile valgusfoor nähtav ajal, mil ta on peatunud keelava

fooritule tule süttimisel. Tunnistaja AK sõnul ei ole sellel ristmikul sõiduki juhil võimalik märgata, millal tuli muutub, kuna teisel pool teed dubleerivat foori ei ole. Fooripostid on enne ristmikku. Ristmik hakkab peale foori (tlk 39). Tunnistaja sõnu fooride asukoha kohta kinnitab ka AS Signaal poolt esitatud Mustamäe tee ja Linnu tee ristmikul olevate fooride skeem. Seega järeldab kohus, et kaebaja oleks oma sõiduki igal juhul pidanud peatama hiljemalt fooriga kohakuti olles, sest vastasel juhul puudub juhil ülevaade ristmikul toimuvast liikluskorraldusest, s.o mis suunas keegi liikuda tohib, millal on lubatud sõidukitel liikuda, millal jalakäijatel. Kohus leiab, et kuna kollane foorituli süttis ajal, mil kaebaja sõiduk ei olnud veel kaadrisse ilmunudki,

siis seega on välistatud stoppjoone ületamine lubava fooritulega. Ka tunnistaja AK väitel oli rohelise tule vilkumine ja kollase tule süttimine tükk maad enne seda, kui sõiduk jõudis kaamera vaatevälja (tlk 39). Kaitsja on pidanud vajalikuks kaebuses viidata LS § 7 lg 1 p-le 3, mille kohaselt keelab kollane

tuli liikuda; peatumiseks ettenähtud kohast tohib edasi liikuda vaid juhul, kui seal peatumine on ilma liiklust ohustamata võimatu; kui tuli süttib hetkel, mil juht on ristmikul või ülekäigurajal,

tuleb liikumist jätkata. Kaitsja hinnangul ületas kaebaja ristmikku legaalselt, kuna kollane tuli süttis hetkel, kui E.N oli juba ristmikul.

Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, kuna eelnevalt juba on tõendamist leidnud, et kaebaja

alustas ristmiku ületamist foori keelava tulega. Vähe sellest, et kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduk ei olnud kollase tule süttides veel ristmikul, vaid see polnud isegi veel foorinigi jõudnud. Kohus asub seisukohale, et enne ristmikku peatumine keelava fooritule süttides ei saa üldjuhul olla ohtlik ei kaebuse esitanud isikule ega teistele liiklejatele, sest samas suunas sõitvatele

mootorsõiduki juhtidele peaks kollane foorituli olema nähtav samuti kollasena ja sama tähendusega, mis kaebuse esitajale ja ka teised juhid peaksid peatuma, et vältida keelava foori tulega ristmikule sõitmist. Kui peatumine on siiski võimatu sellega kaasneva liiklusohu tõttu, annab seadus võimaluse sõita ristmikule ka foori kollase tulega. Ka ei nähtu salvestiselt, et E.N poolt juhitud sõiduki peatamine oleks kedagi ohustanud, kuivõrd tema poolt juhitud sõiduki taga samas reas ei olnud kedagi vahetult tulemas. Sama kinnitab ka tunnistaja AK, kes avaldas kohtus, et ei tagant ega

külje pealt keegi seda juhti (kaebajat) ei ohustanud. Põhjust ekstremaalseks pidurdamiseks ei olnud, et keegi tagant otsa sõidaks (tlk 39). Ka kaebaja sõnul liikus tema taga veel üks sõiduk, kuid see sõitis vasakul pool ehk siis teises reas, tema sõitis parempoolses reas (tlk 38). Nagu kohus juba eelpool märkis, ei tuvastanud kohus käesoleval juhul asjaolusid, mille tõttu oleks

peatumine olnud võimatu ning seetõttu ei saa ka edasisõitmist õigustada liiklust ohustava olukorra võimaliku tekitamisega. Seega ei mahu kaebuse esitaja käitumine ühegi eelmärgitud LS § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud olukorra alla, mis muudaks kaebaja käitumise legaalseks. Sellest tulenevalt saab järeldada, et kuivõrd E.N sõitis kollase tule süttides edasi ning olles sõidukijuhina teadlik sellest, et vastavalt LS § 7 lg 1 p-le 3, mille kohaselt „keelab kollane tuli liikuda; peatumiseks ettenähtud kohast tohib edasi liikuda vaid juhul, kui seal peatumine on

4 ilma liiklust ohustamata võimatu; kui tuli süttib hetkel, mil juht on ristmikul või ülekäigurajal, tuleb liikumist jätkata“, siis foori tule muutumisel jättis ta vastavalt reageerimata.

Kui juht ei suuda täita LS § 58 lg 3 tulenevat kohustust, siis peab ta oma käitumise väga kriitiliselt üle vaatama, selgitamaks välja need asjaolud, mis tingisid tema rikkumise. Siinkohal

juhib kohus kaebaja tähelepanu ka Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-36-13 p-s 7.2 väljendatud seisukohale, mille järgi olukorras, kus kollane tuli süttib ajal, mil juht on juba ristmikul, tuleb liikumist LS § 7 lg 1 p 3 kohaselt igal juhul jätkata. Eraldi tuleb analüüsida olukorda, mil kollase tule süttimisel on peatumine ettenähtud kohas võimatu sellega kaasneva liiklusohu tõttu. LS § 50 lg 3 p 1 näeb ette, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi

ületada suurimat lubatud kiirust. Seejuures peab juht sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Seega paneb seadus juhile kohustuse kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, et tal oleks võimalik peatuda teel oleva etteaimatava takistuse, sh liiklust reguleeriva foori, ees. Kuigi kaebajale ei ole käesoleval juhul ette heidetud kiiruse ületamist, siis igal juhul peab juht valima sellise liikumiskiiruse, mis võimaldab tal peatuda foori kollase tule süttimisel ning seda

sõltumata koorma olemasolust – puudumisest või teeja ilmaoludest. Kui isikul ei õnnestu sõidukit peatada ning ta on sunnitud sõitma välja ristmikule ajal, mil see on keelatud, siis on

tegemist ebaõigesti valitud sõidukiirusega ning see ei pruugi alati tähenda lubatud suurima

sõidukiiruse ületamist. Ka lubatust väiksem sõidukiirus võib olenevalt olukorrast osutuda mittesobivaks sõidukiiruseks.

Mis puudutab kaitsja väidet, et väärteoprotokollis märgitud rikkumise kirjeldus - juhtis

mootorsõidukit alustas ristmiku ületamist foori keelava tulega - ei ole korrektne, siis kohus nõustub kaitsjaga, et LS § 7 kohaselt on võimalik, et keelav foorituli võib olla nii punane kui

kollane, kuid kohus ei loe seda selliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa kohtuvälise menetleja

otsuse tühistamise, kuna isikule, kes on läbinud autokoolis vastava õppe, on fooritulede tähendused ning süttimise järjekord teada ning juhtimisõigust omav isik saab aru, et sõltumata värvist, on keelava fooritule süttimisel juhil kohustus sõiduk peatada. Keelava fooritule värvuse

väärteoprotokollis märkimata jätmine ei saa seega tekitada mittearusaamist rikkumise sisust, kuivõrd käitumisjuhis mõlemal juhul on ühesugune – sõiduki peatamine ning ka vastutus selle tegemata jätmise eest on ettenähtud ühes normis, s.o LS § 221.

Kaitsja heidab kohtuvälisele menetlejale ette, et viimase otsus tugineb suuremas osas haldustoimingu salvestisel, mida ei ole tõendina väärteoprotokollis märgitud ning tekib küsimus, millega on salvestise näol tegemist ja kuidas kohus saab seda otsuse tegemisel arvestada.

Salvestise olemasolu kohta märgib kohus alljärgnevat: Videosalvestuselt nähtub fooritulede põlemise tsükkel ning kaebaja sõiduki liikumine ristmikule

ja selle ületamine. Nimetatud salvestuselt nähtub väärteo toimepanemise koht ning see, et

kaebuse esitaja ei täitnud LS § 58 lg 3 tulenevat nõuet, mille kohaselt tuleb foori keelava märguande korral peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Videosalvestiselt nähtu on korrektselt kajastatud 27.02.2013.a kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokollis. Järjekorra numbri 8 alt nähtuvalt ületas kell 09.44 valge MB, reg. märgiga. XXX 1. rajal kollase tulega ristmiku. Kõnealusel protokollil on ka märge selle kohta, et kombineeritud liiklusjärelevalve teostamisel kasutati video/helitehnikat Sony HandyCam. Kohus asub seisukohale, et liiklusjärelevalve teostamine, mille käigus ka salvestati järelevalve

käigus menetlejale teatavaks saanud info, on kooskõlas LS § 196 p 11, mille kohaselt on liiklusjärelevalve teostajal õigus kasutada fotoja videosalvestusvahendeid.

LS § 199 lg 1 on loetletud liiklusjärelevalve teostamise meetodid, mille järgi võib

liiklusjärelevalvet teostada: 1) avalikult, politseivärvides alarmsõidukiga; 3) politseiametnikud

5 varjatult, eritunnusteta sõidukiga ja riietuses liiklusja muude õigusrikkumiste tõkestamiseks; 4)

teisaldatava või statsionaarse tehnilise vahendiga; 5) kombineeritult, kasutades punktides 1–3 nimetatud meetodeid või 6) liiklusalase politseioperatsiooniga.

Seega oli E.N rikkumise jäädvustamine politseiametnike poolt täiesti seaduslik ning

salvestise olemasolule eraldi viitamata jätmine väärteoprotokollis ei ole viga, kuivõrd videosalvestis on liiklusjärelevalve teostamise protokolli lisa, info videokaamera kasutamise

kohta on viimasele ka märgitud ning kuna väärteoprotokollis on tõendina kirja pandud ka liiklusjärelevalve teostamise protokoll, siis see tähendab ka, et selle lisa on tõendina kasutatav.

Väärteo toimepanija peab arvestama võimalusega,

et tema tegevus võidakse

järelevalveametnike poolt tehnika abil salvestada ja hiljem väärteomenetluse käigus kasutada jäädvustatud infot. E.N eest ei ole varjatud infot salvestise eksisteerimise kohta ning

väärteotoimikus on märge selle kohta, et kaebaja vaatas 13.03.13 videot. Seega ei ole kohus tuvastanud, et menetluse käigus oleks E.N õigusi kuidagi riivatud.

Seega on kohus kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud

järeldusele, et E.N poolt süüline käitumine LS § 58 lg 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 221 lg 1 järgi, kui mootorsõiduki või trammijuhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmine. Kohtuväline menetleja

on väärteoasja uurinud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, kohtuväline menetleja on läbi viinud kõik vajalikud toimingud.

LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemine saab olla vaid tahtlik tegu ja seda ei ole

võimalik toime panna ettevaatamatusest, kuivõrd vastasel juhul, kui juht ei suuda tajuda valgusfoori tule värve ja nende tähendust, on ta teistele liiklejatele ohtlik ja selline liikleja tuleks liiklusest kõrvaldada. Liiklusseaduse § 221 lg 1 sanktsioon näeb ette karistuseks rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. E.N-ile määrati karistuseks rahatrahv 30 trahviühikut. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist. Kuigi kaebuse esitajat karistati üle sanktsiooni keskmise määra, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks.

Arvestades süü suurust, tegemist on tõsise rikkumisega, kuna E.N ei püüdnudki

sõidukit peatada, kollane tuli oli süttinud oluliselt varem enne tema foorini jõudmist, mis

tähendab, et see ei saanud jääda talle märkamatuks, ning seetõttu on karistuse suurus täiesti

põhjendatud. Ka on kohtule jäänud mulje, et kaebaja enda süüd asjas ei näe ning ta ei ole tegelikult aru saanud oma teo tähendusest. Kuna kaebuse esitajal on enne käesolevat rikkumist 5 kehtivat väärteokaristust, mis on ka kõik seotud liiklusnõuete rikkumisega, siis see iseloomustab kaebajat mitte just kõige õiguskuulekama kodanikuna. Arvestades ka asjaolu, et sõidukijuhtide

poolt fooritulede nõuetest mittekinnipidamine on muutunud massiliseks, siis nii erikui ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades on E.N-ile määratud karistus üle sanktsiooni keskmise määra põhjendatud.

Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Kohus ei rahulda kaebuse esitaja taotlust kaitsja tasu hüvitamiseks riigi eelarvest, kuna V™S § 23 näeb ette õigusabikulude hüvitamise ainult väärteomenetluse lõpetamise korral V™S § 29 lg

1 p-des 1-3, 5-6 sätestatud alustel. Antud juhul kohus ei rahulda kaebust ja ei lõpeta

väärteomenetlust E.N suhtes, mistõttu puudub ka alus kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks.

Aulike Salo Kohtunik

6