1-12-701/38 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. mai 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-701 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 17. aprilli 2013 määrus statsionaarse psühhiaatrilise sundravi ambulatoorseks muutmata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik sundravil viibiva isiku Martin Gaimi (Gaim) kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti (Sikut) määruskaebus

RESOLUTSIOON 1. Juhindudes KrMS §-st 390 jätta Tartu Maakohtu 17. aprilli 2013 määrus muutmata ning sundravil viibiva isiku Martin Gaimi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti määruskaebus rahuldamata. 2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Sikuti Advokaadibüroo kaudu 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot, vandeadvokaat Mart Sikutile tema poolt Martin Gaimile määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 3. 3. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 187 lg 2 alusel välja mõista Martin Gaimilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Mart Sikuti poolt osutatud õigusabi eest 64,80 eurot riigituludesse. 4. Martin Gaimil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011, Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Martin Gaim 1-12-701 kohtukulud“. Kohtukulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

- 2 - Asjaolud 1. M. Gaimile on Tartu Maakohtu 05.04.2012 määrusega kohaldatud psühhiaatrilist sundravi ning ta viibib sundravil Sihtasutus Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. 2. M. Gaimi isa A.H. esitas Tartu Maakohtule taotluse muuta M. Gaimi statsionaarne sundravi ambulatoorseks. 3. Tartu Maakohus jättis 17.04.2013 määrusega M. Gaimi statsionaarse psühhiaatrilise sundravi ambulatoorseks muutmata.

Esimese astme kohtu määruse sisu 4. Maakohtu hinnangul ei ole alust kahelda psühhiaatri 10.04.2013 arvamuse usaldusväärsuses ning võttes arvesse psühhiaatri arvamust, ei oleks hoolimata sundravile kulunud ajast M. Gaimi puhul ambulatoorse sundravi kohaldamine edukas. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on M. Gaimil jätkunud verbaalselt agressiivne käitumine, ta ei ole suutnud teha enda sundravile sattumisest adekvaatseid järeldusi ega oma käitumist vastavalt sellele juhtima, sõltuvushaiguse ja sellest tingitud isiksushäire tõttu ei ole ta võimeline järgima ambulatoorse ravi nõudeid. Maakohtu hinnangul ei oleks ambulatoorse sundravi puhul ravi edukus tagatud, sest nähtuvalt psühhiaatri arvamusest on M. Gaim enda vaimse seisundi ja ravi vajaduse suhtes kriitikata. Seega ei ole tõenäoline, et M. Gaim peaks ravirežiimist kinni. Kuivõrd isiksushäire tõttu ei ole M. Gaim tõenäoliselt võimeline järgima ambulatoorse ravi nõudeid, siis hoolimata võimaliku ambulatoorse sundravi raviplaani märgitavate külastuste sagedusest ambulatoorse raviteenuse osutaja juures, ei oleks tagatud ambulatoorse sundravi tõrgeteta toimumine. 4.1. Kuivõrd pole ära langenud sundravi kohaldamise üks alustest – isiku ohtlikkus (mis tuleneb isiku vaimsest tervisest) – ja ravirežiimist kinnipidamine pole tõenäoline, siis puudub maakohtu hinnangul alus A. Heimi taotluse rahuldamiseks. Seega tuleb M. Gaimi suhtes kohaldatud psühhiaatrilist statsionaarset sundravi jätkata. Maakohus leidis, et KrMS § 4021 lg 3 ls 3 alusel ekspertiisi määramine ei ole vajalik, sest M. Gaimi käitumine sundravi osakonnas on reljeefselt, st kahtlusi välistavalt, ravi vajadust eitav ning M. Gaim on sisuliselt haigusteadvuseta.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu 5. M. Gaimi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja M. Gaimi suhtes kohaldatud statsionaarse psühhiaatrilise sundravi muutmist ambulatoorseks.

5.1. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Kaitsja hinnangul on maakohtu järeldused nii sisuliselt kui verbaalselt arusaamatud. Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu määruses jälgitav, miks on M. Gaimi peetud oma psüühilisest seisundist lähtuvalt ohtlikuks. Kaitsja on seisukohal, et ainult isiku varasema käitumise pinnalt ei saa tuvastada isiku vaimsest seisundist tulenevat võimalikku ohtlikkust/mitteohtlikkust praegu. Määruskaebuse kohaselt omab M. Gaim haigusteadvust (väljendanud ise ka kohtuistungil) ja täielikku ravijärgimust, mis annab aluse ambulatoorse sundravi kohaldamiseks. M. Gaimile on tagatud head võimalused ühiskonda taassulandumiseks toetava lähisugulaste (isa, ema, vend) näol, kes M. Gaimi pidevalt ka haiglas külastavad ning tema hea käekäigu eest muret tunnevad.

Vastus määruskaebusele 6. Ringkonnakohus tegi 29.04.2013 määruse, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses ning määruskaebemenetluse pooltel on õigus esitada oma seisukohti määruskaebuse osas kuni 09.05.2013. 6.1. M. Gaimi isa A.H. leiab ringkonnakohtule saadetud seisukohtades, et maakohtu otsustus oli ennatlik ning tema poeg M. Gaim on võimeline jätkama ravi ambulatoorsel viisil. A. H hinnangul on M. Gaim oma ravi vajadusest teadlik, kinnitades seda ka kohtuistungil. M. Gaimile

- 3 - oleks ambulatoorsel ravil abiks tema ema. A.H. märgib, et õlut raviasutuses viibimise ajal ei toonud M. Gaimi vend, vaid sõber ning M. Gaim keeldus sellest. Vestlustes A. H on M. Gaim saanud aru oma väärkäitumisest ja plaaninud õpinguid jätkata. 6.2. M. Gaim märgib ringkonnakohtule esitatud seisukohtades, et kahetseb tehtut ja lubab ambulatoorse ravi nõudeid järgida. Sundravile allutatud isik toob välja, et tal on eluja töökoht, vanemate toetus ning tema abi vajav nägemispuudega vanaema. Ta selgitab varasemaid tegusid oma temperamentse loomu ja alkoholi tarvitamisega. M. Gaim märgib, et haiglasse tõi õlut tema sõber, mitte vend ning sõnelus haiglas tekkis provotseerimise tagajärjel, mida võimendas kinnises asutuses tekkiv stress ja meeleheide. M. Gaim märgib lisaks, et ei mõelnud haiglas konflikti käigus öeldut tõsiselt ning lubab, et ei tarbi enam kanepit ja alkoholi, kuna ei soovi raviasutusse tagasi sattuda.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. KarS § 86 lg 1 sätestab, et kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis või kui ta on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist või karistusjärgse kinnipidamise ajal jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, samuti kui tal on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi. KarS § 86 lg 11 kohtu määratavat psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse algselt statsionaarse ravina. KarS § 86 lg 12 sätestab, et psühhiaatrilist sundravi võidakse kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. Eelviidatud sätte kohaselt on kohtul võimalik kohaldada isiku suhtes statsionaarse sundravi asemel ambulatoorset juhul, kui isik ei kujuta ohtu endale (1) ja ühiskonnale (2) ning tõenäoliselt peab kinni ravirežiimist (3). 8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et M. Gaimi suhtes statsionaarse sundravi asemel ambulatoorse sundravi kohaldamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus KarS § 86 lg-t 12 õigesti tõlgendanud ning põhjendatult leidnud, et M. Gaimi suhtes ei ole statsionaarse sundravi ambulatoorseks muutmise eeldused täidetud. Juhindudes KarS § 86 lg-st 1 märgib ringkonnakohus vastuseks määruskaebustele, et isiku ohtlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki ravialust iseloomustavaid asjaolusid, sh anda hinnang sellele, kas isik võib eelnevat käitumist ja olemasolevat psüühilist seisundit kogumis hinnates olla ka edaspidi ühiskonnale ohtlik. M. Gaimi suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi Tartu Maakohtu 05.04.2012 määrusega, kuna tal esineb püsikujuline psühhootiline seisund, mis avaldub muuhulgas suutmatuses ohjeldada vihaja vägivallapuhanguid ning järgida ühiskondlikke norme. M. Gaim ei olnud 26.09.2011 kohtupsühhiaatria arvamuse ja Tartu Maakohtu 05.04.2012 määruse kohaselt võimeline KarS § 275, § 274 lg 1, § 120 ja § 121 järgi kvalifitseeritavate õigusvastaste tegude toimepanemise ajal oma tegude tähendusest aru saama ja oma käitumist juhtima. Seega kohaldati M. Gaimi suhtes psühhiaatrilist sundravi tema tegude ja psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse tõttu. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele, et ravijärgimuse hindamisel ei saa tugineda vaid sundravil viibiva isiku enda kohtuistungil antud ütlustele ja tema lähedaste hinnangule. Erinevalt määruskaebuses esitatud väidetest ei ole maakohus M. Gaimi ohtlikkuse hindamisel tuginenud oletustele, vaid raviasutuse psühhiaatri arvamusele. Maakohus on põhjendatult tuginenud 10.04.2013 psühhiaatri hinnangule, mille kohaselt ei suuda M. Gaim oma

- 4 - käitumishäirete tõttu ambulatoorse ravi nõudeid järgida. Raviasutuse 10.04.2013 arvamuse kohaselt on M. Gaimi verbaalne agressiivsus ja ärrituvus harvenenud, kuid tal esineb endiselt suhtumisja tähendusluule, impulsiivset käitumist, tema frustratsioonitaluvus ja agressiivsuse vallandumise lävi on madal ja tal puudub sooritatud kuritegude suhtes kriitika ning alles 08.04.2013 ähvardas ta personali tükkideks lõigata. Psühhiaater oli seisukohal, et M. Gaim ei ole võimeline järgima ambulatoorse ravi nõudeid, kuna ta ei suuda isiksushäirete tõttu oma käitumist juhtida. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et M. Gaimi ohtlikkus ei ole ära langenud ja tal puudub ravijärgimus, mistõttu ei ole statsionaarse sundravi ambulatoorseks muutmise eeltingimused täidetud. Ringkonnakohtule saadetud A. H ja M. Gaimi seisukohtades korduvalt märgitud asjaolu, kes tõi 08.04.2013 raviasutusse M. Gaimi külastajatest õlut, ei oma määruskaebuse sisulise lahendamise seisukohalt mingit tähendust ja on asjasse mittepuutuv. 9. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata. 10. M. Gaimi kaitsja on ringkonnakohtule esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja poolt esitatud taotluse kohaselt M. Gaimile riigi õigusabi andmisele kulunud aeg 1,5 tundi, põhjendatud ning kaitsja tasuna taotletud summa 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot, vastavuses RÕS §-st 22 tulenevate nõuete ning Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korraga riigi õigusabi kulude hüvitamise kohta. Juhindudes KrMS § 187 lg-st 2 ja ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.07.2012 määrusest nr 3-7-1-1-387, milles on kaitsja tasu M. Gaimilt välja mõistetud, ei anna ringkonnakohtu hinnangul vaid sundravil viibimine alust menetluskulude riigi kanda jätmiseks. M. Gaimi kaitsja ega maakohtule taotluse esitanud M. Gaimi isa A.H. ei ole ringkonnakohtule esitanud andmeid, mis annaksid alust arvata, et menetluskulude tasumine oleks M. Gaimi varanduslikku seisundit arvestades talle üle jõu käivaks kohustuseks. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus vandeadvokaat M. Sikutile Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt väljamaksmisele kaitsja tasu summas 64,80, sh käibemaks 10,80 eurot, M. Gaimile määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest ning juhindudes KrMS § 187 lg-st 2 mõistab vastava menetluskulu M. Gaimilt välja.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Mati Kartau