1-13-4163/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 1-13-4163

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mai 2013 Tallinn Kriminaalasja number 1-13-4163 (13230102771)

Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Kriminaalasi G.K süüdistus KarS § 200 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi Lühimenetluses Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav G.K

ik xxx, kodakondsuseta, põhiharidus, töökoht: puudub, elukoht: xxx (viibib Vanglas)

tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 27.02.2013 ning alates 01.03.2013 kohaldatud tõkendina vahistamist.

Varasem karistatus: Kriminaalkorras korduvalt karistatud, neist viimati: Harju Maakohtu 17.10.2011 otsuse alusel KarS § 199 lg 2 p 4 järgi vangistus 2 kuud tingimisi katseajaga 1 aasta ja 6 kuud,

mis pöörati Harju Maakohtu 08.05.2012 määruse alusel

täitmisele. Vabanes vangistuse kandmiselt pärast karistuse täielikku ärakandmist. Korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest. Kaitsja Advokaat Merike Allikmäe

RESOLUTSIOON

1. G.K KarS § 200 lg 1 ja KarS § 25 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista.

2. süüdi tunnistada KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista G.K temale karistuseks tähtajaline vangistus 5 (viis) kuud.

3. mõistetud karistust ühe kolmandiku KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada G.K-le võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) kuud ja

10 (kümme) päeva.

4. KarS§ 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus ning ärakandmisele kuuluva karistuse ärakandmist arvestada alates G.K kahtlustatavana kinnipidamisest, so

2 alates 27.02.2013.

5. suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jätta kuni kohtuotsuse jõustumiseni G.K muutmata, kohtuotsuse jõustumisel või karistuse tähtaja saabumisel tõkend tühistada.

6. välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4; § 180 lg 1 alusel G.K-lt

määratud kaitsjale makstud tasu 124 (ükssada kakskümmend neli) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti, mis tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p-de 7 ja 12 alusel 12

kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, igakuiselt mitte väiksemas summas kui 10,40 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank või nr 221023778606

Swedbank, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „G.K, 1-13-4163, kaitsjatasu ositi tasumine“.

7. välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 5; § 180 lg 1 alusel G.K-lt kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 0,45 eurot (nelikümmend viis senti), mis

tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi

arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank või nr 221023778606 Swedbank,

viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „G.K, 1-13-4163 koopiate tegemise kulu“.

8. välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 180 lg 1 alusel G.K-lt sundraha 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, mis tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3, § 313 lg

1 p-de 7 ja 12 alusel 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, igakuiselt mitte väikesemas summas kui 40 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank

või nr 221023778606 Swedbank, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena: „G.K , 1-13-4163, sundraha ositi tasumine“.

9. Kriminaalmenetluse kulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu

Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas. Kui rahalised nõuded ei ole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

10. Asitõendid: CD plaat kõnesalvestistest politsei juhtimiskeskuse lühinumbrile, mis asub toimikus (tl 36), jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja

kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse

teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa

kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud

süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul.

Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas:

G.K süüdistatakse selles, et tema, 27.02.2013 kella 22.05 paiku Tallinnas, Õismäe tee

107 maja juures püüdis ebaseaduslikult vägivallaga hõivata kannatanu BK(K ) kuuluvat vara. G.K lõi korduvalt – 5-6 korda jalaga vastu kannatanu jalgu, tekitades sellega füüsilist

valu ja tervisekahjustusi – nahamarrastusi jalal. Kannatanul oli käes kilekott toiduainetega – kokku vara 6 euro väärtuses ning kannatanu hoidis kilekotti kinni ning kaitses sellega end löökide eest. Kannatanu käes olev kott oli G.K-le selgelt märgatav ning ta hüüdis kannatanule

tervisekahjustuste tekitamise ajal „anna siia!“, mistõttu tema poolt tarvitatud vägivald oli vahendiks kannatanu vara hõivamise katsel. Kannatanul õnnestus eemale joosta ja ta kutsus telefoni teel välja politsei, mistõttu G.K ei õnnestunud vara hõivamist lõpule viia temast mitteoleneval põhjusel.

Seega, G.K, alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult võõra vallasasja

äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga ning vastavalt oma

ettekujutusele teost tegi kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, kuid jättis süüteo lõpule viimata oma tahtest sõltumata, pani sellega toime röövimise katse, so KarS § 200 lg 1 ja § 25 lg

2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3

Kohtuistungil süüdistatav G.K seletas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistas end

esitatud süüdistuses süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses ning enda ülekuulamist ei taotlenud.

Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang ei ole

põhjendatud, süüdistatava käitumist saaks hinnata KarS § 263 p 1 järgi, kuid kuna

kriminaalmenetluses ei ole üle kuulatud isikuid, kelle turvatunnet oleks riivatud, siis tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas

kogutud kirjalikke tõendeid, sealhulgas kohtueelsel menetlusel kahtlustatavana üle kuulatud G.K süüd mittetunnistavaid ütlusi, kannatanu BK ütlusi, tunnistajate AZ, JT, KJ (J ) ütlusi,

Regionaalhaigla teatist, isikute läbivaatuse protokolle fototabelitega, äratundmiseks esitamise protokolli fototabeliga, ütluste ja olustiku seostamise protokolli ja asitõendi vaatluse protokolli, asub alljärgnevale seisukohale.

Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 200 lg 1 – 25 lg 2 järgi. KarS § 200 lg 1 järgi on röövimine võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise

eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Seega tuleb röövimise inkrimineerimiseks objektiivse koosseisu tasandil tuvastada sellised tunnused nagu võõras vallasasi, selle äravõtmine

ehk valduse muutus ning vägivald kui valduse ülemineku vahend. Hinnates käesoleval juhul

kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid leiab kohus erinevalt riiklikust süüdistajast, et

röövimise koosseisutunnuste esinemist objektiivse kooseisu tasandil ei ole võimalik kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt sedastada.

Riiklik süüdistaja on röövimise objektiks ehk KarS § 200 lg 1 tähenduses äravõetavaks

vallasasjaks lugenud kannatanu käesolnud kilekoti toiduainetega. Kohtu hinnangul on riikliku

süüdistaja selline seisukoht meelevaldne ja kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele

mittetuginev. Osutusega kannatanu 20.02.2013 kohtueelsel menetlusel antud ütlustele (tl 5-10) tuleb märkida, et kannatanu on küll viidanud sellele, et süüdistatav karjus talle, et ta midagi ära peab andma, karjudes „Anna siia, kozjol“, ent kannatanu ei saanud aru, mida täpsemalt ta ära

peab andma. Kannatanu pidas üksnes võimalikuks, et nõutavaks esemeks oli tema käes olnud kilekott toiduainetega, kuid seejuures täpsustab ka, et süüdistatav kotti tema käest otseselt ära ei rebinud. Seega ei anna kannatanu ütlused vähimatki teavet selle kohta, et süüdistatava eesmärgiks oli kannatanult toidukoti äravõtmine või et just kannatanu toidukott oli väidetava röövimise

objektiks. Eelnevast tulenevalt on mõistmatu, millistest kriminaalmenetluse käigus kogutud

tõenditest lähtuvalt on riiklik süüdistaja lugenud tõendatuks röövimise koosseisutunnuste esinemise. Märkida tuleb sedagi, et asjakohaseid selgitusi toimunu kohta pole võimalik saada ka süüdistatavalt endalt, kuna kohtueelsel menetlusel on ta andnud ütlusi alates hommikust alkoholi tarvitamise ning sellest tingitud mälukaotuse kohta ja kohtuistungil enda ülekuulamist ei taotlenud /tl 70-72/. Kohtu hinnangul vajab KarS § 200 kontekstis kordamist, et kui röövimise objektiivset koosseisu

on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, siis omastamise eesmärk on realiseeritav ainult

kavatsetusega. Viimatinimetatuga seonduvalt tuleb märkida, et lisaks ebaselgusele väidetava

röövimise objekti osas pole tõendikogumi pinnalt võimalik leida ka vähimaidki viiteid

omastamise eesmärgi kohta - tõendeid sellise järelduse tegemiseks kogutud ei ole. Kannatanu poolt antud sündmuste kirjelduse kohaselt /tl 5-10/ kaitses kannatanu end süüdistatava jalalöökide eest käes olnud kilekotiga ning kui süüdistatav sai aru, et kannatanu ennast toidukotiga kaitseb, asus süüdistatav rusikatega vehkima, kuid kannatanult toidukotti ei rebinud. Sellisest süüdistatava käitumisest saab objektiivselt järeldada, et kuigi kannatanu toidukott oli löökide eest kaitseks ette tõstetud ja seega suunatud süüdistatava poole, olles kannatanu ja süüdistatava vahel, ei soovinud

süüdistatav seda ära võtta, vaid püüdis kannatanut tabada rusikatega. Ometigi oli süüdistataval

võimalus ette sirutatud kott ära võtta. Võõra vallasasja äravõtmise asemel vahetas süüdistatav

löögiinstrumenti, asendades jalahoobid rusikahoopidega. Selline käitumine viitab kohtu arvates

aga just füüsilise vägivalla kasutamise eesmärgile ega viita võõra vallasasja äravõtmisele

suunatud tegevusele. Kannatanu ütluste kohaselt oli ka süüdistatava esimene pöördumine tema poole üheselt arusaadava sisuga: „Jää seisma, praegu sa saad peksa“. Kannatanule lähenedes aga karjus kätega vehkides: „Anna siia“, jättes nõudmise täpsustamata ning kannatanu arvamuse

kohaselt võis süüdistatav soovida toidukotti, kuid mingit objektiivset käitumist selle eesmärgi

4

saavutamiseks ei ilmnenud. Vaid kannatanu arvamuse kohaselt võis süüdistatav loota, et

kannatanu jookseb ära, visates koti maha. Samas on selgitanud kannatanu, et selle eesmärgi

saavutamiseks püüdis süüdistatav teda lüüa kubeme piirkonda. Kohus leiab, et juhul, kui

süüdistatava jalahoobid oleks kannatanut kubeme piirkonda tabanud, poleks kannatanu olnud

võimeline kuhugi jooksma, vaid oleks samasse kohta kägaras maha kukkunud. Kohus peab kannatanu ütlustest nähtuva informatsiooni osas oluliseks seda, et 27.02.2013 ülekuulamisel /tl 2- 3/ ei ole kannatanu temalt kilekoti äravõtmise soovi kohta midagi rääkinud ning alles 28.02.2013 ülekuulamisel /tl 5-10/ on kannatanu asunud selgitama, et ta sai aru, et süüdistatav soovib tema

suhtes vägivalda tarvitades viia teda selleni, et ta kilekoti maha viskab. Seega on tegemist kannatanu poolse analüüsiga süüdistatava võimaliku eesmärgi kohta ning see analüüs on tehtud

hiljem, kuid esimese ülekuulamise ajal ei ole kannatanu selgitanud seda, et ta oleks ründe

eesmärki koheselt või pärast ründe lõppu tajunud. Sama nähtub ka kriminaaltoimikus olevast audiosalvestusest, kus kannatanu kirjeldab vaid ründamist ja ründajat. Ka tunnistaja K.J ütlustest

nähtuvalt /tl 54p/ ei saanud kannatanu täpselt aru, mida mees temast tahtis. Seega ei tajunud kannatanu ei ründamise ajal, politseile väljakutset tehes, kohaletulnud politseiga vesteldes ega ka

esimesel ülekuulamisel seda, et süüdistatava käitumise eesmärgiks oleks olnud kannatanu vara

hõivamine. Sellistest eelmärgitud tõenditest ei saa seetõttu ka teha järeldust, et süüdistatava

kasutatud vägivald oleks sundinud kannatanut loovutama kilekotti toiduainetega süüdistatavale. Selle asemel, et kott loovutada süüdistatavale, vältimaks ründe jätkumist, kasutas kannatanu kotti enesekaitseks. Seega kannatanu objektiivne käitumine sündmuskohal viitab sellele, et ta ei saanud

ründe eesmärgist aru ning alles viimasel ülekuulamisel tegi järelduse ründe võimalikust eesmärgist.

Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et kuna KarS § 200 kohaldamiseks nõutavat vallasasja olemasolu ehk röövimise objekti ei ole võimalik sedastada, siis puudub igasugune alus analüüsida teiste koosseisuelementide olemasolu või puudumist ning G.K tuleb süüdistuses KarS § 200 lg 1 – 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

Kuigi kohus mõistab G.K õigeks süüdistuses KarS § 200 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, lasub kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse

normile, mille järgi oleks võimalik tegu ümber kvalifitseerida. Kannatanu ülekuulamise

protokollidest ilmneb, et kannatanu arvates võisid sündmust pealt näha lõpppeatuses seisnud trollide ja busside juhid, kuid keegi talle appi ei tulnud. Samas ei ole kohtueelsel menetlusel üle

kuulatud ühtegi kõrvalist isikut, kes sündmust pealt võis näha ja kelle õiglus või turvatunnet

taoline käitumine oleks riivanud. Seega ei ole tuvastatud avaliku korra raske rikkumise

koosseisutunnuseid. Kuna süüdistatavale heideti ette varavastase süüteo toimepanemist

vägivallaga, tõusetub küsimus selle kohta, kas süüdistatava tegevus vastab juhuslike ja asjasse mittepuutuvate isikute rahu mittehäirimise tõttu KarS §-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseisule.

KarS § 121 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise

või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Süüdistuse teksti kohaselt on vägivalda

sisustatud kannatanu korduva, so 5-6 korra löömisega vastu jalgu, millega põhjustati füüsilist valu. Samuti on ette heidetavaks tervisekahjustuse tekitamine, mis seisnes jalale nahamarrastuse

tekitamises. Kohtu hinnangul sisustab eelviidatud tegevus KarS §-s 121 sätestatud

süüteokoosseisu ning seejuures tuleb kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt

jaatada G.K poolt KarS §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemist. Sellist seisukohta põhjendab kohus järgmiselt.

Kannatanu B. K on nii 27.02.2013 kui 28.02.2013 ülekuulamistel selgitanud, et tuli 27.02.2013

õhtul kella 22.05 paiku Õismäe tee 109 asuvast Maxima kauplusest, käis läbi Õismäe tee 107 asuvast Säästumarketist, möödus Õismäe tee 107 asuvast Säästumarketi kaubahoovist. Ajal, kui

kannatanu suundus maja nurga taha, kuulis ta kedagi ebatsensuurseid väljendeid kasutades

sõimamas. Sellele tähelepanu pööramata liikus ta edasi ja jäi seisma maja juures, kus asuvad elektrikilbid. Hetk hiljem lähenes kannatanule seesama ligi 30-aastane tumedasse jopesse riietatud peakatteta ning lühemate juustega noormees, kes kannatanule lähenedes karjus: „Sina „kozjol“ jää

seisma, praegu saad sa peksa!“. Kannatanu taganemisel karjus noormees: „Anna siia, kozjol!“. Kannatanu ei saanud aru, mida ta peab noormehele andma. №ormees hakkas kannatanu suunas

jalgadega vehkima, üritades teda kubeme piirkonda lüüa. Algselt löögid kilekotiga vehkimise

5

tõttu ebaõnnestusid. Kannatanu sai aru, et noormehe lootuseks oli tema poolt kilekoti mahaviskamine ja ärajooksmine, mistõttu üritas noormees oma jalahoopidega tabada kannatanu

kubemepiirkonda. Kannatanu pani käesolnud toiduainetega kilekoti enda ette, mistõttu tabasid

löögid toiduga kilekotti ja seejärel kannatanu jala sääre esiosa. Neid jalalööke oli 5-6 ja nende löökide järgselt tundis kannatanu valu. Kannatanu märgib ka seda, et koheselt ei saanudki ta aru, et tal on peksmise tõttu jalg vigastatud, kuid koju jõudes nägi, et vasak jalg on verine ning valutas. 28.02.2013 pöördus ta traumapunkti,

kus vigastus fikseeriti /tl 2-3, 5-10/. Lisaks kannatanu ütlustele vigastuse kohta on vigastuse olemasolu fikseeritud patsiendikaardil, millest nähtub kannatanu pöördumine 28.02.2013 kell

12.34 Põhja-Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda /tl 17/ ja millise pöördumise alusel

on koostatud teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku

saabumise kohta /tl 18/. Teatise kohaselt tuvastati kannatanul kehavigastusena vasaku sääre

piirkonna põrutus ja marrastus. 28.02.2013 koostatud isiku läbivaatuse protokollist tuleneb, et

kannatanu B. K vasaku jala luu keskel põlvest umbes 25 cm all on haav, millel on plaaster.

Plaastri eemaldamisel on näha kuivanud vere kiht ning nähtavad on ka mõned väiksemad marrastused, mida on umbes 6 /tl 19-20/. Kohtu hinnangul osutavad eelviidatud tõendid üheselt sellele, et toimunud sündmuste käigus on

kannatanu saanud tervisekahjustuse jalavigastuse näol ning tundnud löökide järgselt valu, mis sisustavad KarS § 121 kui kehalise väärkohtlemise süüteokoosseisu. Lisaks eelviidatud tõenditele toetab kannatanu verisooni juhtunu kohta tema poolt näidatud ajal ja

kohas ka asitõendi vaatluse protokoll, milles oli vaadeldavaks Põhja Prefektuuri juhtimiskeskusesse numbrile 110 tehtud kõned telefoninumbrilt XXX, milles telefonikõne tegija, kes on nimetanud ennast BK ja kes selgitas, et teda ründas purjus mees. Kõne juhtimiskeskusesse tehti 27.02.2013 kell 22.21.54. Teine kõne juhtimiskeskusesse numbrile 110 tehti 27.02.1013 kell

22.25.48 ja see kõne annab informatsiooni kannatanu asukoha kohta vahetult peale rünnet /tl 31-

35/. Edasiselt osutab kohus 28.03.2013 koostatud ütluste ja olustiku seostamise protokoll, kus kannatanu annab üksikasjalikke ja teiste tõenditega kokkulangevaid selgitusi teo toimepanemise asjaolude kohta /tl 37-45/. Ka menetlusse tunnistajana kaasatud K. J on märkinud, et 27.02.2013,

olles tööl patrullpolitseinikuna, saadi kell 22.30 väljakutse Õismäe tee 107 juurde, kus vanem

meesterahvas oli nooremalt peksa saanud. Jõudes kohale kell 22.35 märkasid nad eelpool

nimetatud aadressil asuva kaupluste kompleksi taga Väike-Õismäe busside lõpp-peatuse pool

vanemat neile lehvitavat meesterahvast, kes osutus B. K , kes kordas juba eelnevalt kohtu osutatud peksmise asjaolusid, sh mitmel korral tema löömist käte ja jalgadega keha piirkonda /tl 54/. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul on kriminaalmenetluse käigus ja

eelnevalt osutatud tõenditega tõendamist leidnud kannatanu B. K valu põhjustamine ja talle tervisekahjustuse tekitamine.

Kohtu hinnangul on menetluse käigus kogutud tõenditega tõendamist leidnud ka see, et kehalise väärkohtlemise pani toime just G.K. Kuigi G.K on kohtueelsel menetlusel avaldanud, et ei mäleta alkoholitarbimise tõttu sündmustest midagi ja seetõttu ei oska ka öelda, kas pani toime talle inkrimineeritava kuriteo, siis kohtu hinnangul tõendavad kaudselt süüdistatava sündmuskoha läheduses viibimist süüdistatava enda kohtueelsele menetlusel antud ütlused. Nii on ta kohtueelsel menetlusel avaldanud, et tuli

27.02.2013 Õismäele juba hommikul ning koos tuttavatega hakati alkoholi tarvitama kaupluse Järveotsa Maxima juures kella 14.00 paiku. Peale seda suunduti piljardit mängima ning seejärel

liiguti Õismäe tee 107 asuvasse kasiinosse Grand Prix /tl 71/. Seega tunnistab G.K, et süüteo toimepanemise ajal ja kohas ta sisuliselt viibis. Ka tunnistaja AZ kinnitab, et 27.02.2013 viibis ta terve päeva koos oma elukaaslase ning G.K ja tema elukaaslase E Õismäel, kus käidi piljardiklubis ning peale seda Grand Prix kasiinos. Umbes kella 22.00 paiku lahkusid Oleg

ja E kasiinost. Tema koos oma elukaaslasega lahkus kasiinost kella 01.00 paiku öösel /tl 48/. Seega annab tunnistaja G.K ütlustega riimuvaid ütlusi.

Edasiselt, süüdistatava ja tunnistaja ütlustest tõendamise seisukohalt märksa olulisemalt teavet

annavad kannatanu ütlused koostoimes politsei juhtimiskeskusesse tehtud telefonikõne

salvestuselt nähtuva, tunnistaja K. Jalaka ütluste, G.K kinnipidamisprotokolli ja 28.02.2013 koostatud äratundmiseks esitamise protokolliga. Võttes aluseks kannatanu kohtueelsel

menetlusel antud ütlused, nähtub, et teda rünnanud mees pärast tema kaupluse estakaadile

põgenemist ei lahkunud, vaid jäi teda ootama, karjudes kannatanule põgenemisel, et „Kuhu sa

6

jooksed, kuhu sa pääsed, nagunii sa tuled välja!“. Kannatanu helistas samal ajal politsei juhtimiskeskusesse ning talle tundus, et peksja sai aru tema politseile helistamisest ja eemaldus. Liikudes uuesti Maxima värava poole, ilmus noormees, kes oli kannatanut eelnevalt löönud taas nähtavale. Peale seda keeras kannatanu end uuesti ringi ja jooksis tagasi kauba estakaadi juurde valgustatud alale. Kannatanu helistas uuesti politsei lühinumbrile, teda jäeti liinile ning kui nägi,

et meesterahvas oli uuesti eemaldunud, liikus tema kaubaväravate poole ja sealt edasi kaubaväravatest välja. Seal peatus korraks, kuid oli jätkuvalt kontaktis politsei juhtimiskeskusega. Samal ajal nägi kannatanu, et eemalt liigub tema suunas üks auto, kuid kuulis ka, kuidas keegi talle taas selja tagant läheneb. Üle õla vaadates nägi ta, et seesama noormees, kes oli teda eelnevalt jalgadega peksnud järgneb talle kiirel sammul. Edasiselt liikus kannatanu juba kiiresti

talle läheneva auto suunas. Auto jäi seisma, sealt väljusid politseinikud ning kannatanu osutas koheselt noormehele, kes oli teda rünnanud. Politsei pidas noormehe kinni ning viimane karjus veel, et ei osuta vastupanu. Ülekuulamisel annab kannatanu ka üksikasjaliku kirjelduse teda

rünnanud isiku kohta, mis kattub G.K isikukirjeldusega /tl 8-9, 63-69/. Juhtimiskeskusesse tehtud kõnesalvestuses kajastatu kinnitab kannatanu versiooni ja nii nähtub, et kannatanu on tõepoolest jäetud telefoniliinile ja samuti on ta selgitanud, et ei saa ära minna, sest

mees passib teda /tl 34/. Sündmuskohale saabunud politseipartrulli K. Jalaka ütluste kohaselt osutuks isikuks, kellele kannatanu viitas kui tema peksjale G.K-ks /tl 54 pö/. 27.02.2013

koostatud isiku kahtlustatavana kinnipidamisprotokolli kohaselt peeti G.K kinni

27.02.2013 kell 22.35 Paldiski mnt 221, Tallinn ja läbiotsimisprotokolli kohaselt avastati mh elamisluba, mis oli välja antud G.K nimele. Materjalidest nähtub ka see, et G.K oli

tema kinnipidamisel alkoholijoobes /tl 55-62/. 28.02.2013 koostatud äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tundis kannatanu talle esitatud fototabelilt ära fotol nr 3 asuva isiku, kes teda 27.02.2013 kella 22.05 paiku Tallinnas, Õismäe tee 107 asuva Säästumarketi taga teda ründas, lüües teda jalgadega 5-6 korda vastu jalga ja karjudes „Anna siia“. Kanntanu tundis isiku ära tema silmade ning näojoonte järgi /tl 26- 28/. Eelosutatud tõendite pinnalt leiab kohus, et tõendikogum osutab üheselt ja kinnitab igasuguste vähimategi kahtlusteta G.K poolt kannatanu kehalist väärkohtlemist süüdistuses märgitud ajal ja kohas.

Arvestades teo tehiolusid ja seda, et materjalide pinnalt on sedastatav süüdistatava tahe jätkata

kannatanu tervist kahjustavat tegevust, mis seisnes peale peksmist kannatanu jätkuvas

jälitamises/jälgimises, on kohtu hinnangul inkrimineeritav kuritegu toime pandud eesmärgipäraselt ja kavatsetult.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist. Seadusandja on KarS § 121 järgi

inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmeneltuse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete

kohaselt tal töökoht puudub. Süüdistatava sõnade kohaselt töötas ta ehitusel, kuid tööl oli kahenädalane paus. Samas ei ole õnnestunud kriminaalmenetluse käigus koguda mingeid andmeid

süüdistatava deklareeritud tulude kohta. Samuti pole materjalidest tuvastatavad muud legaalsed

sissetulekuallikad. Sissetulek on süüdistataval puudunud ka 2011 /tl 95-97/. Kui ka arvestada seda, et süüdistatavat on varem korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest ning aastate jooksul väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid on jäetud tasumata /tl

82-88/, leiab kohus, et olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki isiklikud rahalised vahendid enda ülalpidamiseks, pole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust.

Hinnates süüdistatava süü suurust, leiab kohus kuriteoga tekitatud tervisekahjustuse ulatust, teo tehiolusid ning kannatanu suhtumist ja hinnangut teosse /tl 104/ arvestades, et süüdistatava süü ei ole suur. Samas mõjutab süü suurust see, et süüdistatavat on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud ja karistatud ning oma viimase karistuse kandmiselt on süüdistatatav vabanenud

juunis 2012. Seega ei ole eelnevad süüdimõistmised ja karistused suunanud süüdistatavat

õiguskuulekale elule. Kohtu veendumuse kohaselt väljendab see kõik ükskõikset suhtumist õiguskorda, mis on kogumis süüd suurendavaks asjaoluks. Menetluse käigus kohus karistust

7 raskendavate asjaolude olemasolu ei sedastanud. Küll avaldas süüdistatav kohtuistungil kahetsust toimepandus, mida kohus peab võimalikuks arvestada karistust kergendava asjaoluna.

Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, seda, et tegemist on ühe episoodiga, mille tagajärjed ei olnud rasked, samuti karistust raskendavate asjaolude puudumist ning leiab, et süüdistatava süü ei ole nii suur, et tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega arvestades isiku süü suurust, inkrimineeritud teo vähest ohtlikkust, samuti karistuse mõistmise üldja eriperventatiivseid eesmärke, karistust kergendava asjaolu

olemasolu, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid ei pea võimalikuks mõista karistust alamääras või alammäära

lähedasena, kuivõrd süüdistatav pani vägivallateod toime suhteliselt kõrges vanuses kannatanu

suhtes ja süüdistatav, sõltumata temal tuvastatud joobest, pidi kannatanu vanust tajuma.

Arvestades süüdistatava karistusandmeid, millistest ilmneb üheselt süüdistataval igasuguse õiguskuulekuse puudumine ja üleolev suhtumine õiguskorda, leiab kohus, et süüdistatava suhtes

ei ole võimalik kohaldada KarS § 69 või § 74 sätteid, kuivõrd süüdistatava eluviisist tingitult

käituks süüdistatav kriminaalhooldust takistavalt. Seetõttu kuulub süüdistatavale mõistetav karistus reaalsele ärakandmisele.

Puutuvalt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse, leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista nii määratud kaitsjale makstud tasu, koopiate tegemise kulu kui

ka sundraha. Kohus möönab, et süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et esmalt on süüdistatava näol tegemist on täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul eeldab kohus isiku

tööle asumist. Teiseks puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Märkimata ei saa jätta ka

seda, et kuriteo toimepanek on olnud G.K enda vaba ja teadlik valik ning eelnevalt

kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult tema enda kanda jäävad menetluskulud. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku

faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse

all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse

tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb

seda aga eitada. G.K on eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Seega leiab kohus, et

menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet G.K resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta G.K kanda. Samas leiab kohus,

et töökoha ning sissetuleku puudumine annavad aluse võimaldada menetluskulude hüvitamist KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumiset 12 kuu jooksul. Koopiate tegemise kulu tuleb hüvitada kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul.

Märt Toming kohtunik