1-11-13525/60 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. mai 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-13525 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 24. aprilli 2013

määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuste esitajad ja kaebuse liik

süüdimõistetu I.

ja tema kaitsja G vandeadvokaat Karl Saavo määruskaebused

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 390 jätta Tartu Maakohtu 24. aprilli 2013 määrus muutmata

ning süüdimõistetu I. ja tema kaitsja vandeadvokaadi Karl Saavo G määruskaebused rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Karl Saavo kaudu 86,40 eurot (sealhulgas käibemaks 14,40) vandeadvokaat Karl Saavole määruskaebemenetluses I. -le riigi õigusabi osutamise eest. G

KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel mõista I. -lt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu G vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest 86,40 eurot riigituludesse.

I. tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele G SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „I. G 1-11-13525 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

2 Asjaolud

1.

Tartu Maakohtu 24.04.2013 määrusega jäeti I. temale mõistetud vangistusest G tingimisi enne tähtaega vabastamata.

I. kannab karistust Tartu Maakohtu 11.04.2012 otsuse alusel, millega ta tunnistati G süüdi KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 263 p-de 1 ja 3 järgi ning karistati KarS § 64 lg 1 sätteid kohaldades liitkaristusega 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus

I. -le mõistetud vangistust 1/3 võrra, mõistes talle karistuseks vangistuse 2 aastat, G

millist karistust on suurendatud KarS § 65 lg 2 alusel 11.05.2011 Tartu Maakohtu otsusega

mõistetud ärakandmata karistuse – 9 kuud 28 päeva vangistust võrra. Seega on I.

G poolt kandmisele kuuluv karistus - vangistus 2 aastat 9 kuud 28 päeva, mille kandmise aega arvestatakse alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest 10.08.2011.

Karistuse kandmise aja algus on 10.08.2011 ja lõpp 07.06.2014.

Esimese astme kohtu määruse sisu

2. Täitmiskohtunik, tutvunud esitatud materjalidega, kuulanud ära kinnipeetava ja kaitsja arvamuse ning tutvunud prokuröri kirjaliku arvamusega, leidis, et vaatamata formaalsete aluste esinemisele, ei ole põhjendatud kinnipeetava tingimisi ennetähtaegne vabastamine.

Maakohus, arvestades KarS § 76 lg-s 3 sätestatut, põhistas I. vangistusest tingimisi G ennetähtaegset vabastamise küsimuse lahendamist järgmiselt.

2.1 Kohus osundas Tartu Vangla esitatud materjalidele, milles ei toetata I.

G

ennetähtaegset vabanemist arvestades kinnipeetava staatilistel ja dünaamilistel näitajatel

põhinevat uue kuriteo toimepanemise tõenäosust. I. puhul on hinnatud uue üldise G

kuriteo toimepanemise tõenäosuseks järgneva kahe aasta jooksul 70 % ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 66 %.

2.2 I. kannab reaalset vangistust kuuendat korda, karistus on mõistetud avaliku korra G

raske rikkumise eest relva kasutades ja vägivallaga ning isikute grupis omavolilise sissetungimise eest. Karistusega on liidetud varasema kohtuotsusega mõistetud karistused avaliku korra raske rikkumise eest isikute grupis ning võimuesindaja laimamise ja solvamise eest. Väärteokorras on I. karistatud 19 korda. G

2.3 Kinnipeetava näol on tegemist uimastisõltlasega. Alates 14.12.2012 on ta paigutatud Tartu

Vangla Sõltuvusrehabilitatsiooni sektsiooni. Vangistuse jooksul on ta läbinud mitmeid

programme sõltuvuskäitumisest vabanemiseks – 2012. aastal vastava loengute tsükli, osalenud Convictus 12 sammu tugigrupi töös, läbinud programmi Usk ja teadmine ning usul

põhineva taastava õiguse programmi Tee. Toetava tegevusena on I. osalenud G loengute tsüklis Anonüümsed Narkomaanid ja läbinud kolm kursust piiblikooli. 2013.aastast

on ta alustanud grupitööna läbiviidava Vihajuhtimise programmi läbimist, samuti individuaaltööna sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimist.

2.4 Kohus märkis, et Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna ettekande kohaselt on

I. võimalik ennetähtaegsel vabanemisel asuda Sillamäe G Narkorehabilitatsioonikeskusse, kus sõltlased saavad viibida üheksa kuud kuni ühe aasta.

Rehabilitatsioonikeskusest saadud teabe kohaselt peavad sõltlased osalema kõigis keskuse

poolt korraldatud üritustes, juhul kui isik ei pea kinni keskuse reeglitest, lõpetatakse temaga

leping. Peale sõltuvusravi läbimist on I. võimalik asuda elama elukaaslase juurde G Jõgeva linnas.

Negatiivsena on esile toodud, et I. kriminaalne käitumine on püsinud muutusteta G

3

1990. aastast. Temale varasemalt tingimisi karistamisel määratud katseajad on kõik

ebaõnnestunud, kuna isik jätkas kuritegude sooritamist. I. varasem käitumine, eriti G

avaliku korra vastaste süütegude toimepanemine seab kahtluse alla tema võimekuse alluda Sillamäe Narkorehabilitatsioonikeskuse poolt kehtestatud korrale.

3. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et eelkõige süüdimõistetu eelnev elukäik, sealhulgas

varasemate kriminaalhoolduste ebaõnnestumine, aga ka ärakantud karistusaja mittevastavus

toimepandud kuritegudele ei võimalda I. vangistusest tingimisi enne tähtaega G vabastada.

I. karistust on kohus juba vähendanud 1/3 võrra, kuna kohus vaatas kriminaalasja G

läbi lühimenetluses. Kui isikut on kriminaalkorras karistatud rohkem kui 10 korda, siis saab

sellest järeldada, et karistused ei ole temale mõju avaldanud. Kriminaalhoolduslike

vahenditega ei ole ilmselt I. käitumist võimalik korrigeerida, sest varasemalt G

määratud käitumiskontrollid ei ole suutnud ära hoida tema poolt kuritegude toimepanemist.

Kohtu hinnangul ei saa ülemäära suuri lootusi panna ka narkorehabilitatsioonile vastavas

keskuses, kuna kohtule esitatud andmete kohaselt ei ole keskuses võimalik viibida, kui isik

rikub seal kehtestatud reegleid. Erinevalt vanglast saadetakse isik sel juhul rehabilitatsioonikeskusest ära. Kohus asus seisukohale, et vangistuses on I. võimalik G

jätkata tööd sõltuvusest vabanemise eesmärgil. Kõiki positiivseid muudatusi oma ellusuhtumises on võimalik realiseerida ka tähtaegsel vabanemisel.

Määruskaebustes esitatud taotluste sisu

3. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu ja tema kaitsja, kes taotlevad

tühistada Tartu Maakohtu määrus ja vabastada I. tingimisi ennetähtaegselt G vangistusest. Määruskaebuste põhiseisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 I.G

märgib, et on Tartu Vanglas läbinud täieliku rehabilitatsiooni, osalenud 7

koolitusel ja teinud enesega tööd 8 kuud. Ta on muutunud ja soovib end edasi arendada

Sillamäe kinnises rehabilitatsioonikeskuses, kus on võimalik saada tööharjumus ja

psühholoogilist ning psühhiaatrilist konsultatsiooni. Vangistuses on ta käitunud igati

eeskujulikult ja tal on vaid üks distsiplinaarkaristus (suitsetamine). Ta palub anda endale

võimaluse minna Sillamäe rehabilitatsioonikeskusesse, sest hiljem sinna minnes tuleks sisse

õpitule pikk vahe sisse ja suur hulk eurorahasid koolituste näol oleks raisatud tulutult. Maakohtu seisukoht, et I. visatakse korda rikkuva käitumise korral keskusest välja, ei G päde. Kui teda suunatakse Sillamäe keskusesse kohtu poolt, siis korda rikkudes saadetakse ta tagasi vanglasse. Keskuses oleks ta pidevalt kriminaalhooldaja valve all. Kui kohus ei luba tal

nimetatud keskusesse minna, palub I. , et ta viidaks kinnisest vanglast üle G avavanglasse, kus oleks võimalik käia tööl ja maksta makse.

3.2 Kaitsja K. Saavo leiab, et tõsisemat tähelepanu väärib asjaolu, et I. käitumine G

karistuse kandmise ajal näitab tema soovi muutuda paremuse suunas ning vabaneda

uimastisõltuvusest. Süüdimõistetu on läbinud muljetavaldava hulga erinevaid

sotsiaalprogramme, suurema rõhuasetusega uimastisõltuvusest vabanemisele. Sama joont soovib ta jätkata vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel. Süüdimõistetu

kinnitas kohtuistungil, et soovib peale vabanemist asuda ravile Sillamäe

Narkorehabilitatsioonikeskuses. Selles keskuses oleks võimalik viibida kuni aasta, seega peaaegu kogu katseaja ulatuses.

Kohus on alusetult võtnud umbuskliku hoiaku Sillamäe Narkorehabilitatsioonikeskuse poolt

pakutava sõltuvusravi efektiivsuse suhtes. Tegemist on kinnise asutusega, kus aktiivselt

tegeletakse uimastisõltuvusest vabanemisega. Keskus on andnud nõusoleku I.

G vastuvõtmise kohta. Lisaks keskuse poolt teostatavale järelevalvele teostuks I. suhtes G

4

ka kriminaalhooldus. Kuna sõltuvusest vabanemisel omab määravat tähtsust isiku enda häälestatus ja soov muutusteks, oleks otstarbekas kasutada ära I. tekkinud positiivne G

hoiak enda muutmiseks ja võimaldada tal seda tõestada Sillamäe keskuses viibides. Vangistuse lõpuni kandmine võib hoiakuid taas negatiivses suunas muuta.

4. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 09.05.2013 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Prokurörile anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 16.05.2013. Seisukohti ei esitatud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole

vaatamata formaalsete eelduste esinemisele võimalik I. vangistusest tingimisi enne G

tähtaega vabastada. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid.

5.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kohtule esitatud

materjale ja teatavaks saanud asjaolusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et I. ei G

ole põhjendatud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada, kuna süüdimõistetut, keda

on vangistusega karistatud kuuel korral, kelle kõik varasemad kriminaalhooldused on

ebaõnnestunud ning kelle ärakantud karistusaeg ei vasta toimepandud kuritegudele, ei ole võimalik vabastada vangistusest tingimisi enne tähtaega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruses avaldatud motiveeritud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata, mistõttu käsitleb järgnevalt vaid määruskaebustes esitatud väiteid.

5.2 Määruskaebuse esitajad leiavad, et kohus pidanuks tõsisemat tähelepanu väärib asjaolu, et

I. käitumisele karistuse kandmise ajal, mis näitab tema soovi muutuda paremuse G

suunas ning vabaneda uimastisõltuvusest. I. on Tartu Vanglas läbinud täieliku G

rehabilitatsiooni, osalenud 7 koolitusel ja teinud enesega 8 kuud tööd ning soovib peale vabanemist asuda ravile Sillamäe Narkorehabilitatsioonikeskuses.

Ringkonnakohus märgib, et tingimisi vabastamise kriminaalpoliitiline eesmärk on vähendada

reaalse vangistuse rakendusala ning säästa konkreetset isikut vangistusest. Määrav on seejuures aga positiivne eripreventiivne prognoos – lootus, et isik ei pane vabaduses toime uut

kuritegu. Kaalutlused, millest kohus siinjuures lähtub on süüdlast puudutavad (tema

käitumine vangistuses ja tulevane elu vabaduses) ja karistuspoliitilised (kuriteo asjaolud, süüdlase isik ja tema varasem elukäik).

I. puhul sellist positiivset eripreventiivset prognoosi teha on raske – teda on G

korduvalt kriminaalkorras karistatud, s.h kuuel korral reaalse vangistusega. Süüdimõistetu kuriteod on varieeruvad – grupis avaliku korra raske rikkumine ja võimuesindaja solvamine,

vargused, röövid, huligaansus, vangistuses olles alkoholi tarvitamine, karistuse kandmisest

kõrvalehoidumine, mootorsõiduki joobes juhtimine, omastamine ning asja omavoliline

kasutamine. I. kuritegelik aktiivsus on alates 1991. aastast olnud kõrge. Ka G vangistuses tehtud prognoos uue kuriteo võimaliku toimepanemise suhtes on kõrge, mistõttu Tartu Vangla ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist.

I. on ka tingimisi vangistustega karistatud, mis on pööratud täitmisele. Seega asus G

maakohus põhjendatult seisukohale, et kriminaalhooldusvahenditega ei ole võimalik I. käitumist korrigeerida, sest varasemad käitumiskontrollid ei ole suutnud ära hoida G uute kuritegude toimepanemist.

5

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajatega selles, et I. iseloomustuses on G

mitmeid positiivseid momente – nii on ta tõepoolest näinud vaeva narkosõltuvusest

vabanemiseks, võtnud osa erinevatest koolitustest ja enesega tööd teinud. Maakohus on

positiivsete asjaoludega ka arvestanud (vt määruse p 2.3). Istungi protokollist nähtub, et

määruskaebustes esitatud väited on kohtule ka istungil teatavaks saanud (tlk 7). Kohus on

sellele vaatamata leidnud, et kinnipeetava lubadusele jätkata rehabilitatsiooni Sillamäe

Narkorehabilitatsioonikeskuses ei saa ülemäära suuri lootusi panna, kuna keskuses ei ole

võimalik viibida, kui isik rikub seal kehtestatud reegleid. Kohus märkis, et vangistuses on I. võimalik jätkata tööd sõltuvusest vabanemise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub G maakohtu käsitlusega.

I. on määruskaebuses esitanud ringkonnakohtule ka taotluse tema üleviimiseks G kinnisest vanglast avavanglasse. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt vangistusseaduse § 20

lg-le 1 võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigaldada avavanglasse kui kinnipeetava

individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole

otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt

alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Paigutamise ja ümberpaigutamise

otsustamise pädevus tuleneb justiitsministri määruse Täitmisplaan §-st 2, mille kohaselt on

otsustuspädevus vastavas küsimuses vangla direktoril või tema määratud vanglateenistuse ametnikul. Seega puudub kohtul võimalus I. taotlust menetleda. G

5.3 Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult arvestanud

süüdimõistetu isikuga ja tema varasema elukäiguga ning leidnud, et isiku ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kohtul on õigus keelduda

süüdlase ennetähtaegsest vabastamisest seoses nimetatud asjaoludega, on maakohtu määrus

seaduslik ning puudub alus vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks määruskaebuste

motiividel. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-06 avaldatule on kinnipeetaval küll

subjektiivne õigus nõuda enda ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid ei ole subjektiivset õigust nõuda enda vangistusest ennetähtaegset vabastamist.

5.4 Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. KrMS § 187 lg 2 kohaselt jäävad määruskaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas