1-13-596/18 · Tallinna Ringkonnakohus

1-13-596

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2013. a Tallinn Kohtuasja number 1-13-596 Kohtukoosseis Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Pavel Gontšarov Kohtuasi R.H süüdistuses KarS § 120 ja 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6. märtsi 2013. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava R.H kaitsja Merike Allikmäe

Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Õnne-Neare Vaarmann, süüdistatav Vladimir R.H, kannatanud V B ja O G Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 6. märtsi 2013. a kohtuotsus R.H suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista R.H-lt Eesti Vabariigi kasuks 86.40 (kaheksakümmend kuus eurot ja nelikümmend senti) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või

Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „R.H, 1-13-596). Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2(5) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Harju Maakohtu 6. märtsi 2013. a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati R.H süüdi ja karistati KarS § 120 järgi 3 kuu vangistusega, KarS § 121 järgi 6 kuu vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud liitkaristust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 03.04.2012. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati R.H karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 3

päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 1 aasta ja 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 05.02.2013. a.

2. tunnistati KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta 6. juunil 2012. a kella 20.15 paiku R.H

XXXXXXXXX, lõi O. G ile rusikaga pähe, mille tulemusel tekkis kannatanul peapõrutus ning parema kõrva piirkonnas põrutus.

KarS § 120 järgi tunnistati R.H süüdi tervisekahjustuse tekitamisega ja tapmisega

ähvardamises, mis seisnes selles, et ta 6. novembril 2012. a kell 20.30 paiku Tallinnas, Pärnu

XXXXXXXXXx ähvardas suuliselt tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega V. B t, kasutades

väljendeid, mis on üheselt käsitletavad tapmisähvardustena. V. B l oli alust karta ähvarduse

täideviimist, kuna R.H oli alkoholijoobe tunnustega ning tema käitumine oli agressiivne, samuti oli R.H varem samas korteris teiste isikute kallal vägivalda tarvitanud.

3. kaitsja advokaat Merike Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava R.H Allikmäe, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Samuti on kaitsja seisukohal, et

kriminaalmenetluse raames kogutud tõendid on vastuolulised nii süüdistatava poolt kannatanule vastu pead löömises kui ka kannatanu ähvardamises. Kohus on otsitult ja pingutatult leidnud, et R.H tegevuse tulemusel tundis kannatanu valu. Kohus on avaldanud ebaseaduslikult kogutud tõendid ning kaitsja poolt esitatud tõendid tähelepanuta jätnud.

3.1 tegevus suunatud kannatanule tervisekahjustuse tekitamisele Kaitsja väitel ei olnud R.H ega ähvardamisele. R.H ütlustest nähtub, et lööjaks oli hoopis kannatanu ning kannatanu ja tunnistaja provotseerisid teda. Isegi kui lähtuda sellest, et R.H käitumine vastab KarS § 121 kirjeldatud kehalise väärkohtlemise objektiivsetele tunnustele, siis koostoimes KarS § 15 lg 1 näeb

see ette vastutuse tahtlikult toime pandud kehalise väärkohtlemise eest, kuid R.H käitumisest ei saa järeldada, et ta põhjustas tervisekahjustuse löömisega tahtlusega kannatanule valu põhjustada. Kaitsja on seisukohal, et ähvardamisega seotud episoodi on kannatanu avalduses ja antud ütlustes kirjeldanud erinevalt. Materjalidest ei nähtu, et V. B oleks olnud hirmunud ning püüdnud ruumist lahkuda, mistõttu ei saanud ta karta ähvarduse täideviimist. Materjalidest nähtub, et kannatanud on süüdistatavaga ka varem kokku puutunud, teades, et R.H on joobes olles ebaviisakas, kuid seni need ähvardused endast tegelikku ohtu ei kujutanud.

3.2 Kaitsja leiab, et tõendina on esitatud diktofonisalvestis, milline tõendi kogumine on vastuolus

KrMS § 64 lg 3 nõuetele. Kannatanute toiming on õigusvastane ning riivab R.H eraelu puutumatust. Tõendi kogumine ei saanud olla menetlustoiming, selle kogumisest isikut ei teavitatud

ning ei selgitatud tehnikavahendi kasutamise eesmärki. Seega on vaieldav, et tõendi kogumine antud viisil oli seaduslik. Selline tegu on karistatav, kuna jälitustegevuseks on seadusliku õiguseta

3(5)

isiku poolt toimunud teise inimese jälgimine tema kohta andmete kogumise eesmärgil. Seega eeltoodud ebaseaduslike tõendite kogumisega antud asjas on rikutud kahtlustatava õigust KrMS § 34 lg 1 p 2 mõttes.

3.3 Kohus ei arvestanud kaitsja poolt esitatud O. G it iseloomustavate tõenditega. Kaitsja palus

kohtuistungil nende avaldamist ja arvestamist tõendite hindamisel, kuid kohtuotsusest ei nähtu nimetatud tõendite käsitlemine.

Täiendavalt leidis kaitsja, et kohus oleks võinud arvestada vastutust kergendava asjaoluna kohtuistungil isiku suhtumist oma teosse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalidega ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud

järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab

kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03

väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist

puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu

poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1- 77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel

määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite

põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja R.H suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.

4.1 tegevus ei olnud suunatud kannatanule Vastuseks apellatsiooni väidetele, et R.H

tervisekahjustuse tekitamisele ning süüdistataval puudus tahtlus valu põhjustamiseks, märgib kohtukolleegium järgmist.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates kohaldanud materiaalõigust õigesti ning põhjendatult

jõudnud järeldusele, et R.H lõi kannatanut otsese tahtlusega ning teo tagajärje, ehk tervisekahjustuse suhtes, esines süüdistataval vähemalt kaudne tahtlus. Maakohus on R.H tahtluse esinemist kohtuotsuse 5-ndal leheküljel motiveerinud ning kohtukolleegium nõustub sellega. R.H teadis O. G ile pähe lüües, et ta lööb teda ja pidi ka möönma, et löögi tagajärjel võib O. G saada tervisekahjustusi ning löök tekitab valu.

4.2. Apellatsioonis märgib kaitsja, et süüdistatava enda ütlustest nähtub, et lööjaks oli hoopis

kannatanu ja süüdistatavat provotseeriti. Samuti ei arvestanud kohus kaitsja poolt O. G it iseloomustavate tõenditega.

Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-

1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi

4(5)

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium

seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgelt, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu/tunnistaja O. G i ja

kannatanu/tunnistaja V. B ütlustega, sest need on omavahel kooskõlas ning kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma O. G it kui kohalikus kogukonnas ühiskondlikult aktiivset isikut

iseloomustavad tõendid ning tema vastu algatatud kriminaalasi käesoleva kriminaalasja raames tähtsust.

4.3 Ähvardamise tahtlusesse ja selle tõsiseltvõetavuse kohta märgib kohtukolleegium, et maakohus

on kohtuotsuse 6-ndal lehel põhjalikult motiveerinud, miks oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist ning kohtukolleegium leiab, et süüdimõistetu tegutses ähvardades kannatanut vähemalt kaudse tahtlusega. Alkoholijoove vähendab isiku võimet oma tegevust juhtida ja joobes olles võib

isik panna toime ettearvamatuid tegusid ning samuti tegusid, mida ta muidu toime ei paneks.

Asjakohased on maakohtu viited sellele, et R.H on ka varem ähvardamise ja kehalise

väärkohtlemise eest karistatud. Samuti on teda karistatud ka sama kannatanu ähvardamise eest.

Apellatsioonis on asutud seisukohale, et kannatanud provotseerisid süüdistatavat ning kuna

kannatanud on süüdistatavaga ka varem kokku puutunud ning teades, et R.H võib olla alkoholijoobes ebaviisakas, siis need ähvardused tegelikku ohtu ei kujutanud. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja osutab, et kuna R.H käitumine on näidanud, et ta võib olla

agressiivne ja vägivaldne, siis ei lükka apellatsioonis esitatu ümber seisukohta, et R.H

ähvardusi on alust karta, vaid pigem on tema käitumise pinnalt alust väita, et ta probleemide lahendamise viisiks võib valida just vägivalla ning seega on ka põhjendatud hirm tema ähvarduste täideviimiseks.

Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et R.H käitumises on KarS § 120 ja 121 kuriteokoosseisud täidetud ning maakohus on seaduslikult R.H nimetatud kuritegude toimepanemises süüdi mõistnud.

4.4 Kaitsja leiab, et diktofonisalvestise esitamine tõendina on kogutud vastuolus KrMS § 64 lg 3 nõuetele ning ebaseaduslikul viisil.

Kohtukolleegium sellega ei nõustu ning viitab siinjuures Riigikohtu 26. märtsi 2009. a otsusele nr 3-

1-1-5-09, milles märgitakse, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult

isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta

ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega

varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.

Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on menetluslikult tegemist eraelulise vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses

ning sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujutanud endast kõnealuses kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

5(5) Lisaks märgib kohtukolleegium, et R.H poolt V. B ähvardamine ja sealhulgas agressiivne käitumine on tõendatud kõikide muude asjas kogutud tõenditega ning salvestis tugevdas veelgi kohtu veendumust, et R.H ähvardas V. B t viisil, mis tekitas kannatanus reaalset ohtu ähvarduse täideviimiseks.

4.5

Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et karistuse mõistmisel ei arvestanud kohus kergendava asjaoluga ja nimelt isiku suhtumisega teosse (kui leidis, et ta on süüdi). Kohtukolleegium nõustub

maakohtuga, et karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes puuduvad. KarS § 57 sätestab

karistust kergendavad asjaolud ning süü ülestunnistamine nimetatud sätte loetelusse ei kuulu. Kergendavaks asjaoluks võib olla süü ülestunnistamisele ilmumine, kuid see peab olema vabatahtlik avaldus, millega isik võtab süüteo omaks. Käesoleval juhul ei saa lugeda kohtuistungil antud ütlust

enda süüdi tunnistamises selliseks vabatahtlikuks avalduseks, mida pidada karistust kergendavaks asjaoluks. Tähelepanuta ei saa jätta, et kuni kohtuistungini süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud.

Kohtuistungil süüdistatavale antud viimases sõnas ei väljendanud süüdistatav vähemalgi määral kahetsust toimepandus.

Eeltoodust tulenevalt puuduvad R.H käitumises karistust kergendavad asjaolud ning maakohus on põhjendatult ja seaduslikult määranud R.H karistuse.

5. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse

apellatsioonimenetluses ja määras R.H kaitsjale välja maksta 86.40 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni kaitsja. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse R.H suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 6. märtsi 2013. a otsuse R.H suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Malle Preimer Pavel Gontšarov