1-11-3933/56 · Tartu Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 6. mai 2013 Kriminaalasja number 1-11-3933 (10260102132) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Paavo Randma Sekretär Liina Tulit Kriminaalasi

J.V , Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri süüdistus KarS § 212 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 26. novembri 2012 otsus Apellatsioonide esitajad

prokurör Külli Saks, süüdistatav Roland Feodorovi kaitsjad advokaat Sirle Kalma ja vandeadvokaat Maksim Greinomann, süüdistatav J.V kaitsja Toomas Alp, süüdistatav Tõnu

Schasmini kaitsja Toomas Alp ja süüdistatav Jaanus Lauri kaitsja Toomas Alp Prokurör Marek Vahing Süüdistatav J.V

isikukood XXX; aadress XXX; XXX juhatuse liige; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja jurist Toomas Alp

Süüdistatav Roland Feodorov

isikukood 37512236039; aadress XXX; töötab XXX juhatajana; varasemad kriminaalkaristused kustunud Kaitsja advokaat Sirle Kalma, vandeadvokaat Maksim Greinomann

Tõnu Schasmin

2 Süüdistatav

isikukood 36708152797; aadress XXX; töötab XXX projektijuhina; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja jurist Toomas Alp Süüdistatav Jaanus Laur

isikukood 37007086013; aadress XXX; töötab XXX meistrina; varem kriminaalkorras karistamata

jurist Toomas Alp Istungi toimumise aeg ja koht 27. märts 2013, Tartu RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3, 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 2: 1. Tühistada maakohtu otsus osaliselt: - J.V, Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri süüdimõistmises KarS § 203 järgi asja rikkumises, - karistuse mõistmises KarS § 63 lg 1 järgi,

2. Mõista J.V, Roland Feodorov, Tõnu Schasmin ja Jaanus Lauri õigeks kuriteos KarS § 203 järgi.

3. Mõista J.V-le KarS § 212 lg 1 järgi kindlustuskelmuse toimepanemise eest

karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud karistus

tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 4 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

3.1. Mõista Roland Feodorovile KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kindlustuskelmusele kaasaaitamise eest karistuseks 1 aasta vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud

karistus tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 3 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

3.2. Mõista Tõnu Schasminile KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kindlustuskelmusele kaasaaitamise eest karistuseks 9 kuud vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud

karistus tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 3 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

3.3. Mõista Jaanus Laurile KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kindlustuskelmusele kaasaaitamise eest karistuseks 7 kuud vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud

karistus tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 3 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

4. Täiendada maakohtu otsuse põhjendusi süüdistatavate tegevuses kindlustuskelmuse toimepanemisel subjektiivse koosseisu tuvastamise osas. 5. Muuta maakohtu otsuse põhjendusi kannatanu kuriteoavaldusele hinnangu andmise osas ja rahuldada osaliselt prokuröri apellatsioon.

3 6. Muus osas jätta maakohtu süüdimõistev kohtuotsus muutmata. 7. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.

8. Välja mõista Eesti Vabariigilt Roland Feodorovi kasuks tema poolt valitud kaitsjatele Sirle Kalmale ja Maksim Greinomanile apellatsioonimenetluses makstud tasu 600 eurot.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud

ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

1. Tartu Maakohtu 26.11.2012 otsusega tunnistati J.V süüdi kindlustuskelmuses KarS § 212 lg 1 järgi ja asja rikkumises KarS § 203 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata ning määrati J.V-le katseaeg 4 aastat tingimusel, et J.V ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu.

1.1. R. Feodorov tunnistati süüdi asja rikkumises KarS § 203 järgi ja kindlustuskelmusele

kaasaaitamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel

karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati R. Feodorovile katseaeg 4 aastat tingimusel, et R. Feodorov ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu.

1.2. T. Schasmin tunnistati süüdi asja rikkumises KarS § 203 järgi ja kindlustuskelmusele

kaasaaitamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel

karistuseks 9 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati T. Schasminile katseaeg 3 aastat tingimusel, et T. Schasmin ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu.

1.3. J. Laur tunnistati süüdi asja rikkumises KarS § 203 järgi ja kindlustuskelmusele

kaasaaitamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel

karistuseks 7 kuud vangistus. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi

kohaldamata ja määrati J. Laurile katseaeg 3 aastat tingimusel, et J. Laur ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu.

1.4. Maakohus tühistas süüdistatavatele J.V-le , R. Feodorovile, T. Schasminile ja

J. Laurile tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelud ning mõistis riigi kasuks välja

J.V-lt sundraha 435 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 135 eurot 25 senti,

R. Feodorovilt sundraha 435 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 100 eurot 45 senti,

T. Schasminilt sundraha 435 eurot, riigi õigusabi tasu 57 eurot 52 senti ja muud kriminaalmenetluse kulud 110 eurot 25 senti ning J. Laurilt sundraha 435 eurot, riigi õigusabi tasu 38 eurot 35 senti ja muud kriminaalmenetluse kulud 110 eurot 25 senti.

2. J.V , R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüdistatakse kindlustuskelmuses KarS § 212 lg 1 järgi selles, et nemad eesmärgiga petta If P&C Insurance AS-lt välja sõiduki

kindlustushüvitis, lavastasid isikute grupis koos S.U. iga 03.02.2010 kella 21.10 paiku Viljandimaal Suure-Jaani vallas Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristis liiklusõnnetuse.

Süüdistuse kohaselt värbas J.V , kes kasutas AS-le Hansa Liising Eesti kuuluvat

mootorsõidukit Mercedes-Benz ML320, reg.nr XXX , kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks koos oma tuttavaga T. Schasminiga liiklusõnnetuse lavastamiseks S.U. i, andes talle ülesande

4

tasu eest sõita oma kasutuses oleva sõidukiga Chrysler Voyager reg.nr XXX , lumevalli. 03.02.2010 õhtupoolikul sõitis S.U. oma autoga Viljandi maakonda, kus sai kokku J.V,

T. Schasmini ja J. Lauriga ning koos sõideti Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristi. Seal

selgitasid T. Schasmin ja J.V S.U. ile, kummalt poolt ta peab oma autoga sõitma ja

kustkohast tuleb teine auto, mis avarii teeb. Seejärel kirjutasid J.V ja S.U. valmis kindlustusele esitatavad andmed liiklusõnnetuse kohta. Pärast seda tuli kohale J.V tuttav

R. Feodorov, kes pani endale kiivri pähe ja kaelatoe kaelale. 03.02.2010 kella 21.10 paiku sõitis R. Feodorov mootorsõidukiga Mercedes-Benz ML320 reg.nr XXX Viljandi-Olustvere

tee Jaska teeristil tahtlikult teelt välja vastu jämedat puud. Seejärel sõitis S.U. vastavalt kokkulepitule sõidukiga Chrysler Voyager reg nr XXX , samale ristmikule ning seal otse üle

tee lumevalli. Samal ajal täitsid J. Laur, T. Schasmin ja J.V varem kokkulepitud ülesannet jälgida eemalt, kas ristmikule läheneb võõraid sõidukeid ning kõrvaliste objektide lähenemisel sellest raadiotelefoni teel üksteisele teada anda.

04.02.2010 Tallinnas teatas J.V kindlustushüvitise saamise eesmärgil liiklusõnnetuse toimumisest kindlustusettevõttele If P&C Insurance AS, kus oli kindlustatud S.U. i kasutuses olnud sõiduk, nimetades õnnetuse põhjustajana S.U. i. S.U. andis 05.02.2010 ja 24.03.2010 ning J.V 12.03.2010 If P&C Insurance AS-le teadvalt vale seletuse, mille kohaselt oli

03.02.2010 toimunud liiklusõnnetuses süüdlaseks osapooleks S.U. , kes enda sõiduautoga

sõitis Suure-Jaani poolt mööda Jaska teed Viljandi-Olustvere teeristil ette mööda peateed Viljandi poolt Olustvere suunas liikunud sõiduautole Mercedes-Benz ML320, mida juhtis J.V . Väidetavalt üritas J.V kokkupõrke vältimiseks mööduda S.U. i sõidukist tagant ehk vasakult, kuid libises teelt välja vastu puud. If P&C Insurance AS kindlustus leidis, et J.V kasutuses olnud maasturi taastusremont on ebaotstarbekas ning fikseeris sõiduki kindlustusjuhtumieelseks maksumuseks 38 986,10 eurot

(610 000 krooni). Kindlustuskelmuse kahtluse tekkimise tõttu jättis kindlustusandja sõiduki

maksumuse sõiduki omanikule välja maksmata. Süüdistuses kirjeldatud tegevusega püüdsid

J.V, S.U. , R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur If P&C Insurance AS-st saada kindlustushüvitist summas 38 986,10 eurot (610 000 krooni). 3. Maakohtu otsuse kohaselt on lähtuvalt esitatud süüdistuse sisust asjas tõendamisesemeks kindlustusjuhtumi esilekutsumises osalemine süüdistatavate poolt. Samas sisaldub süüdistuse

asjaolude kirjelduses ka süüdistatavate poolt võõra asja, s.o mootorsõiduki Mercedes-Benz ML320 rikkumine. Nähtuvalt liisingulepingust kuulus mootorsõiduk Hansa Liising Eesti AS- le. Maakohtu hinnangul leidsid kohtulikul uurimisel usaldusväärselt tõendamist süüdistustes esitatud asjaolud süüdistavate osalemises kindlustusjuhtumi esilekutsumises ja üheaegselt ka võõra vara rikkumises.

Maakohtu hinnangul andis S.U. kohtule usutavaid ja üksikasjalikke ütlusi liiklusõnnetuse

planeerimise, korraldamise ja toimumise kohta. S.U. i ütlustest nähtub, et ettepaneku liiklusõnnetuse lavastamises osalemiseks tegi T. Schasmin ning ta nõustus, kuna T. Schasmini

varasema korduva abistamise eest oli vaja sooritada vastuteene. Enne liiklusõnnetuse

lavastamist täitis ta koos J.V-ga kindlustusfirma jaoks andmed, nende kohaselt oli planeeritava liiklusõnnetuse tekitajaks S.U. ja kannatajaks pooleks J.V. Õnnetuse skeemi koostamise kohta andis juhiseid J.V. Maasturi juhil R. Feodorovil oli peas kiiver ja ka kaelatugi. J.V, T. Schasminil ja J. Lauril olid raadiojaamad ning nende ülesandeks oli teeotstel jälgida, et kedagi ei tule. Kui kõik olid liiklusõnnetuse lavastamiseks oma kohtadel, sõitis kõigepealt maastur, mille roolis oli R. Feodorov, vastu puud ning seejärel sõitis ta oma autoga lumevalli nagu varasemalt oli planeeritud. Peale liiklusõnnetuse lavastamist sai ta oma auto ilma vigastusteta J.V abiga lumevallist kätte. Maasturit üritas J. Laur oma autoga välja tõmmata, kuid see ei õnnestunud ning J.V kutsus maasturi väljatõmbamiseks kohale puksiirauto.

Maakohus leidis, et süüdistatavate omavaheline suhtlus vahetult enne ja pärast sündmust nähtub jälitusprotokollist. Jälitustoimingu protokollist on näha, et liiklusõnnetuse lavastamise

5

eelsel õhtul on omavahel suhelnud J.V ja R. Feodorov, S.U. ja T. Schasmin,

T. Schasmin ja J.V , kes kõik on S.U. i ütluste kohaselt liiklusõnnetuse lavastamisega

seotud. Eeltoodu ühtib S.U. i ütlustega selles, et eelmisel päeval lepiti kokku õnnetuse

lavastamise ajas. Maakohtu hinnangul on prokurör põhjendatult osundanud asjaoludele, et

S.U. i ütlused ühtivad jälitusprotokollis fikseerituga. Jälitusprotokolli kohaselt suhtlesid liiklusõnnetuse lavastamise päeval juba hommikust peale omavahel süüdistatavad ja ka S.U. . Nimetatud asjaolu kinnitab aktiivset tegutsemist kindlustuskelmuse planeerimisel. S.U. i kohtuistungil antud ütluste kohaselt küsis ta 03.02.2010 õhtupoolikul Tallinnast sõitma hakates mitmel korral helistades T. Schasminilt nõu, kuidas jõuda Võhma risti – see asjaolu

haakub jälitusprotokollist nähtava infoga, et Tallinnast teele asudes helistas S.U. mitmel

korral T. Schasminile. S.U. i sõnul olid asjaosaliste telefonid vahetult liiklusõnnetuse

lavastamise ajal välja lülitatud, vältimaks nende asukoha kindlakstegemist. Ka see haakub jälitusprotokollis tuvastatuga, et vahetult enne kindlustusjuhtumi esilekutsumist ei toimunud väljaega sissehelistamisi. S.U. i sõnul oli J.V ja R. Feodorovil 03.02.2010 õhtul

telefoniühendus, mille käigus J.V päris aru, kui kaugel R. Feodorov Võhmast on. Jälitusprotokollist nähtuvalt on toimunud kõne R. Feodorovi ja J.V vahel kell 18.20 ja

siis oli R. Feodorov Võhmale lähenemas, asudes siiski veel Viiratsi piirkonnas. Jälitusprotokolliga ei ole kooskõlas R. Feodorovi ütlused. Tema sõnul mäletab ta täpselt, et oli 03.02.2010 oma elukohas Suure-Jaani, Välja tänav 1, mis kuulus ta vennale ja kus ta elas mitu aastat.

Maakohus märkis, et jälitusprotokolli ja mobiilsidemastide leviala info kohaselt asus R. Feodorovi poolt pidevalt kasutatav telefon (number) hoopis sellel päeval Tallinnas, sest kui

J.V helistas R. Feodorovile kell 12.26, võeti kõne vastu Tallinnas. Kõneeristusest

nähtuvalt on R. Feodorov sõitnud sellel päeval Tallinnast Tartu maakonna kaudu Viljandi maakonda, lähenedes Viljandi poole ilmselt nö altpoolt Võrtsjärve ja läbides Tarvastu valda

(R. Feodorovi registreeritud elukoht). Sellise järelduse saab teha R. Feodorovi poolt J.V-le tehtud kõnede eristuse pinnalt, kuna süüdistatav on olnud siis mastide Haage 5 ja Viiratsi 2 levialas. Suure-Jaani 2 masti levialasse on süüdistatav lõpuks jõudnud, sest järgmise päeva varahommikul on vastu võetud kõne selle masti piirkonnast. Maakohtu otsuse kohaselt nähtub süüdistatavate eneste ütlustest, et nad on varasemalt pikemat

aega tuttavad, nad on kõige tihedamalt suhelnud motospordiga seonduvalt ja koos ka

autospordi võistlustel osalenud. Süüdistatavate varasemast suhtlemisest, S.U. i ütlustest ja

jälitusprotokollist järeldub, et süüdistatavad planeerisid liiklusõnnetuse lavastamise. Lavastatud liiklusõnnetuse üks autojuht S.U. oli väljaspool süüdistatavate tutvusringkonda, mis jättis mulje juhuslikel asjaoludel asetleidnud liiklusõnnetusest. Maakohus leidis, et ei ole alust kahelda S.U. i kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses.

Üheks tema antud ütlusi kinnitavaks asjaoluks on nende haakumine jälitustoimingute tulemustega ning kohus ei tuvastanud asjaolusid, et S.U. i ütlused oleks tingitud vihavaenust süüdistatavate vastu. Üksikasjalik kirjeldus liiklusõnnetuse lavastamise ettevalmistamisest ja selle korraldamisest on usutav, arvestades süüdistatavate omavahelist varasemat läbisaamist. Maakohtu hinnangul ei muuda asjaolu, et S.U. osales ise kindlustusjuhtumi esilekutsumises, tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus märkis, et süüdistatav J.V väitel leidis aset liiklusavarii tema juhitud autoga

ning sellest tulenevalt pöördus ta vastavasisulise avaldusega kindlustusandja poole. Ka

kaassüüdistatavate väitel pole nad osalenud kindlustusjuhtumi esilekutsumises, J.V ja

S.U. i juhitud sõiduautodega leidis aset liiklusavarii, millest nad said avariijärgselt teada. Süüdistatava R. Feodorovi väitel tema maasturi Mercedes juht liiklusavarii toimumise ajal ei

olnud ning liiklusõnnetus toimumise ajal 03.02.2010 oli ta tõenäoliselt Suure-Jaani linnas. Maakohtu hinnangul ei ole aga süüdistatavate väited usutavad, kuna on kummutatud S.U. i

usaldusväärsete ütlustega. Samuti on maakohtu hinnangul paljasõnalised R. Feodorovi

6

kaitsjate väited, et kindlustusandja esindaja poolne R. Feodorovi ähvardamine on algatatud kriminaalmenetluse põhjuseks. Maakohus leidis, et If P&C Insurance AS kuriteoavaldus ei ole tõend, vaid KrMS § 226 lg 4

kohaselt obligatoorne süüdistusakti lisa. Küll on kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulised avalduse lisad, mis kirjeldavad väidetavat kindlustusjuhtumit. Maakohus märkis, et kaitse pool ei ole kohtulikul uurimisel esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit, millest nähtuks süüdistatavate mitteviibimine süüdistuses viidatud ajal ja kohas.

Maakohtu otsuse kohaselt kuulus mootorsõiduk Mercedes-Benz ML320 Swedbank Liising AS-le. Maakohtu hinnangul vastab süüdistuses süüdistatavate kirjeldatud tegevus objektiivselt küljelt KarS § 203 asja rikkumise tunnustele. Mercedes-Benzi avarii eelne hind oli 38 986,11 eurot (610 000 kr) ja taastamisremondi maksumus 24 501,85 eurot (386 500 kr) – see nähtub sõiduki maksumuse hinnangust (tl 63). Süüdistatavad tekitasid seega olulise kahju. Maakohtu

hinnangul tegutsesid süüdistatavad kavatsetult – nad teadsid ja pidasid võimalikuks liiklusõnnetuse lavastamist ning võõra vara rikkumist ja seadsid selle endale eesmärgiks. 3.1. Maakohus oli seisukohal, et kindlustuspettuse subjektiks on üksnes vastutust loova erilise isikutunnusega isik, s.o kindlustusvõtja, ning muus saab isik olla osavõtja. Maakohtu otsuse

kohaselt on kindlusvõtjaks J.V ning tema tegevuse on prokurör asjakohaselt

kvalifitseerinud täideviijana. R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegevus seisnes aga

kindlustuskelmusele kaasaaitamises: kindlustusjuhtumi esilekutsumise planeerimises ning kindlustusjuhtumi esilekutsumisel konkreetsetes tegevustes. R. Feodorov, kes kindlustatud autoga vastu puud sõitis, ning T. Schasmin ja J. Laur, samuti ka J.V, olles sündmuskoha

lähedal, tagasid selle, et kindlustusjuhtumi esilekutsumisel ei oleks kõrvalisi isikuid. Praktiliselt osutus see võimalikuks sidevahendite kasutamisega.

Süüdistatavate tegevus sõiduauto rikkumises on maakohtu hinnangul käsitletav

kaastäideviimisena. Kõikide süüdistavate roll oli liiklusõnnetuse lavastamise

planeerimistegevus, sündmuskohal oli R. Feodorovi roll autoga vastu puud sõitmine ning T. Schasmini, J. Lauri ja J.V tegevus seisnes sündmuskoha turvameetmete tagamises, et avarii lavastamist ei näeks pealt kõrvalised isikud. Maakohtu hinnangul tuleb J.V süüdi

tunnistada kindlustuskelmuses KarS § 212 lg 1 järgi ja asja rikkumises KarS § 203 järgi. R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur tuleb aga süüdi tunnistada asja rikkumises KarS § 203 järgi ja kindlustuskelmusele kaasaaitamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

3.2. Maakohus põhjendas karistuse mõistmist alljärgnevalt. Kindluskelmus organiseerituna

isikute grupi poolt ja arvestades rahalise kahju suurust tingib süüdistatavate karistamise

vangistusega. Süüdistatavate poolt rikutud õigushüve määr ja sellest tuleneva süü suurus

tulenevalt KarS § 212 lg 1 sanktsioonist välistab süüdistatavate karistamise vangistusega. J.V kui kindlustuskelmuse täiteviija karistamine on põhjendatud vangistusega 1 aasta ja 3

kuud. KarS § 73 kohaselt on rakendatav talle katseaeg 4 aastat. Kindlustuskelmusele

kaasaaitajaid R. Feodorovit, T. Schasmini ja J. Lauri on põhjendatud KarS § 24 ja § 60 kohaselt karistada J.V-st väiksema vangistusega, vastavalt osavõtuastmele: R. Feodorovi

vastavalt 1 aasta vangistusega, T. Schasmini 9 kuu vangistusega ja J. Lauri 7 kuu vangistusega. KarS § 73 kohaselt on neile rakendatav katseaeg 3 aastat. 3.3. Maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatav T. Schasminil kohtueelsel uurimisel määratud

korras kaitsja eest hüvitamisele kuuluvaks summaks 57,52 eurot ning süüdistatav J. Lauril

38,35 eurot. Menetluskuludeks on ka kaitsealustele kriminaaltoimiku materjalist koopia

tegemise kulud: J.V 10,25 eurot, R. Feodorovil 0,45 euro, T. Schasminil 10,25 eurot, J. Lauril 10,25 eurot ning lisaks Tartu Maakohtu 02.11.2012 määrusest tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p 2 järgi 425 eurot. Maakohus jaotas KrMS § 175 lg 1 p 2 järgi menetluskulud 425 eurot süüdistatavate vahel järgmiselt: J.V 125 eurot, R. Feodorov 100 eurot, T. Schasmin 100

eurot ja J. Laur 100 eurot. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mille kohaselt oleks

menetluskulude sellistes määrades hüvitamine süüdimõistetutel üle jõu käivaks kohustuseks

7

ning mõistis välja riigi kasuks J.V-lt sundraha 435 eurot ja muud kriminaalmenetluse

kulud 135,25 eurot, R. Feodorovilt sundraha 435 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud

100,45 eurot, T. Schasminilt sundraha 435 eurot, riigi õigusabi tasu 57,52 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 110,25 eurot, J. Laurilt sundraha 435 eurot, riigi õigusabi tasu 38,35 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 110,25 eurot.

Prokuröri apellatsioon 4. Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada

R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur süüdi KarS § 212 lg 1 järgi, jättes süüdistatavatele

mõistetud karistused muutmata. Lisaks taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega kohus jättis arvestamata kannatanu If P&C Insurance AS-i kuriteoavalduse kui tõendiga ning nimetatud kuriteoavalduse lugemist tõendiks.

4.1. Apelatsiooni kohaselt prokurör põhimõtteliselt nõustub maakohtu järeldustega nelja

süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse langetamisel, kuid ei nõustu kõikide kohtuotsuses

toodud seisukohtadega ning neljast süüdistatavast kolme teole antud kvalifikatsiooniga. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kindlustuspettuse subjektiks on üksnes vastutust loova erilise isikutunnusega isik – kindlustusvõtja – ning muu isik saab olla vaid osavõtjaks.

KarS § 212 lg 1 sõnastusest nähtuvalt nõuab kuriteokoosseis küll konkreetset eesmärki

toimepanijalt, kuid vastutuse eelduseks ei ole see, et teo toimepanija oleks veel mingitele

täiendavatele isikutunnustele vastav isik. Samuti ei tulene sellist nõuet ühestki teisest seadusest ega ka kehtivast kohtupraktikast. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-32-11 rõhutanud seda, et kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis nõuab toimepanija

spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Samas ei ole Riigikohus

selles ega üheski teises lahendis rõhutanud, et teo toimepanija puhul peaks tegemist olema erisubjektiga ehk obligatoorselt kindlustusvõtjaga. 4.2. Prokurör leiab, et asjaolu, et kindlustushüvitise vahetuks saajaks oleks teo toimepanija ise, ei ole antud juhul kuriteokoosseisu realiseerumise seisukohast oluline, samuti ei ole kelmuse põhikoosseisu puhul oluline see, kas varalise kasu saajaks on toimepanija ise või kolmas isik. Tähtsust ei oma ka asjaolu, kas teo toimepanijatel oli tegutsemise ajendiks veel mõni tegur, näiteks sõbra aitamine vms. Määravaks on see, kas teo toimepanemisega sooviti eesmärgina

saavutada kindlustusandja poolt kahju hüvitamine. Antud juhul olid taolisest eesmärgist

kantud kõigi 4 süüdistatava süüdistuses kirjeldatud teod kindlustusjuhtumi esilekutsumisel, mida kinnitavad tunnistaja S.U. ütlused õnnetuse lavastamise eelneva kooskõlastamise ja selle

kohta toimunud arutelude kohta. Kuivõrd antud juhul oli kõikide süüdistatavate osalus kindlustusjuhtumi lavastamisel vajalik ja oluline, on kõigi süüdistatavate näol tegemist kuriteo

täideviijatega. Kuritegu on lõpule viidud sellega, kui lavastati tahtlikult liiklusõnnetus (eesmärgiga saada selle eest hiljem kindlustuselt hüvitust) ning kehtiv kohtupraktika ei eelda tagajärje saabumist ehk kindlustushüvitise väljamaksmist selleks, et lugeda kindlustuskelmus lõpule viiduks. 4.3. Prokuröri hinnangul on maakohus asunud väärale seisukohale, et If P&C Insurance AS kuriteoavaldus ei ole tõend, vaid üksnes KrMS § 226 lg 4 kohaselt obligatoorne süüdistusakti

lisa. Prokurör on seisukohal, et kuriteoavaldus on käsitletav KrMS § 63 lg 1 loetelus

kirjeldatud muu dokumendina. Apellatsiooni kohaselt on praktikas seni aktsepteeritud

õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, mille kohaselt on dokumendiks kirjalik akt, mis

sisaldab inimese mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega

asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. If P&C Insurance AS kuriteoavaldus on

koostatud asutuse blanketil ja allkirjastatud selleks õigustatud isiku poolt ning tegemist on

originaaleksemplariga. Kuriteoavalduse sisu kannab endas õiguslikku tähendust omavat

8 informatsiooni, mis on asutuse ametlik seisukoht. Seega on If P&C Insurance kuriteoavalduse näol tegemist dokumendiga ning sellega tuleb käesolevas menetluses arvestada kui tõendiga.

Maakohus ei oleks tohtinud ilma ühegi põhjenduse või selgituseta öelda, et vastavat liiki dokument lihtsalt ei ole tõendina kasutatav. 4.4. Prokurör leiab eeltoodust tulenevalt, et maakohtu otsus on osaliselt põhjendamatu ja tuleb

tühistada R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamises kindlustuskelmusele

kaasaaitamises, tunnistades nimetatud süüdistatavad süüdi kindlustuskelmuse täideviimises.

Maakohus on prokuröri hinnangul eksinud materiaalõiguse kohaldamises KarS § 212

koosseisu käsitlemisel ning rikkunud KrMS § 61 ja 63 sätteid, jättes tõendite hulgast välja kuriteoavalduse kui muu dokumentaalse tõendi.

R. Feodorovi kaitsjate apellatsioon

5. R. Feodorovi kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ning R. Feodorovi

õigeksmõistmist või asja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Samuti taotlevad kaitsjad apellatsiooniastme menetluskulde riigilt R. Feodorovi kasuks välja mõistmist.

5.1. Kaitsjate hinnangul ei oleks maakohus tohtinud R. Feodorovi tegevust ise

kindlustuskelmusele kaasaaitamisena kvalifitseerida, kuna võttis sellega üle

süüdistusfunktsiooni. Samuti on arusaamatu maakohtu viide KarS § 58 p-s 10 sätestatud

karistust raskendavale asjaolule ja kahju suurusele, millele süüdistusaktis ei viidata.

Apellatsiooni kohaselt vaidlustavad kaitsjad kahju suuruse. Kaitsjad märgivad, et süüdistusaktis ei olnud viidatud AS-i Swedbank Liising vara kahjustamise etteheidetavusele,

maakohus on väljunud süüdistuse piiridest mõistes R. Feodorovi süüdi KarS § 203 järgi ja juhtides kohtuistungil tähelepanu sellele, et süütegu võiks kuuluda karistamisele KarS § 209 järgi. Apellatsiooni kohaselt toimusid korraldavad istungid kaitsja M. Greinomani protokolli parandamise taotluste lahendamiseks süüdistatavate J.V, J. Lauri ja T. Schasmini kaitsja osavõtuta, kuigi see on KrMS § 48 lg 4 järgi kohustuslik – see annab täiendavat kinnitust, et maakohtus ei toimunud asja arutamine õiglaselt ja seaduslikult.

5.2. Apellandid leiavad, et maakohus tugines otsuse p-s 5.1.10 avaldamata ja lubamatutele

tõenditele. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed tõendid. Apellandid leiavad, et jälitusprotokoll ei vasta nõuetele ning on seega

lubamatu tõend. Jälitustegevuse protokollist ei nähtu, millal tehti päring elektroonilise side

võrgu operaatorile. Samuti on jälitusprotokollis kajastuv info eksitav. Sellest nähtub, et jälitustoiming teostati abonentide nr XXX (Tele 2), nr XXX (Elisa), nr XXX (Elisa) ja nr XXX (Tele 2) kõnede kohta. Toimikus (lk 113) on aga märgitud Elioni mobiilsideoperaatori Olustvere2 ja Võhma3 mastide levipiirkonnad. Süüdistatav R. Feodorovile kuulub abonent nr XXX , mis kuulub hoopis Elisa sideoperaatorile. Seega on jälitustoimingu protokollis kajastuv info puudulik ja eksitav ja R. Feodorovi asukohta ei ole võimalik protokollis kajastatud kujul tuvastada. Jälitusprotokoll ei ole koostatud pädeva ametniku poolt ning süüdistuse pool ei ole põhjendanud, miks tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud.

5.3. Apellatsiooni kohaselt on S.U. i ütlused ebausaldusväärsed, kuna tema suhtes on

kriminaalmenetlus lõpetatud ning tal puudus KrMS § 278¹ lg-st 5 tulenevalt vastutus

valeütluste andmise eest. S.U. i ütlused on vasturääkivad selles osas, kes peale õnnetust Mercedes-Benz autoroolist välja jooksis. S.U. i poolt antud ütlused tekitavad kahtlust, et S.U. üldse kedagi autost välja jooksmas nägi (autol olid toonitud klaasid, väljas oli kottpime, teise sõiduki tuled põlesid otse tema sõiduki suunas). Seega on S.U. ise oma ütlustega tunnistanud,

et ei näinud, kes maasturi roolist välja jooksis ning ei ole tõendatud, et süüdistatav R. Feodorov üldse maasturit juhtis. Tunnistaja S.U. ise möönab, et tegelikult ta ei tea ka seda, kes maasturi rooli istus ning pole kindel, kes vastu puud sõitis, vaid oletab, et tegemist võis

9 olla R. Feodoroviga. Samuti on vastuolulised S.U. i ütlused pärast sündmust ärasõitmise ja puksiiri nägemise ning süüdistatavate autode kirjelduse kohta. Maakohus ei ole aga mitmeid

S.U. i ütlustes esinevaid vastuolusid analüüsinud, rikkudes selleläbi oma põhjendamise kohustust. Maakohtu otsuses puudub ka viide tõenditele ja motiividele, miks S.U. i ütlused on

niivõrd kaalukad, et neid tuleb eelistada süüdistatavate ütlustele. Apellatsiooni kohaselt oli

kannatanul IF P&C Insurance AS-il isiklik viha süüdistatava R. Feodorovi vastu ning seda

tõendavad IF P&C Insurance AS vaidlustuskomisjoni istungi 03.09.2010 protokoll ning kindlustusandja poolt kahjusumma väljamaksmise vältimine. 5.4. Apellandid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kaitsja ei ole kohtulikul uurimisel esitanud

ühtegi usaldusväärset tõendit, millest nähtuks süüdistatavate mitteviibimine süüdistuses viidatud ajal ja kohas. Kaitsja on tõendanud (tl 197) seda, et R. Feodorov elukoht õnnetuse ajal

kui ka enne ja peale seda oli XXX . Antud korteriomand asub paari kilomeetri kaugusel

õnnetuspaigast. See, et süüdistatav 04.09.2012 kohtuistungil prokuröri küsimustele vastates ajas maja numbri segamini (kohtuistungil ütles X, kuid tegelikult elas X), on suure pinge all

täiesti normaalne reaktsioon. Seega on süüdistatav R. Feodorovi kinnitus, et õnnetuse toimumise ajal oli ta tõenäoliselt kodus, tõendatud.

5.5. Apellatsiooni kohaselt on maakohus tunnistanud süüdistatav R. Feodorovit süüdi asja

rikkumises KarS § 203 järgi, kuid on jätnud põhjendamata, kuidas kohus sai süüksarvatud

tegu süüdistatavale omistada. Kaitsja on kohtumenetluse käigus esitanud maakohtule dokumendi (tl 189), mille kohus on võtnud vastu ja mis 12.11.2012 istungil loeti avaldatuks.

Selles dokumendis kinnitab Swedbank Liising AS, et ei oma nõudeid R. Feodorovi vastu seoses 03.02.2010 Viljandi maakonnas toimunud liiklusõnnetusega, milles osales Swedbank Liising AS-le kuulunud sõiduk registreerimismärgiga XXX . Swedbank Liising AS kinnitas, et R. Feodorov ei ole tema vara suhtes midagi tema tahte vastu toime pannud ja süüdistus ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. 5.6. Apellatsiooni kohaselt väitis tunnistaja S.U. , et dokumendid väidetava kindlustuspettuse

toimepanemiseks vormistati enne avariid, mida kõrvalised isikud pealt ei näinud, mistõttu faktilise avarii korraldamise eesmärk ja otstarbekus jäid talle ebaselgeks (tl 179). Maakohus ei

ole põhjendanud, miks just auto faktiline purukssõitmine, mitte lihtsalt sellekohaste

dokumentide võltsimine oli vajalik kindlustuskelmuse toimepanemiseks. Seetõttu ei ole

maakohus tõendanud, et R. Feodorovile inkrimineeritud tegu oli kindlustuskelmuse

toimepanemiseks vajalik. Järelikult ei saa rääkida tema kui kaasaaitaja tahtlusest. Apellatsiooni kohaselt pidi R. Feodorov vähemalt möönma, et sõiduk on kindlustatud ja kindlustusvõtjal on kavas esitada kindlustusele avaldus kindlustushüvitise saamiseks. Sellele viitavaid tõendeid ei ole esitatud ning maakohus ei ole seda küsimust analüüsinud. Seega tuleb lugeda, et süüteokoosseisu subjektiivsed tunnuseid ei ole tõendatud ning R. Feodorov tuleb õigeks mõista. 5.7. Apellandid ei nõustu sellega, et R. Feodorovi süüdimõistmise korral oleks põhjendatud

tema karistamine tingimise vangistusega. Apellatsiooni kohaselt ei saanud maakohus

arvestada kuriteo grupiviisilisusega ega kahju suurusega (mida ei ole tekkinud, kusjuures

tekkida võiva kahju potentsiaalset suurust ei ole tõendatud). R. Feodorovil ei ole kehtivaid

karistatusi. Samuti tuleb arvestada, et S.U. i puhul, kellele inkrimineeriti R. Feodorovile

inkrimineeritud teoga samane tegu, ei nähtud avalikku menetlushuvi ja tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetati isegi enne asjas süüdistuskokkuvõtte koostamist. Sellepärast oleks ka süüdimõistmise korral põhjendatud üksnes rahaline karistus.

5.8. Sõltumata kohtuasja tulemustest ei nõustu apellandid R. Feodorovilt tunnistajatasu

väljamõistmisega. Nimetatud menetlusotsustus on tehtud süüdistatavat ja kaitsjaid ära kuulamata, nendele taotlust ega seda põhistavaid dokumente tutvustamata. Apellantide arvates ei ole tunnistajatasu suurus põhjendatud.

10

5.9. Kaitsjad leiavad, et maakohus oli kohustatud vastama kaitsjate põhiväidetele, kuid ei

teinud seda eksides EIÕK art 6 (1) vastu. Kuivõrd maakohus ei ole rahuldanud apellant

M. Greinomani taotlusi protokollide parandamiseks, siis jäi osa kaitse põhiväidetest

protokollimata. Lähtudes Riigikohtu kohtuotsuses nr 3-1-1-38-12, p-s 16 antud juhistest ja KrMS § 321 lg 2 p-st 5 taotlevad apellandid tõendite uurimist: kohtuistungi helisalvestuste

kuulamist M. Greinomani protokolli parandamise taotluste põhjendamise kontrollimiseks.

Apellandid leiavad, et tõendite uurimine on vajalik, et tõendada tõendite ebaõiget uurimist. Apellantide hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus ühekülgne ning sellest ei selgu, miks kohus

ei arvestanud jälitustegevuse protokolli lubamatust ja tugines lubamatule tõendile.

Vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel on rikutud KrMS § 312 p 1 ja p 3, mistõttu tuleb kohtuotsus tühistada täies ulatuses.

J. Lauri kaitsja apellatsioon 6. J. Lauri kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Lauri õigeksmõistmist. 6.1. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Kaitsja hinnangul on maakohus J. Lauri süüdistuse täielikult ümber muutnud ja see erineb esialgsest sellel määral, mis ei võimaldanud J. Lauril

realiseerida kaitseõigust. Maakohus tegi küll ettepaneku avaldada oma seisukoht

kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta, kuid süüdistatavad said sellest

ettepanekust aru viisil, et toimub olemasoleva süüdistuse ümberkvalifitseerimine, mitte täiendava süüdistuse esitamine lisaks esialgsele. Samuti ei saanud J. Laur kohtu ettepanekust

järeldada asjaolu, et teda süüdistatakse mingi kuriteo kaastäideviimises, kuna esialgne süüdistuse tekst käsitleb teda faktiliselt kuriteole kaasaaitajana. Apellant leiab, et KrMS § 268

lg 5 ja lg 6 vahel on vastuolu ning maakohus on KrMS § 268 lg 5 nõuet eiranud, inkrimineerides J. Laurile teovalitsemise teooriale tuginedes KarS § 203 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. KarS § 268 lg 6 kohaldamisega on aga rikutud süüdistatava J. Lauri

kaitseõigust veel sellega, et kohustati tema kaitsjal andma arvamust süüteo kvalifikatsiooni kohta. Kuna süüdistatavate kaitsepositsioon on algusest peale olnud ühtne selles, et nemad ei

ole neile inkrimineeritavat kuritegu toime pannud, siis puudus kaitsjal sisuline õigus isegi

teoreetilises vormis teha mingisuguseid ettepanekuid süüdistatavale inkrimineeritud teo kvalifikatsiooni muutmise kohta. Kohtu sellekohasest ettepanekust jäi süüdistatav J. Laurile arusaam, et süüdistuse kvalifikatsiooni soovitakse muuta tema suhtes kergemaks ja käsitleda

teda võimaliku süüdimõistmise korral kuriteole kaasaaitajana KarS § 22 lg 3 järgi kui

kindlustuspettusele kaasaaitajat. Süüdimõistmine täiendavalt vara tahtlikus hävitamises või rikkumises oli J. Laurile täielik üllatus ja tal ei olnud kohtumenetluses võimalik ennast sellise süüdistuse vastu kaitsta. 6.2. Apellatsiooni kohaselt on maakohus J. Lauri puhul leidnud, et olulise kahju tekitamine tema poolt toimepandud kuriteo tagajärjel on tõendamist leidnud. Swedbank Liising AS aga

asjas mingit tsiviilhagi esitanud ei ole. Kaitsja hinnangul puudus maakohtul võimalus ilma

kannatanupoolse initsiatiivita ja hagiavalduse olemasoluta otsustada KarS § 203 järgi

kvalifitseeritava süüteo koosseisulise tunnuse, olulise kahju olemasolu või puudumise üle.

Maakohtu otsuse kohaselt on kahju hüvitamine võimalik tsiviilmenetluse korras hagi

esitamisega. J.V on aga kohtumenetluse käigus esitanud kohtule tõendi selle kohta, et kõik Mercedes-Benz ML320 liisingulepinguga seotud maksed on sooritatud vastavalt poolte vahel täiendavalt sõlmitud kokkulepetele ning selle sõiduauto liisimisest tulenevalt igasugused

materiaalsed nõudmised Swedbank Liisingu AS-l J.V või XXX suhtes puuduvad.

Eeltoodust johtuvalt ei saa selliseid nõudeid eksisteerida ka teiste kaassüüdistatavate,

sealhulgas J. Lauri suhtes. Maakohus on J. Lauri teo kvalifitseerimisel täheldanud, et iga

kaastäideviija panus teosse peab olema ka oluline, mis tähendab, et kaastäideviijast peab objektiivselt sõltuma süüteo täideviimine. Sellist järeldust J. Lauri tegevuse suhtes teha ei saa,

11 kuna ta kutsuti sündmuskohale avarii toimumisest märgatavalt hiljem, mistõttu temal ei olnud

võimalik mingi õnnetuse toimumist planeerida. Ka juhul, kui lähtuda tunnistaja S.U. i

rõõnavatest ütlustest, ei olnud S.U. il võimalik veenduda selles, mida konkreetselt J. Laur sündmuskohal tegi ja milles seisnes tema teo panus. Samuti ei saa teha järeldust, et ühe isiku

ütluse põhjal on võimalik otsustada selle üle, et J. Lauri teo panus oli süüteo täideviimise seisukohalt oluline.

T. Schasmini kaitsja apellatsioon 7. T. Schasmini kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja T. Schasmini õigeksmõistmist. 7.1. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Apellatsiooni kohaselt on maakohus põhjendanud nii KarS § 212 lg 1 – § 22 lg 3 kui KarS § 203 objektiivse külje realiseerimist T. Schasmini

suhtes sama teoga – ta pidi, olles sündmuskoha lähedal, tagama selle, et kindlustusjuhtumi esilekutsumisel ei oleks kõrvalisi isikuid. Seejuures ei mõistnud maakohus T. Schasmini süüdi

vara tahtlikule hävitamisele või rikkumisele kaasaaitamises, mis oleks märksa loogilisem.

Maakohus on loobunud süüdistusest osas, mis käsitleb S.U. i väidetavat värbamist

kindlustuspettuse toimepanemiseks, kuna seda osa süüdistusest kohus süüdimõistva

kohtuotsuse motiveerimisel üldse ei käsitle. Sündmuskoha turvamine T. Schasmini poolt rajaneb üksnes S.U. i ebajärjekindlatele ja ebatäpsetele ütlustele. Vastuseks küsimusele, kelle käes olid raadiojaamad, väidab S.U. , et üks oli J. Lauri käes ja teine T. Schasmini ja J.V käes. Küsimusele, kas T. Schasminil ja J.V oli mingi ülesanne, väidab S.U. , et nad pidid

jälgima teiselt poolt, et keegi ei tule ning hiljem õnnetuspaigale sõitma. Nendest ütlustest

järeldub üheselt, et isegi juhul, kui uskuda S.U. i väidet selle kohta, et T. Schasmin viibis sündmuskoha lähedal avarii toimumise ajal, ei olnud S.U. il mingil moel võimalik veenduda selles, kas T. Schasmin ka tegelikkuses pani toime teo, milleks S.U. i väitel oli kokku lepitud.

Maakohus ei anna otsuse motiveerimisel ammendavat vastust küsimusele, mil moel pidi T. Schasmin veenduma, et aset leiab vara tahtlik hävitamine või rikkumine ja mitte lihtne teelt väljasõit, mille tagajärjel keegi materiaalset kahju ei saa, arvestades, et S.U. i väitel ei olnud avarii toimumise hetkel T. Schasmini sündmuskohal. 7.2. Kaitsja märgib, et süüdistuse kohaselt värbas T. Shasmin koos J.V-ga liiklusõnnetuse lavastamiseks S.U. i. Kuigi maakohus otsuse põhjendustes nimetatud asjaolu ei käsitle, ei ole

põhjendatud seda käsitleda kindlustuspettusele kaasaaitamisena ning kõne alla tuleb üksnes

kuriteole kihutamine, s.o süüdistus KarS § 22 lg 2 alusel. Samas ei ole tõendatud, et

T. Schasmin on kellegi isikus tekitanud soovi kuriteo toimepanemiseks. Seega ei ole T. Schasmin kallutanud S.U. i kuritegu toime panema. Intellektuaalne kuriteole kaasaaitamine on T. Schasmini puhul välistatud põhjusel, et temal ei esinenud teo toimepanemiseks ühtegi põhjendatud huvi. Ka juhul, kui maakohtu käsitlus KarS § 203 kohaldamise võimalikkusest on

põhjendatud, jääb täielikult arusaamatuks, mis kasu T. Schasmin antud juhul võõra asja rikkumisest või hävitamisest pidi saama. Sellele ei viita oma ütlustes ka S.U. , kelle ütlused ei

kinnita maakohtu põhjendusi selle kohta, et T. Schasmini tegevus seisnes sündmuskoha

turvameetmete tagamises, et avarii lavastamist ei näeks pealt kõrvalised isikud. Kui S.U. i ütluste kohaselt oli kahel isikul kokku üks raadiojaam, pole kindlaks tehtud, kes konkreetselt osutas väidetava kuriteo toimepanemisele ainelist kaasabi ja kas selleks isikuks oli just nimelt

T. Schasmin. Seega on tegemist kohtumenetluses kõrvaldamata kahtlusega, mis tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 kuulub tõlgendamisele süüdistatava kasuks.

J.V kaitsja apellatsioon 8. J.V kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J.V õigeksmõistmist. 8.1. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Apellatsiooni kohaselt on süüdistust laiendatud

12

meelevaldselt ja kohtuotsusest ei selgu, kellele J.V oma õigusvastase käitumisega on

kahju tekitanud. Algne süüdistus ei sisalda ühtegi viidet VÕS-i kindlustuslepingut

reguleerivatele sätetele. Maakohtu viitel kuulus mootorsõiduk Mercedes-Benz ML320

Swedbank Liising AS-le, selle taastamisremondi maksumus oli 24 501,85 eurot ning kahju hüvitamine on võimalik tsiviilmenetluse korras hagi esitamisega. J.V kaitsja esitas aga

maakohtule tõendi selle kohta, et ülaltoodud sõiduki liisingulepingust tulenevad maksed on täielikult tasutud ning mingeid nõudmisi XXX ega J.V suhtes Swedbank Liising AS ei

oma. Maakohus on läinud J.V

tegevuse kirjeldamisel üle teiseliigilisele

süüteokoosseisule, kvalifitseerides tema tegevuse KarS § 203 järgi. Kaitsja hinnangul jääb

arusaamatuks, mida maakohtu arvates taotlesid süüdistatavad If P&C Insurance AS-lt, kui

kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isikuks oli Swedbank Liising AS. Maakohtu väitel

süüdistatavad teadsid ja pidasid võimalikuks liiklusõnnetuse lavastamist ning võõra vara

rikkumist ja seadsid selle endale eesmärgiks. Kohtuotsusest aga ei selgu, kellele ja millises määras süüdistatavad oma tagavusega kahju soovisid tekitada või millist varalist kasu keegi pidi saama. Kindlustusseltsi jurist on püüdnud olukorda parandada väitega, et liiklusõnnetuse

lavastamisega soovis J.V vabaneda edaspidisest liisingumaksete tasumise kohustusest.

Nimetatud teesi püstitas prokurör ka süüdistuskõnes. J.V-le esitatud süüdistus sellist

käitumiseesmärki aga ei sisalda: süüdistuses kirjeldatu kohaselt püüdsid J.V, S.U. , R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur If P&C Insurance AS-st saada kindlustushüvitist summas 610 000 krooni. Seejuures on jäetud tähelepanuta, et kindlustuslepingust tulenevalt ei olnud

ükski eeltoodud isikutest kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isik. Seega ei olnud süüdistatavatel alust eeldada oma tegevuse läbi mingi varalise kasu saamise võimalust ning

nende vastutus Kars § 212 lg 1 alusel on välistatud. Kaitsja hinnangul ei olegi kindlustuspettust võimalik toime panna kaudse tahtlusega juhul, kui isik on kindlustushüvitise

saamiseks õigustatud isikuks. Seda põhjusel, et konkreetne leping sätestab kindlustusandja vastutuse kindlustusjuhtumi saabumise korral ja protsentuaalselt sõiduki kahjustamise astmega

kuulub väljamaksmisele kindlustushüvitis. Kohtuotsusest ei selgu, kellele antud juhul konkreetselt on kahju tekitatud ning väidetakse üksnes paljasõnaliselt, et kahju hüvitamine on võimalik tsiviilmenetluse korras hagi esitamisega.

8.2. Apellandi hinnangul on maakohus põhjendamatult osutanud suurt tähelepanu S.U. i omakasulistele ja ebaõigetele ütlustele. Kaitsja leiab, et praktika, millega kahtlustatava suhtes

vahetult enne kriminaalasja kohtusse saatmist lõpetatakse menetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, on õiguslikult taunitav. Kaitsja leiab, et süü suuruse üle oleks pidanud

otsustama kohus ning vahetult enne kriminaalasja kohtusse saatmist süüdistuse tunnistajaid juurde luues tekib kahtlus selles, kas süüdistus on huvitatud tõe tuvastamisest kriminaalasjas.

Samuti jääb arusaamatuks, millele tuginedes maakohus leides, et S.U. tõtt räägib. Kaitsja

viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09, milles on selgitatud endise

kaassüüdistatava menetlusseisundiga seonduvat. Kuna S.U. i suhtes on sama kriminaalasja

menetlus lõpetatud prokuröri poolt vavaliku menetlushuvi puudumise tõttu, on see kaitsja

hinnangul samastatav kuriteo toimepanemises süüdimõistmisega. S.U. i ei hoiatatud

maakohtus sellest tulenevalt vastutusest valeütluste andmise ees. S.U. i ilmumine

kohtuistungile kriminaalasja uurinud politseiniku saatel tekitab kaitsja hinnangul kahtluse

tema ütluste tõepärasuses. Kõik ülejäänud tõendid tõendavad asjaolu, et 03.02.2010 toimus Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristil liiklusõnnetus, mitte seda, kelle poolt ja mis asjaoludel see on tekitatud.

8.3. Apellatsiooni kohaselt ei saa kohtupidamist maakohtus pidada J.V suhtes

erapooletuks ja objektiivseks. Maakohus tegi kohtuistungil prokurörile ettepanekuid süüdistuse kvalifikatsiooni muutmiseks, kuid prokurör ei pidanud seda vajalikuks. Maakohus

jättis aga süüdistusakti tagastamata. Kõikidele isikutele esitatud süüdistused on vaatamata

sellele, et osasid isikuid käsitletakse juba süüdistuse tekstis faktiliselt kaasaaitajatena, absoluutselt identsed. Kaitsja leiab, et maakohus on võtnud süüdistava hoiaku ja käsitlenud

13 otsuses asjaolusid, millele süüdistusakt ei viita. Kaitsja märgib, et ükski süüdistatavatest ei ole väitnud, et J.V oleks neid kuidagi liiklusõnnetuse toimumise ajal oma kontrolli all või

sõltuvuses hoidnud. J.V ei ole T. Schasminile ega J. Laurile, samuti R. Feodorovile liiklusõnnetuse toimumise ajal ega eelselt jaganud mitte mingisuguseid korraldusi. Maakohtu

väitel oli kõikide süüdistatavate roll liiklusõnnetuse lavastamise planeerimistegevus ning T. Schasmini, J. Lauri ja J.V tegevus seisnes sündmuskoha turvameetmete tagamises, et

avarii lavastamist ei näeks pealt kõrvalised isikud. Asjaolu, et J.V S.U. i valede

juhtimisvõtete tõttu avariisse sattus ja tegemist ei olnud turvamisega liiklusõnnestuse

lavastamisel, on tõendatud J.V ja kaassüüdistatavate ütlustega. Kaitsja märgib, et

teoreetiliselt ei ole isikule, kes kasutab sõidukit liisingulepingu alusel, liiklusõnnetuse lavastamiseks üldse vajalik teiste isikute või sõidukiteõnnetuses osalemine. Kaskokindlustuse korral hüvitatakse ka liiklusõnnetuses süüdiolevale isikule tema poolt enesele tekitatud kahju,

mistõttu väide liiklusõnnetuse lavastamisest on ainetu ning nimetatud tegevus ei oleks seadusest tulenevalt süüdistuses toodud isikutele andnud mingit varalist kasu. Kaitsja märgib,

et süüdistusaktist tulenevalt on asjas kannatatanuks If P&C Insurance AS ning Swedbank Liising AS süüdistatavate suhtes tsiviilhagi esitanud ei ole. Seega olnud maakohtul võimalust koosseisutunnusena iseseisvalt tuvastada hageja eest olulise kahju olemasolu või puudumist ning J.V käitumises puudub ka KarS § 203 süüteokoosseis.

9. Ringkonnakohtus toetasid prokurör ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel. Ringkonnakohus, uurinud maakohtus käsitletud tõendeid ja kohtuistungite protokolle, leiab, et

maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning prokuröri ja kaitsjate apellatsioonid osaliselt

rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonides esitatud seisukohad alust

maakohtu otsuse muutmiseks osas, milles J.V tunnistati süüdi KarS § 212 lg 1 järgi

kindlustuskelmuse toimepanemises ning R. Feodorov, T. Schasmin, ja J. Laur kindlustuskelmusele kaasaaitamises.

Samas peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsust nimetatud kuriteo subjektiivse

koosseisu osas täiendada. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada süüdistatavate süüdimõistmises KarS § 203 järgi asja rikkumises ning KarS § 63 lg 1 alusel

mõistetud karistuste osas ja teha karistuse mõistmise osas uus otsus. Veel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi kannatanu kuriteoavaldusele hinnangu andmise osas.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et uuritud tõendid kinnitavad süüdistatavate poolt liiklusõnnetuse lavastamist süüdistuses kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus nõustub S.U. i ütlustele ja jälitusprotokollidele antud hinnangute ja neist tehtud järeldustega

ning leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud siseveendumusele rajanevalt

ebausaldusväärseks süüdistatavate süü eitamisele rajatud ütlused, mis S.U. i ja jälitustoimingute kogutud teabega kokku ei lange.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsjate apellatsioonides esitatud väited sellise

tõeväärtusega, et lükata ümber maakohtu poolt esitatud järeldused. Muuhulgas ei muuda R. Feodorovi kaitsjate apellatsioonis esitatud versioon, et R. Feodorov maakohtu istungil oma

elukoha andmetes eksis, R. Feodorovi ütlusi usaldusväärseks ega lükka ümber S.U. i ja

jälitusprotokollidega tuvastatud asjaolu, et R. Feodorov ning teised süüdistatavad liiklusõnnestuse lavastamises osalesid. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on maakohus uuritud

tõenditele tuginedes süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemise asjaolud põhjendatult

tõendatuks lugenud, toimepandu KarS § 212 lg 1 järgi õigesti kvalifitseerinud ning oma

seisukohti küllaldaselt motiveerinud, nõustub kolleegium maakohtu poolt uuritud tõenditest

tehtud järeldustega ning ei korda selles osas maakohtu põhjendusi tervikuna ja vastab vaid apellatsioonides esitatud põhilistele väidetele.

14 11. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate apellatsioonides esitatud seisukohaga, et S.U. i ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks seetõttu, et S.U. i suhtes on samas asjas kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, ta ei saanud sündmuskohal vahetult iga süüdistatava täpset tegevust pealt näha ning tema ütlustes esineb vastuolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul on S.U. i ütlused süüdistatavate poolt liiklusõnnetuse ühise

lavastamise kohta usaldusväärsed. S.U. i üksikasjalik ja loogiline sündmuse kirjeldus ja kokkulangevus muude kogutud tõenditega ei anna alust tema ütlustes ja toime pandud kuriteo

tehiolude üksikasjades kahelda. Kaitsjate poolt välja toodud S.U. i oletused ja hinnangud

asjaoludele, mida ta sündmuste käigus vahetult ei kogenud, ei muuda samuti S.U. i ütlusi ebausaldusväärseks.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et S.U. i ütlused langevad kokku jälitusprotokollides

tuvastatuga, mille kohaselt süüdistatavad enne ja pärast liiklusõnnetuse toimumist väga tihedalt suhtlesid, millest saab järeldada, et toimunud õnnetus ei olnud kindlasti juhuslik ning süüdistatavad kooskõlastasid telefoni teel oma tegevust. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu

uuritud tõenditest ühtegi eluliselt usutavat mõistlikku asjaolu, mis viitaks sellele, et S.U. il

oleks olnud põhjust anda alusetult teisi süüdistatavaid süüstavaid ütlusi. Samas on

ringkonnakohtule kaitsetaktika seisukohalt mõistetav püüd S.U. i kui kriminaalasjas olulise põhitunnistaja ütluste usaldusväärsus kahtluse alla seada, sest tema osales vahetult uuritavas sündmuses.

S.U. i ütlused kinnitavad täielikult süüdistuse versiooni sellest, et 03.02.2010 õhtupoolikul

sõitis ta vastavalt eelnevalt J.V ja T. Schasminiga kokkulepitule oma autoga Viljandi

maakonda, kus sai kokku J.V , T. Schasmini ja J. Lauriga ning koos sõideti Viljandi-

Olustvere tee Jaska teeristi. Seal selgitasid T. Schasmin ja J.V S.U. ile detailselt, kummalt poolt ta peab oma autoga sõitma ja kust tuleb teine auto, mis avarii teeb. Seejärel

kirjutasid J.V ja S.U. valmis kindlustusele esitatavad andmed liiklusõnnetuse kohta. Pärast seda tuli kohale J.V tuttav R. Feodorov, kes pani endale kiivri pähe ja kaelatoe

kaelale. 03.02.2010 kella 21.10 paiku sõitis R. Feodorov mootorsõidukiga Mercedes-Benz Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristil tahtlikult teelt välja vastu jämedat puud. Seejärel sõitis S.U. vastavalt kokkulepitule sõidukiga Chrysler Voyager samale ristmikule ning seal otse üle

tee lumevalli. Samal ajal täitsid J. Laur, T. Schasmin ja J.V varem kokkulepitud ülesannet ja andsid oma aktiivse teopanuse, et jälgida eemalt, kas ristmikule läheneb võõraid

sõidukeid ning kõrvaliste objektide lähenemisel sellest raadiotelefoni teel üksteisele teada

anda. Kolleegiumi hinnangul tõendavad S.U. i maakohtu istungil antud ütlused selle kohta,

kuidas J.V, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur ning S.U. ise enne liiklusõnnestuse

lavastamist rollijaotuses ja täpses tegevuskavas kokku leppisid, samuti S.U. i ütlused sündmuskohal ning vahetult enne ja pärast liiklusõnnestuse lavastamises kogetu kohta seda, et süüdistatavad täitsid eelnevalt kokkulepitud rolle ning esialgsest plaanist kõrvale ei kaldutud. 12. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väidetega, et jälitusprotokolli poleks tohtinud tõendina arvesse võtta, kuna selles kajastatud info on eksitav ja jälitusprotokoll ei vasta nõuetele ning puudub põhjendus, miks ei saanud tõendusteavet koguda muul viisil kui jälitusega. Taoline uurimistaktika ei saa olla menetlejale kindlasti ette heidetav. Jälitusprotokollis mobiilsideoperaatorite levipiirkondi illustreeriva kaardi juures on tõepoolest

Elisa maste tähistaval lehel ekslikult märgitud mobiilsideoperaatoriks Elion. Nimetatud

ebatäpsus ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul kaugeltki sedavõrd eksitav ja oluline, et raskendaks protokollist arusaamist ja muudaks jälitusprotokolli lubamatuks tõendiks. Samuti asjaolu, et jälitusprotokollist ei nähtu võrgu operaatoritele päringute tegemise aeg, ei kahanda

protokolli tõendiväärtust. Jälitusprotokollist nähtub jälitustoimingu tegemise seaduslik alus, milleks oli Lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saksa 27.05.2010 luba nr

432. Jälitustoiminguga on kogutud teavet süüdistatavate vaheliste sõnumite ja kõnede

asetleidmise fakti, kestuse, viisi, vormi, asukoha ja vastuvõtja isikuandmete kohta ning

15

mobiilsideoperaatoritelt saadud vastav info on talletatud 22.11.2010 koostatud protokolli.

Sellise jälitustoimingu tegemiseks piisas prokuröri loast. Asjaolul, et protokolli vormistas

Lõuna Prefektuuri menetleja A. Mumm ning protokolli on lisaks temale allkirjastanud

kriminaalbüroo juht Vallo Koppel, kellel oli protokolli koostamise pädevus, ei ole samuti

tegemist protokolli koostamise nõuete rikkumisega. Ringkonnakohus ei tuvastanud jälitusteabe kogumisel selle tegemise ajal kehtinud KrMS §-de 110 ja 112 rikkumist, mistõttu

on protokolli näol tegemist lubatud tõendiga ning sellele tuginemine on toimunud põhjendatult. Süüdistatavate kõnede kohta jälitusteabe kogumine oli vajalik, selgitamaks välja nende omavahelist seost ja suhtlemise tihedust enne ja pärast liiklusõnnetuse toimumist. See on käesoleval juhul objektiivne teave ning talletamise viisilt kindlasti asjakohane. 13. Erinevalt apellatsioonides esitatud väidetest on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu poolt

R. Feodorovi, T. Schasmini, ja J. Lauri tegevuse kvalifitseerimine kindlustuskelmusele

kaasaaitamisena põhjendatud. Kuigi vastav küsimus ei ole käesoleva ajani Riigikohtu

praktikas tõusetunud, nõustub ringkonnakohus maakohtu käsitlusega, mille kohaselt saab

kindlustuskelmuse toimepanijaks olla kindlustusvõtja kui erisubjekt ning teised

liiklusõnnetuse lavastamises osalenud süüdistatavad tuleb lugeda kaasaaitajateks. Samal seisukohal on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus otsuse nr 1-10-11448 p-s 13. Seega puudub

alus vastavas osas maakohtu otsuse muutmiseks ning selles osas prokuröri apellatsiooni rahuldamiseks.

14. Ringkonnakohtu hinnangul pani J.V kindlustusjuhtumi esilekutsumise toime

kavatsetusega ning tal oli kindlustushüvitise saamise eesmärk KarS § 212 lg 1 mõttes.

Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-32-11 p-st 9 tulenevalt nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne

koosseis toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist.

Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist.

J.V eesmärgiks oli R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri kaasabil liikulusõnnetuse lavastamine, mille käigus kindlustatud sõiduauto hävineks, et kindlustusandja maksaks välja

kindlustushüvitise. Kuigi J.V poolt kavandatud liiklusõnnetuse liisingulepingu ja

kindlustuslepingu tingimustest tulenevatest tagajärgedest võib järeldada, et J.V

motiveerinud lõppeesmärk oli liisingumaksetest vabanemine, oli kindlustuspettuse

toimepanemine selleks, et kindlustusandja If P&C maksaks Swedbank Liising AS-ile välja kindlustushüvitise, selle vältimatu eeltingimus ja vajalik eeldus, ilma milleta poleks hilisem

liisingumaksetest vabanemine olnud võimalik. Seega seadis J.V kindlustusjuhtumi

esilekutsumisega eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise ning tal oli kindlustushüvitise saamise eesmärk KarS § 212 lg 1 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa KarS § 212 lg 1

teokirjelduse puhul lähtuda vaid grammatilisest tõlgendusest, et kindlustusvõtja eesmärgiks

peab olema temale endale kindlustushüvitise väljamaksmine. Ringkonnakohtu hinnangul

hõlmab kindlustuskelmuse koosseis ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on

soodustatud isikuks kolmas isik ning kindlustusvõtja eesmärgiks on petta välja kindlustushüvitis, mis kantakse üle kolmandale isikule. Kuna R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tahe oli suundatud J.V aktiivsele abistamisele kindluskelmuse toimepanemisel

ning nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse eesmärgiks oli kindlustusjuhtumi lavastamine,

mille tulemusel maksaks J.V kindlustusandja viimase liisinguandjale välja kindlustushüvituse, panid ka nemad kindlustuskelmusele kaasaaitamise toime kavatsetult. 15. R. Feodorovi kaitsjate apellatsiooni kohaselt ei ole If P&C Insurance AS-i kuriteoavaldust tõendina maakohtu istungil avaldatud, mistõttu ei tohtinud maakohus sellele otsuse tegemisel

tugineda. Erinevalt apellatsioonis esitatud väitest nähtub maakohtu 04.09.2012 istungi protokolli leheküljelt 3, et maakohus on kuriteoavalduse tõendina avaldanud ja vastu võtnud.

Süüdimõistvas kohtuotsuses on aga maakohus leidnud, et kindlustusandja kuriteoavaldus ei ole tõendina käsitatav dokument.

16

Ringkonnakohus nõustub prokuröri seisukohaga, et maakohus on If P&C Insurance AS-i

kuriteoavalduse jätnud oma otsuses põhjendamatult tõendiks tunnistamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei anna nimetatud dokument küll teavet liiklusõnnetuse lavastamise asjaolude

kohta, kuna selles sisalduva juhtumi kirjelduse näol on suures osas tegemist kannatanu nägemusega toimunust. If P&C Insurance AS-i kuriteoavaldus on aga tõendiks osas, milles see annab teavet kindlustusfirmas toimunud menetluse käigu ja üksikasjade kohta, kinnitades koos

lisadega kindlustusvõtja poolt kahjuteate esitamise asjaolusid ja andes ülevaate kindlustusandja juures toimunud kahjumenetlust. Kuigi ringkonnakohus selles osas maakohtu

põhjendusi muudab, ei ole siiski tegemist asjaoluga, mis mõjutaks süüdistatavate tegudele antavat hinnangut. 16. R. Feodorovi kaitsjad on apellatsioonis toonud välja justkui kannatanu If P&C Insurance AS-i isikliku vastumeelsuse R. Feodorovi vastu ning esitanud selle tõendamiseks kindlustuse

vaidlustuskomisjoni istungi protokolli. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsjate vaidlustuskomisjoni istungist tehtud järeldused meelevaldsed ning ühtlasi ei oma antud juhul kannatanu esindajate mittepositiivne suhtumine kindlustuskelmuse toimepanemises osalenud

isikusse süüküsimuse lahendamisel tähtsust, sest ei anna alust kahelda kannatanu kuriteoavalduses väljatoodud kahjumenetlust puudutavate asjaolude õigsuses. 17. Apellatsiooni kohaselt toimusid korraldavad istungid R. Feodorovi kaitsja M. Greinomani

protokolli parandamise taotluste lahendamiseks süüdistatavate J.V, J. Lauri ja T. Schasmini kaitsja osavõtuta. Vastava 01.10.2012 korraldava istungi protokolli kohaselt teatas J.V, J. Lauri ja T. Schasmini kaitsja T. Alp kohtule, et ei viibi Eestis ega soovi

protokolli parandamise taotluse lahendamise istungist osa võtta, kuna teda see taotlus ei

puuduta. Ringkonnakohtu hinnangul toimus protokolli lahendamise taotluse lahendamine

kooskõlas KrMS § 58 lg 3 nõuetega ning maakohus ei ole protokolli parandamise taotluse

lahendamise istungil süüdistatavate J.V, J. Lauri ja T. Schasmini kaitsja osavõtuta menetlusõigust rikkunud.

17.1. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks R. Feodorovi kaitsja apellatsioonimenetluses esitatud väidet, et tema seisukohad on jäänud maakohtu istungi protokollis kajastamata ning

maakohus on rikkunud otsuse põhjendamiskohustust, jättes kaitsja poolt tõstatatud

küsimustele vastamata. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuses peab nähtuma süüdistatavate süüküsimuse lahendamiseks asjakohaste asjaolude analüüs, kuid kohtu ülesanne ei ole otsuse tekstis igale kaitsja mõtteavaldusele ja väitele vastata. KrMS § 155 lg 1 kohaselt

on esimese või teise astme kohtu kohtuistungi protokoll masinavõi arvutikirjas koostatud

menetlusdokument, milles kohtuistungi sekretär iseseisvalt või kohtuniku kokkuvõtliku sõnastusena talletab kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu. Ringkonnakohus ei pea

põhjendatuks kaitsja paljasõnalise väite alusel, et iga tema väidet protokollis ei kajastu,

omaalgatuslikult maakohtu istungi protokolli ja selle helisalvestuse kooskõla kontrollida.

Kohtuistungi protokolli näol ei ole tegemist sõna-sõnalise stenogrammiga ning juhul, kui

kaitsja ei nõustu peab protokolli ebapiisavaks, tulnuks tal see vaidlustada konkreetsema

protokolli parandamise taotlusega, näidates ära, millised olulised kaitsja poolt tõstatud argumendid on protokollist välja jäänud. 18. Ringkonnakohus nõustub süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides esitatud seisukohaga, et maakohus on R. Feodorovi, J.V, J. Lauri ja T. Schasmini süüdimõistmisel KarS § 203 järgi asja rikkumises väljunud süüdistuse piiridest.

KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi. Kuigi kooskõlas KrMS § 268 lg-ga 6 võib kohus kohtulikul uurimisel muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta, ei tohi KrMS § 268 lg-st 5 tulenevalt kohus süüdistatavat süüdi

tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Vaidlustatud otsuses on maakohus kvalifitseerinud

17 süüdistatavate tegevuse nii kindlustuskelmuse kui ka kindlustatud auto rikkumisena, millega on tekitatud oluline kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud auto rikkumist ja sellega olulise kahju tekitamist süüdistatavatele süüdistusaktis ette heidetud. AS Swedbank Liising ei osalenud kannatanuna kohtumenetluses ning liisinguandjale olulise kahju tekitamine ei olnud süüdistusakti kohaselt vaidlusaluseks küsimuseks. Süüdistusaktist nähtuvalt sõitis R. Feodorov

J.V kasutuses oleva ja kindlustatud sõiduautoga Mercedes-Benz vastu puud, If P&C

Insurance AS pidas sõiduki taastusremonti ebaotstarbekaks ning fikseeris selle

kindlustusjuhtumi eelseks maksumuseks 38 986,10 eurot. Süüdistusaktist ei nähtu aga kas, millises suuruses ja mil viisil tekitasid süüdistatavad kahju AS-ile Swedbank Liising ning seda ei ole süüdistatavatele ette heidetud, mistõttu ei olnud neil ka võimalik vastavas osas oma kaitseõigust realiseerida. Seega on maakohus süüdistuse piiridest väljunud ja rikkunud sellega

oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu tuleb maakohtu otsus R. Feodorovi, J.V, J. Lauri ja T. Schasmini süüdimõistmise osas KarS § 203 järgi tühistada. 19. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus ka maakohtu otsuse KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuste osas seoses süüdistatavate õigeksmõistmisega KarS § 203 järgi. Ühtlasi tuvastas kolleegium vastuolu maakohtu otsuse resolutsioonis ja põhjendustes R. Feodorovile kohaldatava katseaja pikkuse osas.

Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse J.V, R. Feodorovi, J. Lauri ja T. Schasmini süüdimõistmises KarS § 203 järgi, vastab kolleegiumi hinnangul maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud vangistus nende süü suurusele kindlustuskelmuse toimepanemises

ja ei pea koheselt tähendama karistuse kergendamist. Kindlasti on süüdistatavate süü tuvastatud asjaoludel kuriteo toimepanemises suur, mis ei võimalda kaaluda nende karistamist leebema karistusliigiga (rahalise karistusega). Ringkonnakohus leiab, et J.V karistamine 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega, mis jäetakse tingimisi 4 aastase katseajaga täitmisele

pööramata, on põhjendatud. J.V poolt toime pandud kindlustuskelmus oli põhjalikult ettevalmistatud, tal oli kuriteo toimepanemisel juhtiv roll, ta kaasas sellesse teisi isikuid ning pettis süüteoga kindlustusandjalt välja 38 986,10 euro suuruse kindlustushüvitise. Samas on

tegemist üheepisoodilise kuriteoga ning kuriteo toimepanemine J.V poolt on esmakordne. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodut arvesse võttes J.V süü suurusest lähtuvalt põhjendatud tema karistamine vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna J.V ei ole varem kriminaalkorras karistatud, täidab karistuseesmärke 1 aasta ja 3 kuu pikkuna vangistus, mis on võimalik jätta täitmisele pööramata 4 aastase katseajaga tingimusel, et J.V ei pane katseajal toime uut kuritegu. R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur aitasid J.V huvides liiklusõnnestuse lavastamisele

kaasa, osaledes põhjalikult ettevalmistatud kindlustuskelmuse toimepanemises. Sarnaselt J.V puhul arvesse võetule oli tegemist üheepisoodilise kuriteoga ning süüdistatavaid ei

ole varem kriminaalkorras karistatud. Samas oli juhtiv roll kuriteo toimepanemisel siiski

J.V, kelle huvides ja initsiatiivil kindlustuskelmus toime pandi ning R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri puhul on tegemist kuriteole kaasaaitajatega. R. Feodorovi süü suurust mõjutab asjaolu, et tema roll liiklusõnnestuse lavastamisel oli olulise tähtsusega ning sellest

sõltus kavandatu õnnestumine: ta sõitis kiivrit ja kaelatuge kasutades kindlustatud autoga tahtlikult vastu puud. Seega oli tema roll olulisem kui T. Schasmini ja J. Lauri puhul, kelle

ülesandeks kohapeal oli jälgida, et ristmikule võõraid sõidukeid ei läheneks. Samas

T. Schasmini süü on suurem kui J. Lauril, kuna tema värbas koos J.V-ga süüteo

toimepanemiseks S.U. i. Arvestades eeltoodud süüdistatavate panuseid ja diferentseerides

karistusi, on põhjendatud R. Feodorovi karistamine J.V-le mõistetud karistusest,

väiksema, s.o 1-aastase vangistusega, T. Schasmin karistamine omakorda R. Feodorovile

mõistetud vangistusest veidi väiksema, s.o 9-kuulise vangistusega ning J. Lauri kui teistest väikseima teopanusega isiku karistamine 7-kuulise vangistustega. R. Feodorov, T. Schasmin ja

J. Lauri puhul on nende eelnevate karistuste puudumist arvestades põhjendatud vangistuse täitmisele pööramata jätmine 3-aastase katseajaga.

18

19.1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega, et S.U. i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine viitab sellele, et ka teiste süüdistatavate süü ei saa olla suur. Iga süüdistatava puhul tuleb teopanust ja toimepandu karistusväärsust hinnata individuaalselt. S.U. i kaasasid liiklusõnnestuse lavastamisse J.V ja T. Schasmin ning tema roll süüteo

toimepanemises seisnes vaid oma autoga üle lumevalli sõitmises, kuid S.U. i puhul tingis

avaliku menetlushuvi puudumise tema poolt kriminaalmenetluses tõe tuvastamisele kaasa aitamine, mistõttu ei ole S.U. i menetluslik seisund võrreldav teiste süüdistatavate omaga.

20. R. Feodorovi kaitsjad ei nõustu R. Feodorovilt tunnistajatasu väljamõistmisega, kuna

nimetatud menetlusotsustus on väidetavalt tehtud süüdistatavat ja kaitsjaid ära kuulamata, nendele taotlust ega seda põhistavaid dokumente tutvustamata ning tunnistajatasu suurus ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole S.U. ile 02.11.2012 kohtumäärusega sõidukulude

hüvitamisel menetluskorda rikutud, kuna KrMS §-st 178 ei tulene nõuet, et enne kulude

hüvitamist tuleks ära kuulata teiste menetlusosaliste arvamus. Erinevalt apellatsioonis väidetust on kriminaaltoimikus 02.11.2012 menetluskulude hüvitamise määruse juures ka S.U. i vastav taotlus menetluskulude hüvitamiseks ning lennuja bussipilet, mis tõendavad S.U. i sõidukulude suurust. Kaitsjatel oli võimalik nimetatud kulutusi tõendavate toimikusse lisatud

dokumentidega tutvuda enne apellatsiooni esitamist. Seega on S.U. ile, kellel kulus

tunnistajana kohtuistungil osalemisega sõidukulusid seoses elukohariigist Saksamaalt

Viljandisse kohtuistungile tulekuga 415,83 eurot lennuning 9,5 eurot bussipiletile, hüvitamine põhjendatud. 21. R. Feodorovi kaitsja taotluse kohaselt on R. Feodorovi apellatsioonimenetluse kuludeks kaitsjatele Sirle Kalmale ja Maksim Greinomanile makstud tasu 600 eurot. J.V, J. Lauri

ja T. Schasmini kaitsja ringkonnakohtule kaitsja tasu hüvitamise taotlust esitanud ei ole. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning nii muudab kui ka täiendab maakohtu

otsuse motiive, jäävad KrMS § 185 lg 1 järgi süüdistatav R. Feodorovi apellatsiooniastme menetluskulud, s.o kaitsjatele makstud tasu 600 eurot, riigi kanda.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Paavo Randma

29.11.2013 Riigikohtu otsus: RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsus osaliselt, s.o osas, millega:

1.1 jäeti Tartu Maakohtu 26. novembri 2012. a otsus muutmata J.V

süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 ja Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus

Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ning süüdistatavatelt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises;

1.2 täiendati maakohtu otsuse põhjendusi KarS § 212 subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas;

1.3 karistati J.V KarS § 212 lg 1 ja Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ning Jaanus Lauri KarS § 212 lg 1 – § 22 lg 3 järgi.

19 2. Saata kriminaalasi J.V, Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri

süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.