4-13-1158/17 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 17.04.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk Ines Üprus Vaidlustatud lahend

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 18.02.2013.a. otsus väärteo asjas nr. 2302,13,001016

Kaebuse esitanud isik T.R, isikukood: xxx, elukoht xxx Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: T.R, tema kaitsja Karine T.R

kohtuvälise menetleja – PP

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindajad Triinu Riigor, Mari-Liis Reidi

LÕPPOSA

Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2302,13,001016 muutmata ning T.R-i kaebus rahuldamata.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 10.05.2013.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 60 trahviühikut summas

240 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; samuti LS § 234 lg 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt juhtis T.R 26.01.2013 kell 19.02 Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 24-ndal km-l mootorsõidukit kiirusega 124+- 4 km/h, millega ületas

lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 30 km/h. Samuti tema eiras tahtlikult Väärteoasi nr.4-13-1158

2

politseiametniku poolt antud kohustusliku peatamise märguannet, mis oli antud ees sõitva

sõiduki juhile taga sõitvalt politseivärvides alarmsõidukilt ühel ajal sinise ja punase töötava vilkuriga. Oma tegevusega rikkus T.R LS § 15 lg 1 p 1 ja § 38 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ja § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

KAEBUSE SISU

Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteo tunnuste

puudumise tõttu. Kaebuse kohaselt ei ole T.R sõidukiirust ületanud, vaid tegi

tagasipöörde Tallinna poole, täpsemalt oli tema soov jõuda Kalaverre, kuna ta otsustas mitte sõita Narva linna halbade ilmastikuolude tõttu. Teel Rebalasse purunes sõidu ajal sõiduki esiratta

rehv, mille tagajärjel kaotas sõiduk juhitavuse ja paiskus ümber. Samal hetkel jõudis sõiduki

juurde politseipatrull, politseinik hakkas dokumente nõudma ning hoolimata T.R-i

šokiseisundist pani käed raudu. Politsei ei olevat kiirabi kutsunud ega küsinud, kas ta vajab

arstiabi. Seevastu väitsid politseinikud nagu oleks T.R eiranud politseiametniku pool antud kohustuslikku peatumismärguannet, mida tegelikult polnud, kuna T.R oleks seda

kindlasti märganud. Samuti kahtleb T.R politseinike väites nagu oleks ta ületanud

sõidukiirust, kuna kiirusemõõteseadme näitu ei ole ise näinud. Peale väärteoprotokolliga tutvumist lahkus politseipatrull sündmuskohalt kaebajale esmaabi osutamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kaebaja ja tema esindaja selgitused, kuulanud üle tunnistajad, tutvunud

kohtuvälise menetleja arvamusega, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2302,13,001016 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Kohus leiab, et T.R-i süü talle etteheidetud väärtegudes on täielikult tõendamist leidnud.

Liiklusjärelevalve kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokolli kohaselt (tl 2) mõõdeti

26.01.2013 kell 19.02 Harjumaal Jõeläthme vallas Tallinn-Narva mnt 24-ndal km-l

mootorsõiduki Mercedes-Benz G400 CD1 reg.märgiga xxxsõidukiirust, kasutades

kiirusmõõteseadet STALKER DSR2X S.N.DP009657 (taatlustunnistus nr TTRSS-12/00083), mis oli taadeldud 08.06.2012 ja testitud 26.01.2013 kell 15.00. Mõõdetud kiiruseks fikseeriti 124

km/h, laiendmääramatus +-4 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Protokollist nähtuvalt mõõdeti T.R-i sõiduki kiirust paigal seistes, mõõdetav sõiduk liikus 1-l sõidurajal üksinda ja lähenes mõõtja suunas.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostanud politseiametnik Sirvi Pezonen kinnitas

protokolli kantud andmete õigsust ja seletas lisaks sellele, et sõidukiiruse mõõtmisel seisis ta

suunaga Tallinna poole ja mõõtis Tallinnast Narva suunas ja Narva poolt liikuvaid sõidukeid. Kaebaja sõiduk liikus Tallinnast Narva poole ja kuigi liiklejaid oli mõlemas suunas, liikus kaebaja sõiduk mõõtmise hetkel teel üksinda, kuna oli väga selgesti eristatav. Suurim lubatud

kiirus oli 90 km/h, kaebaja sõiduki kiiruseks fikseeris ta aga 125-125 km/h. Hiljem, kui

T.R istus politseiautos, selgitas tunnistaja talle kinnipidamise põhjust ja näitas talle

mõõteseadme näitu. Näit ei saanud muutuda, kuna pärast T.R-i sõiduki kiiruse fikseerimist, lukustas tunnistaja seadme näidu ja see püsib tablool kuni seadme väljalülitamiseni või teise sõiduki kiiruse mõõtmiseni.

Tunnistajana ülekuulatud Argo Ojasaar andis kohtule ütlusi selle kohta, et 26.01.2013 oli

politseipatrullis koos Sirvi Pezonen’iga, kui viimane fikseeris Mercedes’i kiiruseks 124 km/h,

sõiduk liikus Narva poole. Patrull hakkas sõidukile järgnema, tunnistaja oli roolis, paarimees lülitas vilkurid sisse. Jõelähtme tankla juures tegi sõiduk tagasipöörde, politseiauto jätkas selle

tagaajamist kuni sõiduk sõitis teelt välja. Sõiduki juhiks oli kaebaja. Seoses liiklusõnnetusega küsiti talt mitu korda, kas ta vajab arstiabi, isik keeldus. Kaebaja käitumine oli täiesti adekvaatne

3

– väliseid vigastusi isikul polnud, ta vastas küsimustele, helistas korduvalt mobiiltelefonilt mitmele inimesele, otsis võimalust kutsuda kohale tõstuki, kiiruse ületamist põhjendas sellega, et kiirustas sõbranna juurde, kes olevat rase olnud ja teda oli vaja haiglasse viia. Tunnistaja ütluste kohaselt anti T.R-ile märguanne siniste-punaste vilkuritega ja sireeniga, kuid sellest

hoolimata ei reageerinud juht politsei signaalidele ja jätkas suure kiirusega politseiauto eest

põgenemist. Tagaajamise kestel oli T.R-i sõidukiga pidev silmside. Tunnistaja seletas

samuti, et pärast liiklusõnnetust vaatas ta kaebaja sõiduki üle ning ei leidnud rehvidelt ühtegi purunemise tunnust, tunnistaja tegi sõidukist ka pilte, kuid kuna see ei puutunud asjasse, ei ole fotosid toimiku materjalide juures.

Kohus leiab, et ülalmainitud tõenditega on üheselt tuvastatud, et T.R, juhtides

26.01.2013 kell 19.02 Tallinn-Narva maantee 24-ndal km-l sõidukit, ületas suurimat lubatud

kiirust mitte vähem kui 30 km/h. Kohtul ei ole alust kahelda liiklusjärelevalve

kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokolli kantud andmete õigsuses, neid kinnitavad

sõidukiirust mõõtnud politseiametniku ütlused ja nendega riimuvad tunnistaja Argo Ojasaare

ütlused. Mõõteseadme kasutamise protokollis kohaselt on T.R mõõtetulemustega tutvunud, mida kinnitas oma allkirjaga ja sama kinnitasid kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad

Sirvi Pezonen ja Argo Ojasaar. Seega on väär kaebaja väide nagu poleks talle mõõteseadme näitu näidatud. Kohus märgib, et T.R ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis eelpool

toodud tõendeid ümber lükkaks. Ei ole vähetähtis ka asjaolu, et T.R on kohtuvälises menetluses antud ütlustes ise tunnistanud, et sõitis kiirusega 120 km/h, kuna suundus sõbranna juurde, kes on rase ja kellel oli paha olla ja T.R pidi teda haiglasse viima. T.R

väide nagu oleks ta ütlusi andnud šokiseisundis ning et ütlused olid talle menetleja poolt ette

dikteeritud, jääb ebaloogiliseks ja lisaks ka paljasõnaliseks. Menetlusaluse isiku ülekuulamise

protokollist nähtuvalt (tl 5) on T.R-i ütlused kirjutatud tema enda poolt. Kohtuistungil

tunnistajana ülekuulatud Liisa Lilleste, kes kuulas kohtuvälises menetluses T.R-i üle,

seletas kohtule, et T.R kirjutas ütlused omakäelised, menetlustoimingu läbiviimise käigus käitus ta rahulikult, vigastustele ei viidanud. Kohus peab tunnistaja Liisa Lilleste ütlusi usaldusväärseteks, kuna menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt on T.R-i

ütluste sisu niivõrd informatiivselt detailne, et kõike seda oleks saanud teada vaid T.R ise ja mitte keegi teine.

Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on

teinud pädev mõõtja, mõõtmisel kasutati taadeltud mõõtevahendit ja järgiti asjakohast

mõõtemetoodikat. Menetlusalune isiku ei ole esitanud vastuväidet mitte ühegi nõude kohta,

mistõttu on kohus seisukohal, et tema poolt LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeirtava väärteo

toimepanemine on täielikult tõendamist leidnud ja tema tegevusele on antud õige juriidiline hinnang.

Kohus on samuti seisukohal, et ka teine LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeirtav T.R-i tegevus on tõendamist leidnud. Tunnistaja Argo Ojasaar andis kohtule ütlusi, et pärast kaebaja sõiduki kiiruse fikseerimist hakkas politsei talle järgnema ja andis korduvalt märguandeid peatumiseks. T.R aga ei reageerinud sellele, keeras tagasi ning vaatamata tagaajamisele püüdis politsei eest ära põgeneda. Tunnistaja ütluste kohaselt anti talle märguanne nii siniste-punaste vilkurite kui ka helisignaaliga. Kohus leiab, et T.R-i ütlused selle kohta, et ta ei saanud aru, et peatamise märguanne oli tehtud just tema sõidukile, pole usutavad ning ei leia kinnitust väärteoasjas kogutud tõenditega. T.R on kohtule seletanud, et sõidu ajal vaatab ta alati tahavaatepeeglisse ning arvestades

lisaks ka asjaolu, et tegemist oli pimeda ajaga, on kohtu arvates täielikult välistatud, et ta ei

märganud ei kaugelt nähtavaid sisselülitatud politseisõiduki vilkureid ega kuulnud spetsiifilist alarmsõiduki signaali. Asjaolu, et T.R oli kavatsus ennast taga sõitva politseipatrulli eest ära peita, kinnitab

politseisõiduki AP 3774 positsioneerimise väljavõte (tl 27-28), millest nähtub, et alates kella

4 19:02:06, s.o ajast, mil fikseeriti T.R-i sõiduki kiiruse ületamine ja politseipatrull hakkas talle järgnema, ning kella 19:05:48, mil tagaajamine lõppes, jõudis politseisõiduki kiirus kohati kuni 156 km/h. Sellest kohus järeldab, et pärast kiiruse ületamist ja Tallinna poole tagasipöörde tegemist ei olnud T.R-i sõiduki kiirus mitte 50-55 km/h nagu ta väitis kohtuistungil, vaid püüdes politseipatrullist lahti saada, pidi ta oma sõiduki kiirust üha suurendama. Selle tulemusel

ei tulnud ta kohtu arvates sõiduki juhtimisega toime ja auto läks ümber. Kaebuses ja kohtuistungil väitis T.R, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli esiratta rehvi purunemine, kuid ei ole selle kinnitamiseks esitanud mitte ühtegi tõendit. Samas tuleneb tunnistaja Argo Ojasaare ütlustest, et pärast liiklusõnnetust olid T.R-i sõidukil kõik rehvid terved, mida kinnitavad ka sündmuskohal tehtud fotod. Vastavalt LS § 38 lg 1 nõuetele on juht kohustatud sõiduki peatama, kui selleks on kehtestatud

korras märguande andnud politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kelle pädevus selleks tuleneb seadusest või seaduse alusel antud muust õigusaktist. Olukorras, kus T.R nägi politseivärvides sõidukit, mille sisselülitatud vilkurid ja sireen ei anna kahtlustki, et tegemist on peatamise märguandega, pidi ta seda viivitamatult täitma. Rikkudes mainitud sätte nõudeid, pani T.R toime LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

T.R-i poolt esitatud arstitõend selle kohta, et neli tundi hiljem tuvastati tal pindmised

vigastused, ei oma kohtu arvates mingit seost ei T.R-i poolt kiiruse ületamise ega

politseiametniku poolt peatamiseks antud märguande eiramisega. Kohus juhib tähelepanu

asjaolule, et välispõhjuseks on muu hulgas märgitud ka „liiklusvälises õnnetuses vigastatud juht“.

Seega leiab kohus, et T.R-i süü talle väärteoprotokollis etteheidetud väärtegude toimepanemises on tõendamist leidnud ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud kõiki asjaolusid, mis süü suurust

iseloomustavad ja õigesti pidanud vajalikuks kohaldada T.R-i suhtes lisakaristust. T.R on toime pannud tahtlikult kaks rasket väärtegu, teda on varem 7-l korral karistatud

liiklusalaste väärtegu toimepanemise eest, sh 5 korda suurima lubatud sõidukiiruse ületamise

eest. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et pelgalt rahalise mõjutamisega ei ole võimalik

T.R-i puhul karistuse eripreventiivset eesmärki saavutada. T.R-i varasemate

karistuste arvu arvestades, järeldab kohus, et T.R on üheselt ja järjekindlalt andnud mõista, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditega edastatavat informatsiooni ega

täitma liiklusseaduse nõudeid. Kohus on veendumusel, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele ja lisaks sellele eirab

politseiametniku antud peatamise märguannet, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada

tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt liiklusseaduse nõuetesse teistele ohtlik.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et T.R-i puhul võib karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks üksnes juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Kohus märgib, et mõlemad T.R-i poolt toimepandud liiklusseaduse nõuete rikkumised on ohtlikud, kuna selle tagajärjel asetleidva liiklusõnnetusega kaasneb vara hävimine ja tihtipeale ka

surma põhjustamine. Sellest lähtuvalt ja arvestades eelpool toodud isiku varasemat käitumist, leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine T.R-i suhtes on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

5

Julia Vernikova Kohtunik